„Oled ikka tiibadega ja taevas kogu aeg,“ vastas Timo Steiner küsimuse peale tema enda tunnetest kooli ehituse sees olles. „Kuigi oled teinud juba kümneid ekskursioone siin maja peal, siis räägid nagu esimest korda. Ja nii kogu aeg.“
Täna pandi pidulikult nurgakivi Tallinnasse kerkivale Muusika- ja Balletikoolile, kus hakkavad kõrgetasemelist muusika- ja tantsuharidust saama Tallinna Muusikakeskkooli, Tallinna Balletikooli ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpilased. Uus ühendkool alustab tegevust järgmise aasta 1. septembril.
Uue kooli sarikapidu jäi suurele ringile ära ja süüdlaseks muidugi koroona. Ka nurgakivi panek oleks pidanud veidi varem toimuma. Tallinna Muusika- ja Balletikooli direktor Timo Steiner arvas asja kohta nii: „Kunstis on ju alati nii, et kui üks asi on vale koha peal, siis ta võib tekitada uut kreatiivset jõudu. Loodan, et ka siin hakkab nii olema.“
Ehitus on aga juba selles staadiumis, et Steiner loodab juunikuus sisse kolida ja õppetöö algab 1.septembril.
Kuna tegu on nii suure projektiga, siis siin-seal tuleb ikka muudatusi teha, ütles Timo Steiner. „Veel täna me diskuteerime mõne asja üle. Õnneks on olnud head dialoogipartnerid – meie arhitektid ja ehitajad. Siiamaani oleme hästi läbi saanud,“ lausus ta.
Steiner sõnas, et koolid, kes uude majja järgmisel õppeaastal sisse kolivad, on oma soovid juba projekteerimise algstaadiumis esitanud. „Ega siin ei ole lõputut küllust,“ rääkis ta. „Iga meetri üle oleme väga tõsiselt mõelnud, et kas seda on vaja ja mis sellega teha. Aga eile käis muusikakeskkool siin ekskursioonigrupiga ja täna tuleb siia balletikool ja Otsa kool. Tulevad esimest korda vaatama, mis seisus maja on.“
Steiner ütles, et planeeritud on niimoodi, et majas on avalikum osa, kus on kohvik ja kontserdisaalid ning suur saal, kus on balletietendused. „Sinna võib huviline sisse astuda iga kell ja nautida neid kontserte, mida siin loodetavasti väga palju hakkab olema. Ja siis on kaartidega suletud salapärane õppeala, kus on klassid ja stuudiod ja kõik selline vajalik osa. Seal käivad asjasse pühendunud õpetajad ja õpilased. Minu jaoks on veel hästi tore siin siseaed, mis on ka avaliku tsooni osa. Igal korrusel on ka terrassid ja ilusa ilma korral saab seal õppida, mõelda, mida iganes teha.“
Muusikat ja balletti ühendab paus
Tükk aega mõtlesime, mis ühendaks muusikat ja balletti, sõnas Steiner. „Leidsime, et on päris lihtne lahendus. See on paus. Enne seda kui kunsti akt peale hakkab ehk kui tantsija tuleb lavale, võtab ta pausi. Kõik hoiavad hinge kinni ja siis hakkab peale. Muusikas on samamoodi. Pannakse toolid paika, pillid häälde – ja paus. Ja siis hakkab peale.“
Timo Steiner kinnitas, et „Pausi me okupeerisime endale põhimärgiks ja ma olen selle leiu üle väga õnnelik.“
Uuel koolil on oma logo täheühendiga MUBA ja pausimärgiga. „Minu jaoks oli seal väljakutse see, kuidas ühendada muusikat ja balletti,“ tõdes kirjakunstnik Mart Anderson. „Kaks tähte on muusikat ja kaks balletti. See ühendatud U ja B vorm tähistabki seda seost.“
Šrifti Anderson oma sõnul otseselt välja ei mõelnud. „Need on vormistatud tähed, mis on proportsioonidesse aetud. Numbrid aga tegin nullist nootide järgi.“
Paus on oluline, tunnistab ka Anderson. „Lisaks muusikale, tantsule ja graafilisele disainile on ka igapäevases elus oluline paus võtta, et olla toimekas ja edukas,“ rääkis ta.
