"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
ARNOLD RÜÜTEL: Unistan, et sõidan tunneli kaudu Soome pealinna tervitama (0)
30. august 2021
Svetlana Aleksejeva

“Kui putš kuulutati välja, siis tuli minu juurde Leningradi sõjaväeringkonna asetäitja, kes teatas, et tema on nüüd Eestimaa valitseja,” meenutas 30 aasta taguseid sündmusi toonane Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel (93). “Kinnitasin talle, et Eesti on vaba riik ega allu tema nõudmistele.”

Eesti valib endale uut presidenti ning samas avatakse kohe-kohe rahvale ka taasiseseisvumist meenutav lauluväljaku külastuskeskus. Sel puhul rääkis Pealinn Eesti presidendi ja taasiseseisvumise juhtfiguuri Arnold Rüütliga Eesti minevikust, olevikust ja tulevikust.

Mille üle tänases Eestis uhke olete?

Neid asju on päris palju. Olen uhke meie arvutiteaduse edusammude üle. Oli rõõm lugeda meie õpilaste PISA testi rahvusvahelisi tulemusi. Olin väga rõõmus, et suutsime olümpiamängudel medaleid võita. Elan alati kaasa meie põllumeestele, eriti piimakarja kasvatajatele, kes on kõrget tunnustust leidnud.

Kas on mõni sündmus või ka objekt, mille saabumist või valmimist ootate või tahaksite tingimata oma silmaga näha?

Unistamine on inimloomusele omane. Soovin, et sõidaksin läbi tunneli Soome pealinna tervitama.

Unistamine on inimloomusele omane. Soovin, et sõidaksin läbi tunneli Soome pealinna tervitama. Meil on suurte kogemustega kaevurid, kes teeksid selle tunneli rajamise kiiresti teoks. Kaevandamisel saadud graniit kuluks marjaks ära meie teedeehitajatele.

Teiseks soovin, et põlisrahva elujärg jätkuks ka kõige kaugemates paikades, sh saartel. Meie kõige kaunimad paigad ei peaks saama rikaste välismaalaste omandiks.

Osa noori läheb küll linnast maale elama, teisalt süveneb siiski linnastumine. Kas on paratamatu, et elu koguneb Tallinna, või saaks ka maaelu kuidagi ergutada? Kuidas?

Arvan, et see ei ole paratamatu. Ei ole kahtlust selles, et meie maaelu saab ergutada ja ääremaastumist ohjeldada. Omal ajal pakkusime välja nn ERARE programmi. ERARE mõte oli anda noortele maad ja vahendeid oma kodu asutamiseks soodustingimustel. Seda ei hakatud realiseerima.

Peale kuupäeva on oluliste otsuste puhul tähtis ka kellaaeg, mil need vastu võtta. Miks saabus meie vabadus alles hilisel õhtutunnil, mõni minut pärast kella 23?

Ei ole kahtlust, et meie vabaks saamisel olid otsustava tähtsusega meie rahva meelsus ja meie vedurite informeeritus. Ülo Nugisel olid oma infoallikad ja minul oli küllalt üksikasjalik ülevaade sündmuste kulgemisest Moskvas. Siit ka meie taasiseseisvumise ajastamine hilisemale öötunnile.

Ajas kulgevad kulgevaid protsesse võrreldakse tihti rongi liikumisega.

Ajas kulgevad kulgevaid protsesse võrreldakse tihti rongi liikumisega. Olid vedurid, olid vagunid, olid ka pidurid, kes nägid meie tulevikku hoopis teistsugusena. Suutsime oma eesmärgi saavutada – olla taas vabad ja peremehed omal maal. 30 aastat on piisav aeg, et anda esialgne hinnang meie taasiseseisvumisele.

Tänaseks on peale kasvanud uus põlvkond vedureid, kelle sünniaasta jääb pärast 1991. aastat. Oleme jõudnud sinna, kus riigi juhtimise on üle võtnud elukutselised poliitikud. Demokraatia on väga õrn riigivalitsemise vorm. Ega ilmaasjata olnud meie esimese iseseisvuse ajal riigikogu põhiliselt juristide pärusmaa. 1991. aastal valisime taas demokraatia ehk rahvavalitsuse meie riigivormiks.

229 aastat tagasi kirjutas Jean Jacques Rousseau oma traktaadis “Ühiskondlikust lepingust ehk riigiõiguse põhiprintsiibid” järgmist: “Ükski teine riigivõim pole kodusõdadele ja sisemistele rahutustele nii aldis kui demokraatia. Seepärast peab iga kodanik kordama endale iga päev oma südamepõhjas: parem ohtlik vabadus, kui rahulik orjus.” Raamatu levitamine keelati kohe ära. Hoiame siis kõik meie kättevõidetud vabadust.

Olete läbi elu paistnud silma tugeva tervise poolest. Kuidas on rahva tervis muutunud 30 taasiseseisvuse aasta jooksul?

