"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
SUUR INTERVJUU LAURI SAATPALU: Meie lauludes on rohkem tõde kui uudistes (0)
16. august 2021
Lauri Saatpalu. Foto: Scanpix

“Mõned huvigrupid tahavad mõistet “isamaalisus” kaaperdada oma äriliste huvide eesmärgil,” lausub Lauri Saatpalu, kes astub teiste seas taas lavale 23. augustil algaval Jazzkaarel. “Võltsvagadus tõstetakse kilbile ja esitatakse kristliku püsiväärtusena, unustamata pidada ennast targemaks kui jumal.”

Saatpalu esineb Jazzkaarel oma ansambliga Dagö, mis esitleb seal oma viimast albumit “Küte”. Pealinn tegi tuntud laulja, näitleja ning raadiohäälega intervjuu.

Kuidas pandeemiaaeg teile mõjunud on?

Mul on vedanud. Haigus läks minust napilt mööda, sest abikaasa tegi raadios saadet inimesega, kes oli nakatunud, aga meile viirus kallale ei tulnud. Nüüd olen ka kaks süsti juba kätte saanud ja esialgu võib kergemalt hingata.
Aga raha kippus pandeemia ajal isegi üle jääma. Seda polnud ju kuhugi kulutada, pangalaen sai ka makstud, aga kuhugi sõita ei saanud. Meil abikaasaga oli õnn käia kogu aeg tööl ja nii see pandeemiaaeg läks. Materiaalses mõttes oli kõik hästi, aga vaimses mõttes tegi see aeg küll liiga. Me oleme ju ikkagi suured teatris ja kontserdil käijad. Täitsa tühi koht jäi. Ja see tekitas ängi küll. Ma siiralt loodan, et sel kujul niisugune aeg enam kunagi tagasi ei tule.

Olete juba öelnud, et teie viimase albumi pealkiri “Küte” on patriootlik. Kuidas nii?

Jazzkaarel on kombeks, et ansamblid, mis imelikku muusikat teevad, kutsutakse esitlema oma uusi albumeid. Esialgu pidi see toimuma eelmisel aastal, aga plaanid läksid naapidi, väikese viivitusega oleme nüüd siiski sealmaal, et teeme selle esitluse ära.
Aga mis puutub patriootlikkusse, siis kui teksti süveneda, tuleb see välja. Nimilaulus “Küte” on küll väga vähe sõnu, aga sinimustvalge mõte. See pole räuskav patriotism, vaid seda võiks nimetada lihtsalt isamaalisuseks. Ja eks need teisedki lood puuduta ühel või teisel moel seda teemat. Ja veel – eks need ole ka armastuslaulud. Armastus on ikka armastus. Stiile on muidugi erinevaid. Aga kui juba tundub, et jube imelik kuidagi on, siis ilmselt polegi tegu enam armastusega, vaid mingi muu hälbega.

Kuidas meil üldse praegu isamaalisusega lood on, kas see hakkab vaikselt hääbuma?

Probleem on, et mõned huvigrupid tahavad mõistet “isamaalisus” kaaperdada oma äriliste huvide eesmärgil.

Pole meil koduarmastusega kunagi probleeme olnud. Probleem on, et mõned huvigrupid tahavad mõistet “isamaalisus” kaaperdada oma äriliste huvide eesmärgil. Pean silmas parteisid. Võltsvagadus, moraali- ja isiklikud vaimuhälbed tõstetakse kilbile ja esitatakse neid kristlike püsiväärtustena, unustamata ennast pidada targemaks kui jumal ise. Ja muidugi rõhutakse ka sümbolitele, kui miskit nii ei lähe kui endal tahtmine on. Estonia teater on meil äkki sümbol, seda ei tohi puutuda! See, et seal ei saa laulda ega tantsida, pole oluline.
Sõjaväeorkester on meil äkki sümbol! See, et nii enam ei saa ja et luua näiteks võimas ja äge sõjamuuseum, muinasajast tänapäevani kajastuva ajalooga interaktiivne teemapark koos toimiva pasunakooriga – ei sobi! Mis siis, et ka ERM Tartus on lisaks muuseumile ka kontserdi-, teatri- ja näitusekeskus. Muuseum ei ole ammu enam nagu meil see muusikutest kuulsuste tuba, kus on hirm näha vaid Salleri haisvaid ketse, Linna koledat kitarret või Saatpalu auguga trussikuid. Muuseum on teadus- ja meelelahutuskeskus! Aga see ei sobi sümboli-ihalejatele.
Neil, kel Eesti ajalugu ei alga Madisepäeva lahingust, vaid ammu enne seda, ei ole isamaalisuse küsimus mingi küsimus, see on loomulik tunne.

