"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
EDUKULTUS PÕHJUSTAB PROBLEEMI EITAMIST Psühholoog Karis: söömishäire kordub ning segab igapäevaelus toimetulekut, sest see vallutab kogu elu (0)
17. september 2021

“Söömishäirega haigel on vähenenud ning väga kitsas võime olukorda mõista, mistõttu tuleb pakkuda talle toetust, et ta suudaks toime tulla oma tungide ja ärevusega. Probleemiks võib olla, et haigel polegi motivatsiooni paraneda. Seega ongi esmane luua patsiendiga usalduslik ja toetav suhe, mis on terapeudile tõsine väljakutse, sest see vajab kannatlikkust,” rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline psühholoog Karina Karis.

Neljapäeval toimus konverents “Söömishäired, ennetus, ravi ja taastumine”, mille korraldas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet ja MTÜ Söömishäirete Liit.

Karis tõi olulise aspektina välja, et söömishäire puhul on iseloomulik see, et häire kordub ning segab igapäevaelus toimetulekut, sest see vallutab kogu elu. “Kõik tiirleb ümber söömishäire, mistõttu see dikteerib tähtsaid valikuid, mida me oma elus teeme,” osutas ta. Karise sõnul põhjustab söömishäire kui sõltuvus ka emotsioonide tuimenemist.

Psühholoog jagas haiguse kolmeks: anoreksia, buliimia ja liigsöömine, kus igal vormil on omad eripärad.

Kõhnumine muutub haige inimese kinnisideeks

Anoreksia puhul on tema sõnutsi peamine märk kõhnumine ning seega muutub kinnisideeks, kuidas söömist võimalikult palju vältida. Oma keha taju muutub ebaadekvaatseks, nähakse ennast paksuna ning kaasneb hirm kaalu kasvu ees. “Hirm ongi keskne sümptom, mis võib ulatuda väga erinevatesse valdkondadesse,” märkis ta.

Karise kirjelduse järgi hakatakse vältima toite, mis võiks paksuks teha ning valitakse välja kindlad toiduained, mis tunduvad turvalised, ning see valik on väga jäik. Lisaks tuleb mängu oma kehakaalu pidev kontrollimine – haige tunneb, et kui ta oma kehakaalu numbrit pidevalt jälgib, on olukord turvaline. “Haigel on väga tugevad mõttemustrid enda ja kogu elu kohta, mis on must-valged. Sundmõtetega kaasneb sundkäitumine, et hoida enda turvatunnet,” kõneles ta.

Erinevalt anoreksiast kaasneb buliimiaga kontrollikaotus söömise üle, patsient sööb liiga palju ning selle järel on tal väga tugev häbitunne ja enesesüüdistamine oma käitumise pärast. See võib psühholoogi sõnul korduda mitu korda nädalas või isegi veel tihedamini. Patsient tunneb end väga õnnetuna oma kehakaalu tõttu, mistõttu tema suhted teistega halvenevad ning ta eelistabki pigem üksi olla. Karis rõhutas, et haige on on väga rahulolematu endaga ning ta hindab ennast ainult läbi oma söömisharjumuse.

Kolmas haiguse vorm, liigsöömishäire põhjustab söömishood väga lühikese aja jooksul väga suures koguses. “Haige ei suuda sööstu hetkedel isegi mõelda ning käitub instinktiivselt. Pärast tunneb ta väga suurt häbi ning tal tekivad raskused suhetes,” märkis ta.

Karise sõnutsi on söömishäirega inimesel väga madal enesehinnang ning tal on ka perfektsionistlikud ootused endale: kui ma neid ei täida, siis ma pole midagi väärt. Nõuded on paraku ebarealistlikult kõrged. Lisaks kaasnevad liigsöömisega stressi, ärevust ja depressiooni, mis omakorda võimendavad söömishäiret.

