“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
NOORTE SÖÖMISHÄIRED kasvavad Iga neljas anoreksiajuhtum lõpeb surmaga (0)
04. oktoober 2021
Tallinna linnameedia

“Mul tekkis hirm surma ees. Kuulsin arstidelt, et kui ma oleks tulnud haiglasse kuu aega hiljem, poleks ma enam elus,” ütles aastaid anoreksia all kannatanud ja vaid 40 kilo kaalunud Alisa. Noortel anoreksiahaigetel, kes näiteks kõiki loomseid toiduaineid väldivad, on kogu aeg külm, neil tekivad minestushood ja juuksed langevad välja. Lisaks võivad tekkida ajukahjustused.

ästi energiline ja lõbus inimene. “Tahtsin, et mind ümbritseksid sõbrad. Olin hea suhtleja, kuid anoreksia tekkides ei huvitanud mind mitte miski ega mitte keegi,” meenutas Alisa, kes sattus anoreksia küüsi 21-aastaselt, kui kolis Šotimaale. Seal tööle ja ülikooli läinud neiul saabus stressirohke periood, mil ta otsustas hakata kaalust alla võtma. Lõpuks sõi Alisa vaid 200-300 kilokalorit päevas, kuigi normaalne oleks tema vanuses naisel sellise töökoormuse juures tarbida keskmiselt 2500 kilokalorit. Lisaks kõndis Alisa teadlikult iga päev jalgsi 10-15 kilomeetrit. Kuu ajaga langes tüdruku kaal 40 kilogrammini. Selline elustiil kestis püsivalt aasta aega, kuni hakkas tugevamalt kahjustama Alisa tervist.
“Ühel päeval läksin duši alla ja järsku ma ei tundnud enam enda keha,” rääkis ta. “Mul tuli väga suur hirm peale ning tekkis tunne, justkui hakkaksin surema, aga samas ei sure ka. Hirm oli, jooksin ringi, aga ei tundnud enda keha ega saanud toimuvast aru. Kiirabi mõõtis mu veresuhkrut, mis oli 1,3. Mulle öeldi, et sellise veresuhkruga inimene peaks olema juba ammu koomas.”
Hinnanguliselt elab Eestis 50 000-90 000 inimest, kellel on söömishäire. Neist häiretest kõige ohtlikum ongi anoreksia, mis 25% juhtudest lõpeb surmaga. Söömishäirete liidu asutaja Snežana Härma sõnul võib see arv olla suurem, sest tegelikult ei ole kõigil inimestel häiret veel diagnoositud. Diagnoosi saavad need inimesed, kes hakkavad ise abi otsima. “See haigus on seotud häbiga ja statistika näitab, et 5-8 aastat istuvad inimesed selle haigusega kapis,” lausus Härma.

Tublide tüdrukute haigus

Konks on aga selles, et anoreksia hiilib ligi salakavalalt ja selle käes kannatajad ei pruugi oma olukorra tõsidust tunnistada. “Tekivad luulud, mis tähendab, et inimene näeb ennast peeglist ebaadekvaatselt,” selgitas Madli Paas Tartu ülikooli kliinikumist. “Anoreksiat on väga palju ja selle käes kannatajate suremus on tavaliste elanike omast kordades kõrgem.”
Tema kolleeg, kliiniline psühholoog Karina Karis kinnitas sama. “Haigel ei pruugi olla motivatsiooni paraneda. Seetõttu tuleb pakkuda neile toetust, et nad suudaks toime tulla oma tungide ja ärevusega,” rääkis ta. “Esiteks tulekski luua patsiendiga usalduslik ja toetav suhe, mis on terapeudile tõsine väljakutse, sest see vajab kannatlikkust.”
Teismelisena tegeles Alisa iluvõimlemisega, aga kuna toona kaalus ta 64 kilo, nimetati teda selles maailmas paksukeseks ega lubatud välismaale võistlema. See võib ka olla põhjus, miks tüdrukut aastaid hiljem stressirohkel eluperioodil tabas just soov sale olla.
Õnneks on Alisa tänaseks tervislikus kaalus, sööb korralikult ning tal on ka kaks tütart. Alisa sõnul söömishäire teda enam ei ohusta ning ta paranes just tänu sellele, et mõistis ja tunnistas oma haigust. “Muidugi tekkis mul ka suur hirm surma ees,” lisas ta. “Kuulsin arstide käest, et kui ma oleks tulnud haiglasse kuu aega hiljem, poleks ma enam elavate kirjas olnud.”
Psühholoog Jana Ehasoo kinnitusel on anoreksia tihti tublide tüdrukute haigus. “Me lausa ütleme, et autahvli tüdrukute haigus, nende, kes pingutavad, et teha kõike hästi ja olla teistele meele järele,” sõnas ta.
Koolipsühholoog Anu Pärn nentis, et õpilased lähevad kaasa valitseva edukultusega ning ei soovi sellepärast tunnistada tekkinud probleeme. Pooled 15-aastastest tüdrukutest ning kolmandik poistest põevad depressiooni. Kolmandik neist on seejuures ennast vigastanud või teinud suitsiidikatse. “Koolis ei märgata emotsionaalseid probleeme, pigem keskendutakse õpitulemustele,” rääkis psühholoog. “Tihti ka vanem ei taha või ei oska märgata probleeme, olgu selleks siis söömishäired või enesevigastamised, mis esmalt vajavad aktsepteerimist ja mõistmist, misjärel saab hakata koos lahendust leidma. Siin on takistuseks ebakindlus ja hirmud, koolitõrge – selle all on kiusamine ja kodused probleemid.”
Paas nentis, et ka meedia suurendab söömishäireid, sest seal rõhutatakse ideaalses vormis inimesi. “Tekib kalduvus perfektsionismile, mis kandub edasi,” ütles ta. Söömishäire vallandub enamasti mingi konkreetse stressiallika mõjul.

