"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
VIDEO! HEINZ VALK: kui teleka lahti keerasin, vaatan, mis jama see on - Luikede järv! (0)
26. august 2021

“Hommikuti kuulasin tavaliselt raadiot ja keerasin ka teleka lahti, et uudiseid kuulata. Kui teleka lahti keerasin, vaatan, mis jama see on – Luikede järv!”  meenutas riigipöörde päeva toonane ülemnõukogu saadik Heinz Valk.

“Ma mäletan selgelt seda tunnet, et nüüd on see hetk käes. Kultuuriloolasena ja üldse ajalugu tundva inimesena teadsin ma, et selles hetkes on midagi korduvat 1918. aastale ja et ma kuulun nüüd nende inimeste hulka, kes peavad midagi otsustama,” rääkis olulisest päevast tollane ülemnõukogu saadik Rein Veidemann.

Eesti taasiseseisvumiseni viinud sündmuste kiire lõppmäng sai alguse 19. augustil 1991. aastal, kui toonases Nõukogude Liidu pealinnas Moskvas oli alanud sõjaline riigipöördekatse. Võimuvaakum, mis sellega tekkis, andis välja selge signaali, et aeg on tegutseda.

“Luikede järv” oli märgandeks

“Minu elukogemus, kes ma ei olnud enam nooruses, teadis, et kui kesktelevisioon etendab niisugusel ebaharilikul ajal Luikede järve, siis on riigis midagi juhtunud,” lisas Valk.

Siiri Oviir, kes oli aga tollal sotsiaalminister, meenutab aga, et suundus kohe Toompeale, kus toimus valitsuse välkistung. “Tookord ei olnud mobiiltelefone nagu meil täna on. Võib-olla kõigil ei olnud isegi kodus telefone. Ja siis läks nii-öelda tramburai lahti,” lausus Oviir.

Pihkva divisjoni tankid lähenesid aga Pihkva poolt Tallinnale. Tallinna lennujaamas maandus sõjaväe transpordilennuk dessantväelastega. Lisaks suleti Tallinna reisisadam.

Olukord on ebakindel ja pingeline

“Õigupoolest tekitas olukord seda tüüpi võbelemist, et sa pead arvestama seda, et võib-olla homme oled sa kusagil mingi seltskonnaga keldrisse suletud,” rääkis Veidemann.

Heinz Valk läks aga tol ööl enda sõnul rahulikult koju magama. “Marika ootas mind siin, et uudiseid kuulata ja heitsin magama ja ei teinud teist nägugi, et võidakse mind öösel arreteerima tulla.”

Toompeal valitsevad erimeelsused pikendasid kogu iseseisvumise taastamise protsessi. Põhiline vaidlusküsimus oli valida kahe võimaluse vahel:  kas kuulutada välja uus iseseisev Eesti või taastada juriidilise järjepidevuse alusel 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariik.

“Minu jaoks oli see solvav, see tekitas tohutut südamevalu ja raevu, et me kaupleme, mis kujul nüüd Eesti siis iseseisvuse taastab,” meenutas Veidemann.

“Ja siis meie mõtlesime, et nende viimaste kõhklejate virgutamiseks, eneseusu ja teotahte tugevdamiseks korraldame rahvarindega Vabaduse väljakul suure meeleavalduse, mis oli keelatud putšistide poolt,” rääkis Valk.

“Ma tean, et ma jooksin koju, panin rahvariided selga, sest iga niisugune niisugune väike tegu tookord julgustas ja innustas rahvast,” lausus Siiri Oviir.

“Ja kui rahvas ei oleks nendel aastatel olnud ühtne ühe eesmärgi nimel, siis ei oleks mitte ükski valitsus, mitte ükski ülemnõukogu üksi mitte midagi ära suutnud teha,” nentis Oviir.

Vabadus võeti vastu aplausi saatel

Eesti Vabariigi ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest 20. augusti õhtul kell 23.04.

“Jäime ekraani vaatama, kuidas seal need rohelised tulukesed ristkülikutel süttisid iga nupule vajutaja peale ja lugesime neid,” kirjeldas Valk toonast olukorda Toompeal.

“Arvud kogu aeg jooksid ja lõpuks tuli 69, no siis muidugi kargasime püsti ja hakkasime aplodeerima!”

“Need siis, kes olid selle paberi ümber kokkuleppe saavutanud: Lauristin, Eesti komitee esindajad, Arnold Rüütel, Ülo Nugis, nemad läksid kuskile Nõukogude šampanjat jooma,” naeris Veidemann.

Veel järgmise päeva varahommikul tegid Nõukogude Liidu dessantväelased katse hõivata Tallinna teletorn.

Rahva poole peal sündmustes osalenu Liilia Pihlak võttis tol perioodil koos perega osa kõigist rahvakogunemistest, nii ka 21. augusti teletorni kaitsmisest.

“Teletorni juures olime me ka, aga seal ei olnud midagi hirmsat,” rääkis Liilia. “Mis seal sees toimus, see on iseasi. Lõhkumist ja seda me ei näinud. Meie saime autoga üsna ligidale sõita. Seal oli niisugune tunne, et kõik on omad inimesed, kõik on head tuttavad või sugulased. Kõik naersid, rääkisid head juttu. Seal ei olnud midagi, sest siis inimesed olid juba kindlad. See kindlustunne tuleb alati enne, kui on juba lõplik sõna öeldud, et nüüd me oleme vabad.”

Siiri Oviiril on mällu sööbinud hommikune värske ajaleht. “Mäletan ka täna “Rahva Häält”, sest hommikul sai ikkagi lehed ära ostetud ja vabal hetkel neid sirvitud.

Lehes oli esikülg suure pealkirjaga “Eesti riik on iseseisev” ja siis oli toodud deklaratsioon,” rääkis Oviir. “Kui ma öösel lõpuks sain olla kodus, pestud, olin päeva sündmustele tagasi mõelnud ja uue päeva sündmusi ette kavandanud, siis tuli äkki nutt peale. Ja siis ma istusin seal majas üksi ja lahistasin nutta, samas oli rõõm, et see nii läinud on, aga oli ka teadmine, et kõik ei ole veel valmis,” meenutas Oviir.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.