Laulusõnadega on nagu auto pardakaameraga, mis salvestab kilomeetrite viisi mõttetut asja. Aga kui mõnda vana linti kerida, siis leiad sealt äkki midagi huvitavat ka.

Dagö laulusõnad oleksid kantud justkui samast loogikast nagu Rohke Debelaki libauudised. Olete märganud temaga mingit hingesugulust? Kas teie laulutekstid tulevad elust endast?

Oleme küll temaga hingesugulased. Kui me raadios kokku saame, siis tunneme, kuidas meie huumorimeel haakub. Meie laulusõnade erinevus päevauudistega võrreldes ongi selles, et neis on ainult tõde. (Naerab.)

Laulusõnadega on nagu auto pardakaameraga, mis salvestab kilomeetrite viisi mõttetut asja. Aga kui mõnda vana linti kerida, siis leiad sealt äkki midagi huvitavat ka. Sa ei kirjuta oma laulutekste ju elust maha, ikka luuletad kokku, aga midagi on päris elust ka. See on sama, kuidas kirjanik oma raamatut kirjutab. Mälupildid ladestuvad ajju ja ilmutavad ennast vahel mingis tekstis teisel-kolmandal kujul.

Kas need sõnad sünnivad teinekord ka asjadest, mis närvidele käivad?
Eks seda irooniat tuleb lauludesse ju ikka. Kõik, mis puudutab, leiab tee ka lauludesse.
Aga ega kõike, mis närvidele käib, ei tasu ka kohe laulu sisse panna. Mõni häiriv asi ei ulatugi selleni, et vääriks laulusõnadesse panemist. Ükski rõve isik või tegu ei ole väärt laulu.

Eks muusika ole ikka kõige võimsam inimeste mõjutamise vahend.

Aga kui on sügavamad asjad, siis tuleks vast juba need mõnes teatritükis hoopis ette võtta. See mõjub võib-olla inimestele isegi rohkem.
Aga eks muusika ole ikka kõige võimsam inimeste mõjutamise vahend. Aga kuidas sa paned lauluteksti sellist mõtet, mida ma olen mõelnud, et meil on praegu valitsus mandumus ühiskonnas. Ma ei süüdista siin konkreetselt ühtegi erakonda, see on nagu parteideülene asi. See on üleüldine poliitilise kultuuri mandumine. Ja sellest on kahju. Eesti kui väike riik peaks olema väga tubli, sest siin oleks võimalik ju kõike korras hoida. Aga kui me omavahel sedasi lõugame ja lällame, populistlikke loosungeid hüüame ja käitume nagu matsid, siis ongi kurb lugu. Kuna meil on parlamentaarne riik, siis see ju on probleem – eks?

Dagö ei ole ju džässiansambel ja te pole ise ka džässilaulja. Miks otsustasite Jazzkaare kutse vastu võtta ja ikkagi esineda?

Ei no kui kutse tuleb, siis peab minema. Ja kogu maailmas pole need jazzfestivalid enam pelgalt džässmuusika tegemise kohad. See on juba aastakümneid nii. Need on igal poole maailmas hea ja huvitava muusika festivalid, kus esitatakse ka moodsamat tantsumuusikat. Seal kuuleb lausa klubibiiti. Džässifestival tähendab, et tegemist on hea, kvaliteetse muusikaga. Ja seal kohtab ka nooremaid inimesi, kelle esituses on arenguruumi, aga kelle mõte otsib muusikas uusi, mitte tavapäraseid lähenemisi.