Psühholoog rõhutas, et söömishäirega tegelemisel tuleb hinnata ka autismi spektri häiret, mis pahatihti kaasneb haigusega. Ta märkis, et haiguse esmasel hindamisel on väga vajalik kohtuda patsiendi perega, võimalik on rakendada ka pereteraapiat. Esmane on ärevuse ja pinge maandamine, ehkki alati tekib küsimus, millal alustada teraapiaga. Üldine seisukoht on tema sõnutsi siiski, et teraapiaga tuleks alustada esimesest hetkest, mil patsient haiglasse pöördub. “Haigel on vähenenud ning väga kitsas võime olukorda mõista, mistõttu tuleb pakkuda talle toetust, et ta suudaks toime tulla oma tungide ja ärevusega. Probleemiks võib olla ka see, et haigel polegi motivatsiooni paraneda. Seega ongi esmane luua patsiendiga usalduslik ja toetav suhe, mis on terapeudile tõsine väljakutse, sest see vajab kannatlikkust,” rääkis ta. Lisaks osutas Karis, et oluline on välja tuua tegurid, mis tekivad hirmu kehakaalu kasvu üle: mis on hirmud ning mis neid põhjustavad?

Edukultus põhjustab probleemi eitamist

Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige Anu Pärn märkis, et vaimne tervis tähendab seda, et tuleme toime ning suudame kohaneda muutuvate oludega, ent siin on probleem, et õpilased lähevad kaasa valitseva edukultusega ning ei soovi tunnistada probleeme. “Eestis on keskmisest kõrgem suitsiidide arv, mis tuleneb kohanemisprobleemidest. Seoses koroonapandeemiaga on teema eriti fookusesse tulnud,” sõnas ta. Pärn täi näite, kus pooled 15-aastastest tüdrukutest ning kolmandik poistest tunnevad depressiooni. Kolmandik neist on seejuures ennast vigastanud või teinud suitsiidikatse. “Need arvud on katastroofilised!” ütles ta. Ent, miks see nõnda on, pole lihtne ühtset põhjust välja tuua. “Siiski, üha rohkem oskame probleeme diagnoosida ning abi pakkuda,” märkis ta.

Pärn osutas, et kõige sagedamini esineb depressioon ja ärevus koos, ent koolikeskkonnas ei märgata emotsionaalseid probleeme, pigem keskendutakse õpitulemustele. Ta märkis, et me ei saa last keskkonnast välja võtta ja teda ravida, vaid ta jääb oma tavapärasesse keskkonda – kool, kodu, huviringid jne.

“Koolipsühholoogi roll on siin oluline ning teemaga peaks juba tegelema lasteaiast peale, siis on koolis juba kergem,” rõhutas ta. Koolipsühholoogid on tegutsenud juba kolmkümmend aastat, mis tähendab, et spetsialistid on olemas. Pärna sõnul on koolipsühholoog meeskonnaliige, kes töötab lapse ümber ja temaga koos ning toetub seejuures arstide soovitusele. Psühholoog osaleb kooli mikrokliima kujundamises – ta peab tegelema kogu keskkonna vaimse tervisega. Pärna sõnul teevad rõõmu sellised lood, kus õpiraskuste tekkides saab kohe nendega tegelema hakata ning noorel on sihid, kuhu areneda ning näha on paranemist. Tema sõnutsi tuleb ennekõike tegeleda hindamisega ning spetsialisti poole pöörduda võib laps ise või ka lapsevanem või õpetaja. “Tähtis on leida psühholoogiga kontakt ning ei maksa karta, et ta teeb kuhugi ettekanded teemast – kõik on konfidentsiaalne,” sõnas ta. Psühholoog peab nimelt hindama probleemi vastavas keskkonnas, kus probleemid tekivad. Siinjuures tuleb teha koostööd kliiniliste psühholoogidega, kelle soovitused kohandatakse hariduskeskkonda.

Pärn märkis, et selleks, et last aidata, tuleb kaasata ka õpetaja ning vanemad. “Tihti vanem ei taha või ei oska märgata probleemi, ent selleks ongi abiks kooliõde,” märkis ta. Probleemina tõi ta välja söömishäired ja enesevigastamise, mis esmalt vajab aktsepteerimist ja mõistmist, misjärel saab hakata koos lahendust leidma. “Siin on takistuseks ebakindlus ja hirmud, koolitõrge – selle all on kiusamine ja kodused probleemid,” rääkis ta. Lahendusena nimetas Pärn koolipsühholoogi, kes tegutseb väikestes gruppides. Ta osutas, et kiusamine tuleneb kultuurist, mis soodustab sellist käitumist. Ennetavad ja välja selgitavad tegevused ongi koolipsühholoogi ülesanne. Pärn selgitas, et haridusvaldkonnas on tugi jaotatud: üldtugi (koolipsühholoog ja õpetaja) ja eritugi. Viimasel juhul võime last õpetada individuaalselt või väikeses grupis ning siin kaasatakse erinevaid spetsialiste. Lõviosa soovitustest sisaldavad siiski koolipsühholoogi nõuandeid.

