"Olen aeg-ajalt kuulnud, et kolleegid mujal maailmas imestavad, kuidas meil on õnnestunud siin luua nii elav ja kõrgel tasemel muusikaelu."

Tõnu Kaljuste, dirigent
AJARÄNNAK LASNAMÄEL Tondiraba oli muiste hoopis saartevaheline laguun (2)
18. oktoober 2021

Enne paneelmajade kerkimist asus Lasnamäel Kuristiku küla, mis koosnes Saueaugu, Türgi, Tädiaugu, Kuidu, Ruhu, Kooli ja Prügi talust, viimane neist oli väga jõukas.

Arheoloogiasügise matkal Tondiraba kunagiste talukohtade juurest (kus praegu asub Lasnamäe Centrum) kuni Iru linnuseni aitas huvilistel taastada minevikku linnamuuseumi arheoloogiakogu hoidja Küllike Tint. Kujutelgem koos aegu, mil Põhja-Eesti suurim sadam asus Hirvejõel – nii kutsuti tollal Pirita jõge –, kusagil Iru linnuse juures.

Uuem lähenemine Eesti muinasajale ütleb, et soomeugrilased saabusid siia maile ühel ajal vanade germaanlastega, kes matsid ka oma surnuid Lasnamäe kivikirstkalmetesse, mis uute elumajade rajamisega on sealt paraku kadunud. Samas lõuna poole jääval lagedamal alal on need alles. Ilmselt võis tekkida rahvaste segaasustus Lasnamäel ja mujal Põhja-Eestis ning ka Soome rannikul.

Merest kerkinud maa muutus viljakaks põlluks

Viimase viie aasta jooksul on hakatud tegema DNA analüüse. Need aitavad tuvastada, kust inimene pärit on, kui vana ta oli surres, mis ajal maeti. Väo-Jaani kivikirstkalmetes – karjääride pool – võeti luustikult üks DNA analüüs, nagu ka Rebala kalmetest, ja selgus, et maetud olid omavahel sugulased. Juba varem on käidud välja hüpotees, et Iru linnus oli sealse piirkonna keskpunkt, ja ala, mis selle ümber jäi, oli jaotatud ülikute vahel ära. Nendest ülikutest on alles need kivikirstkalmed, ning DNA analüüsid kinnitavad seda hüpoteesi. Kivirstkalmete leiud kinnitavad, et pigem tulid sisserändajad ida poolt ja ilmselt on kohapeal toimunud vanema ja juurde tulnud rahva segunemine.

Kivikirstkalmetesse oma lahkunuid matnud rahva arvuks arvatakse umbes 2000 aastat tagasi olnud kõigest pool tuhat. Seetõttu ei olnud ida poolt tulijatel keeruline jäme ots enda kätte võtta. Muinasgermaanlased elasid üksiktaludes hajali, läänemeresoomlased saabusid aga suuremates hulkades, olid sõjakamad ja rajasid kindlustatud asulaid. Võib-olla sellest piisaski, et aja jooksul muutus olulisemaks just läänemeresoome keel?

“Muidugi oli 10 000 aastat tagasi see ala hoopis teistsugune,” selgitas Küllike Tint. “Tondiraba oli saarte vaheline laguun. Siin olid siis väiksed saarekesed. Inimasustus tekkis Lasnamäe kandis teadaolevalt alles uuel kiviajal. Selleaegsed asulakohad paiknevad Iru linnamäel ja Soodevahe külas lennujaama taga. Leiumaterjal Lasnamäel on sama, mis on tüüpiline muudele kiviaegsetele kohtadele. Leitud on kivist tööriistu, mis pealtnäha paistavad kivitükkidena, kuid lähemal uurimisel on näha toksimise jälgi. On ka keraamikat, nimelt on leitud nöörkeraamika kilde.”

Mustakivi on tegelikult punane

Kuigi kaugele Lasnamäe elurajoonist ei jää ka lennujaama tagune Soodevahe küla, mille uurimine on andnud selgemat arusaamist kogu piirkonna elust kaugetel aegadel. Seal on välja tulnud kõige rohkem kiviaegseid leide, aga ka üks viikingiaegne münt ja palju hilisemast ajast, 19. sajandist pärinev Vene kelluke.

Niisiis on elu olnud seal, nagu arvatavasti teisteski ümberkaudsetes külades, juba väga kaua ja pea katkematult. Uurijaid huvitas küsimus, miks asus see küla veekogudest suhteliselt kaugemal.