Jah, kui tahetakse, et festivalidel oleks kohal ka natukene inimesi, siis meid ikka kutsutakse. (Naerab.) Me ei esine küll väga palju, me ei teeninda ööklubisid, selle poolest me erineme ka näiteks Terminaatorist ja Shanonist, kes esinevad võrreldes meiega väga palju. Me saame esinemiskutseid ka väga veidratest kohtadest, aga meil pole selle vastu mitte midagi. Oleme õnnelikud, kui on suur inimeste ring, kes meile kontsertidel aplodeerivad. Me oleme jah teinud neid asju, mida me hästi oskame, vältinud seda, mida me nii hästi ei oska, ja tuleb välja, et paljudele see meeldib. Me oleme selle eest tänulikud oma publikule. Artisti tänu publikule on alati tegelikult palju suurem, kui välja paistab.

Mis stiiliks te ise oma muusikat liigitate? Ja kas muusika liigitamisel on üldse mõtet?

Oleme rokkbänd ja sellist lihtsat löövat biiti teeme ju väga harva. Meil on põhiline laulukirjutamine. Arranžeerime oma laulud teistmoodi.

Mida vähem riigil raha toetusteks, seda kindlamalt ametnik suu krimpsu tõmbab. Nii on lihtsam, mis loeb siis üldse muusika kvaliteet ja professionaalsus…

Ja tõsi, ega muusikastiilil ei ole nii suurt tähtsust. Muusikat hinnatakse ikka selle järgi, kas on halb või hea. On ka lausa geniaalset kantrit, aga ka tainakantrit, mis ei ole hea. Muide, on ka suurepäraseid poplugusid. On väga vaimukat ja head räppi. Samas on olemas tohutu igavat rokki. On ka ajast ja arust klassikalist muusikat, mis täna ei kanna päris kindlasti enam välja. Samuti on džässis tohutult palju igavat. Selles mõttes ei ole stiil see, mida muusika hindamisel kriteeriumiks seada. Seda võivad teha ainult kultuuriametnikud. (Naerab.)
Nemad ju teavad ja ütlevad, mis asi on kultuur ja misasi ei ole kultuur. Mida vähem riigil raha toetusteks, seda kindlamalt ametnik suu krimpsu tõmbab. Nii on lihtsam, mis loeb siis üldse muusika kvaliteet ja professionaalsus…

Aga kas te võiksite nimetada mõne hea Eesti meesdžässlaulja nime?

Eestis ei olegi mitte ühtegi sellist! Ja ma olen džässmuusikutega arutanud, miks see nii on. Keegi ei oska vastata. Paljudele on see isegi mõjunud üllatusena. Meil jätkub selle eest jälle igas kaliibris naisdžässlauljaid. Alates tõelistest tippudest kuni koolidžässi tegijateni välja.

Te ütlesite äsja, et raskemaid probleeme saab panna teatritükkidesse. Teater oli vist teie unistus, tahtsite saada diplomeeritud näitlejaks, aga nii ei läinud?

Teatrihariduse puudumist pole ma kunagi pidanud mingiks enda privileegiks või auasjaks. Olen pidanud kõike ise õppima ja küllap kahjuks ka paljustki ilma jäänud.

See oli niimoodi jah, et ma ei saanud lavakasse sisse ja siis sattusin vene sõjaväkke. Kui tsiviilellu tagasi tulin ja Estonia teatris lavamehena töötasin, kutsusid sõbrad mind asutatavasse VAT Teatrisse. Peeter Jalakas ja tema sõbrad olid kõik seal. Selles alternatiivses, isegi hullumeelses üliõpilaste pundis ma ei tahtnudki enam mõelda mingi ametliku teatrikooli peale. Siis ju räägiti, et tänapäevane akadeemiline teater on täielik jama, ja ma tõesti enam sinna lavakunstikateedrisse proovima ei läinudki. Aga teatrihariduse puudumist pole ma kunagi pidanud mingiks enda privileegiks või auasjaks. Olen pidanud kõike ise õppima ja küllap kahjuks ka paljustki ilma jäänud. Olen saanud kõik kätte raskemini ja teist teed pidi ja pikema aja jooksul kui lavakunstikoolis käies.