Koolipsühholoog tegutseb täna pooltes Eesti koolides, kuid seda on Pärna sõnul veel vähe. Siiski on loodud ka koolipsühholoogi nõuandeliin, kellele saavad helistada need õpilased, kelle koolis psühholoogi pole.

Söömishäire tähendab häiritud mõttetegevust

Madli Paas Tartu Ülikooli Kliinikumist sõnas, et esmalt tuleb defineerida, mis on söömishäired? “Söömishäirest ei tohi ajada segi toitumishäirega, mis on palju laiem mõiste. Söömishäire on mõttetegevuse häire. Küsin patsiendilt, kui palju sa mõtled söömise peale? Vastus on siin: kogu aeg. Söömishäirete ravi pole ju pelgalt söömisega seotud probleem, mis on levinud müüt. Küsimus on hoopis, kuidas ärevusega toime tulla, mitte mehhaaniliselt toppida patsiendile toitu sisse, mis on paraku levinud linnalegend,” rääkis ta.

Anoreksiaga on Paasi sõnul tegu ka siis, kui ülekaaluline inimene on väga lühikese aja jooksul kaotanud väga palju oma kehakaalust – isegi siis, kui ta on veel normaalkaalus.

Paas osutas, et probleeme suudame tänapäeval rohkem diagnoosida, ent paraku on anoreksiat väga palju. Ta nentis, et nende inimeste hulgas on kordades kõrgem suremus, kui tavalises elanikkonnas. Anoreksia ja liigsöömishäire puudutab paari protsenti inimesi ning pooled neist paranevad. Siiski suudavad Paasi sõnul ka ülejäänud mingil määral hakkama saada ning kõik pole päris voodihaiged, ent neil tuleb ette tagasilangusi. Anoreksia esineb peamiselt naistel, ent liigsöömine kimbutab nii naisi kui mehi võrdselt.

Paas selgitas, et anoreksia algab sellest, et välditakse esmalt kõrge rasvasisaldusega toite, ent lõpuks hakatakse vältima igasuguseid toite ning oksendatakse välja isegi näiteks üks söödud õun. “Tekivad luulud, mis tähendab, et inimene näeb ennast peeglist ebaadekvaatselt,” selgitas ta.

Ta tõi välja kummalise asjaolu, et söömishäire üle võidakse koguni uhkust tunda, kuna arvatakse, et häire korral suudetakse pidada söömise osas distsipliini. Siiski probleemid eskaleeruvad ajapikku ning anoreksia võib minna üle minna buliimiaks, millele ei järgne enam paranemist. See tähendab, et esinevad liigsöömishood, selgitas ta. Pärn lisas, et siin on veel üks probleem, et kui inimene arvab, et tal on liigsöömishood, ent tegelikult ta toitub normaalses koguses. “See pole siis eluohtlik.

Haiguse põhjuseks võib olla oma keha väärtajumine,” sõnas ta. Buliimiasse haigestub nimelt 2 protsenti naistest ning pool protsenti meestest. “Haigusega kaasneb läbikukkumise tunne ning neil on väga häbi enda käitumise pärast. See vallandub enesealalhoiu instinkti tulemusena,” ütles ta.

Paasi hinnangul on vaid kolmandikul ülekaalulistest patsientidest võimalik buliimiahäiret üldse diagnoosida, sest neil haigetel on väga suur häbitunne. Neile maitsevad rasvased toidud, mis annavad kiiresti energiat.

Ta osutas ka, et järjest rohkem haigestub mehi liigsöömishäiresse, ent nemad enamasti ei oksenda, vaid kompenseerivad ülekaalu liigse treenimisega.

Omaette probleemine nimetas Paas seda, et meedia kättesaadavus suurendab söömishäireid, sest seal rõhutatakse ideaalses vormis inimesi. “Tekib kalduvus perfektsionismile, mis kandub edasi,” ütles ta. Söömishäire vallandub enamasti mingi konkreetse stressiallika mõjul.

