"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
IVO LINNA: kõige suuremad on tegelikult kõige lihtsamad inimesed (0)
27. september 2021
Albert Truuväärt

“Kui keegi tunnistab mulle, et tal oli elus väga kehv seis niikaua, kuni ta pani minu plaadi mängima, olen enda üle väga uhke. Kui ma olen saanud niiviisi kedagi aidata, siis tunnen, et mul ikka tuleb muusikat teha,” lausus hiljuti linnalt teenetemärgi saanud laulja Ivo Linna.

Kohtume Ivo Linnaga reaalkooli staadionil, kus teda ootab esinemine pärast teenetemärgi kättesaamist. Reaalkooliga seob lauljat mitu head mälestust.

Tegelikult on vist vähestel Eestis nii pikk muusikukarjäär kui teil. Mis pilguga vaatate sellele tagasi?

Vanast Apelsinist on järel algtrummar Harri Kõrvits, mina ja tromboonimängija Ants Nuut. Samas meie vanade esinemiste vaatamine ei tekita kurbust, vaid täidab magusvalusa nostalgiaga. Tuleb meelde, kui tore oli teha proovi, teha muusikat ja seda lavalt esitada.

Rokiaustajate iidolid tunduvad suisa igavesed. Mick Jagger tuuritab endiselt ringi, kuigi paar aastat tagasi viidi ta südame pärast New Yorgis haiglasse. Kas tõesti pole tõelistel staaridel aega väsida ja vanaks jääda?

Ega see tõeline rokimehe elu pole ka mingi meelakkumine.

Ega see tõeline rokimehe elu pole ka mingi meelakkumine. Samas, kui inimesele on antud tarkust end natuke hoida ja on geene, et vastu pidada, siis miks mitte jätkata. Kunstnik ja laulja Tony Bennet on üle 90-aastane ja endiselt elujõuline, laulab nagu lõoke ja annab välja plaate. Kõik sõltub, kuidas sulle tervist ja tarkust on antud. Tarkus on ka õigel ajal lõpetada, kui tervis veab alt, kui tunned, et hakkad vokaalselt ära vajuma või artistielust saab küll. Annaks taevas mulle tervist, ma ei tahaks ise küll vägisi tudisevana lavale minna.

ABBA tuli taas kokku ja loob laule, lavale aga saadavad endast digitaalsed kujutised. Kuidas sellesse suhtute?

Eks ikka kasutatakse uusi meetodeid. On tehtud Elvise esinemisi, kus laval mängivad tema bändi riismed ja Elvis esineb ekraanil või hologrammina.

Rootsis ABBA muuseumis on samuti bändi liikmed hologrammidena olemas. Seal võib nendega esinemiseks liituda, see loob üsna kummalise tunde. Selline ABBA esinemine suurel laval võib olla väga põnev eksperiment. Tehnoloogia on ikka väga kiiresti arenenud, miks mitte siis nii teha. Paadunud ABBA fännid võtavad ka need uued lood väga hästi vastu.
Ma olen kaht uut lugu kuulnud. Kui ma ei teaks, võiksin arvata, et need on samuti 1970ndate lõpus kirjutatud. Võib-olla mõnele tekitab see haletsemistunde, et nad oleks võinud jääda oma vanasse kuulsusaega, mis nüüd vanast peast veel jamada. Aga mina ootan huviga.

Kas võib öelda, et Tallinn on olnud teile ikka südamelähedane vaatamata sellele, et kodulinnu on olnud teil mitu?

See on tõesti nii. Kõigepealt oli mu kodulinn Kuressaare ja siis ka Tartu, kuid laias laastus 1969. aastast on ikkagi Tallinn olnud mu kodulinn. Ehk siis Tallinn on olnud mu kodu üle 50 aasta. Jah, praegu elan hoopis Muhu saarel, aga minu sidemed Tallinnaga on ikka olnud tõeliselt pikad. Meie poistekoor Kuresaares oli 1960. aastal määratud nende sekka, kes saadeti Tallinnasse üldlaulupeole uue uhke laulukaare alla. Meid pandi reaalkooli spordisaali põrandale võimlemismattide peale magama, kuid see oli uhke tunne tulla Tallinna linna. Tallinn oli tol hetkel minu jaoks maailma kõige suurem linn üldse.