“Paus on küllaltki kalligraafiline kujund,” ütles Anderson. „Pidin seda natuke stiliseerima, et viia tähtedega sarnasesse vormi.“
Uue kooli arhitektuur
Muusika- ja Balletikooli projekti autor on mainekas Austria arhitekt Thomas Pucher, kes võitis 2011. aastal toimunud arhitektuurivõistluse.
Projektiga tegelevate Eesti poolsete arhitektide nimel rääkis arhitekt Hanna-Liisa Mõtus. „Tegime tihedat koostööd Thomas Pucheri bürooga. Alustasime eskiisiga ja koos mängisime läbi kogu ruumiprogrammi, detailid ning juba eelprojekti staadiumis võttis 3+1 projekteerimise üle.“
See on meile erakordne väljakutse sest taolist teist hoonest Eestis polegi, ütles Mõtus. „Põnevaks tegi töö kasvõi juba tihe koostöö erinevate valdkondade vahel kohe algusest peale. Kõigil valdkondadel on oma erinevad nõudmised, ootused ja soovid. Ühiselt kaardistasime need ja püüdsime ellu viia.“
Arhitektide töörühma liikmed on veel Helina Lass, Siim Tiisvelt, Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Karin Harkmaa ja Gert Guriev.
Sisearhitektid on ilusti austanud maja visiooni, kinnitas arhitekt Hanna-Liisa Mõtus. „Kui sa hoonesse astud, siis fuajee ja saalikompleks, mis sulle avaneb, on justkui unistus, mille poole õpilased pürgivad. See on veidi ajatum ja uhkem, kasutades erinevaid looduskikke loomulikke materjale.“
Sisearhitektuurist rääkides ütles sisearhitekt Ahti Grünberg, et eesmärk oli teha siinsetele õpilastele parim elu- ja õpikeskkond. „Me pole üritanud sisearhitektuuri monokroomselt lahendada,” lausus ta. “Üritame läbi korruste tuua sisse erinevat värvitemaatikat. Kasutame pastelseid toone.“
Võidutöös oli mingi kondikava olemas, ütles Grünberg. „Koos arhitektidega loksutasime plaani paika vastavalt koolide iseloomudele. Meil olid üsna vabad käed ja midagi vundamentaalset ette kirjutatud polnud.“
Sisearhitektide töögrupis lõid kaasa Kadi Karmann, Mari Põld, Tõnis Kalve, Kärt Hollo, Ardo Hiiuväin ja Merje Karu.
Loodava hoone pindala on 23 860 m2, mis jaguneb nelja maapealse ja ühe maa-aluse korruse vahel. Hoonesse on planeeritud õppesaalid, stuudio, palju väikeseid muusika erialaklasse, üldharidusklassid ja spordikeskus. Kooli sisearhitektuuril on kaks kontseptsiooni – avalik ja kooli pool. Enamik avalikke funktsioone kandvaid ruume, nagu kontserdisaalid, auditooriumid, raamatukogu, kohvik ja ujula, aga ka kõik suuremate pillidega muusikaõppeklassid, asuvad esimesel korrusel.
Hoone läänetiivas paiknevad lisaks saalidele ja auditooriumitele balleti harjutussaalid ning administratiivsed ruumid. Muusika erialaklassid paiknevad kahes külgtiivas ning üldharidusklaasid hoone idatiivas. Klasside vahel paikevad koridori liigendavad puhkenurgad avanevad siseaeda. Hoone lõunatiiva viimasel korrusel asuvad ka ühiselamu magamistoad. Maa-alusel korrusel hakkab asuma salvestusstuudio, mis vajab ühtlasi nii massiivset kandekonstruktsiooni kui ka suletud perimeetrit.