Paas märkis, et kui haigus algab, siis enamasti keegi ei märka seda, sest inimene toitub väga tervislikult ning teda hoopis kiidetakse selle eest. Tegelikult on alanud söömishäire ning neil kasvab ärevus. “Haiguse arenedes hakatakse probleemi märkama, ent ikkagi ei osata midagi teha. Perekonnas lihtsalt aktsepteeritakse probleemi: ei osta enam kala või liha ning lepitakse veganlusega,” tõi ta välja murekoha. Paas märkis, et kui inimene näeb oma keha valesti, ei saa veganlust aktsepteerida – liha ja piim tuleb siiski tagasi tuua menüüsse. Noorel haigel on kogu aeg külm, tekivad minestushood, juuksed langevad välja. Selles etapis on tema hinnangul juba vajalik haiglaravi, vastasel juhul võivad tekkida ajukahjustused ning siis polegi enam võimalik midagi teha.

Paas tõi ka välja, et oluline on psühhiaatril luua patsiendiga usalduslik kontakt ning teha tööd patsiendi tugivõrgustikuga, see tähendab perekonnaga. “Võib juhtuda ka, et perekond suhtub esmalt psühhiaatrilisse ravisse üldse halvasti, mis tähendab, et rakendada tuleb pereteraapiat. Varajane sekkumine võimaldab vältida haiguse muutumist krooniliseks,” rääkis ta.

Söömishäirega kaasneb depressioon

Püha Johannese Kooli õde Eve Viilma selgitas, kuidas kooliõde saab avastada söömishäiret. Tema sõnutsi on üks võimalus tervisekontroll, mida tehakse regulaarselt. Kui avastatakse kõrvalekalle, võetakse ühendust vanematega. “Suurem probleem on laste ülekaalulisus, mille tagajärjel laps alustab väga ebatervisliku dieediga ning kaotab seejärel väga kiiresti kaalu, mis on ohtlik,” rääkis ta.

Viilma sõnul räägivad lapsed oma muredest hea meelega, sest tihti kaasneb söömishäirega ärevus ning depressioon. Ta kirjeldas, juhtumit, kus laps tuleb väga halva enesetundega õe vastuvõtule, kuid olukord on sedavõrd halb, et tuleb kutsuda kiirabi ning laps jätta haiglaravile.

Viilma pakkus välja, et üks võimalus märgata juba eos probleemi on see, kui klassijuhataja sööb koos lastega ning märkab sel juhul, kui lapsel on toitumishäire. Seejuures on oluline koostöö vanematega, kui üles kerkib veganluse küsimus.

KOMMENTAAR: Tallinna abilinnapea Betina Beškina: abistamine algab märkamisest

Nagu igasuguste probleemide puhul ikka, algab abistamine eeskätt märkamisest. Abivajajat on vaja esmalt märgata, et teda oleks võimalik aidata – linna ja Söömishäirete Liiduga koostöös toimunud konverents, mille fookuseks oli söömishäirete ennetamine, ravi ja taastumine, toimuski eesmärgiga toetada koolipsühholooge, psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid jne, et anda neile uusi teadmisi söömishäirete kohta, mida nad saaksid oma igapäevatöösse rakendada. Samuti, et nad õpiksid veelgi paremini neid ära tundma ja oskaksid märgata, kui peres on probleemid tekkinud.

Söömishäirete puhul on tegemist äärmiselt kompleksse probleemiga, sest see võib vanemal, koolitöötajatel, lähedastel jne jääda pikka aega märkamatuks, sest üldiselt oskab söömishäiretega inimene seda väga hästi varjata. Ehkki taastumine on üldjuhtudele väga raske ning võib juhtuda, et tekivad ka tagasilangused, on oluline see, et spetsialistide abiga on võimalik haigusest võitu saada.

Veelgi olulisem on ehk see, et me kõik saame kaasa aidata sellele, et meie lapsed ja noored oleks hoitud ja kaitstud. Selleks on vaja probleemile valgust heita ja sellest avalikult rääkida. Söömishäired on ühiskonnas veel tabuteema, kuid seda tuleb muuta, et abivajajad ei tunneks valehäbi ja julgeksid teha esimese sammu tervenemise poole ning otsiksid abi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.