Kinnisidee, millest võitu ei saa

Püha Johannese kooli õde Eve Viilma selgitas, et ka kooliõde saab avastada söömishäiret regulaarse tervisekontrolli käigus. Kui avastatakse kõrvalekalle, võetakse ühendust vanematega. “Suurem probleem on laste ülekaalulisus, mille tagajärjel laps alustab väga ebatervisliku dieediga ning kaotab seejärel väga kiiresti kaalu, mis on ohtlik,” rääkis ta.
Anoreksiaga on Paasigi sõnul tegu ka siis, kui ülekaaluline inimene on väga lühikese aja jooksul kaotanud väga palju oma kehakaalust – isegi siis, kui ta on veel normaalkaalus.
Viilma pakkus välja, et üks võimalus märgata probleemi juba eos on see, kui klassijuhataja sööb koos lastega ning märkab sel juhul, kui lapsel on toitumishäire. Seejuures on oluline koostöö vanematega, kui tuleb välja, et laps on vegan.
Anoreksia puhul muutub kinnisideeks, kuidas söömist võimalikult palju vältida. “Oma keha taju muutub ebaadekvaatseks, inimene näeb ennast paksuna ning tal tekib hirm kaalu kasvu ees,” kirjeldas Karis. “Hirm ongi keskne sümptom.”
Karise kirjelduse järgi hakkab anorektik vältima toite, mis võiks paksuks teha, ning valib välja kindlad toiduained, mis tunduvad turvalised – see valik on väga jäik. Lisaks tuleb mängu oma kehakaalu pidev kontrollimine. Haige tunneb, et kui ta oma kehakaalu numbrit pidevalt jälgib, on olukord tema kontrolli all. “Haigel on väga tugevad mõttemustrid enda ja kogu elu kohta, mis on must-valged,” märkis Karis. “Sundmõtetega kaasneb sundkäitumine, et hoida enda turvatunnet.”
Paas lisas, et anoreksia alguses välditakse kõrge rasvasisaldusega toite, ent lõpuks hakatakse vältima igasuguseid toite ning oksendatakse välja isegi näiteks üks söödud õun. Ta tõi välja, et söömishäire üle võidakse koguni uhkust tunda, kuna arvatakse, et häire korral suudab inimene pidada söömise osas distsipliini. Siiski probleemid eskaleeruvad ajapikku ning anoreksia võib minna üle buliimiaks, millele ei järgne enam paranemist. See tähendab, et esinevad liigsöömishood.
Anoreksia esineb peamiselt naistel, ent liigsöömine kimbutab naisi ja mehi võrdselt. Pärn lausus, et inimene võib vahel ka arvata, et tal on liigsöömishood, ent tegelikult toitub ta vaid nende ajal normaalses koguses.
Erinevalt anoreksiast kaasneb buliimiaga kontrollikaotus söömise üle, patsient sööb liiga palju ning selle järel on tal väga tugev häbitunne ja enesesüüdistamine oma käitumise pärast. See võib Karise sõnul juhtuda mitu korda nädalas või veel tihedamini. Haige tunneb end väga õnnetuna oma kehakaalu tõttu, mistõttu tema suhted teistega halvenevad ning ta eelistabki pigem üksi olla. Karis rõhutas, et haige on väga rahulolematu endaga ning hindab ennast ainult oma söömisharjumuse kaudu.
Buliimiasse haigestub 2% naistest ning pool protsenti meestest. “Haigusega kaasneb läbikukkumise tunne ning selle käes kannatajal on väga häbi enda käitumise pärast,” selgitas Pärn. “Liigsöömine aga vallandub enesealalhoiu instinkti tulemusena.”
Paasi hinnangul on vaid kolmandikul ülekaalulistest patsientidest võimalik buliimiahäiret üldse diagnoosida, sest neil haigetel on väga suur häbitunne. Neile maitsevad rasvased toidud, mis annavad kiiresti energiat.