Kuidas praegu tundub, kas toonased jutud akadeemilise teatri mandumisest pidasid tookord paika? Kui palju tehakse meil head teatrit ja kui palju halba?

On nii ja naa. Kui pahatihti on näha ainult ambitsiooni, aga pole näha annet ega tööd selle taga, siis on vilets küll. Aga asi pole siiski hull. Minu maitse jaoks tehakse meil siiski piisavalt head teatrit. Mind ei huvita ainult sõnalavastused, köidavad ka ballett ja nüüdistants.

Paljud käivad teatris siiski nagu mingist kohusetundest, istuvad lõpuni ära ja on koju minnes alati pettunud. Mida selle vastu teha?

Mina soovitan teha iga kord enne teatrisse minekut eeltööd. Küsige oma tuttavate käest, kes on tükki näinud, et kuidas meeldis. Lugege arvustusi, kui saate. Teatripiletid on üsna kallid ja teinekord on targem kasvõi kodus Benny Hilli või Allo Allot vaadata kui teatritoolis magama jääda. Alati tuleb enne vaatama minekut teha väike eelluure. Siis ei pea pärast kahetsema. Kõige kurvem on see, et kui harva käiv inimene ostab pileti pimesi ja see tükk talle üldse ei meeldi, noh, ongi mingi kräpp, ja siis hulga aja pärast satub jälle mingi sõnniku otsa. Nii võib minna, kui ei uuri eelnevalt asja. Sama kehtib ka kontsertide kohta. Ikka luure kõigepealt!

Te olete kaasa löönud ka teistes ansamblites peale Dagö. Väga tuntud ja armastatud on aastaid olnud Folkmill. Räägitakse, et tegite seda raha pärast, et niisuguse folgiga saab rohkem esinemiskutseid.

Vastupidi. Folkmill sündis ikka soovist teha iiri muusikat, mitte sellepärast, et see sobiks paremini raha tegemiseks. Mitte et mul midagi ka raha vastu oleks. (Naerab.) Pantokraator oli ära lõppenud ja mul ei olnudki väljundit. Aga jah, läks nii, et sellest folkmuusika mängimisest kasvas esmaklassiline kõrtsibänd. Muidugi oli tal oma repertuaar, aga need olid kõrtsis mängimised. Öösel kolmest-neljast koju, kui olid asutuste peod, ja nii edasi. Olid Soome sõidud ka omal ajal. Aga see kõik ammendus ühel hetkel minu jaoks ikka täielikult. Ansambel ise tegutseb muutunud koosseisus siiamaani ja on pöördunud täielikult algse idee – iiri muusika – juurde tagasi. Me oleme ka vana koosseisuga mõni kord kokku tulnud ja toredasti musitseerinud. Aga ansambel tegutseb muidu omasoodu edasi muusikaklubina. Folkmillis ma hakkasin ka laulutekste tegema. Sain ka aru, et see asi tuleb mul miskitmoodi välja küll. Sain aru, et oskan seda asja jah.

Ühel iiri muusikale pühendatud Viru Folgil Käsmus arvas publik, et meie oma Folkmill on ikka parem ja ehtsam iiri bänd kui need Iirimaalt kohale sõitnud esinejad. Kuidas siis nii?

Eks Iirimaal on ka palju taidlusmuusikuid ja neid söögi eest folgile tuua on ju imeodav. Meil on käinud kunagi ka Iirimaalt tipptegijad, aga jah, ma ei tahaks laskuda meie võrdlemisse tollaste Iirimaa esindajatega. Aga muidugi, kui võrrelda Folkmilli isetegevuslastega, siis meie olime ikkagi professionaalsed muusikud. Võib-olla hiljem kokku saades tegime rahulikumas tempos ja mõnede arvates õiges tempos neid lugusid, nooremalt läks rahmeldamiseks ikka nendega. Folkmill kõlas ja kõlab praegugi, kui ka vanas koosseisus kusagil peaksime üles astuma. Lood on ikka kusagil lihasmälus olemas. Paaril korral mõnel suvel koos sõpradega vanu lugusid meelde tuletada – miks mitte. See käib nüüd juba ilma igasuguse pingeta.

