"Ei ole normaalne, kui kolm elutähtsat valdkonda ning lisaks kütus, gaas ja elekter võtavad eestlaste sissetulekutest 60 ja rohkem protsenti."

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja
novembris algab PÖFF TIINA LOKK: Ühiskond mõjutab, kas inimeses tõstab pead Saatan või Jumal (1)
01. november 2021

“Tänavused noortefilmid peavad oluliseks laste ja vanemate suhet – muret teeb nende võõrandumine. Küsimus on siis selles, kuidas ehitada sildu laste ja vanemate vahele,” räägib PÖFF-i juht Tiina Lokk. “Pandeemia ajal oleme hakanud ka noorte enesetappudest rohkem rääkima. Neid teemasid ei tohi mingil juhul liiva alla peita!”

12. novembril algav iga-aastane filmimaailma suursündmus pakub seekord 212 filmi. Viiruseajale vaatamata on kavas kuus maailma-, 11 rahvusvahelist ja kaks Euroopa esilinastust kõikjalt maailmast. Pealinn uuris Lokilt, kuidas tal koroonatingimustes õnnestus ikkagi nii uhke festival korraldada.

Oli kuulda, et eelmisel aastal tahtsite PÖFF-i korraldamise vaevade pärast lausa aknast alla hüpata. Kuidas on läinud tänavuse, 25. festivali ettevalmistused?

No kas nüüd lausa aknast välja hüpata… Aga mäletan, et kui jõulu ajal lapsed küsisid, et milline oli sinu tänavune kõige õnnelikum päev, siis vastasin, et kui oli PÖFF-i lõputseremoonia. Vahetult enne lavale minekut sain sõnumi, et olen kokku puutunud koroonaviirust kandva inimesega. See oli väga närvesööv festival, aga tänavune vist tuleb veel hullem.

Covid näikse ähvardavat teie tänavuste plaanide teostamist – milline on sisetunne, kas kõigevägevam laseb seekord festivali ära teha?

Mul on selline lootus, et ta laseb ära teha. Seda nii suure rahvusvahelise tähtsusega festivali pole lihtsalt võimalik edasi lükata, nagu on tehtud mõne teise üritusega. Nii paljud tegijad kogu maailmast on sellega seotud ja neile on väga oluline, et Tallinna festival toimuks, sest mis saab muidu nende filmidest.

Pealegi on teised suured A-klassi festivalid oma kavad juba sulgenud, neid filme pole võimalik muudele festivalidele üle kanda. Kas me mõistame need filmid suremisele? Ei, seda küll ei saa teha! Niisiis ongi tarvis festival igal juhul ära teha, vaatamata sellele, kui palju saab saalides rahvast olema. Kui publikut pole, siis on sellest väga kahju, sest tänavune programm on ikka väga hea. Võin seda kinnitada, sest olen kõiki osalevaid filme näinud. Võin kinnitada, et PÖFF-i filmid lähevad iga aastaga järjest paremaks.

Kõik tänavused rahvusvahelised festivalid on toimunud ja PÖFF-i ärajätmist küll keegi ei mõistaks. Mind vist nüsitakse sel juhul elusalt. Ega keegi ei saa aru sellest, mis Eestis toimub.
Kui festival ei toimu, siis jääme ilma paljudest toetustest, oleme seotud ju lepingutega.

Te olete öelnud, et PÖFF ei karda teravaid, ka valulisi teemasid. Millised filmid siis tänavuses programmis neid valukohti kõige eredamalt kajastavad?

Tean inimesi, kes vaatavad meil ära kuni nelikümmend filmi.

