„Vene polkovnikud võtsid mind Teletorni juures vastu automaatidega. Piisas ainult päästikule vajutamisest, kui asi oleks võinud võtta teise pöörde,“ meenutas 1991. aasta pöördelisi augustipäevi toona Eesti valitsust juhtinud Edgar Savisaar saates „Tallinna panoraam“.

„Tulin optimistlikult ja reipa sammuga Teletorni juurde seepärast, kuna teadsin, et Moskvas on putš samahästi kui läbi kukkunud. See andis mulle julgust juurde. Julgust andis juurde ka Teletorni ümber olnud suur rahvahulk ning teadmine, et meie mehed olid tornis,“ rääkis ta.

Savisaare sõnul ei teadnud nad, kuidas asi lõpeb. „Kas läheb laskmiseks või kas tuleme eluga sellest välja. Olin saanud enne infot, et putšistid on teel Gorbatšovi juurde Krimmi, et temalt andeks paluda.“

„Tol ajal ei rääkinud Eesti asjadest Moskvas keegi. Need, kes praegu räägivad, et siia olid igasugused asehaldurid ja kubernerid paika pandud, kõnelevad pigem legendidest kui tegelikkusest. Riigipöörajate eesmärk oli kõigepealt võtta võim Moskvas ning alles ehk mõne päeva pärast oleksid nad jõudnud meieni. Kui oleksid,“ rääkis ta.

Savisaare sõnul aga ei olnud tegelik oht möödas veel mitmeid päevi. „Viljandis paiknes üks dessantväeosa, mis jäi küll kasarmutesse, kuid millelt korjati ära kõik televiisorid, et nad ei saaks infot, mis toimub Moskvas ja kogu N Liidus. Kui siin oleks leidunud oma Napoleon, siis võinuks ka Eestis asi väga halvasti lõppeda.“

Ta tõdes, et kuigi endine USA suursaadik N Liidus Jack Matlock on küll kirjutanud, et Balti riikidel oli eriline roll N Liidu kokkuvarisemisel, polnud see roll siiski nii suur. „Eriline roll oli Venemaa presidendil Boriss Jeltsinil. Kui tema poleks peale jäänud, siis oleks ka meie olukord olnud teine.“

Savisaar meenutas, et vahetas noil päevil pidevalt informatsiooni nii Läti ja Leedu, kui ka Peterburi ja Moskvaga. „Kindluse aga andis see, et kui meil oli meeleavaldus Vabaduse väljakul, mis putšistide tollase siinse juhi kindral Melnitšuki poolt oli keelatud, siis väljak tuli hoopis rahvast täis. Inimesed julgesid välja tulla. See andis meile kõigile veel kindlust juurde.“

Riigi taastamise meetodeist valitsusel enne putši erilist ettekujutust polnud. „Lootsime ikka läbirääkimistele, mida koos minuga pidas aktiivselt ka tollane ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis.“

Rääkides 20. augusti tähistamisest märkis ta, et see polnud pikka aega riiklik tähtpäev poliitiliste huvide pärast. „Ka selle päeva pidulikuks tähtpäevaks tunnistamise poolt polnud Toompeal mitte kõik ühel meelel. Tasub vaid hääletamistulemust vaadata.“

Savisaar tõdes, et ka nüüd 30 aastat hiljem ei ole me samuti veel täielikult vabad. „Me sõltume väga paljudest jõududest väljaspool Eestit. Oleme vabad niivõrd kui ise tunneme end vabana. Piisavalt palju on inimesi, kelle käsi ei käi eriti hästi ja kes ei tunne end sugugi vabana.

Iga võimu ajal kiidetakse, et Eesti elab nüüd paremini kui kunagi varem. Kunagi rääkis isegi Hjalmar Mäe, et Eesti on vabam ja jõukam kui ei kunagi varem. Tähtis on aga see, mida inimene ise tunneb. Peaasi on see, et tuntakse vabalt oma kodus ja oma perega.“

„Võitlen selle eest, et Eesti oleks sõltumatu ja iseseisev riik,“ ütles ta. „Et oleks vähem neid, kes ütleksid väljaspool Eestit, mida me peaksime tegema ja kuidas olema. Vabaduse eest peab seisma ja tajuma, et see pole igavene ja iseenesestmõistetav.“