"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
VLADISLAV KORŽETS: Lõõp enda üle aitab naeratades läbi elu minna (0)
04. september 2021
Scanpix

“Ühel üritusel viis tuul peotelgi maja katusele, aga mina seisin ja naersin. See ongi naljakas, kui asjad ei lähe planeeritult. Huumor aitab muredest üle saada,” lausub neljapäeval oma 70. sünnipäeva tähistav saatejuht, kirjanik, hobikalamees ja matemaatikaõpetaja Vladislav Koržets. Praegu on ta lõpetamas näkkidest ja rändavatest järvedest pajatavat Eesti kalaluule antoloogiat.

Koržets on tuntud oma naljade ja kalapüügi, aga ka loodust puudutavate väljaütlemiste ja loodusesaate pikaajalise juhtimise poolest. Kuna Tallinn pürib taas Euroopa roheliseks pealinnaks, sobis Koržetsi lähenev sünnipäev mehega intervjuu tegemiseks hästi.

Mille üle viimati südamest naersite?

See ürgne või kummaline naer võib tulla üsna banaalsete asjade peale. Klassikaline nali on see, kui kellelgi tort näkku visatakse. Noh, see kinonali.

Pikri toimetuses töötanud kunstnik Rein Lauks nägi kunagi, kuidas kohvikust tuli naine tordiga, komistas ja kukkus näoga läbi tordikarbi. Siis tõusis püsti ja oli üleni tordine. Noh, ja kolleeg ütles, et ta pole elus midagi naljakamat näinud. Kui ta seda mulle jutustas, hakkasin mina ka naerma. Kui see asi lavastatakse, siis tundub äärmiselt labane, aga kui tegelikus elus midagi sellest juhtub, võib see olla äärmiselt naljakas.

Kunagi oli mul Võrtsjärve ääres üks kokkamine rahvaga, keetsin suppi, seal oli kohal ka cateringi firma. Äkki tuli tuulehoog, tõstis telgi üles ja see maandus lõpuks puhkebaasi katusel. Cateringi inimestel jube jama, kuidas telk sealt kätte saada, aga mina seisin ja naersin. Ei ole ilus teiste õnnetust naerda, aga mis sa ära teed, kui naer peale tuleb. Vaatepilt oli ju koomiline.

Võib-olla see ongi naljakas, kui asjad ei lähe nii, nagu inimesed on ette näinud ja planeerinud. Kui me suudame kõrvalt näha oma püüdluste koomilist poolt, siis tuleme oma hingekesega paremini toime. Muidu läheme suurest muretsemisest ja ka teadmisest, et oleme surelikud ja kõigil pole vedanud, lolliks. Tuleb näha ka oma püüdluste tühisust, ühtepidi võib see võtta inimesel jalad alt ära, aga teisest küljest annab hea võimaluse naeratades läbi elu minna.

Kas avalikes meediakanalites sobib näiteks koroona üle nalja teha?

Ikka sobib. Sellel, et üks tibatilluke, nähtamatu ollus muudab kogu vägeva inimkonna elu, on ka koomiline külg. Samas on osa naljana serveeritavaid asju vaid vahendid oma üleolekutunde õhutamiseks, enese kõrgemale tõstmiseks ja õelutsemiseks. Sellega tahetakse enese tähtsust tõsta, aga kas see on nali? Kui nali pole sõbralik, on torkiv ja õel, siis tekib ju see küsimus ikka. On olnud elus ka selliseid juhtumeid, kui keegi on minu nalja tõttu väga mossis, ja siis ma olen tundnud end väga kehvasti. Seepärast tasub alati enne mõelda, kui teravmeelitsema kukkuda, ja seepärast kõige rohkem nalja olen ma teinud ikka iseenda kohta. Ma tõesti ei taha, et minu naljade pärast solvutakse.

Samas mõnele kohe meeldibki solvuda. See on jälle teistpidi mingi hoiak, või ka kaitse, ma ei tea. Noh, et kuri maailm ja õelad inimesed on kõikjal mu ümber. Vandenõuteooriaid liigub ka, et kusagil on mingi kuri jõud ja kohe jätkub neid, kes teavad, et nii ongi. Stiilis, et küll mina juba tean, et raha pärast on nad kõigeks suutelised.
(Võtab uue suitsu ja paneb põlema – toim.)

Kas olete üritanud ka suitsetamisest loobuda?