Me oleme ju päriselt kursis maailma eri paikade elu ja valudega. Ja eks me võtame programmi ka selliseid filme, mis on ühelt poolt hea kunstilise tasemega – see on muidugi esimene eeldus –, aga kui teema on väga tundlik mõne maa jaoks, siis pakub ta kindlasti huvi ka meie vaatajale. Ja kui üldse vaadata ka teiste filmifestivalide programme, siis sa saad neist igaühe puhul aru, millest see maailm hingab ja kus ta süda tuksub. Tean inimesi, kes vaatavad meil ära kuni nelikümmend filmi – kes võtavad PÖFF-i ajaks endale lausa puhkuse –, aga piisaks ka juba poole väiksemast arvust filmidest, et aru saada, mis on tänase maailma valupunktid. Muidugi oleneb ka palju siin filmide valikust. Me pole ju poliitiline filmifestival, seda teavad osavõtjad väga hästi, aga me ei tõrju sugugi ka väga tundlikke teemasid.

Neid on teil vist palju ka laste- ja noortefilmide kavas?

Jah, seda küll. Noorte ja laste puhul me ei pääse üldse tundlikest teemadest. Ja paljudes filmides on juba ka sees Covid.
Muidugi on igas filmis sees mingid suhtedraamad. Mulle jäi tänavuste noortefilmide puhul silma, et väga oluliseks on peetud laste ja vanemate suhet. Muret teeb nende omavaheline võõrandumine. Küsimus on siis selles, kuidas ehitada sildu laste ja vanemate vahele. Noorele on ju ülioluline, et ta saaks ennast identifitseerida. Kui täiskasvanute maailm hakkab tema probleeme peitma, siis ta tunneb kohe, et see on vale. Sel korral on meil kavas just sellest rääkivad väga tugevad Venemaa filmid.

Tuuakse esile ka narkosõltuvust ja noorte enesetappe. Need on väga karmid asjad tegelikkuses ja ka linastuvates filmides. Aga need filmid on ikka väga hästi tehtud.

Meil on õpetajatega väga tugev side. PÖFF-il on õpetajate filmiklubi ja meil ongi kokkulepe, et õpetajad aitavad neid probleeme analüüsida. Noor ei lähe ju õpetajale rääkima nendest asjadest. Aga kui ta näeb filmi, mis tema elus toimuvat peegeldab, ja kui siis veel õpetaja seda sõbralikult analüüsib ka, saab noor mõelda omaenda samasugusele probleemile. Terve klass võiks koos õpetajaga neid asju analüüsida. Ja tean, et seda ka tehakse ja otsitakse lahendusi. See on ju ülioluline. Meil on see juba üsna pika traditsiooniga, et niisugused arutlused kuuluvad lausa ka PÖFF-i programmi. Loomulikult me ei saa kedagi sundida, et tehke. Aga õpetajad ise on sellest väga huvitatud. See annab neile parema võimaluse leida oma klassiga kontakti. See on väga populaarne.

Noorte narkoprobleemidele on pühendatud kaks filmi teie programmist. Kuidas teile tundub, kas meie igapäevaelus Tallinnas on see suur probleem?

Praegu on kooliõpilaste seas väga levinud kanepi suitsetamine. Aga ega keegi eriti ei reageeri ega mõtle, kui ohtlik see tegelikult võib olla.

Muidugi ma olen kokku puutunud kõigega, mis meie linnas toimub. Ja selleks, et seda teada, ei pea oma lapsed tingimata narkomaanid olema. Praegu on kooliõpilaste seas väga levinud kanepi suitsetamine. Aga ega keegi eriti ei reageeri ega mõtle, kui ohtlik see tegelikult võib olla.

Ja me valime oma programmi ikka ju neid filme, mis kõlksuvad meie eluga kokku. Võtame või enesetapud. Pandeemia ajal oleme hakanud sellest rohkem rääkima. Muidugi, meie filmid just seda veel ei analüüsi, aga küllap seegi tuleb. Ja neid teemasid ei tohi mingil juhul liiva alla peita.

Noorteprogramm on meil olnud alati üks populaarsemaid. Tulevad terved klassid, noortefilmide seansid on ikka olnud puupüsti täis.

Mõned filmid, nagu näiteks “Aju”, käsitlevad tehisintellekti. Kas tehismõistus hakkab peagi ületama inimese oma?