Mõtlemisvõime kaob, jäävad instinktid

Kolmas haiguse vorm, liigsöömishäire põhjustab söömishood väga lühikese aja jooksul väga suures koguses. “Haige ei suuda sööstu hetkedel isegi mõelda ning käitub instinktiivselt. Pärast tunneb ta väga suurt häbi ning tal tekivad raskused suhetes,” märkis Karis.
Pärn osutas ka, et järjest rohkem haigestub mehi liigsöömishäiresse, ent nemad enamasti ei oksenda, vaid kompenseerivad ülekaalu liigse treenimisega.
Karise sõnul on söömishäirega inimesel väga madal enesehinnang ning ka perfektsionistlikud ootused endale: kui ma neid ei täida, siis ma pole midagi väärt. Nõuded on paraku ebarealistlikult kõrged. Lisaks kaasnevad liigsöömisega stress, ärevus ja depressioon, mis omakorda võimendavad söömishäiret.
Paas märkis, et kui haigus algab, siis enamasti keegi ei märka seda, sest inimene toitub väga tervislikult ning teda hoopis kiidetakse selle eest. Tegelikult on alanud söömishäire ning neil kasvab ärevus. “Haiguse arenedes hakatakse probleemi märkama, ent ikkagi ei osata midagi teha,” ütles ta. “Perekonnas lihtsalt aktsepteeritakse probleemi: ei osteta enam kala või liha ning lepitakse veganlusega. Samas kui inimene näeb oma keha valesti, ei saa veganlust aktsepteerida – liha ja piim tuleb siiski tagasi tuua menüüsse. Noorel haigel on kogu aeg külm, tekivad minestushood, juuksed langevad välja. Selles etapis on juba vajalik haiglaravi, vastasel juhul võivad tekkida ajukahjustused ning siis polegi enam võimalik midagi teha.”
Paas sõnas, et söömishäiret ei tohi ajada segi toitumishäirega, mis on palju laiem mõiste. “Söömishäire on mõttetegevuse häire,” selgitas ta. “Küsin patsiendilt, kui palju sa mõtled söömise peale. Vastus on, et kogu aeg. Söömishäirete ravi pole ju pelgalt söömisega seotud probleem, mis on levinud müüt. Küsimus on hoopis, kuidas ärevusega toime tulla, mitte mehaaniliselt toppida patsiendile toitu sisse, mis on paraku levinud linnalegend.”
Karis tõi välja, et söömishäire kordub ning segab igapäevaelus toimetulekut, sest see vallutab kogu elu. “Kõik tiirleb ümber söömishäire, mistõttu see dikteerib tähtsaid valikuid, mida me oma elus teeme,” mainis ta. Karise sõnul põhjustab söömishäire kui sõltuvus ka emotsioonide tuimenemist.
Teadusuuringud näitavad, et kõige efektiivsem ja tihti ainus toimiv ravi söömishäirete küüsist pääsemiseks on kombineeritud ravi medikamentide ja teraapiaga. “See psühhoteraapia ei tähenda ainult psühholoogi juures käimist, vaid pikka ravi, mis kestab aasta või kaks,” sõnas Ehasoo.
“Haigusega tuleb teraapias käia tavaliselt kord nädalas, raskematel juhtudel kaks korda nädalas,” lisas Härma.
Psühholoogide väitel on selline ravi aeganõudev, ent efektiivne, kuid teraapia praeguste hindade juures läheb see maksma kuni 600 eurot kuus. Õnneks pakuvad riik, linn ja tervishoiuasutused toetusi söömishäiretega inimeste ja laste raviks. Sellest ülevaate ja üldise abi saamiseks tasub minna söömishäirete liitu konsultatsioonile.
Pärn lausus, et last ei saa ravimiseks tema tavapärasest keskkonnast välja võtta, vaid talle peavad jääma kool, kodu, huviringid jne. Last peaks aitama koolipsühholoogid, kes tegutsevad tänapäeval pooltes Eesti koolides. Samas on seda Pärna sõnul veel vähe. Siiski on loodud ka koolipsühholoogi nõuandeliin, kuhu saavad helistada need õpilased, kelle koolis psühholoogi pole.
Viilma sõnul räägivad lapsed oma muredest hea meelega, sest tihti kaasneb söömishäirega ärevus ning depressioon. Ta kirjeldas juhtumit, kus laps tuli väga halva enesetundega õe vastuvõtule ja tema söömishäire põhjustatud olukord oli sedavõrd halb, et tuli kutsuda kiirabi ning laps viia haiglasse.
Karis rõhutas, et söömishäirega tegelemisel tuleb hinnata ka autismihäiret, mis pahatihti kaasneb haigusega. Ta märkis, et haiguse esmasel hindamisel on väga vaja kohtuda patsiendi perega, võimalik on rakendada ka pereteraapiat. Teraapiaga tuleks alustada esimesest hetkest, mil patsient haiglasse pöördub. Tuleb tegeleda haige hirmudega ja leida, mis neid põhjustab.
Paas tõi samuti välja, et psühhiaater peaks looma patsiendiga usaldusliku suhte ning tegema tööd ka patsiendi perega. “Võib juhtuda, et perekond suhtub esmalt psühhiaatrilisse ravisse üldse halvasti, mis tähendab, et rakendada tuleb pereteraapiat,” lausus ta. “Varajane sekkumine võimaldab vältida haiguse muutumist krooniliseks.”
Anoreksia ja liigsöömishäire puudutab paari protsenti inimesi ning pooled neist paranevad. Siiski suudavad Paasi sõnul ka ülejäänud mingil määral hakkama saada ning kõik pole päris voodihaiged, ent neil tuleb ette tagasilangusi.

