"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Näitleja Reet Paavel: mulle öeldi, et sa sured, kuid olin kindel, et hakkan tantsima (0)
18. september 2021
Erakogu

Ella Agranovskaja  

„Asusin sugulaste juurde elama, nad kohtlesid mind väga üleolevalt. Pesin nagu ikka nõusid ja kuulen: „Lõpuks ometi teed kodus midagi.” Tundsin end nagu Tuhkatriinu. Siis elasin klassiõe juures, siis ühe laulja kodus – poolkeldrikorrus, niiskus. Raha polnud absoluutselt. Lähen koos sõbrannaga kondiitripoodi, tema ostab kaks kooki ja mina – odava kukli,“ rääkis teatri- ja filminäitleja Reet Paavel Pealinnale.  

Minust saab baleriin!  

Olen sündinud Tartus. Kogu mu lapsepõlv möödus Vanemuise teatris: isa on näitleja, ema töötas kinnisvarahalduri ja kostüümikunstnikuna. Meie, kolm õde, võtsime osa kõigist pealavastaja Kaarel Irdi etendustest. Maiest sai viiuldaja, mängis Estonia teatri orkestris. Anust sai laulja Vanemuises. Vend ei järginud loomingulist joont, temast sai esmaklassiline autoremondimees ja tema naine on ooperilaulja, nüüd pensionil.  

Teatriga läksime Leningradi, kus nägin balletti “Giselle” – ja hetkega muutusin täiesti teistsuguseks tüdrukuks. Elasin ühe eesmärgi nimel – olen baleriin ja tantsin Giselle’i.  

Kui ma sain 13 -aastaseks, ütles meie balletistuudio õpetaja, kuulus baleriin Elena Poznyak: „Pead hariduse omandama.” Aga balletikool on Tallinnas. Mu vanemad olid minu kodust lahkumise vastu. „Kui te mind ära ei luba, siis ma suren.” Lähme Tallinna. Poznyak soovis, et jõuaksin hea õpetaja Liia Leetmaa juurde ja seepärast pidin minema madalamale kursusele. Mind see ei häirinud – sattusin balletikooli!  

Asusin sugulaste juurde elama, nad kohtlesid mind väga üleolevalt. Pesin nagu ikka nõusid ja kuulen: „Lõpuks ometi teed kodus midagi.” Tundsin end nagu Tuhkatriinu. Siis elasin klassiõe juures, siis ühe laulja kodus – poolkeldrikorrus, niiskus. Raha polnud absoluutselt. Lähen koos sõbrannaga kondiitripoodi, tema ostab kaks kooki ja mina – odava kukli.  

Kuid eesmärk oli saada baleriiniks. Kolme aasta jooksul ei jätnud ma ühtegi õppetundi vahele.  Selle tulemusel hakkasid põlved valutama. Kõik arvasid, et ma olen raudne, aga mul oli nii halb olla! Tehti EKG ja kõlas otsus: „Ei balletile! Ära isegi mõtle sellele! ” Veetsin kuu aega Tartu haiglas ja nutsin päevad läbi.  

Tiiu Randviir oli minu õpetaja. Ta oli minu pärast väga mures, tõi raamatu, kuidas Ameerika kangiga harjutusi teha mitte pingil, vaid lamades, et mitte südant koormata. Mu nägu oli ravimitest paistes – see oli tõeline šokk! Ma ei tahtnud neid tablette enam alla neelata. „Sa sured!” öeldi mulle. Aga ma ei tundnud, et suren – olin kindel, et hakkan tantsima.  

Aasta jäi mul õpingutes vahele. Jumal tänatud, et välja ei visatud. Mulle anti võimalus ülikool lõpetada. Arstid istusid balletisaalis: kui midagi juhtub, viivad nad mu kohe haiglasse.  

Kõik, mida ka ei tehta – kõik on paremuse poole  

Haige südame tõttu ei tantsinud ma kunagi Giselle’i aga oli teisi rolle. Kaarel Ird uskus minusse ja andis peaosa operetis. Pärast seda mängisin paljudes operettides, draamades ja tantsisin kabarees „Kaunas“. Ma armusin balletitantsijasse, kes oli väga hea tantsija. Meie peakoreograaf Ülo Vilimaa tõi ta Permist. Tartu on väike linn, kõik tundsid mind ja kõik arutasid kõike. See oli nii tüütu! Ja kuigi Vanemuine oli minu jaoks paradiis, läksin ära Tallinnasse. Ma tegin vea, aga tegelikult kõik, mis tehakse, on paremuse poole.  