Eks minu tervist on aastate jooksul ka korduvalt proovile pandud. Olen üle elanud laevahuku, sattunud tõsisesse autoavariisse jne. Tänu arstidele olen nendest olukordadest välja tulnud. Julgen enda kohta öelda, et tunnetan oma organismi päris hästi. Kui mingi häda hakkab endast märku andma, püüan leida abi enne, kui see krooniliseks läheb. Meie ajal nimetame seda tervisehädade ennetamiseks.

Meditsiini areng eriti viimastel aastakümnetel on meile palju rõõmu valmistanud. Paljud tervisehädad, mis varem loeti ravimatute hulka, on nüüd ravitavad, kui neid muidugi õigel ajal diagnoosida.

Piirid tulevad paljudel juhtudel ette, kui erijuhtude ravimeetodid on väga kallid. Siin ei piisa alati riigi abist.
Mis puutub meie rahva tervisesse, siis minu teada on see 30 iseseisvusaasta jooksul oluliselt paranenud. Seda kinnitavad tervena elatud aastad ja keskmise eluea pikenemine. Kuid teha on veel väga palju.

Milline oleks Eestile hea president?

Minu vastus on lühike: selline, kelle valib Eesti rahvas.

Kui te kujutaksite 30-aastaseks saanud Eestit inimesena, siis mida te talle praeguse juubeli puhul sooviksite?

See puudutab meie nooremat põlvkonda ja ma soovin neile õnne ja tervist ja jõudu seista meie vabariigi ja tema tuleviku eest. Et meie keel ja kultuur säiliks ja noored annaksid selleks oma osa. Oleme suutnud seda teha seni ja suudame ka edaspidi. Kui me tahame oma iseseisvust hoida ja riiki säilitada, siis on see paratamatu.

Millised üleminekuaja sündmused aastatel 1988-1991 olid teile inimlikult kõige keerulisemad ja raskemad?

Kerkis üles küsimus, et on vaja mind kõrvaldada ja Eestisse mitte tagasi lasta, et ei oleks võimalik suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtta.

Sündmusi, keerulisi ja raskeid, oli tõesti väga palju. Aga ma eraldaksin sellest suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise (16. novembril 1988 – toim). Nõukogude Liit kavatses muuta oma põhiseadust.
Olin korduvalt välja kutsutud, ja seda veel oktoobri viimastel päevadel, kui igas Balti riigis käisid poliitbüroo liikmed. Minuga nad ei kohtunud, kuid olin loomulikult informeeritud sellest, mis toimus. Aga mind kutsuti Moskvasse, kus olid kohtumised Ülemnõukogu esimehega.

Kuna ma ei nõustunud oma seisukohtadest taganema, siis saadeti mind ideoloogiasekretäri juurde. Tema ei ähvardanud esialgu, kuid samal ajal kutsus Gorbatšov ta enda juurde ja seal toimus nõupidamine teiste poliitbüroo liikmetega. Kerkis üles küsimus, et on vaja mind kõrvaldada ja Eestisse mitte tagasi lasta, et ei oleks võimalik suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtta.

Kuid teatavasti seda otsust siiski õplikult vastu ei võetud ja ma sõitsin Tallinna tagasi. Esitasimegi selle küsimuse, saime ka hääled ja suveräänsusdeklaratsiooni vastu võetud. Alles järgmisel aastal järgnesid sellele Läti ja Leedu ja mõned teised liiduvabariigid. Kõige viimane vabariik, kes võttis sarnase otsuse vastu, oli Kõrgõzstan 1990. aastal.
Sisuliselt sellest algas Nõukogude Liidu lagunemine. Ja see pani Nõukogude Liidu ja ka Venemaa rahvusvaheliselt eriolukorda.

Mis oli ikkagi see, mis teile aastatel 1988-1991 jõudu andis, et edasi minna?

Ma arvan, et jõudu andis meie rahva tahe Eesti iseseisvus, omariiklus taastada. Tundsin seda paljudel juhtudel Eestimaa rahvaga kohtudes. Ja ma seisin selle eest, et see tahe realiseerida.

Olete varem öelnud, et teil ja teie perekonnal puudus plaan B juhuks, kui vabadust ei oleks taastatud. Kas teil siiski oli turvalisuse kaalutlustel võimalust dokumente peita või kuskile varjuda?

Tõesti, see küsimus oli päevakorras, et mida teha. Selles olukorras tehti mulle mitu ettepanekut, et kui ma tahan põgeneda või varjuda, et nad aitavad minu perekonnal seda teha.

Kuid see oli küllalt ebareaalne, sest organid oleks leidnud mind igal juhul üles. Minu ennetav tegevus seisnes selles, et ma ei kirjutanud märkmikutesse oma tegemiste kohta mitte midagi.

See oleks olnud tõestusmaterjal, kui oleks mind karistama hakatud. Ja täpselt samuti oli minu sõnastus mu tegevustes mõõdetud, tasakaalustatud, aga eesmärgikindel, ning selle nimel ma tegutsesin. Nii et niimoodi möödusidki need ajad.

Mille poolest erinevad 30 aasta tagused soovid tänaste eestimaalaste soovidest ja eesmärkidest?