Eks ma olen üritanud, kaks aastat olin ilma suitsuta. Aga ei saanud, see on sõltuvus. Samas praegu hoian end ka tegelikult tagasi. Kui ma end ei talitseks, siis oleksin päris ahelsuitsetaja. Aga mis juhtus, kui suitsetamisest loobuda püüdsin? Ma hakkasin õgima. Sõltuvus kolib kohe teise koha peale.

Aga hommikune konjakijoomine, kuidas sellega on?

No see pole enam ammu teema. Olen üle veerandsajandi täiesti ilma alkoholita elanud ja väga hea on! Samas, kellele napsu võtmine meeldib ja kellele see ei muutu probleemiks, ei pea end piirama. Miks eneselt rõõme ära võtta?

Aga ühel hetkel võib see napsivõtmine muutuda sundtegevuseks, mis käib sinust üle. Nagu ütleb eesti vanasõna: kõigepealt võtab mees pitsi, siis võtab pits mehe. Ja vaat siis on kuri karjas… Mind ta võttis…

Nõukogude ajal õpetas ajakiri Pikker, mille toimetuses olete kaua aega töötanud, mõtteid ridade vahel välja ütlema…

See ridade vahele kirjutamine ja kahemõttelisuse ning tõlgendamisvõimaluste sisse kirjutamine käis asja juurde. See kuuluski humoristi ja satiiriku oskuste juurde. Kõige paremad humoristlikud teosed, kasvõi Švejk, sündisid seal, kus ei olnud sõna vaba ja ei saanud kirjutada, millest tahad. Pikril oli nõukogude ajal voli ja võimalusi lubatava piire laiendada. Tihti said ju parteijuhid ja muud tegelased suurepäraselt neist kahemõttelistest asjadest aru, itsitasid ise samamoodi, aga hoidsid oma suu kinni. Kärkimist tuli harva ette.

Kas Pikris esinenud tegelane, kodanik Männike, oli siis Švejki väike Eesti variant?

Eks ta natukene oli selline imelik tegelane. Švejk on ju ka poolenisti idioot. Kui sa vaatad tema hoiakuid ja tegusid, siis need olid ikka absurdini aetud. Totakad. Männike oli ka. Kõik see Männikese lugudes toimuv oli tibake totakas. Selle sarja autor oli ikka Pikri tookordne peatoimetaja Harri Lehiste.

Aga kust ta need lood võttis, kas Koržets oli doonor?

Mitte alguses. Kui ta alustas seda sarja, siis polnud seal Koržetsist õhkugi. Aga eks ta istus tihti ka minu kabinetis, eriti kui mul sõbrad külas olid ja tolle aja kombe kohaselt võeti natuke veini või ka midagi kangemat. Kuulas meie jutte ja hakkas neid kirja panema. Neis juttudes olid ka teiste Pikri töötajate lood sees, kõik, mis toimus, selle ta fikseeris ja kasutas ära. Muidugi väänas ta neid juhtumisi oma tahte järgi ja lasi need trükki. Aga mingil hetkel selgus, et kodanik Männikese eesnimi on Vladislav ja ta elab Serva tänaval. Lehiste hakkas mõnuga neid asju oma kujutatavale persoonile külge pookima. See oli omamoodi lõõpimine. Kolleegid ikka lõõbivad üksteise kallal ja ka see on huumor. Ei tasu võtta ennast selles maailmas jah liiga tõsiselt.

Tulevad meelde luuleread teie kogumikust “Inglijaht”. Et juhtugu mis tahes, kui kala ei võta, mina ei jäta. Kas see on Koržetsi elu moto?

Jah, inimeses on ju ikkagi püüd olemas olla. Seda ka keset saavutamatut, keset oma ideaalide täitumatust. Tihti näed küll, et ei ole su eesmärgid kõik teostatavad, aga tasub siis jätta püüdlemine katki või?
Ei jäta, kuni veel jõudu on ja mõte peas liigub!

Mis meenub veel seoses tsensuuri ja piirangutega nõukogude ajal?

Meenub Heiki Ernitsa karikatuur, millel istus vanamees, tema ümber perekond ja kvaliteedimärk oli neil kõigil rinnas. Siis tähistati kvaliteedimärgiga eriti kvaliteetset toodangut. See pilt ilmus ajakirjas rahulikult ära, aga Ernits lobises ise kusagil välja, et ta oli kogu selle pildi kompositsiooni võtnud maha Vladimir Iljitš Uljanovi (Lenini) perekonna portredelt.