Me saime esimesi kordi siis trammiga sõita ja vanalinna vaadata, rääkimata laulupeol osalemisest. Ja hiljemgi käisin väga tihti koolipõlves Tallinnas, sest mu vanem vend õppis kunstiinstituudis ja ma käiksin tal tihti külas. Elu, mis mind siia tõi, tekitas aja jooksul veel suurema huvi Tallinna ja tema ajaloo vastu. Ma olen üldse ajaloohuviline.

Tallinn on nagu üks pöörane elusorganism, mis kogu aeg areneb.

Jalutades linna mööda tulevad meelde kõik omaaegsed lõhnad, majade värvid. Mõtled, et tegelikult siin oli enne see maja, aga seda enam ei ole, selle asemele on uus uhke tulnud. Tallinn on nagu üks pöörane elusorganism, mis kogu aeg areneb. Ja ma olen nüüdki teinud lihtsalt huviretki, sõitnud mööda linna. See on lihtsalt ime, mis on toimunud.

Kus on teil siin lemmikkohad?

Ikka kisub nendesse kohtadesse, kasvõi nostalgitsemise mõttes, kus ma olen Tallinnas elanud. Kuna mu vend elas Uuel tänaval, siis ma tihtipeale sõidan või jalutan ka sealt läbi. Lihtsalt selleks, et mälestusi tekitada ja südamesoojust kas või korraks hinge tuua. Mõni kant toob ka kummalisi mälestusi. Praegu elan Tondil ja sõidan tihti Rahumäe teel politseimajast mööda. Ma elasin selles majas kaks aastat, sest olin seal sõjaväes. Ja kui sõidan sealt mööda, siis tuleb pauguga sõjaväe aeg meelde.

Mööda linna sõites mõtlen ka, et ahah, siin ma olen esinenud ja seal olen esinenud… Kõik esinemised tulevad meelde. Reaalkoolis oligi esinemine 1975. aastal kooli lõpupidudel. Selliseid mälestusrikkaid kohti on Tallinnas väga palju. Ma ei saa ju valetada, et ma lähen ainult vanalinna ja muu mind ei huvita. Ei, mind huvitab kõik.

Ma elasin 15 aastat ka Mustamäel. Alguses tundusid kõik need magamise rajoonid, noh, mittemidagiütlevad. Aga siis hakkad nägema, mis elu seal elatakse, kes need inimesed on. Tekivad suhted. Tekivad mingid vaated asjale, mingid seosed ja harjud ära. Kuidagi tore on nendes kohtades ka praegu käia.

Ivo Linna on tuntud oma vahetu suhtlemise poolest rahvaga. Te tõmbate inimesi oma juttudega kaasa. Kas seda on tulnud ka treenida?

No see tuleb ikka aastatega. Kui olin noor poiss ja mul polnud elukogemust, siis ei osanud ma laval suurt midagi teha. Muidugi üritasin laulda. Tänapäeva noored on teistmoodi. Nad on julged, kogu maailm on nende käes, aga minu noorus ajal see nii ei olnud.

Tuntud akrobaat Sergei Fatkin, kes oli koos minuga ühel esinemisel, ütles minu arvates kõige targemad õpetussõnad, mida üks artist võiks teada: kui sa lähed lavale, naerata, ütle tere, kummarda, ja kui juhtub, et mõni plaksutab, siis täna, kummarda ja naerata ja lehvita. Vaat sellistest väikestest asjadest hakkab see pihta.

Olen vähemalt püüdnud rääkida lihtsas, selges ja arusaadavas kaunis emakeeles.

Ja mis puudutab keelekasutust, siis kaks aastat, mil ma Tartus õppisin eesti keelt, andisid täiesti kustumatu keelehuvi. Olen vähemalt püüdnud rääkida lihtsas, selges ja arusaadavas kaunis emakeeles. Seepärast igasuguse keele risustamise või ka eriti ümmarguste lausete ritta ajamise peale ma tõesti mõnikord vihastan. Aga siis naeran ja ütlen, et kuulge, seltsimehed, saab ka palju lihtsamalt neid asju öelda.