“Püügiasulate puhul on oluline, et asulakoht oleks veekogu juures,” lausus Tint. “Iga päev oli vaja kala, et end elatada. Soodevahel oli ilmselt üle mindud viljelusmajandusele ehk on saadud elatuda maaviljelusest.”

Kuristiku küla piir läks kunagi sealt, kus sõidutee kulgeb Peterburi maantee suunas. Kuristiku küla koosnes Mustakivi, Saueaugu, Türgi, Tädiaugu, Kuidu, Ruhu, Prügi ja Kooli talust. Seal külas tegeldi ikka põllumajanduse ja karjakasvatusega, hilisemal ajal ammutati ka turvast ja murti paasi. Neis kohtades on järele jäänud ka paemurru augud. Paest valmistati Tallinnas kõnniteid ja treppe. Tallinlased teadsid seda küla ja piirkonda aga kõige rohkem Tondi kõrtsi järgi.

Mustakivi tee ääres seisab suur punakas rändrahn. See kivi ongi andnud nime talule ja nüüd ka teele, mis kulgeb Peterburi maanteelt Vana-Narva maanteeni. Seesama kivi siin ahvatles inimesi juba pronksiajal. Tegemist on kultuskiviga, mis võisid olla seotud viljakusega. Selliseid kive on avastatud enamasti viljakatel leelismuldadel ja ka viljakate alade ääremaadel. Mis aga selle teooria kahtluse alla seab, on see, et neid pole avastatud muistsete fossiilsete põldude kõrval. Auke tehti kultuskivile arvatavasti teise kiviga toksides.

“Ühe kultuskivi juures oli tavaliselt veel teisigi,” ütles Tint. “Kui 700 meetri ulatuses on terve hunnik kultuskive, aga kivi toksimise heli ulatub just nii kaugele, siis võis see toksimine tekitada väga huvitava kõlapildi, kui kõik koos toksisid.”

Umbes tuhat või veidi rohkem aastat enne Kristust hakkas Põhja-Eestisse ja Tallinna ümbrusse tulema sisserändajaid ka lääne poolt. “See on nähtav sammaste, lohukivide, monumentaalsete kivide, just kalmete ja fossiilsete põllusüsteemide näol,” selgitas Tint. Arvatakse, et need monumentaalsed kivid tähistasid ülikute kalmeid. Nendesse kalmetesse maeti ülemkihi inimesi. Kui kalmukivid pidid olema nähtavad, siis lohukividel oli oluline hoopis heli kõla. Mida suurem kivi, seda tummisemat heli ta teise kiviga toksides võib anda. Lohkusid kividesse ei tehtud andide jaoks. Paljudel kividel on need lohud tehtud ka külje peale.

Mitmete kivide juures on tehtud ka väljakaevamisi. Leiumaterjal ei ole eriti rikkalik, on leitud põletusasemeid ja loomaluude põlenud tükke. “Mingeid rituaale siin kivi juures ikkagi tehti, midagi ka ohverdati, aga see orgaaniline materjal ei ole kahjuks maa sees tänaseni säilinud,” rääkis Tint.

Miks teised kivid ära koristati, aga Mustakivi alles jäi? Sest see oli tähtis piirikivi. See kivi asus Mustakivi talu lauda nurgas ja võeti alles 1995. aastal kaitse alla. Muide, kivi juurest paistavad veel kunagise talu õunapuudki. Arhitekt Vello Lõugas, kes siin kaevamisi juhendas, otsiski asustuskohti Mustakivi ja Saueaugu talude juures. Mõlemad talud asusid viljakate maade piirimaal. “Kui Valdemar II need alad siin vallutas, siis tekkis ilmselt kohalikega palju tüli, sest nemad olid kindlad, et kogu see ala on nende kasutada, nende viljamaa,” selgitas Tint.

“Aga Tallinna linnal oli samuti vaja oma viljamaid. Määrus pandi paika 15. mail 1265. aastal kuninganna Margareta ajal, ja sellega määrati ära Tallinnale kuuluva maa piir. Piir ulatus siit Mustakivi piirikivi juurest kuni tänapäeva Nõmme piirini. Neid kive oli siin muidugi veel. Oli Kuristiku talu piirikivi ja minu teada on ka Väo külas üks piirikivi alles.”

