"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
President Rüütel: minu juurde tuli kindral, kes pidas end Eestimaa valitsejaks (0)
26. august 2021

„Kui putš kuulutati välja siis tuli minu juurde Leningradi sõjaväeringkonna asetäitja, kes nõudis, et tema on nüüd Eestimaa valitseja. Kinnitasin talle, et Eesti on vaba riik ja ei allu tema nõudmistele,“ meenutas president Arnold Rüütel 30 aasta taguseid sündmusi.

President, Arnold Rüütel, kui te kujutaksite 30-aastaseks saanud Eestit inimesena, siis mida te talle praeguse juubeli puhul sooviksite?

See puudutab meie nooremat põlvkonda ja ma soovin neile õnne ja tervist ja jõudu seista meie vabariigi ja vabariigi tuleviku eest.  Et meie keel ja kultuur säiliks ja nemad annaksid selleks oma osa.

Millised üleminekuaja  sündmused  aastatel 1988- 1991 olid teile inimlikult kõige keerulisemad ja raskemad?

Sündmusi oli tõesti, keerulisi  ja raskeid, väga palju. Aga ma eraldaksin sellest suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise (16. nov. 1988). Nõukogude Liit kavandas muuta oma põhiseadust. Olin korduvalt välja kutsutud ja seda veel oktoobri viimastel päevadel, kui Balti riikide igas riigis käisid Poliitbüroo liikmed. Samuti ka Eestis. Minuga nad ei kohtunud, kuid ma olin informeeritud loomulikult sellest, mis toimus. Aga mind kutsuti Moskvasse, kus olid kohtumised Ülemnõukogu esimehega, kuivõrd ma ei nõustunud taganema oma seisukohtadest, siis saadeti mind  ideoloogiasekretäri juurde. Tema ei ähvardanud esialgu, kuid samal ajal kutsus Gorbatšov ta enda juurde ja seal toimus nõupidamine teiste poliitbüroo liikmetega. Kerkis üles küsimus, et on vaja mind kõrvaldada, Eestisse mitte tagasi lasta, et ei oleks võimalik suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtta. Kuid siiski,  teatavasti, seda otsust lõplikult vastu ei võetud ja ma sõitsin Tallinna tagasi.  Esitasimegi selle küsimuse ja saime ka hääled ja suveräänsusdeklaratsioon saigi vastu võetud. Alles järgmisel aastal järgnesid sellele Läti ja Leedu ja mõned teised liiduvabariigid. Kõige viimane vabariik, kes võttis sarnase otsuse vastu, oli Kõrgõzstan 1990. aastal.
Sisuliselt sellest algas Nõukogude Liidu lagunemine. Ja see pani Nõukogude Liidule ja ka Venemaale eriolukorra rahvusvaheliselt.

Mis oli ikkagi see, mis teil aastatel 1988-91 jõudu andis, et edasi minna?

Ma arvan, et jõudu andis meie rahva tahe. Paljudel juhtudel kohtudes üle Eestimaa rahvaga, ma tunnetasin nende tahet Eesti iseseisvus, omariiklus taastada. Ja ma seisin selle eest, et see tahe realiseerida.

Te olete varem öelnud, et teil ja teie perekonnal puudu Plaan B kui vabadus ei oleks saanud taastatud. Kas teil siiski ei olnud turvalisuse kaalutlustel  arutlusi selle üle, et näiteks kriisiolukorras vajalikke  dokumente peita või kuskile varjuda?

Tõesti see küsimus oli päevakorras, et mida teha. Selles olukorras mulle tehti mitu ettepanekut, et kui ma tahan põgeneda või tahan varjuda, et nad aitavad minu perekonnal varjuda. Kuid see oli küllalt ebareaalne, sest organid oleks leidnud mind kõikidel juhtudel üles.  Minu ennetav tegevus seisnes selles, et ma ei kirjutanud oma märkmikesse oma tegemiste kohta mitte midagi. See oleks olnud tõestusmaterjaliks, kui oleks mind karistama hakatud. Ja täpselt samuti oma tegevuses oli minu sõnastus samuti mõõdetud, tasakaalustatud, aga eesmärgikindel, mille nimel ma tegutsesin.  Nii et niimoodi möödusidki need ajad.

