"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Lauluväljaku külastuskeskus jutustab laulva revolutsiooni lugu (0)
30. august 2021
Aleksandr Gužov

Lauluväljaku külastuskeskuse väljapanekus on näiteks kõik öölaulupeod läbi käinud punkari teksatagi ja Urmas Alendri koduigatsuse tõttu lõhki löödud kitarri osa. Keskus ootab külastajaid 31. augustist.

Külastuskeskus jutustab laulva revolutsiooni, laulupidude ja lauluväljaku lugu. “Lauluväljakul on külastuskeskuse rajamisest unistatud kaua ning olen väga rahul, et just Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva saabudes oleme selle reaalsuseks teinud. Toome külastajateni laulva revolutsiooni, laulupidude ja lauluväljaku loo,” ütles lauluväljaku juhataja Urmo Saareoja.

“Mil viisil need kõik üksteisest erinevad ning mil viisil on ühised. Kindlasti aga ei tohi jääda see külastuskeskus ühele kohale paigale, vaid peab pidevalt avastama, arenema ja kasvama,” lisa ta.

Esimene osa rajatavast keskusest, mäel asuv ja tudengite võistlustööna valminud paviljon Aste avati juuni keskel. Põhiline näitusepaik asub aga laulukaare siseruumides kokku 350 ruutmeetril.

Punkarid hoidsid korda

Taasiseseisvumine on külastuskeskuse põhiteema pildis ja helis. Näiteks aitavad riigi taassündi meenutada intervjuud. Kuraator Risto Lehiste sõnul on väljapanekul nn muusikaliste revolutsionääride meenutused ja videod. Ivo Linna, Tõnis Mägi ja Justamendi kõrval meenutavad 30 aasta tagust aega ansambel Vanaviisi, Henry Laks jpt.

“Palju isamaalisi laule on Rujalt ja Urmas Alendrilt,” lausus Lehiste. “Väljapanekute hulgas saab muuhulgas näha ka Alendri kitarri pingutite pead. Kitarri enda lõi Urmas Rootsis vihaga puruks – kahjutundest, et oli sunnitud Eestist ära olema. Koduigatsus oli nii suur. Nagu ta ise ütles: kurat võtaks, ma armastan seda riiki!”

Keskuse töötajad kogusid inimestelt taasiseseisvumisega seotud esemeid, mida saaks väljapanekus näidata. Nii lisandus kogusse näiteks kõikidel öölaulupidudel osalenud punkari teksatagi. “Kui vanalinnapäevade ajal noored punkarite eestvõttel linnasüdames laulma hakkasid, paisus rahvahulk sedavõrd suureks, et vanalinnapäevade korraldajad suunasid nad lauluväljakule,” rääkis Lehiste.

“Seal oli ruumi ja seal saadi rahulikult oma laule laulda. Toonane puhkeparkide direktsiooni direktor Rita Mägar võttis nad heal meelel vastu. Poolpimeda laulukaare alla saadeti noortele eeslauljaks ansambel Rodeo, kes samuti meeles pidamist väärib,” lisas Lehiste.

“Punkarid, keda peetakse ka igasuguse riigikorra vastasteks ja anarhistideks, panid korraks oma egod riiulisse, aitasid öölaulupidusid käima tõmmata ja samas ka lauluväljakul korda hoida. Sündmusi jälgiti teraselt ja igasugused joomingud või pudelilõhkumised andnuks alust spontaansed kogunemised laiali ajada. Kord oli majas!”

Külastuskeskuses teadusjuhina tööle asuv ajaloolane ja õigusteadlane, endine Põhja-Tallinna linnaosa juht Peeter Järvelaid rääkis, et väljapanekuks koguti materjale kolmekümne aasta tagusest ajast.

“Praegu pakuvad inimesed neid juba ise. See on põnev, kui keegi ütleb, et tal on selline haruldane asi, ja keegi teine, et tal on veel haruldasem asi jne. See keskus aitab materjale ja mälestusi päästa. Oleme rääkinud ka 20. augusti klubiga, et nemad hoiaks osa oma materjale meil. Et nad annaks oma publikatsioonid koos nii-öelda autogrammidega meile. Võib-olla tuleksid siia oma tähtpäevadel ja nii edasi. Kõik on väga positiivselt vastu võetud. See kõik elavdab ekspositsiooni. Näen sellel keskusel suurt perspektiivi.”