Mulle meeldib inimestega suhelda. Kui sa oled kaua artistina laval olnud, siis inimesed vaatavad sinu peale, et sealt ta nüüd tuleb. Ma ei ole kunagi arvanud, et tuntus peaks mind kuidagi viima nii kaugele, et ma hakkaksingi endast midagi erilist arvama. Ma olen üleilmseid suuri tähti lähedalt näinud, need kõige suuremad on tegelikult kõige lihtsamad inimesed. Aga need, kellel on esimene kuulsus löönud ladva natukene segamini või uppi, kujutavad ette, et nüüd tulen mina ja nüüd on kõik teistmoodi. Lihtsate inimestega suhtlemine on palsam hingele.

Millised olid teie unistused, kui 1960ndatel pealinna kolisite?

Kõige suurem soov, kui ma nädalalõppudel Tallinna tulin, oli minna näiteks vanasse Tompi, sest seal mängis ansambel Virmalised. Aga polütehnikumi saalis esinesid Optimistid. Ma tahtsin neid orkestreid näha. See oli kirg, sest ma ise plõnistasin ju ka natuke kitarri.

Ma ei tantsinud nendel pidudel, vaid vahtisin suu ammuli, mida need ansamblid teevad. Aga mu vanem vend, kellest ma siin üle ega ümber ei saa, oli Tallinnas elanud juba mitmeid aastaid. Ja siis ta näitas mulle vanalinna salapärasemaid kohti. Eks vanalinn oli toona räämas. Me käisime kummalistes hoovides, kuhu praegi võib-olla üldse ei saagi. Me ronisime mööda linnamüüri siis, kui sinna üldse ei tohtinud minna.

Kuna tal oli Munkadetaguses tornis ateljee, siis see vanalinn oli ka kuidagi orgaaniliselt mul küljes. Need väiksed poed Uuel tänaval, piimapood, lihapood… kuidagi haaras see linn mind endasse. Võib ju vahepeal tüdineda sellest mäsust ja melust, mida praegu on veel tuhat korda rohkem kui kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, aga see linn ei lase sind kunagi lahti. Ükskõik millise pikema või lühema reisi pealt, kasvõi Pariisi, kus kõik on uhke, tagasi tulles tahan öelda, et tere kodu! Jõuan koju, mis on kõige armsam paik.

Milliseid võimalusi andis teile siinne elu?

Tallinn tegigi minust selle inimese, kes ma praegu olen.

Tallinn tegigi minust selle inimese, kes ma praegu olen. Televisioonipoisid, praegu küll kahjuks kadunud Leo Karpin ja Mati Talvik, kutsusid ju mind esinema noortesaatesse Kanal 13. Ja eks see Tallinna tuledesära pimestas küll. Sest maapoisina nägin siin, et oo, seal lähebki Georg Ots või jalutab Valdo Pant või Hardi Tiidus.

Sa näed neid inimesi päriselt. Telemaja oli ju suur pühamu, tempel, ja kui oma nina sealt uksest sain juba sisse pista, olin teises maailmas. Hea küll, ma sattusin teenima sõjaväe orkestrisse Tallinna, aga siis oli juba selge, et Tallinn on see õige koht. Ma sain sõjaväe ajal nokkapidi ka televisioonis käia. Siis ma hakkasin ju tipa-tapa laulma igal pool. Just seitsmekümnendad olid minu jaoks kõige suurem kool.

Ma tahtsin sellist elu, ja elu pakkus kohtumisi uskumatult heade muusikutega, nii vanemate kui ka noorematega. See linn tegigi minust selle Ivo Linna, keda te praegu tunnete.

