"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
ENDINE KODUTU: Jäin tööst ilma ja elasin seitse aastat metsas (1)
20. september 2021

Ene elab praegu männiku sotsiaalmajas ja unistab enda korterist. Enne seda elas ta aga seitse aastat metsas.  „Meil oli suur katusealune, kus oli lauad ja toolid ja välipliit,» rääkis ta. „Oli ka vähe tugevamate seintega magamiskoht, kus aku pealt elekter sees.“

Ene sattus metsa halveneva tervise pärast, mille tõttu ta kaotas töö ja üürikodu. Oma kahele täiskasvanud pojale ta oma olukorrast ei rääkinud. „Neil on oma pered ja tegemised, ma ei tahtnud neid segada,“ lausus naine. „Nad ei teadnud minu olukorrast, suhtlemine käis telefoni teel. Pojad teadsid, et minuga on kõik korras ja minu meelest oligi mul kõik olemas. Päris põõsa all telgis ma ei maganud, näljas ma polnud, ringi liikuda sain.“

Lõpuks sundis üha enam kehvenev tervis naist siiski metsaelust loobuma. Nii koliski ta mullu sügisel Männiku sotsiaalmajja, kus ta sai kohe arstide juures käima hakata. Enele määrati liikumispuue ja invaliidsuspension. Aastaga on tema tervis paranenud. „Kui ma jalulul olen, saan ma kõigega hakkama,“ lausus Ene.

Enega tegelenud sotsiaaltöötaja Iris Vabamäe ütles, et südikus ongi just see omadus, mis on aidanud naisel aasta jooksul sotsiaalmajas hästi kohanenud. “Ta kunagi ei ütle kunagi “ei”. Kui palun midagi teha, siis tema suhtumine on selline, et “teeme ära”. Tal pole sellist sisemist barjääri, et ei taha. Isegi kui ta ei saa aru, mida peab tegema, siis ta ikkagi proovib.”

“Kui ma normalaselt jalul oleksin, siis saaksin kõigega hakkama… ja ma saangi kõigega hakkama. Ma isegi ei lase sellist mõtet pähe, et nüüd on kõik halvasti ja läheb allamäge,” sõnas Ene.

“Algul pruukisin alkoholi, seejärel järjest tugevamaid narkootikume ja rahusteid. Mõtlesin, et selline elu ongi. Olin kõva elupõletaja,” meenutas endine kodutu Ilmar, kes elab nüüd Mustamäel mugavas sotsiaalmajas. Üheksa aasta taguse ajaga võrreldes on Tallinna kodutute arv vähenenud suisa 398 inimese võrra.

“Olin kõva elupõletaja. Isa ja vennaga koos elades mu alko- ja narkotarbimine algaski,” nentis Ilmar Lillepruun (44). “Mõtlesin, et selline elu ongi. Algul pruukisin alkoholi, seejärel järjest tugevamaid narkootikume ja rahusteid: 20 aastat amfetamiini, üheksa aastat metadooni, lisaks bensodiasepiini. Lootsin ikka, et äkki on abi, saaks mingi stabiilsuse… aga need ained teevad tuimaks. Sa ei tunne midagi, elad nagu mulli sees, miski rõõmu ei valmista… ja aastad lähevad. See ei ole suurem asi elu. Kool jäi pooleli, juhiluba võeti ära, sest olin narkojoobes ja sain 700 eurot trahvi, mida ma ära ei maksnud.”

Ilmar tunnistas, et jõudis omadega sõna otseses mõttes rentslisse – ja see oli väga kole koht. “Röövisin kaks liitrit metadooni, kulistasin bussis seda ja jäin magama, seejärel pandi mind kolmeks aastaks vanglasse,” meenutas ta.
Vanglas algas Ilmari tervenemine. “Käisin läbi võõrutusravi ja igasugu programmid sõltuvusest vabanemiseks,” rääkis mees. Kolm aastat oli tema sõnul paras, et aeg maha võtta ja teistsugune nägemine saada.

