"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Lapsepõlves sai peksa 3500 korda Lähisuhtevägivalla ohvrite lood: vastu köögiseina kägistamine ja sinikad silmade all (0)
27. august 2021
Foto: Pixabay

„Gregor kasvas kodus, kus ema oli vägivaldne. Peres oli neli venda ja tema kõige vanem ja nagu ta ütles, et ta luges ükskord kokku täiskasvanuna, et ta sai lapsepõlves peksa 3500 korda,“ tutvustas näitleja Mari-Liis Lill ühe pere argipäeva vägivalla-teemalisel konverentsil .

5. juunil esietendus Eesti Noorsooteatris lähisuhtevägivallast kõnelev lavastus „Teises toas“, mis põhineb dokumentaalsete lugudel ehk päris inimeste päris lugudel, mida tutvustas näitleja Mari-Liis Lill ka sel nädalal toimunud vägivalla-teemalisel konverentsil. Toome neist lugudest kolm ka Pealinna lugejate ette.

Anneli lugu

Anneli oli pärit väikelinnast, tema taust oli sarnane, nagu paraku paljudel lähisuhtevägivalla ohvritel – ka tema lapsepõlvekodus oli vägivalda.

Tema isa armastas napsu võtta ja siis pärast pidupäeva läks emale kätega kallale. Anneli oli selles mõttes üsna erandlik laps. Tema läks alati vahele. Ja samas muidugi ta lootis, tema lapsepõlveunistus oli sellest kodust ära saada, kuhugi mujale.

Ja ta tuligi üsna noorena Tallinna, kus teda ootas uus elu, uus algus. Ta kohtus toredate noormeestega, kes olid lõbusad, vaimukad väga kenad, viisakad. Üks neist hakkas Annelile külje alla ronima ja tundus endiselt tore ja viisakas, lõbus ja hästi ruttu tegi noormees ettepaneku, et hakkame koos elama, nagu see tihtipeale on.

Noormehel oli ka laps, tol hetkel esimese klassi läinud poeg. Ja Anneli hakkaski noormehega koos elama. Tore, ilus noor perekond. Ühel hetkel tekkis Anneli hinge kahtlus, sest alati, kui oli mingi probleem koolis, näiteks lapsel natuke kehvem hinne või ta hilines,  siis elukaaslane ütles, et „see on meie omavaheline asi, et ära sina tule, me läheme nüüd teise tuppa“. Ja see muutus järjest ähvardavamaks, tihtipeale kostis sealt teisest toast lapse karjumist, aga kuna oli öeldud, et „see on meie omavaheline asi ja ta on minu laps, mitte sinu oma“, siis Anneli pikka aega ei sekkunud.

Sest et ka isa rääkis, et laps ongi raskesti kasvatatav ja tal oli diagnoositud aktiivsus-tähelepanu häire. Asi jõudis sinnamaani välja, et hommikul tuli laps sealtsamast teisest toast välja ja silm on siniseks löödud. See oli juba see piir, kus Anneli ei saanud sekkumata jätta.

Ja siis kolis kogu see tegevus teisest toast välja, muutus avalikuks lapse löömine kuni silmaaluste sinikateni välja ja kui Anneli hakkas sinna vahele minema, oli tulemuseks see, et elukaaslane tuli ka Annelile kallale.

Ja nagu see ikka käib – elukaaslane oli vaikselt juba eemaldanud Anneli suhtlusringkonna, keelanud suhelda kindlasti meessoost sõpradega vaikselt ka naissoost sõpradega. Anneli oli üsna üksi selle uue mehe ja tema lapsega. Kui ta proovis tõesti minna vahele, see lõppes enamasti vastu köögiseina kägistamisega.

Anneli otsustas midagi ette võtta, ta pöördus siia ja sinna, ta rääkis koolipsühholoogiga, rääkis sellest, et kuna lapsel oli ka täiesti diagnoositud aktiivsus-tähelepanu häire ja ta sai juba tollel hetkel erinevaid ravimeid.

Ta andis teada ka lastekaitseametnikele, andis teada poisi kõikvõimalikele sugulastele, et lihtsalt oleks keegi, kes hoiaks silma peal sellel olukorral, kui tema, kes ta ei suutnud enam selle vägivalla sees elada, peaks lahkuma. Selle peale öeldi talle lastekaitsest, et aga teie olete selle poisi ainuke lootus, kas te ei saaks ikkagi veel jääda? Ja ta oligi tol hetkel seal poisi ainus lootus. Aga see vist ei ole see, mida sa saad öelda vägivalla ohvrist naisele: „Äkki sa jääd veel natukeseks?“.

Ja Anneli tuli ära. Tegi kokkuleppeid erinevate sugulastega, keda ta suutis usaldada. Et poisil oleks, kuhu helistada, kui midagi sellist toimub. Ega ta ei tea, kas ta helistas, sest üks eeldus selleks, et ise toime tulla ja sellest vägivallast pääseda oli see, ta lõikas ära sidemed selle eelmise eluga.