Kust saada söömishäire puhul abi?
• Räägi oma kooliõe või -psühholoogiga. Kui sul koolis psühholoogi pole, helista koolipsühholoogi nõuandeliinile 1226, mis vastab esmaspäevast reedeni kella 16-20
• Söömishäire ravi on tihti kallis. Õnneks pakuvad riik, linn ja tervishoiuasutused toetusi söömishäiretega inimestele ja lastele. Sellest ülevaate ja üldise abi saamiseks tasub minna söömishäirete liidu konsultatsioonile. Sealt saab nõu ka muude söömishäirete puhul tekkinud küsimuste korral. Liit asub T1 kaubanduskeskuses Peterburi tee 2 teisel korrusel. Helista tel 525 1207 või kirjuta info@soomishaired.ee
• Oma söömishäirete osakond on ka lastehaigla psühhiaatriakliinikul ehk laste vaimse tervise keskusel Tervise 28. Registratuuri saab helistada tel 678 7400, e-posti aadress on psuhhiaatriakliinik@lastehaigla.ee

Söömishäire toob ka depressiooni
“Nagu igasuguste probleemide puhul, algab abistamine eeskätt märkamisest. Abivajajat on vaja esmalt märgata, et teda oleks võimalik aidata,” lausus abilinnapea Betina Beškina.
Linn korraldas hiljuti koos söömishäirete liiduga konverentsi, mis keskendus söömishäirete ennetamisele, ravile ja neist taastumisele, ning suur osa loos kasutatud materjalist ongi sealt pärit. “Soovisime toetada kooli-psühholooge, psühhiaatreid, sotsiaaltöötajaid jne, et anda neile uusi teadmisi söömishäirete kohta, mida nad saaksid oma igapäevatöös rakendada,” ütles abilinnapea. “Samuti, et nad õpiksid veelgi paremini neid ära tundma ja oskaksid märgata, kui peres on probleemid.”
Beškina sõnul võivad söömishäired jääda vanemal, koolitöötajatel, lähedastel jne pikka aega märkamatuks, sest üldiselt oskab söömishäiretega inimene seda väga hästi varjata. “Ehkki taastumine on üldjuhtudel väga raske ning võib juhtuda, et tekivad ka tagasilangused, on oluline see, et spetsialistide abiga on võimalik haigusest võitu saada,” lausus ta. “Veelgi olulisem on, kuidas me kõik saame kaasa aidata sellele, et meie lapsed ja noored oleks hoitud ja kaitstud. Selleks on vaja probleemile valgust heita ja sellest avalikult rääkida. Söömishäired on ühiskonnas veel tabuteema, kuid seda tuleb muuta, et abivajajad ei tunneks valehäbi ja julgeksid teha esimese sammu tervenemise poole ning otsiksid abi.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.