Ma ei saanud kohe Estonia teatrisse. Et mitte kogemusi kaotada, läksin Viru varieteesse – Inge Põder võttis mind kohe solistiks. Aga igal hommikul läksin kangekaelselt teatrisse, balletiklassi tundidesse. Aasta lõpus oli konkurss ja mind võeti truppi. Lisaks balletietendustele mängisin ta operetis koos Sulev Nõmmikuga, muusikalis koos Georg Malviusega. Mängisin peaosi Peeter Simmi filmides “Stereo” ja “Ideaalmaastik“.  

Abiellusin balletitantsija Jevgeni Basihhiniga, ta soovitas mul astuda GITISesse näitleja erialale. Miks mitte? Kuid seal oli tingimuseks vähemalt kaks aastat eelnevat tööd draamateatris. Helistasin Moskvasse: “Ma pole ainult baleriin, mul on olnud ka näitlejatöid, olen mänginud filmides.“ Minu jaoks tehti erand: “Tule!”. Läksin ja sain ainsana “viie”.  

Meil oli väga huvitav kursus, Kolja Tšindjaikin õppis koos minuga. Kaks aastat hiljem läks meie õpetaja Mihhail Butkevitš pensionile, kursuse juhendajaks sai Anatoli Vassiljev. Siis hakkas ta koos meiega tegema näidendit “Kuus tegelast autorit otsimas”, mul oli seal suur roll ja ma ootasin juba last.  

Sain diplomi kiitusega, tulin Eestisse ja sünnitasin tütre. Tema isa – ta on muusik ja astroloog – ütles: „Kolme kuu pärast on Elizabethil välismaal midagi tegemist.” Mis on välismaal? Elasime ikka Nõukogude Liidus. Ja siis helistatakse mulle Moskvast: „Tule! Meid võeti Vasiljevi teatrisse, läheme Austriasse ja Saksamaale. ” Vastan: „Ma ei saa kuhugi minna, laps on kolme kuune!”. Vassiljev ütleb telefoni: “Reet, asendamisest ei saa juttugi olla! Sa tuled koos lapsega. ”  

Ja ma läksin Elizabethiga. Meie omad lähevad Viini raekotta vastuvõtule – mina istun toas ja pesen mähkmeid. Siis tõid austerlased mulle pamperseid, enne seda olin neid näinud ainult Soome telekas reklaamides.  

Kolm kuud hiljem, kui olin juba kodus tagasi, helistati uuesti: „Me läheme maailmaturneele.” Vastasin: „Ma ei saa, mu tütar on kuuekuine, emapiimata ei saa hakkama.” Selle peale vastati, et “Jäta laps koju.” Isa ütles: „Muidugi võite jätta Elizabeth meie juurde. Mis siis, kui temaga midagi juhtub? Keda siis süüdistada?”  

Mulle anti nädal järelemõtlemisaega. Istusin ja nutsin – sain aru, et sidemed Moskvaga katkesid, Vassiljev ei andesta. Ta oli jumalus! Selleks, et tema kursusele pääseda, olid teatris inimesed valmis oma naisi, emasid, lapsi maha müüma, lihtsalt selleks, et töötada koos Vassiljeviga. Aga mina olen teistsugune. See oli läbitud etapp, laps on minu jaoks kõige tähtsam.  

Ja just tuli välja seadus – lapsega saab kodus olla kolm aastat. Kasutasin selle võimaluse ära. Siis avasin oma stuudio, lavastasin lastega “Giselle” ja tänu sellele tööle elasin ära. 

Unistused täituvad  

Elizabeth on laulnud lapsest saati. Ta hakkas tõsiselt häälega töötama kui õppis Prantsuse lütseumis. Ta astus Helsingi Sibeliuse Akadeemiasse ja Lyoni Riiklikku Konservatooriumisse ning sai loa õppida mõlemas konservatooriumis. Mõlemad lõpetasid edukalt. Lyonis kohtus oma tulevase abikaasaga, ta on helilooja – ja jäi elama Prantsusmaale. Esineb kontsertidega, osaleb muusikalides, õpetab. Temal ja Florentil on kaks last, poeg ja tütar.  

Minu tantsu- ja näitestuudio esimesed õpilased on juba suureks kasvanud, nüüd lavastan draamaetendusi harrastusteatris. Mind on alati köitnud inimesed, kes teevad midagi armastusest, mitte kohustusest – nendega on huvitavam koos töötada.  

Unistused täituvad. Tuleb aeg ja kõik saab teoks.  

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.