Küllap filmi loojad tahavadki meid eelkõige selle küsimuse üle mõtlema panna. Ja mõtlema paneb kogu meie dokumentaalfilmide kava, kus me tõstatame näiteks keskkonnateemasid. Temaatiliselt pole meie programm sugugi ühekülgne, vaid kajastab seda, mida filmiloojad on oluliseks pidanud just praegu.

Naljakas on see, et alati küsitakse, mis läbib punase joonena teie programmi. Üks normaalne filmifestival peab ikka püüdlema selle poole, et anda adekvaatne pilt kõigest, mis loomingulisi kineaste erutavad. Me peame siin nägema kõiki tendentse ja muutusi, mis aasta jooksul on filmikunsti maailmas toimunud. Ja nagu ma ennist ütlesin, peegeldab ju filmikunst ikka elu ennast oma vahenditega.

Jah, võtame filmi “Las Saatan naerab”, see on nagu peegeldus tänasest maailmast, mida seal kehastab ebaõiglust täis pisike külake.

See film uurib, mis käivitab inimeses saatanliku õeluse. ja küsib, miks see nii on, et teatud olukorras muutub inimene vägivaldseks. Nagu väike psühhoanalüüs, mis otsib vastust, kuskohast kogu see kurjus alguse saab. Niisugune on selle filmi alltekst. Pigem mõjutavad mõlemad asjad. See on nagu kahesuunaline liiklus. See küla on jah nagu ühiskonna mudel, mitte konkreetne küla. Ühiskond saab väga palju reguleerida, millised tungid inimeses käivituvad. Inimeses on olemas mõlemad poolused, nii headus kui kurjus ehk nii Saatan kui Jumal.

Sõltuvalt sellest, kes ja kuidas inimesi manipuleerib, avaldub inimese üks või teine pool.

On ka film tänavalastest, “Mutid”. Kas meil on tänavalapsed väga suur probleem teie meelest?

Me võime ju homme uuesti tänavalaste probleemiga silmitsi seista ka Tallinnas.

Tallinnast on minu meelest sellised klassikalised tänavalapsed, kes kusagil nurga peal kerjavad, küll kadunud. Üheksakümnendatel neid veel kindlasti oli. Aga kui nad on ka kuidagi peidus, siis see film mõjub igal juhul hoiatusena. Näitab, kuhu me võime jõuda. Me võime ju homme uuesti tänavalaste probleemiga silmitsi seista ka Tallinnas. Kui ikka kõik hinnad järjest nii jõuliselt tõusevad, siis võivad ka lapsed jälle tänavale sattuda ja seal kerjama hakata.

Te olete Eesti filmiprogrammist esile tõstnud just dokumentaalfilme. Vaino Vahingu päevaraamat, Manfred Vainokivi autoportree, Uku Kuudi elu jne. On see mingi omamoodi dokumentaafilmide buum, mis meid on tabanud? Nagu vahepeal oli elulooraamatute buum ja ilukirjandust nii palju ei loetud?

Ei, see pole küll praegu nii. Elulooraamat ja eluloofilm pole üks ja seesama asi. Pigem on asi selles, et dokumentaalfilm kiratses meil pikki aastaid. Kannatas nende filmide dramaturgia ja ka vorm ning temaatika oli ühekülgne. Kitsas käsitlus ei anna filmile tiibu, et lennutaks ta Eestist kaugemale. Aga viimastel aastatel on hakanud tulema tõesti huvitavaid dokumentaalfilme. Ja nad jõuavad ekraanile ka Eestist väljaspool. Meie dokumentaalfilmide programmi jälgitakse mujal väga suure tähelepanuga.

Meie festivali programmi vastu võetavate filmide üle otsustab teatavasti rahvusvaheline komisjon.

Teie programm lõhub piire filmikunsti, muusika ja etenduskunstide vahel. Kultuurikatlas näeme Tarkovskile pühendatud kontsert-etendust, mida on ka ooperiks nimetatud.

