"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Läänemere saastamine väheneb jõudsalt, aga olukorra paranemist näevad alles tulevased inimpõlved (0)
28. august 2021
Ilja Matusihis

„Peamiseks probleemiks on siis eutrofeerumine ehk see, et vees on liiga palju toitaineid, peamiselt lämmastik ja fosfor, mis on toiduks planktonile ja vetikatele. Kui toitaineid on liiga palju, siis hakkavad vetikad vohama, vee läbipaistvus väheneb, orgaaniline aine settib merepõhja ja seal väheneb hapniku hulk, see omakorda aga mõjutab negatiivselt kogu vee-elustikku,“ ütles Keskkonnaagentuuri andmehaldusosakonna juhtivspetsialist Kristiina Ojamäe.

Tallinna laht on Soome lahega otseühenduses ning vee kvaliteet on siin Ojamäe sõnul sarnaselt ülejäänud Läänemerega üsna kehv. Probleemiks on peamiselt inimtekkeline reostus, mis veel aastakümneid pärast reostuseallika likvideerimist mereelustiku tervist kahjustab.

„Teine oluline survetegur on inimtekkeline reostus ja kolmandaks on võõrliigid, kes võivad Läänemerre sattuda näiteks laevade ballastveega. Halvad on nad just sellepärast, et tihti hõivavad nad meie kohalike liikide elupaigad ja kohalikud liigid ei pea sellele survele vastu,“ selgitas Ojamäe, kelle sõnul ei ole need riigipõhised probleemid, vaid kõigi Läänemere-äärsete riikide ühine mure.

Inimene reostab merd nii õhust, maalt kui vee kaudu

Inimtekkelise surve mõjul jõuavad merre ohtlikud ained nii atmosfäärist, õhust kui jõgede kaudu ka maismaalt. Näiteks raskemetallid, mis pärinevad energia tootmisest või kütuste põletamise tulemusena transpordisektorist, jäätmete põletamisest või ajaloolisest jääkreostusest. Need saasteained kuhjuvad nii maismaapinna sees kui ka meresetetes ja -elustikus ja läbi selle jõuavad nad erinevatesse toiduahelatesse.

„Ohtlike ainete lagunemise aeg looduses on väga erinev, aga pikaajalises plaanis nende mõju siiski väheneb, aga isegi siis, kui me täna lõpetame igasuguse reostamise, siis veekeskkonnas püsivad need ained tihtipeale ikka veel väga pikalt,“ nentis Ojamäe. 

Tänaseks on enamik saasteaineid Ojamäe hinnangul suhteliselt hästi reguleeritud, kas siis läbi selle, et nende kasutamine on suures osas vähenenud või siis täitsa katkestatud. Inimtegevuse puhul võib eristada kahte osapoolt, kust lämmastik ja fosfor vette jõuavad – üks neist on punktreostus ehk siis reoveepuhastusjaamad, nende heitvesi, tööstus ja kalakasvatused.

Põllumajanduse ja maakodude reostus jõuab lõpuks alati veekogudesse

„Teine osapool on hajureostus, mida on palju raskem otseselt tuvastada ja mõõta. Selleks on näiteks põllumajandus ja ma kujutan ette, et igaüks teab Eestimaal vähemalt ühte kohta, kus majapidamine või mõni saunaruum ei ole ühisveevärgi kanalisatsiooniga ühendatud, kus vesi ei lähe läbi ühegi puhasti, vaid juhitakse otse loodusesse,“ sõnas Ojamäe.

„Kõik see mõjutab ja jõuab lõpuks meie veekogudesse. Ka sademevetega kantakse linnast mitmeid keemilisi ühendeid veekogudesse ja need jõuavadki läbi sellega merre ja siseveekogudesse ning põhjavette.“

Lääneriigid on Ojamäe sõnul teinud tublisid edusamme, et saateained väheneksid, kuid selleks, et Läänemere seisund jõuaks heale tasemel, ei ole see ikkagi piisav.

„Kui vaadata, kus see põhiline edusamm on tulnud, siis need on ikkagi suurte investeeringute toel rajatud reoveepuhastusjaamad ja tänu sellele on näitajad pikaaegses vaates pisut paranenud. Kahjuks on Läänemeri oma sisekoormuse ja maismaalt tuleneva saaste tõttu eutrofeerunud. Me saame kindlasti vähendada veel maismaalt tulenevat koormust, kuid kõik see võtab väga palju aega ja tuntavaid tulemusi võib märgata ilmselt alles aastakümnete pärast,“ tõdes Kristiina Ojamäe.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.