"Tantsimine on ju kogu inimkonnale üldomane nähtus. Seepärast on tantsukunst ka väga suures osas rahvusvaheline."

Rahvatantsu propageerija Sille Kapper-Tiisler
hooldusele kulub 130 000 eurot Minister Riisalo: omaste hooldamise asemel peaks inimene end teostama tööl (0)
04. november 2021
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo Foto Albert Truuväärt

“Inimesed peaksid teostama end tööl, mitte olema lähedastega kodus ja tegelema omaste hooldamisega,” muretses sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. “See aga tähendab tohutult suurt vajadus professionaalsete teenuste järgi, mille pakkujaid napib. Kõike ei saa asendada masinatega, küsimus on kust neid inimesi juurde saame – kas nad on praegu Eestis või on väljaspool Eestit? Ja rahastust napib. “

Arenguseire Keskus avaldas raporti „Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“, milles otsitakse lahendusi, kuidas rahastada ja katta vananevas ühiskonnas pikaajalise hooldusega seotud vajadusi järgmise 15 aasta jooksul.

Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov meenutas raportit tutvustades, et pikaajalist hooldust vajavad need inimesed, kes ise toime ei tule: puuetega inimesed ja eakad. Ta viitas ohtlikule tendentsile, nimelt selgub, et me vananeme küll üldiselt kooskõlas Euroopa rahvastikuga, kuid meil on rohkem ülekaalulisi ja meie inimeste kognitiivsed võimed halvenevad kiiremini, kui mujal Euroopas. “Suur osa hoolduskuludest on seejuures peidus, omaste hooldajad jäävad tööturult eemale või on väiksema hõivega,” tõi ta välja peidetud kulu. Ta märkis, et hoolduskoormusest tuleneva kahju peaksime esmalt üldse arvele võtma, mitte nii nagu praegu, kus näeme kulusid üksnes peresisese teemana. Lääneriikides on suhtumine teine, seda nähakse ühiskondliku riskina. “Tõsise haiguse puhul ju ei arva keegi, et perekond ravib,” osutas ta vastolulisele suhtumisele omaste hooldamisse.

Vormelisõitja Michael Schumacheri saatus võib tabada ootamatult

Arenguseire Keskuse uuringute juht Lenno Uusküla defineeris omaste hoolduse: see hõlmab inimesi, kes ei saa hakkama, sealhulgas ühiskondlikus tegevuses. “Pikaajalise hoolduse alla kuuluvad väga erinevad inimesed, võimalik, et on vaimsete väljakutsetega, mis tähendab ööpäevaringset valvet. Pooled inimesed on erivajadustega,” rääkis ta.

Uusküla hoiatas, et mitte keegi pole kaitstud olukorra eest, kus vajab pikaajalist hooldust, kasvõi näiteks vormelisõitja Schumacher, kes ei tule peale õnnetust endaga ise toime.

Teine teema on tema sõnul eakad, kes ei saa hakkama igapäevatoimingutega. “Keegi ei tee meelega ju midagi sellist, mis põhjustaks pikaajalise hoolduse vajadust,” osutas ta. Siiski on suurem osa abist jäetud lähedaste kanda.

Uusküla osutas, et kui erivajadustega sündinud ei saa midagi teha, et end aidata, siis vanematel inimestel on kogutud säästud. Siiski juhtub pahatihti nõnda, et viimastel eluaastatel, kui neid kõige enam vaja, on säästud lõppenud. Statistika järgi vajab inimene hooldust kõige enam just kahe viimase eluaasta jooksul, millele kulub keskmiselt kokku 130 000 eurot. Siin on murekoht, et inimesed ei näe üldse probleemi ette, et vajavad viimastel eluaastatel hooldamist: vaid seitse protsenti inimesi pidas selle tõenäosust suureks ja 23 protsenti pidas seda mingil määral tõenäoliseks.

Teise teemana puudutas Uusküla vaimse tervise probleemi: 1,7 protsenti eakatest on dementsed, ent prognoosi kohaselt see arv tulevikus kahekordistub. Siiski probleemi ei teadvustata, sest kui kolmandik inimesi arvab, et vajab kunagi füüsilist abi, siis vaid kümme protsenti peab võimalikuks, et seisab vastamisi vaimse tervise väljakutsega. “Inimesed ei oska öelda, mis neid elus ees ootab,” võttis ta probleemi kokku. “Seetõttu oleks vaja välja arvutada, kui suur abivajadus on, sest üksikinimesel pole palju võimalusi. Igaüks ei saa kuluda sellist summat, ent kindlustust ei pakuta.”