No muidugi läks jamaks. Vaat, see oli pühaduseteotus ja seda perekonda ei tohtinud puutuda. Tegelikult ju polnud selles midagi hullu, kui vaatame tagasi, aga milline skandaal sellest tookord tuli! Pikri peatoimetajat Harri Lehistet solgutati, kiusati ja sõimati nagu poisikest partei keskkomitees. Eks need Harri infarktid ja varajane äraminek meie seast ongi sellega seotud. Kui sinuga käitutakse nagu mingi nartsuga, siis kaua vastu ei pea.

Aga neid kärgatusi Lehiste allapoole edasi ei andnud? Jäi ta toimetuses ikka rahulikuks?

Toimetus ei saanud kuidagi tunda seda alandust, mis temale kõrgemalt poolt osaks sai. Ta oli väga hea filter. Ütles vahel ainult, et seda ei saa ajakirja panna ja kõik. Ta võttis kõik need matsud enda sisse ega andnud edasi allapoole. Selge oli ka see, et mingi aja jooksul ei saanud Heiki Ernitsa asju avaldada. Aga Harri suhtumine polnud isiklik, et me kunagi enam seda Ernitsa poissi ei avalda. Vastupidi. Tema hoiak oli selline, et me peame kõiki Eestimaa andekaid inimesi hoidma ja proovima nende eest seista.

Te olete sündinud Siberis. Kaua seal elasite? Ja kas seal Siberi eestlaste külades hoiti ikka keelt alles?

Olin üksteist kuud vana, kui ema koos minuga siia Eestisse tuli. Isa oli juba varem tulnud. Ma olen ka korra neis paigus käinud, kust on pärit mu ema. Tema vanemad rändasid siit välja.

Keelt hoiti, aga ega ma aru ei saanud, mida nad seal rääkisid. Nad panid murret, emapoolne suguvõsa olid setukesed. Ikka “mõskma” pesemise asemel ja nii edasi. Ma pidin paluma kaks korda neil rääkida ja aeglasemalt, et aru saada, mida mu tädid ja onud räägivad. (Naerab.) Mu vanaema, kes sinna juba plikatirtsuna läks, oli sel ajal, kui mina teda nägin, juba üle kaheksakümne. Tema ei rääkinud vene keelt. Ta sai aru küll, aga ei rääkinud. Seal olid ju ka eesti koolid.

Minu isapoolne vanaema oli kooliõpetaja. Ka nõukogude ajal koolitati Peterburis eesti keele õpetajaid. Nad läksid eesti asundustesse Nõukogude Liidus.

Kaude on see Siber mind ikka mõjutanud, ehkki ma olin seal vähem kui aasta. No kulinaaria. Pirukate küpsetamise komme. Vene köögi eripärad. Pelmeenid. See kokanduse värk on minusse tulnud küll sealt Siberi köögist. See ongi väga paljude rahvaste köök.

Mis tunne oli Siberis elanud vanemate lapsena taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust?

Sitt tunne oli. Ei meeldinud mulle see. Ma olin oma hoiakutelt ja mõtetelt läbi-lõhki eestlane. Ja siis tuli äkki hakata taotlema kodakondsust. See ajas mind sisemiselt turri. Selle tõttu see asi veniski. Vahepeal taheti mulle eriteenete eest hakata kodakondsust andma, siis selgus, et tegelikult on see väga lihtne, tegin oma avalduse ära. On arusaadav, et kõiki erijuhtumeid pole mingite seaduste tegemise juures võimalik arvesse võtta. Sinna vahele ma kuidagi omadega jäingi. Minu vanemad ei olnud jah Eestis sündinud, ja kogu lugu. Nad olid mõlemad Siberis sündinud. Maailm on kummaline ja ma ise ka. Samas võib-olla ma isegi nautisin seda okast sees, et ma olen hallipassimees…

Mühavas metsas on mulle ette sattunud suur plakat Koržetsi näoga ja juures tekst, mis manitseb mitte lõugama, sest te pole linnas… Kas meie rahvas on viimastel aastatel muutunud lärmakamaks?

Tegelikult on meie rahvas muutunud hoopis loodushoidlikumaks ja säästvamaks. Ka see haiku – mets aina mühab – oli tellimustöö. Küsiti, et kas mul oleks paar rida RMK jõulutervituse jaoks. Kirjutasingi need kaks rida.

Alguses ju RMK puhkepaiku rüüstati ja sinna jäeti prahti maha. See on tänaseks väga palju muutunud. Metsas olevad puhkerajad ja rajatised on nüüd hoopis paremas seisus kui aastaid tagasi. Tuli teha lihtsalt järjepidevat tööd. Inimese loomuses juba kord on, et kus prahti näeb maas, sinna viskab juurde. Kus on puhas, sinna ta naljalt ei pane.