Mille poolest erinevad eestimaalaste soovid 30 aastat tagasi tänaste eestimaalaste soovidest ja eesmärkidest?

Kahtlemata üks eesmärk oli,  Eesti riigi taastamine tõesti realiseerida ja samas siiski üles ehitada riik, mis on teovõimeline. Ja ma usun, et Eesti on suutnud seda teha, sest kui me vaatame maailma tasemel, siis meie haridussüsteem on üks parimaid maailmas, meie ülikoolid on paremate hulgas maailmatasemel.  Kui vaatame kasvõi spordi alal, siis kui palju medaleid on Eesti sportlased juba aastaid toonud. Kui vaatame majanduslikke näitajaid, siis võrreldes endiste liiduvabariikidega on Eesti koos Läti ja Leeduga üks esimesi ja oluliselt kõrgemale tasemele jõudnud oma arengu korraldamisel. Seda ka tänasel päeval. Selles mõttes võime rõõmu tunda. Olgugi, et täielikuks rahuloluks ei ole põhjust, sellepärast et kõike on võimalik veel paremini teha.

Kas enne 1991. aasta 20. augusti hilisõhtust hääletust Ülemnõukogus ei olnud siiski kahtlust hinges, et võib-olla ei saada vajalikke hääli kokku?

Oli küll. Ma kohtusin erinevate poliitiliste rühmituste esindajatega. Ma püüdsin neid veenda, et kindlasti on vaja see otsus vastu võtta. Ja seda vaatamata sellele, et Välis-Eesti Stockholmis oleva valitsuse esindaja oli minu juures pikema jutuajamisega, kus ta pakkus, et antakse minule Eesti Vabariigi juhi positsioon ja mina komplekteerin siis ise  valitsuse jne. Ma kategooriliselt keeldusin sellest. See oleks loomulikult tähendanud jõu kasutamist Moskva poolt, see on üks asi. Ja segadust võib-olla poliitilisel tasandil erinevate poliitiliste jõudude vahel. Nii et  ma jäin enda seisukohale ja nende poliitiliste jõududega, kes olid kujunenud juba selleks ajaks, leppisime kokku, nii et lootus oli ikkagi, et me kindlasti need hääled saame. Ja saimegi.

Aga kindlust ei olnud? Te ütlesite “lootus”.

Loomulikult see oli lootuste aeg, selle tõttu see väljend oli siin kohane.

Millised kriitilisemad hetked ja ohud meenuvad teile 30 aasta tagustest augusti päevadest?

Eks kõik võimalikke ohte oli väga palju. Teatavasti lindistati  jaa kõik telefonid töötasid kogu aeg.  Selle tõttu, et meie eesmärk oli  taastada Eesti omariiklus, siis need mõttevahetused viisime sageli läbi roosiaias. Jalutasime seal ja vestlesime, sest linte ei olnud ja distantsil ilmselt ka ei lindistatud.
See on üks asi. Aga kui putš kuulutati välja siis tuli minu juurde Leningradi sõjaväeringkonna asetäitja, kindral, koos 7-8 ohvitseriga. Ohvitserid jäid koridori sekretäri juurde. Kindral tuli minu tuppa, oli pikem jutuajamine, samal ajal olid saalis maavanemad. Ja mina vestlesin  kindraliga, kes nõudis, et tema on nüüd Eestimaa valitseja, et temale on sellised ülesanded antud. Ma keeldusin kategooriliselt.  Kinnitasin talle, et Eesti on vaba riik ja ei allu tema nõudmistele. Niimoodi meie vestlus lõppes, aga teatavasti sõjaväe suuremad üksused saadeti ikkagi  Pihkvast teele  Eestimaa territooriumile ja Tallinna peale. Jõudsidki Tallinna…
 See on juba pikem jutt, mida me tegime selleks, et nad läheksid oma väeosadesse tagasi ja ei oleks Tallinna-Tartu maanteel ja televisiooni torni juures.

Kas te magada saite 20. augustile eelnenud ja järgnenud öödel?


