"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
ALEKSEI TUROVSKI: Miljonid loomaliigid saavad inimeseta hakkama, kuid vastupidi mitte! (0)
23. august 2021
Aleksei Turovski. Foto: Ilja Matusihis

“Loomadelt olen selgeks saanud, et kui tahad noort looma õpetada, ära talle haiget tee! Tee asi huvitavaks, kuid ära kunagi kasuta valuvõtteid,” nendib äsja oma 75. sünnipäeva tähistanud zooloog Aleksei Turovski algava kooliaasta eel. “Õpilasel – olgu selleks kasvõi jääkaru või varblane – on vaja, et aine oleks huvitav ja selge.”

Kui palju inimesed loomadest erinevad ja palju me neile sarnaneme? Mis on meie ühisosa ja milles saab kindlalt väita, et inimene ei ole loom?

See on lihtne – inimene on loom, ja kogu lugu! Esikloomaline, primaat, inimlaste sugukonnast, ja kindlast liigist, üksainus alamliik – see on inimese zooloogiline positsioon. Inimene üritab igatepidi välja rebida oma loomsest olemisest, aga hästi see lõppeda ei saa. Loomadel on väga palju tähtsaid omadusi ja võimeid, millest vägisi taganeda ei tohi.

Mis meid eristab? Meil on erakordselt arenenud kontseptuaalse mõtlemise, see tähendab keele abil mõtlemise võime. Kuid ega ka teistel loomaliikidel mõtlemisega asjalood väga palju teistmoodi siiski pole – loomadel on mälu, mõtlemisvõime ja intellekt, kuid neil on see episoodiline, sündmuslik ja olukorraline.

Ka inimesel on selline mälu ja mõtlemisvõime, kuid meil on väga võimsalt arenenud kognitiivse mõtlemise võime. Lähimatest sugulastest šimpansitest, orangidest ja gorilladest erineme me päris paljude tunnuste osas. Mis on inimestele loomulikult omapäraselt iseloomulik ja tähtis: me oleme bipedaalsed. Teisi selliseid ahvilisi – ja kõrgemad pärisahvilised me ju oleme – ei eksisteeri, kes tõesti oleksid eeskujulise selgrooga ja käiksid ainult tagumistel jäsemetel vertikaalasendis. See on väga tõsine erinevus.

Kas meie saame hakkama loomadeta või pigem loomad meieta? Milliste liikide hävimine kaotaks elu inimeste eluvõimaluse Maal?

Päris loomadeta ei saa meie mitte kuidagi hakkama – see ei ole võimalik!

Päris loomadeta ei saa meie mitte kuidagi hakkama – see ei ole võimalik! Võtame lihtsa näite: kui midagi väga tõsist ja negatiivset juhtub mesilastega, ei püsi inimkond kaua – see on täiesti kindel ja seda täheldas juba Albert Einstein. Mitmed teised – arvatavasti sajad tuhanded, võib-olla miljonid – loomaliigid saavad inimesta suurepäraselt hakkama. Kuid kui me räägime liigist homo sapiens sapiens, me teiste loomaliikideta, rääkimata taimedest, toime ei tule.

Kas on nii, et kaitstes loomaliike kaitseme ka inimkonna ellujäämist?

Kindlasti! Tõhusalt kaitsta ja toetada loomaliike saab ainult nende elukeskkonda kaitstes. Ei ole võimalik kaitsta nohu või gripi eest sinivaala ookeanis sellisel moel, et sõita laeval talle järele ja kui ta teeb suu lahti, visata sinna labidatäis aspiriini! Kui me tahame – ja me tahame, sest pääsu pole –, et liigiline mitmekesisus püsiks, elaks, õitseks ja areneks, peame terve planeedi keskkonda kaitsma, arvestades loomulikult kõikide liikidega, nii palju kui see võimalik on.
Mis puutub kliima soojenemisse, on see on tõsine oht väga paljude loomaliikide jaoks. Näiteks kui ookeanide temperatuur kiiresti vaid paari-kolme kraadi võrra tõuseb, korallid hukkuvad.

Mis puutub kliima soojenemisse, on see on tõsine oht väga paljude loomaliikide jaoks.

On ka loomaliike, kes kliima soojenedes tunnevad end aina paremini ja levivad üha ulatuslikumalt. Selliseid loomaliike on ja neid tuleb ka Eestisse. Viimasel ajal ma näen näiteks täpikpõrnikaid, kes on väikesed mustad põrnikad valgete täpikestega. Nemad on lõunamaalased. Eestis olen viimase 20–30 aasta jooksul neid näinud 15–20 korda, nüüd aga igal suvel ja väga paljudel taimedel, näiteks pojengiõitel.
Need putukad on soojalembesed ja neil on siin juba hea olla.
Loomade väljasuremist mõjutab igasugune reostus. Samas eriti ohtlik on elupaikade kahanemine ja lausa kadumine, seda juba aastatuhandeid.