Publiku kaasaelamine on see, mis aitab elada. Rõõm, mis minu esinemise peale rahva silmis on, on minu väike panus, et nendel inimestel oleks parem elada. Ma tean, kui palju tuge olen ka ise saanud muusikast. Mõnest laulust, mõnest klassikalise muusika palast. Kui keegi tuleb minu juurde ja tunnistab, et tal oli elus väga kehv seis, kuni ta pani minu plaadi mängima, siis tunnen, et muusikat tuleb teha! See aitab inimesel muredest üle saada! Kui ma olen saanud aidata, siis olen ka enda üle väga uhke.

Kuidas praegune koroonaaeg teile ja publikule mõjus?

Koroonapausid olid muserdavad, viimane kord ma ei saanud pool aastat lavale. Ainult Eesti Laul oli vahel – kõigil olid maskid ees ja saal oli tühi. Nüüd suvel olukord leebus ja ma kohe tunnen, et tahan minna lavale. Mõtlen, et lõpuks ometi! Ma tahan kangesti asuda tööle. Publik on pärast pause hoopis teistsugune. Inimesetel pole kaua mingit meelelahutust peale koduse ekraani taga istumise või raamatu lugemise olnud. Nüüd neil silmad säravad, nad tahavad vahetut emotsiooni.

Kuidas te lõõgastute?

Mulle meeldib magada. Kuna paljuski olen olnud ööloom, siis eriti kurvad hommikud on olnud need, kui jõuan kella nelja paiku koju, teades, et pean hommikul kaheksa-üheksa jälle minema. Siis olen nagu poolzombi, unine, ja mul ei ole seda õiget minekut. Aga kui saan end välja magada, siis on kõik korras. Veel on tore, kui mõned sõbrad tulevad külla.
Maanduse kõige paremad päevad on muidugi need, mil ma saan olla Muhus, kus on vaikus, loodus ja pole mingeid telefone, raadioid ega televiisoreid.
Mõnikord on mulla sees tuhnida hea, aga eks me kalli naisukesega koos naudime seda Tallinna elu ka.

Eriline tunnustus erilistele inimestele

“See, mis on saanud Tallinna linnast, on suur ime, ja mul on hea meel, et ma olen natukenegi saanud sellele ime sünnile kaasa elada,” ütles laulja Ivo Linna Tallinna teenetemärki kätte saades.
Traditsiooniliselt antakse linna teenetemärgid üle Tallinna päeval, 15. mail. Sel aastal lükkas koroona aga tseremoonia juunisse. Paraku ei saanud siis jälle laulja Ivo Linna ja päästeameti peadirektor Kuno Tammearu osaleda. Nii andis linnapea teenetemärgid laureaatidele üle 15. septembril.

Ivo Linna pälvis teenetemärgi märkimisväärse panuse eest Eesti muusikaelu kujundamisse ja põlvkondade vahelise sidususe loomisse. “Mul on ütlemata hea meel selle kõrge tunnustuse üle,” märkis ta.

Mul on hea tunne, kui minu tegevus on aidanud Tallinna arengule kaasa.

“Olen nautinud esinemisi, mis on seotud Tallinna üritustega, ja hea meel on öelda ka seda, et esimest korda Tallinna auks ja kiituseks laulsin ma 1960. aastal laulupeol. Mul on hea tunne, kui minu tegevus on aidanud Tallinna arengule kaasa, sest praegugi, liikudes Tallinnas ringi, on vaimusilmas ju mälestustes pildid sellest, milline linn Tallinn oli. Tegu on suure imega ja mul on hea meel, et ma olen natukenegi saanud sellele ime sünnile kaasa elada.”

Tammearu pälvis Tallinna teenetemärgi märkimisväärse panuse ja pühendunud töö eest päästeameti arendamisel. “Ma tänan väga sellise tunnustuse eest,” ütles ta. “See on suur au. Tallinn on linn, kus ma alustasin oma töömehekarjääri päästjana, ja olen Tallinnaga hästi palju seotud olnud tänaseni välja. Mul on tõesti hea meel, et Tallinn on väga tugev partner. Kui me räägime kriisireguleerimisest, hädaolukorraks valmis olekust, ohutuse tagamisest, siis Tallinn tuleb alati väga hästi kaasa. Me oleme Tallinna väga palju kasutanud ka eeskujuna teistele linnadele üle Eesti.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.