Ka kalamehi kutsusime üles, et võtke oma prügi kaasa. Ja enamgi veel, teiste prügi ka. Kui veekogu kaldad on puhtad, siis ei sigi sinna nii hõlpsasti tühje kilepakke ja muud rämpsu juurde. Üks mu tuttav võttis noored hääletajad tee äärest auto peale. Need istusid tagapingil ja jõid seal midagi. Kui purk sai tühjaks, tegid nad akna lahti ja purk lendas aknast välja. Juht ei öelnud sõnagi. Pidas auto kinni, sõitis tagasi, peatus ja korjas selle purgi üles. Tuli tagasi autosse ja sõitis noortega edasi. Muud midagi. Ei mingit etteheidet. Selline asi töötab. (Muheleb.)

Asi on ka selles, et küll on hea ennast õiendades paremini tunda. Õiendamine ei muuda midagi. Tegutsema peab natukenegi. See toimib.

Kas metsi võetakse liiga palju maha?

Väga tihti kuulen seisukohti, mille põhjendatus on minu jaoks väga kahtlane. Need on emotsionaalsed ja usupõhised. Mets on muutunud meie teadvuses viimasel ajal üheks religioosseks asjaks. Kusjuures väga paljud metsakaitsjad on linnavurled, nagu minagi. Neil puudub tegelik side metsaga. Nad ei ole metsa sisse ise läinud ega süvenenud asja olemusse. Ka see on usupõhine tunne, et maal on meie mets ja me oleme metsarahvas. Mis metsarahvas? Me oleme ammu metsast välja kolinud. Metsas elada on ikka parasjagu õudne. Ega me muidu poleks sealt küladesse, alevitesse ja linnadesse hakanud tulema.

Kui keegi hakkaks neid üle tee mände teie kodu ees maha raiuma, siis vist oleksite esimeste protesteerijate seas?

Aga muidugi! (Naerab.) See on nii inimlik. Kui palju õiendamist on meil ju iga väikese metsatuka pärast olnud. Meil kuulatakse rahva häält ka ikka. Paraku siiski ka liiga palju seal, kus pole alati vaja. Mõned puud linnas ongi ohtlikud, dendroloogid ütlevad, et iga hetk ümber kukkumas. Need tulebki maha võtta ja nende asemel uued istutada. Sel juhul ei saa eeldada, et protestijate hääl oleks kõige targem hääl. Kõike ei saa ainult emotsioonide pinnalt otsustada.

Peab rohkem kuulama teadlaste häält?

No kui tahetakse kuulata. Aga tihti on teadlaste seisukohad ka vastukäivad. Võtame või sellesama metsa. Ei ole ühest seisukohta, kuidas peaks selle metsamajandamisega toimetama. Või võtame kliimaküsimuse. Teadlased pole kaugeltki ühel arvamusel. Kadunud akadeemik Anto Raukas ütles, et see inimtekkeline kliimasoojenemine ei vasta tõele. Ja ta jäi surmani selle seisukoha juurde.

Kujutame ette nüüd, et Vladislav Koržets on keskkonnaminister ja tal tuleb lahendada põlvkivi kaevandamise küsimus. Mismoodi peaks toimima?

(Mõtleb tükk aega.)
Kui ma veel tudeng olin ja tegelesin tudengiteadusega, olin ka pedas üliõpilaste teadusliku ühingu esimees. Siis tehti tudengiteadlastele kohtumine Teaduste Akadeemia presiidiumis akadeemikutega. Mina küsisin, mida teha põlevkiviga. See, mis küsimuse peale presiidiumis hakkas juhtuma, oli päris tuline värk. Kuidas kaks akadeemikut, üks neist Endel Lippmaa, vaidlesid tuliselt selle üle, kas kogu põlevkivi tuleks konserveerida, mitte kaevandada, mitte sellest elektrit ja muud toota või mitte. Meie, tudengid, enam suurt midagi seal rääkida ei saanudki. Põhimõtteliselt kestab see vaidlus tänase päevani. Peab mõtlema sellele, et kaevandamise lõpetamisel kaotab töö mitu tuhat inimest. Samas tuleb leida teised energiatootmise viisid. Väga raske oleks mingit otsust vastu võtta. Ainus, mida teha saab, on paluda teadlastelt, et need arendaks kiiresti vesinikust või millestki muust elektri tootmise värki. Või … või tuumajaam? Ma hakkaksin väga tõsiselt kaaluma versiooni tuumajaama otstarbekusest. Kuid siin tekib jällegi vastuseis ja väga keerulised küsimused. Nii ongi.