“Väljas mõtled, et teised on nii kaugel ees, ja hakkad heietama lolle mõtteid, aga vanglas sain abi,” meenutas mees. “Muidu arvasin, et olen üksi oma probleemidega, kuid seal oli ummikusse sattunuid korruste viisi: rikkaid ja vaeseid, intelligentseid ja vähem arenenuid. See aitas mind väga palju. Hakkasin lugema raamatuid ajaloost ja filosoofiast.

Vanglas oli super raamatukogu! Suutsin seal väga õnnelik olla – asusin võtma antidepressante, tegin joogat, ja mulle avanes hoopis teine maailm. Istusin nina raamatutes, kuulasin raadiot, lugesin lehti – mul ei tekkinud mingeid kiusatusi. Väljas on palju keerulisem.”

Ehitanud Soomes ja Gruusias

Peeter Pargi (62) jättis kodutuks Kopli liinidel asunud kodu põleng. “Mind viidi 2014. aastal Kauge tänava sotsiaalmajutusüksusse Koplis, nagu ka paljusid teisi liinide elanikke,” meenutas Park. “Õnneks päris tänavale ma ei sattunudki.”

Omal ajal Väike-Maarja kutsekoolis traktoristiks õppinud mees oli eluaeg ehitaja. “Olen ehitanud Tallinnas ja Soomes, nõukaajal ka Gruusias ja Moskvas,” loetles medes. Nüüd ta enam tööd ei tee, sest ligi kümne aasta eest viga saanud jalanärvide tõttu liigub vaid rulaatori abil ning saab invaliidsuspensioni. Päevi aitavad sisustada söögitegemine, väikesed õueskäigud ning kohtumised sõpradega. Poes aitab käia tütar, arstile saab ta invataksoga. Lastega suhtleb Peeter tihti. “Mul on neli last, kes elavad Tallinnas, Pärnus, Arukülas ja Jõhvis,” lausus mees. “Kõige noorem on 26-aastane, aga olen ka juba vanavanaisa.”

Linnal on oma vahendid, kuidas aidata jalule kodutuks jäänud inimesi. Kõigepealt on abiks kodutute varjupaik. Kui aga inimene soovib kodutu eluga tõeliselt lõpparve teha, võib ta taotleda linnalt kohta sotsiaalmajutusüksuses ehk SMÜ-s. Lisaks elamiskoha pakkumisele töötab seal tugipersonal, kes aitab inimesel taas jalule tõusta. Seejärel võib endine kodutu saada koha sotsiaalkorteris. Kui ta aga juba oma elu ja rahaga hästi toime tuleb, on võimalus elada munitsipaal- või tavalises üürikorteris. Linn aitab soovi korral leida ka sobivat üürikorterit, makstes endise kodutu eest sissemaksu.
Peeter ja Ilmar elavadki sotsiaalkodus – Tallinna sotsiaaltöö keskuse ühiselamus Sõpruse pst 5. Pooleteise aasta eest remonditud majas on mõlemal oma tuba, milles on ühendatud kööginurk ja elutuba. Kaasaegses kööginurgas on pliit, valamu, külmik, mikrolaineahi ja kapisektsioon, minikorterist ei puudu ka WC ja dušinurk.