Kas loomaaedade abiga saab väljasurevaid liike siiski päästa?

Väga paljud liigid on päästetud! Neid on juba sadu, mis on päästetud ja loodusse tagasi lastud. Ka Tallinna loomaaed on neis projektides osalenud ning ka praegu osaleme suhteliselt edukalt Euroopa naaritsa projekti koordineerimises.
Must raisakotkas samuti. Oleme mitu-mitu lindu, kes on meil loomaaias koorunud, valmistanud ette eluks vabaduses ning Mallorca saarel loodusse lasknud. Paistab, et kõik on korras.

Paljud Tšehhi, Saksamaa ja Inglismaa loomaaiad on edukalt päästnud liike ja lasknud neid loodusse tagasi, tehes liikidele n-ö restardi. Tallinna loomaaed on aastakümneid teinud seda tööd edukalt miilu ehk Davidi hirve osas. Loomaaiad on meie aja põgenikelaagrid, mille abil saab loomi ja liike päästa. Tõsi küll, mitte kõiki, aga näiteks hiidpanda ei ole enam katastroofiliselt ohustatud. Seda tänu loomaaedadele ja spetsiaalsetele keskustele.

Milline loomade ebaharilik käitumine on teid üllatanud?

Oma nooruses loomulikult ma aina üllatusin, ja asi ei olnud selles, et oleksin nendest loomadest vähe lugenud! Ma uurin loomi, joonistan, kirjutan ja räägin neist, kuid kõige mõnusam ja põnevam on loomadega suhtlemine. Tean juba ammu, et nad on ilmselt kõigeks võimelised! Seega olen alatasa valmis kohtama ja tähele panema täiesti ebaharilikku käitumist.

Väga targad on linnud – vareslased ja papagoid! Loomulikult veel imetajad, aga ka kalad ja paljud teised loomad. Näiteks siiani levinud ja inimeste poolt usutav müüt on see, nagu oleks kõige lühem mälu haugil. See on täielik jama! Kõik sõltub sellest, kuidas mäluvõimet, arengut ja taset mõõta.

Kui panna haug keerulise ehitusega akvaariumi, õpib ta seda keerulist koridori, näiteks üles-alla-vasakule-paremale ja ümber nurga, läbima väga kiiresti. Pane haug teise akvaariumi, kus takistusi ei ole – ja ta hakkab seal kohe küttima, liikudes ja sööstes sirgelt. Kolme-nelja kuu pärast pane ta tagasi sinna keerulise interjööriga akvaariumi ja tal on otsekohe kõik meeles!

Kolm sekundit pärast seda, kui haug võetakse konksu otsast ja visatakse vette, võtab ta kohe uuesti sama lanti ja satub sama konksu otsa. See aga tähendab vaid üht: ta toibub sellest väga traumaatilisest sündmusest kolme sekundiga, siin pole üldse mäluga tegemist! Ta on kõigest kala, tema jaoks on lant ju peibutis, väike kala. Haug ei saa lugeda, kas kalakujuline lant on “Made in China” või “Made in Sverige”! Kõht on tühi, äsja oli ebameeldiv sündmus, õige mul asi! Püüan uuesti ja hakkan sööma!

Kui palju on meie arusaamad loomadest muutunud? Mis on teaduse viimased avastused loomade kohta?

Suhteliselt ammu on teada, et rändelinnud kasutavad orienteerumiseks peale päikese ja tähtede maa magnetvälja.

Neid on nii palju, sest pidevalt tehakse uusi teadustöid! Näiteks mõni nähtus loomade kohta, mis on ammu teada kindlate liikide osas, saab kaasaegse uurimise tulemusena kinnitatud hoopis sellistel liikidel, kelle puhul varem seda teada ei olnud. Kõiksugu asju avastatakse!

Näiteks suhteliselt ammu on teada, et rändelinnud kasutavad orienteerumiseks peale päikese ja tähtede maa magnetvälja. Hiljuti avastati konkreetsed valgud – mitte pelgalt rakud –, millel on magnetiseerimise võime. Ilmselt need valgud kindlates paikades ja rakkudes linnu näopiirkonnas ongi kompassiks, mida hani või lagle kasutab. Üldiselt on inimeste suhtumine loomadesse muutumas, kuid ikkagi tobedalt suurel määral sama rigiidne ja tegelikult mitte eriti adekvaatne.