Filmikunst on juba ammu oma kitsastest raamidest välja tulnud.

Filmikunst on juba ammu oma kitsastest raamidest välja tulnud. Aga see on see, mis mulle meie festivalil väga meeldib. Esiteks meeldib Tarkovski ja tema igavesti kõnetav “Solaris”, aga ka “Stalker”, mis mõlemad on Eestiga kokku köidetud. Peab ütlema, et võrdselt “Teneti” võttepaikadega tullakse ikka ning jälle vaatama “Stalkeri” võttekohti. Ei teagi, kummad on populaarsemad.

Tarkovski oli üks neid Vene filmilavastajaid, kes vaatamata kitsastele nõukogude oludele suutis ennast maailmanimeks teha juba enne oma emigreerumist. Tema filmid on üks osa maailmakinost. Ja ta on üks neist, kes astus üleilmsesse filmimaailma kuuekümendatel. See oli muidugi tohutult rikas ja loominguline aeg. Nimekiri neist tema kaasegsetest läheks väga pikaks, kui seda siin ette lugema hakkaks. See ongi väga tore, et meil on ühelt poolt Tarkovskile pühendatud asi, ulme, intrigeeriv, ja mis mulle eriti hõrk – tavapäraste kunsti piiride ületamine. Sümbioos.

Seal on väga modernne, tehnoloogiline muusika, mis pole sugugi klassikalise ooperi moodi. See on väga huvitav kunstisündmus. Tegevus toimub nii kinolinal kui ka saalis kohapeal, kus tehakse ka moodsat muusikat. See pole ju mingi ooperi ülekanne, vaid kõik toimub Kultuurikatlas. Kogu etendus on dramaturgiliselt läbi komponeeritud.

Millistele uutele Fellinidele ja Tarkovskitele PÖFF 2021 tuule tiibadesse võib anda?

Vaadake hoolega meie debüütfilmide programmi ja saategi sellele küsimusele vastuse. Meie debüüdid on ka PÖFF-i üks lipulaev olnud algusest peale. Meie põhivõistlusprogrammi on väga raske saada ja seal figureerivad juba tuntud tegijad. Aga vaadake debütante. Juba eelmisel aastal oleksime võinud rahuga veel kümme nime juurde panna, ilma et oleks pidanud muretsema taseme languse pärast. Noored tulevad peale. Me oleme debüütide poolest ikka väga hinnatud festival. Mulle tundub, et noored tegijad usaldavad meid väga.

On olemas tõsine plaan käivitada Paljassaares filmilinnaku ehitamine. PÖFF-i park on seal kõrval juba tõsisasi. Mis tunde see tekitab?

Jah, ühelgi teisel filmifestivalil sellist oma parki minu teada ei ole. Paljudel teistel A-klassi festivalidel nad jäädvustavad oma võitjate käe- või jalajälgi.

Meie otsustasime – lähtudes rohelisest mõtteviisist – istutada puid. Puud on need, mis seovad CO2 kõige rohkem. Me tahame tallinlastele kinkida pargi, kus igal puul on oma lugu. Need on ka meie festivali võitajate, PÖFF-i ümber koondunud filmi- ja kultuuritegelaste lood. Kunagi aastate pärast, kui see park seal on juba ilmet võtnud, siis jäädvustub seal ka PÖFF-i kangelaste lugu. Parem panustada kasvavatesse puudesse kui kividesse.

Mida filmilinnak Eesti filmikunstile annaks? Kas sellest kujuneb ka lähiriikide jaoks kohalik Hollywood?

Eesti filmile ja majandusele annaks filmilinnak väga palju.

Eesti filmile ja majandusele annaks filmilinnak väga palju. Meie mõningad õnnestunud suurüritused, nagu Rally Estonia, Tallinn Music Week ja PÖFF, toovad riigile nii otsest kui ka kaudset tulu. Sama saab olema ka kavandatava filmilinnakuga. Näiteks Islandil on üheks suureks majandusalaks filmitegemise teenindamine. Seal tehakse väga palju Ameerika filme. See tähendab, et väga palju raha jääb ka ringlema riigi majandusse.