Olete õppinud matemaatikaõpetajaks. Luule ja matemaatika paistavad teineteisest üsna kaugel olema.

Ei ole mina esimene ega viimane, kes on tegelenud täppisteadustega ja samas ka luuletab. Ega üks ei välista teist. Ma sain kuidagi lenneldes ja isegi möödaminnes matemaatika asjadest aru. Oli lihtsalt sedasorti taipu. Aga nii palju mul matemaatilist kujutlusvõimet polnud, et ma oleksin hakanud kohe matemaatikuks, päriselt. Matemaatika pole ainult loogika rida. Kõik avastused ja äratundmised tulevad teistmoodi. Peab olema ka matemaatika kujutlusvõime, mis on väga spetsiifiline. Matemaatikute seas ju levib müüdikene, et üks matemaatik loobus matemaatikast ja temast sai tunnustatud helilooja, sest matemaatika jaoks oli tal kujutlusvõimet vähevõitu…

Mäletan oma kooliajast, et kõige kurjemad tundusid matemaatikaõpetajad. Miks see nii on?

Võib küll olla, et matemaatikud muutuvad koolis kurjaks. Konflikt küpseb materjali raskuse tõttu. Paljudele on matemaatika omandamine raske, ja teatud etappidel see ongi raske. Sa pead oma kujutlusvõimet arendama, sul peab sees midagi muutuma, osa asju on vaja lihtsalt selgeks saada. Olgu või murrud, millega lapsed alati koolis vaeva näevad. Lihtmurrud ja kümnendmurrud ja tehted nendega. Seal tahab see läbi puremist.
Aga mõelgem oma kooliajale. Millistele õpetajatele me oleme tänulikud?

Ilmselt nõudlikumatele…

Nõudlikele oleme tänulikud. Võib-olla polegi see kurjus, vaid hoopis nõudlikkus? See on inimesena kasvamisel väga oluline, et keegi su vastu nõudlik oleks. Ja nõuetele vastata suutmine, oma kohustuste täitmine näitabki, et kõik ei lähe ludinal. Sellepärast on nõudlikud õpetajad ja õppejõud teretulnud. Nad sunnivad pingutama, sunnivad ennast arendama. Nad sunnivad õppima pingutamist. See on väga hinnaline asi. Mida andekam inimene, seda ludrimaks ta võib muutuda. Kui liiga kergelt omandatakse kõiki asju, kaob harjumus pingutada, vaeva näha, ja ei tõustagi kõrgemale. Tundsin seda oma naha peal. Kõik tuli kätte väga kergelt ja töö tegemise harjumust oli liiga vähe. Mul tekkis ka muid probleeme ja ma lõpetasin hoopis kaugõppekeskkooli. Aga ma hakkasin tõsiselt õppima alles siis, kui pidin ise kõik endale selgeks tegema. Alles siis ma leidsin õppimise rõõmu. Oi kui tore oli asjadele pihta saada! Ma hakkasin sellest õppimisest naudingut tundma. Tavakoolis ma seda ei tundnudki.

Kuidas tekis huvi kala-asjanduse vastu?

Sellega on nii, et vahepeal oli see nagu pausil. Poisikesena juba sai käidud kalal. Ma teadsin seda tunnet, seda erakordset adrenaliini, mis tekib siis, kui kala on õnge otsas ja sa ei tea veel, kas saad ta kätte. Vahepeal olid teised emotsioonid, mis käisid üle pea, nooruse tungi ajad, tüdrukud, abiellumine. Siis olid väiksed lapsed, Ja kui ma juba kolmkümmend sain, siis kukkusin äkki sellesse kalapüüki tagasi. Käisime sõpradega kalal ja siis olingi pääsmatult selle hobi juures. Vahepeal proovisin ikka igal nädalal kalal käia. Vahel isegi kaks ja kolm korda nädalas. Aga nüüd on nii, et kui korra kuus saan kalale, on täitsa hästi.

Kas näiteks Pirita jõe autosild on sobiv koht kalapüügiks või peaks seal selle asja ära keelama?