Mida võiks loomadelt paarisuhtes ja laste kasvatamises eeskujuks võtta?

Loomariigis on kaks peamist n-ö reproduktiivset konkurentsitüüpi: K-tüüp ja R-tüüp. R-tüübi loomad toodavad korraga kümneid ja sadu tuhandeid, isegi miljoneid lapsi. Tursk näiteks koeb ja tal on üle miljoni marja. Tegeleda iga sellise lapsega individuaalselt pole võimalik ja keegi ei ürita ka!

Sellised on ka minu lemmikuid riietekoid. Nende lapsed söövad pikalt teksapükse ja vaipu – kuid mida söövad vanemad? Mitte midagi! Lapsed tehtud, õigesse kohta paigutatud – ise rõõmsa lauluga teise ilma! Ja mingit konkurentsi ei ole! Kui palju nendest tuhandetest munadest koorunud lastest omakorda maimikuks saab? Reeglina pole neid liiga vähe, kuid pole ka liiga palju.

Inimesed ja praktiliselt kõik kõrgemad püsisoojased loomad tegelevad iga lapse toitmise, kasvatamise ja kaitsmisega individuaalselt. See tähendab 10 000 linnuliiki ja 5000 imetajaliiki. Muide, sellised on ka paljud kalad, roomajad ja kindlasti ka konnad ja kärnkonnad. Säärane paljunemine on K-tüüpi reproduktsiooni konkurentsi vorm. Mõistagi on taolistel liikidel lapsi vähe.

Kui me räägime paarisuhetest, vaadakem linde.

Kui me räägime paarisuhetest, vaadakem linde. Paarisuhted on üüratult levinud ja domineerivad lindudel. Imetajatel on see väga haruldane nähtus – sellised on mägrad, koiotid, hundid, šaakalid, gibonlased (teised inimahvlased mitte!), kõrgemad leemurid ja isegi osa närilisi. Inimesele see on omane ilmselt suurel määral tänu meie tsivilisatsiooni arengule – lihtsalt ei saanud teisiti. Tõenäoliselt algas see siis, kui inimene hakkas paikseks, asus maad harima ja toiduks taimi kasvatama.

Suurepäraseid emasid ja isasid, kes tõepoolest ennastsalgavalt laste eest hoolitsevad, on väga palju! Lindudel enamasti paarisuhe püsib. Papagoid elavad 50 aastat lahutamatus abielus, kusjuures ollakse kogu aeg koos
Väga head laste eest hoolitsejad on paljud kalad. Näiteks ogalik ja lugarid, kusjuures enamasti just isad, mitte emad! Kaladel eksisteerib ka paarisuhe, aga see on väga haruldane nähtus. Näiteks Aafrika suurtes järvedes elavad sägalised, kelle suured isad hoiavad marjaterad ja hiljem ka maimud suus. Palju väiksem, vilgas ja väga kiskjalik ema püüab kala, sööb ja loob kalamarja ning toidab lapsi, kes on isa suus, kaaviariga – oma viljastamata marjaga!

Palju teil endal elu jooksul on lemmikloomi olnud? Kas saate ehk ka välja tuua, mis looma inimene te ise olete?

Ma armastan kõiki loomi ja igat liiki teatud nüansi pärast. Loevad isiklikud suhted.

Ei, ma armastan kõiki loomi ja igat liiki teatud nüansi pärast. Loevad isiklikud suhted. Omal ajal olid mul head isiklikud suhted skorpionidega, sisalikega ja eri liikidest madudega, aga muidugi ka kasside ja koertega. Ma ei oska isegi ligilähedalt öelda, palju mul on loomi kodus olnud. Kui kassid välja arvata, ei olnud need loomad päris lemmikloomad, vaid loomaaiast võetud loomad. Jälgisin neid 24/7, et saada targemaks, kuidas nad end tunnevad ja mis tal võib viga olla.

Mis on kõige olulisem, mida loomad on teile õpetanud?

Loomad õpetasid mulle väga selgelt, mida õpilasele on tarvis. Õpilasel – olgu ta kasvõi jääkaru või varblane – on vaja, et oleks pidevalt huvitav ja selge. Sealjuures õpetasid loomad mulle: kui sa tahad noort looma õpetada, ära talle haiget tee, sest see oleks idiotism! Tee asi huvitavaks, kuid ära mitte kunagi kasuta valuvõtteid. Selle asemel keela – ja tee seda nii, et loomake, kes tegi midagi, mida antud olukorras teha ei tohi, satuks vaimustusse: “Ah nii! Nagu ma praegu hakkasin tegema, ei tohi… aga kuidas, kallis õpetaja? Näita!”