Meie haridussüsteem on üks parimaid maailmas, meie ülikoolid on maailma parimate hulgas.

Kahtlemata oli üks eesmärk Eesti riigi taastamine tõesti realiseerida ja samas üles ehitada riik, mis on teovõimeline. Ja ma usun, et Eesti on suutnud seda teha. Meie haridussüsteem on üks parimaid maailmas, meie ülikoolid on maailma parimate hulgas.

Ja kui palju medaleid on Eesti sportlased juba aastaid toonud! Võrreldes teiste endiste liiduvabariikidega on Eesti koos Läti ja Leeduga üks esimesi ja oluliselt kõrgemale tasemele jõudnud oma majanduse arengu korraldamisel. Selles mõttes võime rõõmu tunda. Olgugi et täielikuks rahuloluks ei ole põhjust, sellepärast et kõike on võimalik veel paremini teha.

Kas enne 1991. aasta 20. augusti hilisõhtust hääletust Ülemnõukogus ei olnud siiski kahtlust hinges, et võib-olla ei saada vajalikke hääli kokku?

Oli küll. Ma kohtusin eri poliitiliste rühmituste esindajatega. Ma püüdsin neid veenda, et kindlasti on vaja see otsus vastu võtta. Seda vaatamata asjaolule, et Stockholmis tegutseva välis-Eesti valitsuse esindaja rääkis minuga pikemalt, pakkudes, et minule antakse Eesti Vabariigi juhi positsioon, mina komplekteeriksin siis valitsuse jne. Ma kategooriliselt keeldusin sellest.

See oleks loomulikult tähendanud jõu kasutamist Moskva poolt, see on üks asi. Ja segadust võib-olla poliitilisel tasandil erinevate poliitiliste jõudude vahel. Nii et ma jäin enda seisukohale kindlaks. Nende poliitiliste jõududega, kes olid kujunenud juba selleks ajaks, leppisime kokku. Nii et lootus oli ikkagi, et me kindlasti need hääled saame. Ja saimegi.

Millised kriitilisemad hetked ja ohud meenuvad teile 30 aasta tagustest augustipäevadest?

Eks kõikvõimalikke ohte oli väga palju. Teatavasti salvestati kõik telefonivestlused. Selle tõttu pidasime Eesti omariiklusest rääkivad mõttevahetused sageli roosiaias. Jalutasime seal ja vestlesime, sest linte ei olnud ja distantsil ilmselt ka ei lindistatud.

Aga kui putš kuulutati välja, siis tuli minu juurde Leningradi sõjaväeringkonna asetäitja, kindral, koos 7-8 ohvitseriga. Ohvitserid jäid koridori sekretäri juurde. Kindral tuli minu tuppa, meil oli pikem jutuajamine, samal ajal olid saalis maavanemad. Ja mina vestlesin kindraliga, kes teatas, et tema on nüüd Eestimaa valitseja, et temale on sellised ülesanded antud.

Ma keeldusin kategooriliselt tema nõudmistele järele andmast. Kinnitasin talle, et Eesti on vaba riik. Niimoodi meie vestlus lõppes, aga teatavasti sõjaväe suuremad üksused saadeti ikkagi Pihkvast teele Eestimaa territooriumile ja Tallinna peale.

Kas te magada saite 20. augustile eelnenud ja järgnenud öödel?

Võib-olla mõned tunnikesed, sest ega tõesti puhkamiseks aega polnud, ja kui saigi koju minna, ega uni ei tulnud lihtsalt. Saime olla ootevalmis kõigiks ohtudeks.

Meil on kuulda olnud arvamusi, et Nõukogude Liit oleks nii või teisiti lagunenud ja vabaduse oleksime saavutanud igal juhul. Kuidas teie sellist seisukohta hindate?

Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud sel ajal reaalne, sest loodeti Gorbatšovile.

Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud sel ajal reaalne, sest loodeti Gorbatšovile. Teised suurriigid lootsid, et tema demokratiseerib Nõukogude Liidu ja et teda on vaja toetada selles. Meie tegevus aga ei leppinud nende programmidega, mis olid Gorbatšovil juba realiseerimisel Nõukogude Liidus.

Need tõesti uuendasid Nõukogude Liidu korda, aga see ei tähendanud veel, et Nõukogude Liidust oleks saanud demokraatlik ühiskond. Ja sellepärast oli meie tegevus siiski suunatud eesmärgile taastada oma riik.

Millist rahvuslikku muudatust või olulist sammu te enda presidendiajast esile tõstaksite?

Toona sai kokku pandud akadeemiline nõukogu, kuhu kuulusid 15-16 eri eluala esindavad juhtivad teadlased, Teaduste Akadeemia president sealjuures. Akadeemiline nõukogu istung oli neli korda aastas, see tegi kokkuvõtteid Eesti arengust ja sotsiaalmajanduslikest probleemidest.

Kas Eesti vabadus on praegu heades kätes?

Ma usun, et me oleme saavutanud küllalt hea taseme võrreldes maailma teiste riikidega ja arvestades seda kõike, mis meie rahval on tulnud üle elada.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.