Haridusprogrammid õpilastele

Külastuskeskus hakkab pakkuma haridusprogramme õpilastele, korraldama näitusi ning kohtumisõhtuid laulupidude ja laulva revolutsiooni sangaritega. “Plaanis on, et rääkida läbi haridusministeeriumiga ja Tallinna haridusametiga. Meil on ju kooliprogramm ja kooliprogrammis on kõik need vajalikud teemad olemas,” lausus Järvelaid. “Vaadates seda ekspositsiooni, kuhu on palju investeeritud ja mis on hästi tehtud… oleks fantastiline, kui lapsed saaksid teatud osa ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ainetest läbida siin. Me saame õpetajate koolitust anda selles keskkonnas. Kõik see peabki kujunema niimoodi, et noortele ei oleks siia tulemine sundus.”

Keskuses saab kuulata ka nö ajamasinaga tehtud kõnelusi, näiteks eri sajandite vestluskaaslasi. “Omavahel peavad dialoogi esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus esinenud mees ja Tallinna lauluväljakul 1988. aasta laulva revolutsiooni esindaja,” ütles Saareoja. “Turistile, kes pole kunagi laulupeol käinud ja laulval revolutsioonil osalenud, annab neist päevist tunde kätte üks näituse põhiekspositsioone – elamuste sein. Elamuste seina ees tekib ruumiline taju, nagu seisaksid ise lauluväljaku ja sündmuste keskel. Nii saab näiteks viit isamaalist laulu kuulata.”

Linnapea Mihhail Kõlvart tõdes, et lauluväljaku külastuskeskus pakub võimalust meenutada kõiki toonaseid sündmusi. “Laulupidude traditsioon on lahutamatu osa meie kultuurist, ajaloost ja rahvuslikust identiteedist,” ütles ta. “Kuid lisaks sellele, et Tallinna lauluväljak ja laulukaar on laulupeo sümbolid, on see paik olnud tunnistajaks ka meie lähiajaloo pöördelistele hetkedele.”

Oli võimas vaatepilt, kuidas järsku eikusagilt läks suur rahvahulk Toompeale
Irina Raud, Tallinna peaarhitekt ja abilinnapea aastatel 1989-1991

Putši aeg oli nii keeruline. Ma pidin terve öö valves olema, mulle helistas kodukaitse juht Andrus Öövel ja ütles, et Männikul tahavad intrid rünnata. Mõtlesin, et mis ma nüüd teen. No kust mina tean? Aga püüame vastu seista!

Sain linnapea Hardo Aasmäe käest ümbriku, kus oli kirjas, mida ma pean siis tegema, kui mind arreteeritakse. Kui olukord juba muutus, andsin ümbriku tagasi. Nii et ma ei saanudki teada, mis ma tegema oleks pidanud. Kui Savisaar kutsus kõiki Toompeale, seisime Hardoga linnavalitsuse trepikojas, vaatasime, kuidas korraga eikuskilt tuli rahvas tänavatele. Kõik läksid Toompeale. See oli võimas!

Selline keskus on oluline, tulen ka vabal ajal tagasi ja vaatan rahulikult kõik üle.

Tankistid Moskvas olid kui oma inimesed
Igor Gräzin, NSV Liidu rahvasaadik aastatel 1989-1991

Olin taasiseseisvumise ajal Moskvas, kus olukord ei paistnud nii hirmus kui Tallinnas. Moskvas Kutuzovi prospektil on kolm sõidurada ühes suunas, kolm teises. Seal tundub tank lihtsalt üks tikutops liikluse keskel, ei midagi erilist. Ma ei ole enne ega pärast näinud, et tank jääks punase tule taga seisma.

Läksin tankistide juurde juttu ajama. Tankist tõmbas luugi lahti ja ma küsisin, kust te olete. Ta vastas, et Kantemiri-nimelisest tankidiviisist. Mina olen vanemleitnant ja reservohvitserina olin kirjas just Kantemiri diviisis.

Küsisin, kas kolmanda pataljoni söökla on veel alles, et meie ajal see lagunes. Suhe selle tankistiga oli kohe hoopis teistsugune, ikkagi oma inimene. Nemad sattusid ka Moskvasse vastu oma tahtmist ja nüüd tuli inimene, kes teab, kustkohast nad on.

Oli täiesti selge, et kogu see putš kukub väga kiiresti läbi, sellepärast et neil puudus igasugune rahva toetus. Tankistidele ei olnud ka mingisugust normaalset käsku antud, mida teha. Nad ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Sajad tuhanded inimesed olid väljas, kui Jeltsin luges tankitornist ette deklaratsiooni, millega ta saatis hunta “kukele”.

Eestis tundsid sõjaväelased ehk rohkem, et nad on kuidagi millegi eest väljas. Moskvas oli asi lihtsalt jabur. Ma olen ise näinud, kuidas seal käidi neile leiba toomas, sest poisid polnud mitu päeva süüa saanud.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.