Rääkides tulevikuprognoosist nägi ta ette, et eakate hulk kasvab märkimisväärselt: kolmandikuni rahvastikust juba paarikümne aasta jooksul. Tööealiste hulk seevastu hoopis väheneb. “Lähedastele ei saa enam nõnda palju loota, kuna lapsi on vähem ja nad elavad kaugel,” lausus ta.

Uusküla osutas muret tekitavatele arvudele, mille järgi umbes 50 000 inimest tegeleb juba praegu omaste hooldamisega, mis omakorda tähendab, et jõuame kiiresti selleni, et kümme protsenti tööealisi tegeleb töötamise asemel omase hooldamisega. Prognoosi järgi kulub 2070 juba 6 protsenti SKP-st pikaajalisele hooldusele. “See probleem vajab lahendamist kohe praegu, et tulevik oleks meie kontrolli all,” hoiatas ta.

Hooldajaid tuleb ilmselt värvata välismaalt

Mis on lahendus? Ilmselt kasvab Uusküla hinnangul vajadus võõrtööjõu järgi, tegu on sedavõrd tööjõumahuka valdkonnaga. Teise variandina nägi ta ka võimalust panustada tehnoloogiale: telehooldus on võimalik, pakirobotid võivad tuua ravimi koju, suhtlusrobot on muutunud normaalseks, et hoida vaimset tervist. Samuti saab vaadelda distantsilt, et kas ja kuidas inimene saab kodus hakkama.

Siiski pidas ta oluliseks ennetustööd ning varajast sekkumist, tervisekontrolli, head elukeskkonda ja paindlikku suhtlemist osapoolte vahel.

Riskide katmiseks on Uusküla sõnul riigipoolne sotsiaalkaitse ja teisalt erarahastus, kus inimesed kindlustavad ise oma riske. “Mõlemad tuleb kaasata. Ei saa loota vaid erarahastusele, sellist riiki polegi, kus täielikult erarahastus kataks pikaajalise hoolduse. Riikliku ja erarahastuse kombinatsioon on parim,” ütles ta. Näiteks Saksamaal on kohustuslik pikaajalise hoolduse kindlustus.

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütles, et tegelikult on meil on juba pikka aega teada olnud, millised probleemid meid ees ootavad. “Me ei soovi, et inimesed oleks lähedastega kodus ja tegeleks lähedaste hooldamisega, selle asemel et ennast teostada tööl,” muretses minister, “see aga tähendab tohutult suurt vajadus professionaalsete teenuste järgi, mille pakkujaid napib. Ja rahastust napib.”

Minister märkis, et institutsionaalne hooldus on väga ühetaoline: ainult raha olemasolu ei aita ka, sest isegi kui ressurss on olemas, peab inimestel olema motivatsioon oma ülesannet täita. Nõnda tulebki raportist välja, et pole ühte kindlat lahendusviisi, vaid kombinatsioon erinevatest tegevustest.

“Riigieelarvest tuleb ressurssi suurendada, kuid vaja on ka erasektori kaasamist. Otsime kombineeritud lähenemist, kus igaühel on oma roll,” nägi ta lahendust. Siiski hoiatas Riisalo, et peame tegema valusaid valikuid, et tagada miinimumstandard, millel on inimesel õigustatud ootus.

“Nende inimeste ressurss, kes pakuvad hooldusteenust – meil ei jätku juba praegu inimesi. Kõike ei saa asendada masinatega, küsimus on kust neid inimesi juurde saame – kas nad on praegu Eestis või on väljaspool Eestit?” esitas ta eesseisva küsimuse. Kuna võtmeküsimus on ministri sõnul, et eakal oleks üha enam tervena elatud aastaid, siis pole võimalik oodata. “Meil on teadmine nii vajadustest ja ressurssidest, ministeeriumi järgmise aasta prioriteet ongi pikaajaline hooldus,” ütles ta.

Omastehooldaja ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja esimees Külli Urb tõi sarnaselt eelkõnelejatega välja põhilise: omaste hooldajad ei saa ennast teostada, kuna on seotud hooldatavaga. “Inimesed on kaotamas lootust, peame teadvustama, mida me räägime. Riigieelarves pole lähiaastatel ette näha suuri muudatusi sotsiaalkaitse eelarves, kuid ressurssi tuleb lisada, sest omastehooldajad on koormuse all murdumas,” nägi ta olukorda mustades värvides.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.