"Kõik head või halvad asjad maailmas on kiiksuga inimeste tehtud."

Urmas Sõõrumaa, ärimees
TIIT TERIK: Põlvkondade erinev vabadus (1)
20. august 2021
Albert Truuväärt

“On põlvkondi, kellelt võetakse vabadus. On põlvkondi, kellele kingitakse vabadus. Osadel pole seda üldse. Mina esindan põlvkonda, kes teismelisena käis veel põhikoolis sel ajaloolisel päeval, 20. augustil 1991, mil 69 rahvasaadikut Toompeal taastasid Eesti Vabariigi,” kirjutab Tallinna Linnavolikogu esimees Tiit Terik.

Oma vanemate ja vanavanemate kaudu olime ometigi sama elevil nagu nemad. Nende lootused, aga ka hirmud saatsid meiegi eakaaslasi. Meiegi elasime noateral, sest tõotatud iseseisvus tähendas meie põlvkonnale värava avamist mitte ainult hariduse omandamisel, vaid Euroopasse ja maailma. Noatera seisnes aga selles, et me teadsime ka läbikukkumise võimalusest. Toompeale valitud otsustajad ju arvestasid neil kriitilistel hetkedel sellega, et nende püüdlus uputatakse verre, nagu seda juba aasta varem oli katsetatud Leedus ja Lätis ja et pärast seda vajub Eesti ja tema rahva peale taas impeeriumi öö.

Aga õnneks läks teisiti. Ja siin me nüüd oleme – vaba rahvas vabal maal, nagu seda oli soovinud juba 1988. aastal, kui kogu eesti rahvas läks liikvele, Rahvarinde manifesti ette lugedes legendaarne teatrimees Mikk Mikiver.

Need hetked, kogu toonane poliitiline virvarr, mille keskelt tõusis ometi kirkana Eesti iseseisvuse taastamise idee – see kõik on nüüd mälestustega ümbritsetud ajalugu. Minu põlvkond ja need kümned tuhanded Eesti inimesed, kes sündisid juba iseseisvas Eestis, nägid lähedalt ja kogesid Eesti ülesehitamise vaeva, aga ka õnnestumisi –, nemad  võivad end pidada taastatud Eesti riigi pärijateks. Nende tööks on olnud suuremalt jaolt õppimine, aga ka esimene või teine ring ettevõtluses või riigiteenistuses. Neil on olnud võimalus ringi vaadata, rännata. Nad on loonud pered, rajanud kodud. Nad on saanud täiel rinnal osa võtta vaba Eesti majanduslikus, kultuurilises ja poliitilises elus.

Selles, vanematelt ja vanavanematelt päritud vabas riigis võib aga kergesti kujuneda harjumus võtta nii ajaloos toimunut kui ka tänast elu enesestmõistetavusena. Tõsi on ju see, et esimesel kümnendil pärast iseseisvuse taastamistki  leidus poliitilisi jõude, kelle jaoks 20. august oli päev nagu iga teinegi ja ilma kuulutamistki oleks Eesti saanud tagasi oma iseseisvuse. Enamgi veel, aastaid kutsusid seda toonased võimulolijad irooniliselt Edgari päevaks, halvustades  nõnda Rahvarindest välja kasvanud opositsioonilist Keskerakonda ning selle liidrit, kes oli aga  nii vabadusliikumise epitsentris kui ka üks juhtivamaid poliitikuid.  Alles 1998. aasta algul sätestas Riigikogu  “Pühade ja tähtpäevade seaduse” parandusega taasiseseisvumispäeva riigipühaks ja töövabaks päevaks ning sama aasta 20. augustil tähistati seda esimest korda ka riiklikult.  Tänase pidupäeva pisendamiskatseid jätkub aga endiselt. Ja kuhugi pole kadunud ka suhtumine, et toimugu riigi ülemistel korrustel mis iganes, minu asi on vaid minu enda elu ning nautida kätte juhtunud vabadust ja sellega kaasnevaid võimalusi.

Ma väidan, et selline luksus, mida ka egoismiks ja ükskõiksuseks võib pidada, viib eksiteele ja maksab ühel päeval kätte meile ja meile järgnevatele põlvkondadele. Maksab kätte oma vanemate ja vanavanemate reetmisena, aga ka riigielu allakäiguna. Seepärast, leian ma, et nüüdseks taaskord enesestmõistetavana võetav Eesti riiklus – nii nagu see oli kujunenud 1930-ndateks aastateks –, et meie igapäevane riiklus vajab pidevalt taasloomist. Nii nagu Tallinna linn, pole Eesti riik kaugeltki veel valmis. See on looming. Ning meie teiega oleme selle loomingus nii osalised kui ka vastuvõtjad. 

Igaüks teab, et kui midagi pärandatakse, siis kaasneb sellega ka vastutus. Meile pärandati 20. augustil 1991 meie tulevik. See tähendab, et nüüdsest me ka vastutame selle tuleviku eest. Nii nagu kolmkümmend aastat tagasi vastu võetud otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest“ avas kõigi järgnevate otsustuste laviini, sõidutas see laviin piltlikult öeldes meie elulavale ka vastutusekoorma. Ärgem varisegem selle koorma all kokku. Osakem seda jagada, aga olgem teadlikud, et kõigis oma tuleviku nimel tehtavates vabades valikutes oleme ühtlasi nende valikute teenistuses. Elagu Eesti!

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Lembit
24. aug. 2021 12:00
Kellel ei ole vara see ei saa aru ,et see nõuab iga päev hoolt ja kulu. Selleks et midagi võrrelda peab ole kogemis nii ühes kui teises .Vabadus tundub olevat paljudele soov ja piiramatu võimalus teha või mitte teha mingi tegu. Nii aga ei pea olema. Seega tuleks peale seadusega keelamist ka omaks võtta väärtused mis lubavad või ei luba mingit tegu ja need väärtused peavad ka kohtuotsuste muutuma kaalukeeleks. Meenutame patu mõistet varakristuse ajal jättes kõvale kehtiva võimu kindlustamisele suunatu. https://kultuur.err.ee/294791/akadeemia-2-2013" Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman ning teised käitumisteadlased ja psühholoogid on aastakümneid analüüsinud üksikasjalikult inimese tavamõtlemisega kaasnevaid vigu ning näidanud, et meie ettekujutus maailma korrastatusest ja selles valitsevatest põhjuslikest seostest on suures osas meie enda kujutlusvõime loodud; ta näitab inimese otsustusmehhanismide juhuslikkust ja järjekindlusetust, näitab, mil määral meie otsustusi ja tegusid määravad välised, meie poolt teadvustamata jäävad mõjutused.