Kivikalmed mälestavad ülikuid

Praeguse Mustakivi kaubanduskeskuse juures asus veel 1980. aastate paiku Prügi talu. Keegi ei tea, kuidas see endale niisuguse nime sai, sest tegu oli jõuka taluga, mille elamu asus eraldi rehealusest. Selle talu maadel, praeguse süvendisse kaevatud laia tee ääres Grossi poe lähedal asus ka neli kivikirstkalmet, mis pole enam säilinud. Sealt oli juba tsaari ajal leitud mingi luustik ja pronksmõõk. Muuseumidesse aga polnud Kuristiku külast midagi neist leidudest sattunud.

“Ma kahtlen, kas tegu oli ikka mõõgaga, asi on selles, et pronksiaegsed matused lihtsalt ongi leiuvaesemad. Mõõkade kaasapanemine algas natukene hiljem. See peegeldab ka nende inimeste uskumust teispoolsesse ellu,” kommenteeris matkajuht. Väljaspool olid suured maakivid, Nendest kividest ringe võis olla kuni kolm. Keskel aga oli paekividest täidetud osa. Ja täitsa keskel asus kuni kahemeetrine kirst. Sinna pidi täiskasvanud inimene ära mahtuma. Kalmete pikkus oli 7-12 meetrit.

Ühte kivikirstkalmesse maeti kolm või neli inimest. Aga see arv võis olla suuremgi, sest mõned luud on nii ära kulunud, et kõiki indiviide ei olegi enam võimalik tuvastada. Kuristiku küla kivikirstkalmetest leiti kalme kohta keskmiselt kolm inimest. Sinna maeti hiljemgi kui pronksiajal. Hilisemateks leidudeks olid siis Rooma rauaaegsed 1.-5. sajandi käevõrud ja noorema rauaaja, mis kestis 11.-13. sajandini, hobuse suulised.

Kalmete ringikuju kohta on oletatud, et see võis peegeldada päikest. On ka teisi arvamusi, et näiteks elamuid või surnumaju. Matuste riitus võis olla üsna kummaline. Kuristiku kalmete puhul pole Küllike Tindi kinnitusel näha midagi ebatavalist, aga näiteks Muuksi kivikirstkalmest on avastatud luustik, mis oli ilmselt jäetud alguses kalmest välja kõdunema ja siis jaotati kolme eri kalme vahel. On täheldatud ka pea ja keha erinevat käsitlemist.

Lasnamäel asus ka üks Eesti vähestest laevmatustest

Pronksiaja mehed võisid kasutada soengute kinnitamiseks erilisi vahendeid, mis leiti ka ühest kalmest. Naiste matustest on leitud tavaliselt spiraalseid oimuehteid, mis kinnitati rätiku külge. Seda, et meestel oli soengu tegemine hinnas, kinnitavad ka Väo-Kangru kalmest leitud habemenuga ja pintsetid.

Kokku leiti enne Lasnamäe V mikrorajooni ehitamist sealt 21 muistist. Kõikide nendeni me oma käigul kahjuks ei jõudnud, kuna nad on väga laiali, ja see oleks võtnud terve päeva. Kui kellelgi on huvi, siis võib ta need kohad kirjanduse abil üles otsida. Abiks on näiteks Valter Langi raamat “Muistne Rävala”.

Aga Lasnamäel oli lisaks kivikirstkalmetele veel üks oluline kalme, millesarnaseid on Eestist leitud ainult kolm. Tegemist on pronksiaegsete laevkalmetega. Ehituselt on nad sarnased kivikirstkalmetele, piirid ehk reelingud moodustati suurtest maakividest, keskmine osa paekividest, ja keskel oli jällegi kirst. Kaks neist asuvad Saaremaal, üks aga Väo külas.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Küllike
19. nov. 2021 11:20
Kena artikkel. Väikse täpsustusena lisaks, et Vello Lõugas oli arheoloog, kes Lasnamäel väljakaevamisi teostas ja kahjuks pole kivikalmeid enam säilinud, küll aga on mõned kultuskivid. :)
Sven
19. okt. 2021 19:15
Väga huvitav artikkel. Tõsiselt kahju, et sellel kultuurikihil on lastud kaduda. Ise mäletan veel vana Nehatu koolimaja - sellel lasti lihtsalt paneelmajade vahel laguneda, kuni ta lõpuks kokku lükati.