Võib-olla mõned tunnikesed, sest ega tõesti puhkamiseks aega polnud ja kui saigi koju minna, ega uni ei tulnud lihtsalt. Sai olla ootevalmis kõigiks ohtudeks.

Meil on kuulda olnud arvamusi, et Nõukogude Liit oleks nii või teisiti lagunenud ja vabaduse oleksime saavutanud igal juhul.  Kuidas teie sellist seisukohta hindate?

Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud sel ajal reaalne, sest loodeti Gorbatšovile. Teised suurriigid lootsid, et tema demokratiseerib Nõukogude Liidu ja et teda on vaja toetada isegi selles. Meie tegevus aga ei leppinud nende programmidega, mis olid Gorbatšovi poolt juba realiseerimisel Nõukogude Liidus ja mis tõesti uuendasid Nõukogude Liidu korda, aga see ei tähendanud veel, et Nõukogude Liidust oleks saanud täiuslik riik, demokraatlik ühiskond. Ja sellepärast oli meie tegevus siiski suunatud eesmärgile taastada oma riik.

Kui palju olin neid inimesi, keda te neil aegadel  tingimusteta usaldasite?

Kui ma olin valitud Ülemnõukogu esimeheks, siis sellel ajal oli kehtestatud kompartei poolt kord, et kolmes institutsioonis – Keskkomitee juhtkonnas, Ülemnõukogu Presiidiumis ja Valitsuses peab olema 40% venekeelseid töötajaid. Kui ma võtsin Ülemnõukogu Presiidiumi juhi ameti vastu, siis seal oli see praktiliselt juba realiseeritud. Ma vastupidi reformisin ja viisin presiidiumi koosseisu eestikeelsele koosseisule. Jäid ainult tõlgid ja teatud nõunikud, et olla kontaktis kaugemale kuni Moskvani välja.

Sai tehtud Akadeemiline Nõukogu, kuhu kuulusid 15-16 erinevat eluala esindavad juhtivad teadlased. Teaduste Akadeemia president sealjuures.  Akadeemiline Nõukogu tegi  neli korda aastas istungi,  tegi kokkuvõtteid Eesti arengu ja majandus-sotsiaalsetest probleemidest. Peale selle, et kõik kodanikud saaksid oma arvamust avaldada, oli loodud ühiskondlike organisatsioonide esindus, kuhu kõik võisid anda oma ettepanekuid. Komisjon või nõukogu arutas kõik need asjad läbi ja siis esitati need Ülemnõukogu Presiidiumile ja arutati Akadeemilise Nõukoguga  läbi.  Ja siis veel Ülemnõukogu Presiidiumi juhtkonnaga, kus olid nõunikud ja konsultandid. Nendega tegime valiku,  mida kohe ja mida järgmistel etappidel hakata realiseerima ühiskonna arengus.
Sellisel teaduslikul tasemel oli korraldatud töö nendel aegadel.

Aga kas need Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed ja Teaduste Akadeemia nõukoja liikmed olid inimesed, keda te usaldasite?

Täiesti kindlasti. Mille nimel me tegutsesime? Meie rahvuslike huvide nimel tegutsesime.  Ja sellest lähtuvalt ka toimus mõttevahetus ja ettepanekud.

Kas te ka praegu nende inimestega suhtlete?

Väga palju. Nii et mõttevahetused on nendega jätkunud. Välja arvatud nüüd selle pandeemia tingimustes lihtsalt ei ole võimalust olnud ja  kohtumised on olnud väga piiratud selle tõttu.

Kas Eesti vabadus on praegu heades kätes?

Ma usun, et me oleme saavutanud küllalt hea taseme võrreldes maailma tasemel teiste riikidega. Arvestades seda kõike, mis meie rahval on tulnud üle elada. Me oleme suutnud rahvusvahelisel tasemel küllalt tasemel esineda väikerahvana. Praegune valitsus, loomulikult, püüab seda samuti  realiseerida vastavalt oma võimetele ja  tahtele. Nii et ma ei ütleks midagi halba selle üle, aga õige on nõu pidada kõikide jõududega. Sealt siis valida see tee, mis on ühe või teise asja otsustamisel praegu väga vajalik.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.