Tänavalt aitasid ära SMÜ-d

Peeter elas pooleteise aasta eest Männiku tee sotsiaalmajutusüksuses. Ilmar on Sõpruse pst ühiselamus elanud kaks talve, eelnevalt on ta viibinud ka sotsiaalmajutuste Mahtra, Akadeemia, Tuulemaa ja Varre tänava üksustes. Isa juurde naasta ei soovinud Ilmar mingil juhul. “Me läheks omavahel kohe kiskuma, sest kunagi ei tea, mis sealt on oodata: karjumine, kisa, nutt, hala – sõltlasega koos elamine mõjutaks väga ennast ka,” põhjendas mees. “Ka pensionile jäänud vend ei ole oma sõltuvusprobleemidest lahti saanud.”
Uut elu hoiab Ilmar üleval spordi ja tööga, loeb sotsiaalpsühholoogia ja enesearengu alaseid raamatuid ning vaatab NetFlixi. “Jooksen iga päev siit mere äärde ja tagasi, teinekord tagasiteel jalutan,” rääkis mees. “Vahel käin jalgrattaga hästi kaugel poes – näiteks Õismäel, sõites mööda mereäärt. Tegelikult peaks jooksmisse aeg-ajalt nädal-kaks pausi tegema, kuid ei oska, sest lähen siis kohe stressi ja hakkan rohkem rohtusid sööma. Parim inspiratsioon tuleb väljas värskes õhus joostes ja trenni tehes, merd vaadates ja palki kangutades.”

Ebatervislik elu pani kehale põntsu

Töö raames käib Ilmar juba mitu aastat Kopli töö- ja päevakeskuses LaNoor koristamas. “Esimese koroonalaine ajal õmblesime seal maske. Samuti olen Toidupangas abiks käinud,” lausus mees. “Tunnen, et saan midagi tagasi anda, mida ma olen võtnud.” Ka Ilmar kaalub kunagi enda elamist soetada ning usub, et tuleb rahaliselt toime.

Kuna pikaaegne alkoholi ja narkootikumide tarvitamine on jätnud oma jälje lisaks närvidele ka maksale, jälgib Ilmar nüüd väga oma toitumist. “Ma ei saa süüa jahu- ja piimatooteid, samuti väldin kõike, mis tekitab põletikke või on raskesti seeditav: suhkur, rasvased toidud, liha. Söön tatart, kaerahelbeid, kartulit, spinatit, mangot, küüslauku ja sibulat, iga päev teen putru, harvem makarone. Usaldan enesetunnet, mille järgi on aru saada, kas olemine läheb kergemaks või halvemaks.”

Ilmari köögikapist vaatavad vastu eri toidulisandite purgid: radioola, ginko biloba, letsitiin, maarjaohakas, võilillejuur, koliin ehk B4-vitamiin. “Lisaks uurin Youtube’ist toitumisalaseid videoid ja arendan end selles osas,” märkis mees. “Mul käib siin tugiisik Nadežda, temaga koos teeme süüa.”

Küsimusele, kas ta on praegu eluga rahul, vastab Ilmar jaatavalt. “Olen õnnelik, aga eks arendamise ruumi ole alati,” mõtiskleb ta. “Ega ma üle ka ei pinguta. Võiks ju minna veel igasugu kursustele, kuid ise õppida on lihtsam. Proovin elada mõistlikumalt ja tervislikumalt kui varem. Kõik oleneb sellest, millega sa end toidad: näiteks kunagi, kui metadooni kasutasin, sai palju õudusfilme vaadatud, enam aga ei huvita kriminullid ja põnevikud mind üldse, olen hakanud rohkem uurima psühholoogiat, filosoofiat ja toitumist. Hea on end arendada.”
Elutingimustega sotsiaalkorteris on Peeter igati rahul, kuid ootab pikisilmi päris oma korterit, mille paljud tema tuttavad on järjekorras juba saanud. “Oma kodu on ikka oma kodu,” märkis mees. “Seal tuleb kõigega küll otsast alata – külmkapp ja muud asjad ise osta –, aga selle jaoks on mul raha olemas,” rääkis mees uhkusega. “Olen kolme lapse kõrvalt kogunud.”
“Kes tuleb iseseisvalt toime ning omab piisavat sissetulekut, sellele annab linn korteri sotsiaal- või munitsipaalmajas või leiame sobiliku korteri eraüüriturult,” kinnitas Tallinna sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa. “Kuna linn toetab iseseisvasse ellu asujaid vabaturult korteri üürimiseks 600 euroga, katab see varemalt takistuseks osutunud sissemaksu.”
Aastatel 2020–2021 läbi viidud kodutute uuringu kohaselt suudaks taas iseseisvalt toime tulla ligi 39% koduta olnud inimestest. Kui 2011. aasta küsitluse põhjal oli koduta inimeste arv pealinnas toona 1225, siis oktoobris 2020 827. “See tähendab, et Tallinna kodutute arv vähenes üheksa aastaga 398 inimese võrra,” tõdes Kersti Põldemaa. Sealjuures on oluline mõista, et kodutu mõiste alla kuuluvad ka majutusteenuseid (öömaja, varjupaik, sotsiaalmajutusüksus, ühiselamu) kasutavad inimesed, mitte ainult tänavakodutud ehk puukuuris, silla all, lagunenud majades, osmikutes elutsejad. “Ehk nagu keegi kord ütles: ma ei ole enam kodutu, olen nn poolkodutu,” tsiteeris Kersti Põldemaa. “Need inimesed ei ole ripakil, nendega on sõlmitud resotsialiseerimisteenuse leping, neil on majutus ja toetus. Ehk neid ei saa võrrelda kodututega, kes kasutavad ainult öömaja või elavad tõesti tänaval puu all. Pakume neile ajutises majutuskohas peavarju ning nõustame-jõustame senikaua, kui nad on valmis iseseisvasse ellu minema.”