Niisugune on asja üks pool. Teine pool aga seisneb terves oskuste kaskaadis, mille niisugune filmikeskus endaga kaasa toob. Lühidalt – o skus teha paviljonis filmi. See hõlmab nii tehnoloogilist kui kunstilist külge, mille alla käivad ka kostüümid ja muu butafooria, valgustus – me oleme sisuliselt kõik need oskused juba kaotanud. Meil puudub võimalus seda kõike teha. Lõpuks tekitab selline keskus meile piisavalt suure filmiasjanduses tegutsejate hulga, kes on professionaalsed ja oskavad filmimaailma nõudlikes lõikudes tegutseda.

Ega ainult lavastajad ei tee filmi. Nad vajavad enda kõrvale asjatundlikke professionaale, kelle read on meil muutunud aina hõredamaks, eriti nüüdse Covidi pandeemia ajal. Inimesed on olnud sunnitud otsima tööd ja tegevust kusagil mujal. Kui tuleb filmilinnak, siis saame oma filmivaldkonna ka päriselt välja arendada. Aga filmitegemine on ala, kus ristuvad looming ja majandus. Ja see toob kasu kõigile.

Mõtleme või nende turistide peale, kes käivad praegu vaatamas filmide võttekohti. Filmimaailm on kogu loomingulise maailma suur vedur, mis tõmbab ka kõik ülejäänud kunstihammasrattad käima. Näiteks meie festivaliga on kaasatud üle 500 ettevõtte. Need on enamjaolt projektipõhised. Kui PÖFF ära kukuks, siis kukuvad ka need kõik ära. Filmimaailm on väga suure majandusliku mõjuga.

Kas suured lääne stuudiod tunneksid huvi siin filmimise vastu?

Nad tunnevad väga suurt huvi üldse Ida-Euroopas filmimise vastu. Lääne stuudiod tegutsevad praegu Leedus, Rumeenias, Ukrainas, neid on veel väga palju igal pool endises idablokis. Kusjuures ega neil seal enam nii väga palju odavam tööd teha ei olegi. Nad otsivad värsket verd ja uusi võimalusi, uusi impulsse, värsket keskkonda. Ja sellest võidavad need maad, kus filme tehakse väga palju.

Sest pole mitte ühtegi paremat tutvustavat visiitkaarti kui see, et üks kuulus lavastaja on teinud menuki just selles linnas, selles riigis. Turismi jaoks on see tõeline kuldkalakene. Ainult palveta, et nad tuleksid filmima. Aga eks igal pool käiakse filmimas, mitte ainult Ida-Euroopas, selles osas on maailmas samuti konkurents. Eesti on siiamaani nendest filmimarsruutidest kõrvale jäänud. Meil on vähe raha olnud nendesse projektidesse panustamiseks ja meil pole filmitaristut. Me oleme olnud kerjajad ja vaeslapsed.

Kas Eesti filmides on midagi sellist, mis eristab neid teiste maade filmidest?

Ei, ma seda küll ei ütleks, Muidugi, mingid tempod ja rütmid on aeglasemad, räägitakse vähem kui Itaalia kinos. Aga see on kõik väline külg. PÖFF ongi Eesti filmi jaoks privileeg, kuna siis saab teda võrrelda õiges kontekstis. Kui 90ndatel pandi Eesti filmid kõrvuti Hollywoodi filmidega, siis olid nad vales kontekstis. Ei saa panna tööstuslikke ja autorifilme kõrvuti. Need on võrreldamatud suurused. Aga otsustage ise. Vaadake PÖFF-i programmi ja pange sinna sisse Eesti film. Tulebki õige võrdlusalus.

Kas koroona on mõjutanud filmide valikut või kvaliteeti?