Täna elab Anneli uut elu uue mehe ja uue lapsega. Nüüdseks on ka see poiss kasvanud suuremaks ja ta süda rahul. Tundub, et tal läheb kenasti.

Kuidas ära tunda see algpõhjus? Et võib-olla see põhjus ei ole selles, et ta ongi lihtsalt raskesti kasvatatav laps vaid võib-olla tal on päriselt kodus selline olukord, mida tegelikult on vaja adresseerida.

Annelil lõppes kõik kenasti nagu paljudes nendes lugudes. Et jah, küsimus võib-olla pigem selles, et kas see oleks võinud lõppeda natukene varem ja, ja selle tõttu valutumalt kõigile. Ma kohtusin ka Gregoriga, mis on natukene sarnane lugu sedapidi, et mehed ju nii harva räägivad. Mehed, kes on ohvrid ja me teame, et neid küll on vähem, aga kui me räägime lapsepõlves kogetud vägivallast, siis on ju selge, et, et neid on, neid on palju, aga nad räägivad vähem.

Gregori lugu

Gregor on kolmekümnendates aastates meesterahvas, kes tegutseb nüüd juba edukalt oma erialal. Aga ta ütleb, et kuni ülikoolini ta tegelikult ei suutnud mitte midagi teha. Tal olid väga suured eneseväärtustamise probleemid ja väga-väga suured probleemid enesehinnanguga.

Gregor kasvas kodus, kus ema oli vägivaldne. Peres oli neli venda ja tema kõige vanem ja nagu ta ütles, et ta luges ükskord kokku täiskasvanuna, et ta sai lapsepõlves peksa 3500 korda. Ta ütles, et kui ta loeb kokku, siis umbes kolmandast eluaastast kuni 12. või 13. eluaastani sai ta regulaarselt peksa ja võib-olla mitte iga päev, aga see-eest oli mõni päev kaks korda.

Kuidas füüsiline vägivald seal lõppes? Seal peres oli lihtsalt nõndaviisi, et Gregor sai 13 täis ja ta enam ei hakanud nutma selle peale, kui ema teda lõi. Ja kui te ei hakanud enam nutma, siis ema ei saanud enam piisavalt rahuldust sellest teost ja pidi minema üle vaimse vägivalla vormide juurde: „sina oled süüdi, kui ma ära suren“. Emal olidki terviseprobleemid.

Ja kui midagi emal tervisega oli, süda puperdas, siis tuli mängu repliik: „sina oled süüdi, kui mina ära suren“.

Gregori lugu on kurb selle tõttu, et tõest ta oli ka koolis kiusatav. Nagu ta ütleb saab koolikius tegelikult alguse nii kiusatava kui ka kiusaja suhtes kodust. Kurb on see, et enda sõnul tundis ta alles ülikoolis esimest korda, et ta saab kellelegi rääkida. Varem ei olnud tal sellest võimalik rääkida isegi oma sõpradele. Ta rääkis sellest kõigest alles siis, kui ta läks ülikooli, kus algas tema tervenemisprotsess.

Olivia lugu

Olivia kohtus kena noormehega, kes tahtis väga abielluda. Oliviale oli arstide poolt öeldud, et ta kunagi laps ei saa, aga tuli kena noormees ja ta jäi kohe rasedaks ja nad abiellusid. Kõik oli imeilus ja Olivia abikaasaks oli tõesti tark, kõrgharitud, väga heade kommetega mees.

Aga talle meeldisid väga teised naised ja ta armastas natukene ikkagi Oliviat alandada. Näiteks heitis ta naisele pärast sünnitust ette, et miks ta ei ole nii heas vormis nagu teised naised või et miks ta ei ole nii heas tujus või miks ta on kogu aeg nii väsinud.

Olivia vastas, et ta ongi väga väsinud, sest ta peab kogu aeg väikese lapsega üksinda tegelema ja mees on pidevalt ära, aga see polnud mehe hinnangul piisav argument. Kuna see vaimne vägivald ja alandamine vaikselt süvenes ja mees oli niikuinii kogu aeg sõbrannadega kohvikus, ütles Olivia ühel hetkel, et ta enam ei jaksa ja soovib lahku minna.

Nagu on teada, ei lõppe vägivald tavaliselt selles punktis, vaid tihtipeale alles algab. Nii ka selles loos. Olivia kolis koos lapsega mehe juurest ära, aga mees hakkas naise manipuleerimiseks mitmel viisil kasutama nende ühist last. Kõigepealt, kui ei olnud veel sätestatud, kuidas lapsehooldusõigus edasi hakkab olema, siis kadus isa koos lapsega mitmeks päevaks ära ega vastanud telefonile.

Olivia helistas iga päev 10, 12, 14, 20 korda ja keegi ei vastanud. Mida peab tundma ema, kelle laps on koos vägivaldse mehega kadunud ja ta ei tea, kus nad on, mida nad teevad, kas neil on kõik korras, kas lapsel on kõht täis, kas ta üldse magab? Kui palju ta nutab?

See konkreetne olukord küll lahenes, ent mehepoolne surve ja manipuleerimiskatsed lapsega kestavad jätkuvalt edasi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.