Urgastes elab inimesi väga vähe

Tõsi küll, viimatisest uuringust välja tulnud 82 kodutut elavad siiski ka tänaval, lagunenud majades, onnides, telkides või treilerites. “Sõna otseses mõttes urgastes elab 20-30 inimese vahel, kui umbes 60 tuleb ööseks siiski öömajja ning päeval kolab linna peal ringi,” selgitas Põldemaa. “Need 20-30 on n-ö vabaduse ihkajad, kelle meelest öömaja on kole koht, kuigi ise pole uksest sisse astunudki. Seega pole tänavakodutute numbrid sugugi nii suured, kui võib tunduda. Paraku aga kipub nii olema, et kui need 60+20 mitte kõige kenama väljanägemisega kodutut päeval linnas ringi kõnnivad või kuskile kogunevad, jääb mulje, et neid on sadu! Päris urgastes elutsejate peale sotsiaaltöötajate hammas kahjuks ei hakka, siin saab sekkuda ainult politsei või mupo, kui kodutud korda rikuvad. Sotsiaalhoolekanne saab n-ö pesta ja kasida vaid öömajalisi.”

Abi heal tasemel

Uuringust nähtus, et üheksa aastaga on enamik näitajaid (kodutute, sh lastega perede arv, välitingimustes ja elamiseks mitte ettenähtud kohtades elavate kodutute arv) vähenenud. “Kortereid ja sotsiaalteenuste kohti on juurde tulnud, sellega oleme kodutuid tänavalt väga palju ära tõmmanud,” rääkis Põldemaa. “Ideaali, et tänavakodutuid üldse poleks, oleks naiivne soovida, sest ühegi riigi kogemus seda ei näita – alati leidub inimesi, kes valivad sellise elustiili ega tahagi teistsugust elu. Seda arvu saab teatud piirini vähendada, kuid mitte täiesti likvideerida. Eestis on selle grupiga isegi suhteliselt hästi, sest leidub riike, kus tänavakodutuid on proportsionaalselt rohkem.”

Ka normaalse elu juurde tagasi aitamine sotsiaalmajutusüksustes, varjupaigas ja ühiselamus on edukam kui varem. “Tallinnas on kodututele linna rahastamisel kokku 750 majutuskohta ning see on ainuõige lahendus,” leidis Põldemaa. “Kui neid kohti poleks, oleksid need inimesed ju täiesti koduta ja linna peal n-ö ripakil – ning see oleks väga suur probleem.”