Te olete loomadega nii palju suhelnud, et oskate ka nendega nende oma keeles rääkida. Inimesed on märganud, et loomaaias ajate loomadega nende puuri juures juttu, lastes kuuldavale nende häälitsusi. Ja nad vastavad teile ning tulevad teie juurde.

Mulle meeldib jah teha näiteks ahvide häälitsusi. Aga see pole muide üldse lihtne.

Mulle meeldib jah teha näiteks ahvide häälitsusi. Aga see pole muide üldse lihtne. Näiteks šimpansite häälepaelad asuvad palju kõrgemal kurgus kui inimesel ja tal on raske teha kõva häält. Aga katsu sa siis seda looma järele teha. Võib siiski proovida. (Teeb ebainimlikku häält, mis kõlab köhatuse moodi – köhähh, köhhähh.) See on vana maailma ahvide sugukonna häälitsus ja tähendab, et oht tuleb õhust. Mingi murdja kull on üleval, varjuge, peitke end.

Kõikide liikide ahvid asuvad kohe end varjama. Või siis selline häälitsus – ttšš, tštšš. Kõik ahvid, kel on kõrvad, saavad aru, et see tähendab, et keegi on leidnud mao ja hoiatab. Kuid sel häälitsusel võib olla ka teine tähendus – tulge kõik kiiresti siia. Madu on ahvile ohtlik niikaua, kuni tema asukoht pole kindlaks tehtud. Ka kõige kiiremad maod suudavad tasasel pinnal liikuda kuni 13-kilomeetrise tunnikiirusega. See on niisuguse rahuliku jalgratturi tempo.

Aga ahvide jaoks pole see mingi kiirus. Nad võtavad kohe kohalt üles kuni 20-kilomeetrise tunnikiiruse. Mõned ahvid suudavad joosta isegi kuni 65 kilomeetrit tunnis. Muidugi on ahvide jaoks ka teisi ohte. Näiteks leopard. Ka selle jaoks on oma häälitsus. Ja see tähendab juba, et päästku end, kes suudab. Leopard tabab ahvi nii puu all kui ka puu otsas, vees ja teisel pool kaldal. Ja muide, ahvide keelest saavad aru ka teised liigid, kõik, kes elavad nendega ühisel maa-alal kõrvuti.

Aleksei Turovski

• Turovski on sündinud 4. augustil 1946 Moskvas. Ta pere kolis Tallinna, kui poiss oli kolmekuune.
• Lõpetas 1965. aastal Tallinna 19. keskkooli, 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli zooloogia erialal. Kaks aastat õppis ka keemiat.
• Turovski on zooloog, etoloog (loomade käitumise uurija) ja zoosemiootik.
• Alates 1972. aastast asus tööle Tallinna loomaaias parasitoloogi, ringijuhendaja ja ekskursioonijuhina. Aastatel 1976–2001 töötas Eesti mereinstituudis. On õpetanud Tartu ja Tallinna ülikoolis loomapsühholoogiat ja zoosemiootikat.
• Turovski on saanud 2002. aastal Koosmeele auhinna; 2006 Haabersti elutöö preemia; 2007 Eesti eluteaduse hoidja tiitli; 2008 Tallinna teenetemärgi; 2010 Valgetähe V klassi teenetemärgi; 2019 Tallinna vapimärgi ning 2020 riiklik haridustöötaja elutööpreemia.
• Turovski on olnud kaks korda abielus. Ühest abielust on tal tütar Evelyn, teisest kaks poega: Marcus (1984) ja Mattias (1986).
• Temast on kirjutatud elulooraamat “Aleksei Turovski ja teised loomad” (2013)

Turovski joonistab väga hästi loomi ning on mitmete raamatute autor:

• 2001 “Eesti mageveekalad”
• 2004 “Loomult loom”
• 2004 “Kalade parasiidid ja silmaga nähtavad haiguslikud muutused”
• 2006 “365 põnevat, õpetlikku ja naljakat lugu loomadest”
• 2007 “Loomad. Sipelgast vaalani”
• 2008 “Minu loomad”
• 2009 “Kassipoeg Võilill”
• 2010 “Vabaneeme esimene reis”
• 2010 “Loomalood”
• 2011 “Mälumängud lastele: põnev loomariik”
• 2012 “Loomadest, armastusega”
• 2016 “Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades”
• 2019 “Aastaajad”
• 2020 “Kati, Carl ja isevärki farm” (kaasautor Leelo Tungal)

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.