Ei ole. Kvaliteeti ei ole mõjutanud, meil on väga head filmid tulemas, lausa supertase. Küll aga võib mõjutada vaatajate hulka, ja sellest on kahju, sest tulemas on tõesti head filmid. Aga me oleme teinud kõik, et täita igasuguseid nõutavaid turvareegleid. Kuni selleni välja, et kinode ventilatsioon on parem kui kunagi varem.
Kui rääkida üldse filmide arvust ka teistel festivalidel, siis see on tänavu olnud mõnevõrra väiksem kui eelmistel aastatel, aga kvaliteet on ikka korralik. Mine tea, võib-olla oligi vahepeal ületootmine! Umbes kolmandik maailmas toodetud filmidest ei jõudnud aastaid mitte kunagi kinodesse.

Seega on väärtfilmide osakaal isegi kasvanud, kui filme vähem tehakse?

Proportsionaalselt muidugi. On veel igasuguseid mõjusid, mida kohe käigu pealt oleks raske hinnata. Eks mõne aasta pärast näeme selgemalt, mis see pandeemiaaeg tegelikult tähendas ja kuhu filmimaailm lõpuks suundub.
Muide, ma pole kunagi armastanud terminit väärtfilm.

Minu jaoks on kunstiliselt õnnestunud filmid eelkõige autorifilmid. Aeg-ajalt satub ka suurte stuudiote võimsate kommertslike lavastuste sekka häid autorifilme. Muidugi tehakse filme ikka kollektiivselt, aga prevaleerib režissööri kunstiline eneseteostus, tema ettekujutus. Aga Hollywoodis on filmilavastaja terve suure filmitööstuse üks osa ainult. Eks see erinevus tuleb sellest. PÖFF orienteerub muidugi ennekõike autorikinole. Ja autorikino ise on samuti väga erinev. On suuri ja väikseid filme. Ja meie üritame kajastada seda kõike.

PÖFF on teie elutöö. Kui kaua soovite neid festivale veel ise korraldada ja kas muretsete ka mantlipärija leidmise pärast?

Selle festivali tulevik sõltubki sellest, kas saadakse aru, et niisugust suurt festivali tuleb ka vastavalt toetada.

Selle festivali tulevik sõltubki sellest, kas saadakse aru, et niisugust suurt festivali tuleb ka vastavalt toetada. Ma ei saa enne lõpetada oma tööd ega kellelegi üle anda, kuni mul on kindlus, et see on ka rahaga kindlustatud vastavalt oma tähendusele ja tähtsusele. Praegusel kujul, kardan, ei taha seda korraldamistööd mitte keegi ebakindluses üle võtta ja festival lihtsalt sureb.

Meie potentsiaalne jälgijaskond internetis oli 9,1 miljardit inimest 70 riigis.
Alguses ei olnud meil mingit muud mõtet, kui ainult ellu jääda. A-kategooriast ei osanud siis veel unistadagi. Ja polnud ka teada, kas eestlane üldse vajab sellist filmide tulevärki. Eesti kohalikud võimud alguses rõõmust käsi kokku ei löönud. Aga välissaatkonnad meid toetasid, nad said aru, mida tähendab ühe sellise festivali toomine Tallinna. See oleks, nagu reisiksid ringi maailmas kodunt tegelikult lahkumata. Nad mõistsid, et see on suletud ühiskonna avanemisele kaasa aitamine.