Tõsi küll, pikenenud on koduta olemise aeg – üle viie aasta on kodutuna elanud 53,5% küsitlusele vastanutest. Üheksa aasta eest oli see osakaal 37,4%. Üle kümne aasta on koduta olnud 32,1% kodututest, kuid 2011. aastal oli neid vaid 15,4%. Ekspertide hinnangul viitab koduta olemise aja kasv õpitud abitusele, laiskusele ja mugavusele. “Osa inimesi, kes on kodutuks sattunud, ongi nõrgemad – neil on näiteks psüühikahäired, alko- või narkosõltuvus, ei jagu motivatsiooni, võimeid ega jõuvarusid,” lausus Põldemaa. “Paljud, kes näiteks viis aastat tagasi teenusele tulid, on jäänud sellesse gruppi edasi ning neid ei ole võimalik kunagi iseseisvasse ellu aidata.”

Kurvaks teeb Põldemaad üldine suhtumine: viige nad kuhugi mujale! “Ikka kogeme, et kodutuid ja nende majutusasutusi ei soovita oma piirkonnas näha,” nentis ta. “Pole midagi parata – kodutuid leidub igas riigis, ning see ei ole ainuüksi sotsiaalhoolekande, vaid ka hariduse, tervishoiu ja korrakaitse problemaatika.”

BETINA BEŠKINA: Eriti teeb rõõmu koduta jäänud lastega perede arvu vähenemine

Uuest aastast suureneb inimeste hulk, kes saavad korteri üürimiseks linnalt tuge, rääkis abilinnapea Betina Beškina.
Beškinal on hea meel, et koduta inimeste arv Tallinnas on kolmandiku võrra vähenenud. “Tallinna sotsiaaltöö keskuse poolt läbi viidud uuringust selgus, et Tallinnas oli eelmise aasta oktoobri seisuga 827 koduta inimest, mida on ligikaudu 400 inimese võrra vähem kui üheksa aasta eest,” selgitas ta. “Siinkohal on oluline rõhutada, et rääkides koduta inimestest, ei mõelda selle all vaid tänavatel elavaid inimesi. Suur osa inimestest, kel oma kodu ei ole, elab tegelikult linna pindadel – sotsiaalkorterites, varjupaikades, sotsiaalmajutusüksustes –, kasutades linna pakutavaid võimalusi, et oma elu jälle paika saada.”

Tänavakodutute arv on samuti vähenenud 60-70 inimese võrra ehk ligi 44%, tänaval ja varjualustes elas 82 koduta inimest. “Kusjuures nii sotsiaaltöö keskusel, mupol kui ka riigipolitseil on kodutute kogunemispaigad üsna täpselt teada,” selgitas abilinnapea. “Eriti lootustandev on asjaolu, et kõige enam langes varjupaikades ja resotsialiseerimisteenustel olevate lastega perede arv. Selliste laste arv vähenes ligikaudu 80 võrra ehk ligi 45%. Tallinna linn teeb ka edaspidi järjepidevat tööd, et koduta inimeste arv väheneks, pakkudes abivajajatele teenuseid ja toetusi, nõustamist ning igakülgset tuge. Samuti töötab linn pidevalt välja uusi meetmeid, kuidas abivajajaid operatiivselt aidata.

Näiteks kui linnavolikogu selle heaks kiidab, saame alates 1. jaanuarist 2022 laiendada inimeste ringi, kellel on edaspidi võimalik üüritoetust kasutada. Selleks tekib uus eraldi teenus – eluaseme tagamise teenus. Eluaseme tagamise teenus on mõeldud inimestele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimelised endale ja oma perekonnale kodu muretsema. Teisisõnu, kõik arvel olevad inimesed ei pruugi vajada just sotsiaal- või munitsipaalkorterit, mõni neist võib vajada lihtsalt rahalist abi, et üürida korter. See on kiirem ja tõhusam meede ja me loodame, et tänu sellele elamispinna vajajatena arvel olevate inimeste arv väheneb.”