Lauri Saatpalu. Foto: Scanpix

JAZZKAAR: Kuulamist jätkub kogu perele


• AVAKONTSERT: RAIVO TAFENAU KVARTETT & KÜLALISED, TALLINNA KAMMERORKESTER

23. augustil kell 18, Vaba lava. Jazzkaare suurejoonelisel avakontserdil astuvad koos armastatud saksofonisti Raivo Tafenauga lavale Heikko Remmel, Joel Remmel, Ramuel Tafenau ja Tallinna kammerorkester Rasmus Puuri juhatusel. Samuti osalevad lugude arranžeerijad ja Tafenau kauaaegsed loomingulised partnerid Raul Sööt, Siim Aimla ja Meelis Vind. Esitletakse Tafenau heliloominguga albumit “The Same Differences”, mis ilmus möödunud aasta detsembris. Särava kõlapildiga album oli tänavustel Eesti Muusikaauhindadel nomineeritud aasta jazzalbumi auhinnale.
Pilet 25-30 eurot.

• TANEL RUBEN QUINTET FEAT. KADRI VOORAND & KRISTJAN RANDALU

24. augustil kell 21, Vaba lava. Tanel Ruben on üks Eesti mõjukamaid jazz-trummareid, kelle aktiivne ja mitmepalgeline muusikutegevus hõlmab pedagoogitöö kõrval mitmete projektide loomingulist juhtimist, aga ka osalemist teiste muusikute ettevõtmistes nii Eestis kui ka kaugemal. Kvinteti lüürilis-jõuline repertuaar on tihti valminud Tanel Rubeni ja Kadri Voorandi ühisloominguna. Rubenit on alati kütkestanud ka elektroonika, nii võib kvinteti lugudes kuulda põnevat segu akustilisest ja elektroonilisest muusikast, peavoolust ja alternatiivsetest stiilidest, jazzist ja mitte-jazzist, mille aitavad ühtseks tervikuks põimida eriomane komponeerimislaad ja kvinteti ainulaadne kõlapilt.
Pilet 15-20 eurot.

• JOEL REMMEL TRIO FEAT. LIISI KOIKSON, JUKKA ESKOLA, ALEKSANDER PAAL

25. augustil kell 18, Vaba lava. Tänavu kevadel ilmavalgust näinud juba viies stuudioalbum “Kevad” kõlab ka kontserdil. Tegemist on kokkuvõtva osaga lühialbumite seeriast, kus eelmise aasta suvel ilmus EP “Puhkus” koos Jukka Eskolaga ja detsembri alguses EP “Sügis” koos Aleksander Paaliga. Joel Remmeli kõrval musitseerivad trios jätkuvalt Heikko Remmel kontrabassil ja Ramuel Tafenau trummidel. Lisaks eelmainitud külalistele saab kuulda ka Markus Eermanni maitsekat flöödimängu ja Mattias Vihmanni metsasarve helisid.
Pilet 20-25 eurot.

• PEREKONTSERT: STIG RÄSTA

28. augustil kell 12, Vaba lava. Laulukirjutaja, laulja, kitarrist ja produtsent Stig Rästa esitab kontsertidel oma autorilaule,mis on tuttavad nii väikesele kui ka eakatele kuulajatele. Kuulda saab nii Eurovisioonil kõlanud loomingut kui ka raadiost tuntud poplaule. Saab kaasa laulda ning tantsimine ja jooksmine ei ole ka keelatud.
Pilet 10-15 eurot.

• DAGÖ

29. augustil kell 21, Vaba lava. Kuna värskeima, 2020. aasta kevadel üle üheksa aasta ilmunud albumi “Küte” esitluskontsert Tallinnas jäi möödunud aastal ära, siis on koosseisul suur au ja rõõm panna pidu püsti nüüd Jazzkaarel! Olge valmis tõeliseks kütteks!
Pilet 25-30 eurot.

Vaata kogu kava https://jazzkaar.ee/programm

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.