Linn suurendab PÖFFi peaauhinda 20 000 euroni

Tallinna välja antav Pimedate ööde filmifestivali grand prix´ väärtus on tänavu
20 000 eurot ja publikupreemia väärtus 5000 eurot.
“Tallinna pimedate ööde filmifestival on selle korraldusmeeskonna imetlusväärselt väsimatu töö kaudu tänaseks kasvanud rahvusvaheliseks tippfestivaliks,” lausus Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsev. “Käesolevast aastast on linn otsustanud auhinnafondi märkimisväärselt suurendada, et tagada sedavõrd pikaajaline ja rahvusvaheline A-kategooria festival saaks parimaid linateoseid väärikalt tunnustada.”
Festivali grand prix on Tallinna linna peaauhind, mille pälvib igal aastal parim põhivõistlusprogrammi film.
PÖFFi publikupreemia annavad välja Tallinna linn ja Pimedate Ööde filmifestival ning selle pälvib publikult enim hääli kogunud linateos.
Varem oli grand prix´ väärtuseks 10 000 ja publikupreemia väärtuseks 2000 eurot.

Loki lemmikfilm on “Kodanik Kane”

• Tiina Lokk on lõpetanud üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi Moskvas filmiteooria ja kriitika alal.
• 1997. aastast on ta PÖFF- i direktor, hiljem sai temast ka Euroopa Filmiakadeemia liige.
• Enne PÖFF-i töötas Lokk kümme aastat Tallinnfilmis stsenaariumide toimetaja, stsenaristi ja kunstinõukogu liikmena, samas ka vabakutselise ajakirjanikuna. Seejärel asutas ja juhtis ta filmilevifirmat FilmiMAX, olles üks selle omanikke.
• Lokk on olnud kultuurikorralduse õppejõud muusika- ja teatriakadeemias ja Balti filmi- ja meediakoolis (BFM). 2012 valis Tallinna Ülikooli senat ta BFM-i filmikunsti professoriks.
• Lokk on saanud 2002. a Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2010. a välisministeeriumi kultuuripreemia, 2010. a kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia PÖFF-i vedamise eest ja 2020. a Eesti Vabariigi kultuuripreemia.
• Tiina Loki lemmikfilmide hulka kuuluvad näiteks “Lendas üle käopesa”, “Kodanik Kane”, “Amarcord” ja “Pulp Fiction”.

Mõned filmisoovitused

• Põhivõistlusprogrammi film “Las Saatan naerab”.
Lavastaja Ryuichi Mino (Jaapan)
Coca Cola Sense saal, 25. novembril kell 18

• Noortefilmide võistlusprogrammi ja lapse õiguste programmi film “Vanem”.
Lavastaja Vlad Furman (Venemaa)
Kino Solaris, 3. saal, 16. novembril kell 19.15

• Rahvusvahelise noortefilmide programmi ja lapse õiguse programmi film “Metsikud juured”.
Lavastaja Hajni Kis (Ungari).
Kino Solaris, 3. saal, 17. novembril kell 15.45

• Rahvusvahelise noortefilmide programmi ja lapse õiguse programmi film “Mutid”.
Lavastaja Carlos Zapata (Kolumbia).
Kinos Solaris, saal 4, 17. novembril kell 16.45

• Programmi Teadus 360 kraadi film “Aju”.
Lavastaja Jean-Stéphane Bron (Prantsusmaa, Šveits).
Kinos Coca Cola Plaza, saal 7, 18. novembril kell 14.15

• Debüütfilmide programmi film “Metsa tume süda”.
Lavastaja Serge Mirzabekiantz (Belgia, Prantsusmaa)
Kinos Coca Cola Plaza, saal 2, 20. novembril kell 15.45

• Võistlusväline film “Astrid Lindgreni rääkimata lugu”.
Lavastaja Pernille Fischer Christensen.
Kinos Solaris, saal 4, 14. novembril kell 15.

Kogu PÖFF-i programmi ja linastuvate filmide kirjaldusi vaata festivali koduleheküljelt: https://poff.ee/

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Võrdsematest võrdsem
7. nov. 2021 06:00
Kas peab olema peaministri partei liige, et sellist eriõigust saada? Mul on ükskõik, mida meie lutsarid väidavad, kuid vaktsineeritud nakatuvad praegu täpselt samuti kui kõik teised ja selles olukorras hoida lahti sadamaid ja korraldada filmifestivale...Loogika käriseb teil igast otsas, seltsimehed.