Kodutuks jäävad inimesed alkoholi ja perevägivalla pärast

• Uuringust “Kodutud Tallinnas 2020” selgus, et kui 2015. aastal oli Kesklinna politseijaoskonna piirkonnas 18 mahajäetud majaurgast, milles elasid kodutud, siis 2020. aastal oli selliseid maju vaid viis.
• Koduta vanematega koos elavaid lapsi on 101 (2011. aastal 183) ning nende keskmine vanus on 8,7 aastat.
• Kodututest 556 oli sissetulek ja 65 seda ei olnud, vastavalt 89,5% ja 10,5% (2011. aastal 87,7% ja 12,3%). Sealjuures 28,4% vastajatest töötab ja 71,6% ei tööta (2011. aastal vastavalt 21,1% ja 78,9%).
• Täiskasvanud kodutute keskmine vanus on praegu 51 aastat, üheksa aasta eest oli see 46 aastat. Vanim koduta inimene oli värskeima küsitluse kohaselt 86-aastane.
• Täiskasvanud koduta inimestest olid 180 naised ja 457 mehed (2011. aastal 323 naised ja 603 mehed).
• Koduta inimestest oli eestikeelseid 37,5% ja venekeelseid 62,5% (2011. aastal vastavalt 33,6% ja 66,4%).
• Kodutuks jäämise põhjusena toodi kõige enam välja perekonna lagunemist, seejuures ka perevägivalda. Nimetati veel töö puudumist, üürivõlga, väljatõstmist, alkoholi kuritarvitamist, tervise halvenemist, puuet või vigastust õnnetuse tagajärjel, vangis viibimist, vaimset puuet või psüühikahäiret, rännet, narkosõltuvust, asendushoolduselt elluastumist jne. Üheksa aasta jooksul on oluliselt tõusnud töö ja sissetulekute puudumise, alkoholi kuritarvitamise ning tervisega seotud põhjuste osakaal. Eelmises, 2011. aasta uuringus oli kõige arvukam põhjus väljatõstmine ja sundmüük.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

kraamer
20. sept. 2021 21:33
Hea lugemine! Mina puutusin kodututega kokku palju aastaid tagasi, kui üks esimestest varjupaikadest oli Toompuiesteel. Ja siis oli olukord ikka väga alguse asi. Koidu tänava keskuses vedas seda tööd pr. Aime Piirsalu. Koidu tänaval oli kodututele võimalus leida oma elule lahendus ja mõte kristlike põhimõtetega tutvumise kaudu. Kõige hullem oli olukord haigete kodututega, sest haisvat ja täidest kubisevat kodutut haiglasse viia oli väga raske. Tasapisi hakkas olukord muutuma, ehkki valdav suhtumine oli, et " minu pärast surgu nad või kraavides." Hiljem oli eluheidikute päästmiseks üks teleprogramm "Mina usun sinusse". See kukkus välja halenaljakalt. Minu naabrimees võeti prügikasti juurest ja pakuti talle võimalusi, mis ühele tublile tööinimesele oleks unistus olnud. Oma elust rääkis ta pisaraist nõretava legendi, mis kubises valedest. Ta pesti puhtaks, pandi hambad suhu, veetis nädala sanatooriumis, sai aastaks tasuta elukoha ja sai ka töökoha. Ta läks prügikastide juurde tagasi. Teema on jäänud mulle siiski südamelähedaseks, sest tegemist on inimestega, kes ise sellest olukorrast välja ei rabele. Sellel talvel põles oma telgis üks kodutu... Just täna kirjutasin taas sellelähedasel teemal nupukese oma FB-s. Kodututega tegelemine on raske töö, mille tagajärjeks on sageli läbipõlemine ja lootusetus. Seetõttu tulevad uued ja veel värskete lootustega abistajad ja töö läheb edasi.