Miks seal keelama peaks? Ei, ei peaks. Vaatame teisi linnu. Stockholmis või Helsingis on ju nii, et kus on mingi sild või kai või kus iganes ikka kala püüda annab, seal ka püütakse. Ja pole häda midagi. Stockholmi südalinnas tõmmatakse lõhesid välja. Harva, aga siiski. On ju parem, kui inimene seal silla peal seisab ja õngitseb ja on loodusega mingiski seoses, selle asemel et konutada kusagil baariurkas ja enesele midagi sisse valada. Pärast koju jõudes sõimleb veel naisega. Mis siis parem on?

Mis peale hobide veel peresuhteid korras hoiab?

See puudutab eriti nooremaid inimesi, kes esimesi aastaid koos elavad – õppige oma kaaslaselt vabadust andma. See peremudel, et me teeme absoluutselt kõike koos ja istume käest kinni kamina ees ei tööta kaua. Mingil hetkel on see lõhki. Kõigil peab olema hingamise ja hobidega tegelemise ruumi. Siis on see kooselu hoopis kestvam ja parem. Meie peres on see nii. Ja kui Jumal veel ikka päevi annab, ei ole paari aasta pärast kaugel ka meie kuldpulmad.

Kire periood saab abielus varem või hiljem otsa. Siis on vaja tarkust, et pere koos hoida. Kui ei teki vastastikku sügavat austust, lugupidamist ja teise inimese hindamist, kui kirest ei saa ligimesearmastust, siis hakatakse otsima uut kaaslast, kellega on jälle kirg. Abiellutakse viis-kuus korda uuesti. Elatakse kolm-neli aastat suures kirelõõmas ja siis on jälle uut partnerit vaja ja siis jälle…

Nii kannatavad lapsed, lõpuks leitakse, et vanaduses polegi kedagi, kellega koos olla. Ei ole sõpra su kõrval, ei ole kaaslast. Aga see tarkus tuleb ju aastatega. Võib ju unistada kogu elu kogu aeg armumisest ja printsist valgel hobusel, või kaunist kuningatütrest, aga nässu lähevad kuidagi need unistused.

Mis praegu, 70. sünnipäeva ajal loomingulise poole pealt käsil on?

Ma olen lõpetamas Eesti kalaluule antoloogiat. Olen sobranud läbi kogu meie luulepärandi, ütleme üheksakümne protsendi ulatuses, ja otsinud seda, mida on kirjutatud kalapüügist või sellele lähedastest asjadest. Näkkidest ka, kui nad on vees ja kalamees neid kohtab. Või rändavatest järvedest, kui neis ikka kalu ka on. No näiteks Underil on selline ballaad. Luuletuste leidmine ja sorteerimine hakkab lõpule jõudma. See tuleb üsna paks raamat, Olen sellelde päris palju aega kulutanud.

On suur õnn teha seda, mis pinget pakub. Nende kalaluuletuste leidmine on olnud nagu kalapüük…

Kas vaikselt sünnivad ka uued luuleread?

Vaikselt jah. Tasapisi sünnivad, aga ma ei võta luuletamist kui kohustust. Kuus-seitse luuletust aastast, see on minu paras tempo.

Pälvinud Lutsu huumoripreemia ja Valgetähe teenetemärgi
• Sündis Siberis Krasnojarski krais kunagiste väljarändajate järeltulijate lapsena 9. septembril 1951.
• Enne Vladislavi aastaseks saamist kolis ema temaga Eestisse, kus isa juba ees ootas. Õppis Tallinna 44. keskkoolis, kaugõppekeskkoolis ning ehitus- ja mehaanikatehnikumis. Kõrghariduse omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis, saades matemaatikaõpetajaks.
• Koržetsi esimene naljapala avaldati 1974. aastal Noorte Hääles. Kaks aastat hiljem asus ta juba tööle ajakirjas Pikker, 1992-1995 oli selle peatoimetaja.
• Lisaks humoreskidele on ta kirjutanud estraadipalu, näidendeid, kuuldemänge, laulusõnu ja luuletusi jm.
• Koržets on kirglik kalamees ning tuntud nii loodushoiu, kalapüügi kui ka kalatoitude populariseerijana. Ta on 2008. aasta jaanuaris asutatud huvikalastajate ühenduse Koos Kalale juhatuse esimees. 2002. aastani oli Koržets ajakirja Kalastaja peatoimetaja. Ta oli aastaid Eesti Televisiooni keskkonnasaate “Osoon ” saatejuht.
• Koržets on pälvinud 1988. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia, 2011 Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2016 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia luulekogu “Laulud või nii” eest ja 2017. aastal Eesti looduskaitsemärgi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.