"Ei ole normaalne, kui kolm elutähtsat valdkonda ning lisaks kütus, gaas ja elekter võtavad eestlaste sissetulekutest 60 ja rohkem protsenti."

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja
Sirje Potisepp: toiduainetööstus kahe tule vahel (0)
07. november 2021
Albert Truuväärt

Hüppeliselt tõusvad elektri ja mootorikütuse hinnad toovad paratamatult kaasa kõige kõrgema hinna. “Stolitsa” palus antud valdkonna olukorda kommenteerida Eesti Toiduainetööstuse Liidu esimehel Sirje Potisepal.

Kui hinnad tõusevad kontrollimatult – kuidas mõjutab gaasi, bensiini ja diislikütuse, elektri, teravilja ja pakkematerjalide hinnatõus toidutootjaid? Kui palju tõuseb selle tulemusena tootmiskulu? Kuidas ettevõtted sellisesse olukorda suhtuvad?

„Muidugi toob toodangut moodustavate komponentide kallinemine kaasa kaupade kallinemise. Uskuge mind, ükski toidutootjatest ei püüa oma toodete hinda tõsta lihtsalt kasumi suurendamise soovist. Kuid selles olukorras seisavad toiduainetööstuse ettevõtted silmitsi alternatiiviga: kas tõstate oma toodete hindu või muutub tootmine kahjumlikuks. Vaata, mis toimub praegu elektri ja kütuse hindadega. Elektrikulu kallines keskmiselt 2,5 korda. Liiter bensiini 98 maksab üle 1,6 euro, bensiin 95 – üle 1,5 euro, diislikütus – üle 1,3 euro. Gaasi hind on tõusnud kolm-neli korda. Tooraine, olenevalt sellest, millisest toiduainetööstuse sektorist, on kallinenud vahemikus 30–60 protsenti, kohati rohkemgi. Ka pakkematerjalide hind tõusis 30 protsenti. Meie sektoris on palgad tõusnud statistika järgi 10%, mis on teiste ametikohtadega võrreldes vähe, kuid see tõstab ka tootmiskulusid. Ja kui tooraine, elekter ja kütus ja kõik muu kallinevad, siis pole ainsatki loogilist põhjust toiduainete hindu imekombel samal tasemel hoida. Ma ei ole selgeltnägija ega oska ennustada, kui palju piim, liha, või ja leib jõuludeks või järgmise aasta alguseks maksma lähevad ning milline neist toodetest esimesena järsult kallineb, sest see sõltub tootja tootmiskuludest. Võin vaid öelda, et toiduainete tootjad püüavad ja annavad ka praegustes keerulistes tingimustes endast parima, et toiduainete hind oleks tarbijale taskukohane.“

Toiduainetööstuse Liitu kuulub kaheksa erineva eriala ettevõtteid. Kas praegune olukord mõjutab neid võrdselt? Milliseid sektoreid mõjutavad negatiivsed tegurid kõige valusamalt?

„Tootmise komponendid on kõikides sektorites kallinenud. Kõige keerulisemas olukorras oli aga liha ja lihatooteid tootev sektor. Ettevõtted töötavad juba täna kahjumis ja nende jaoks võib seda olukorda pidada ähvardavaks: sellises olukorras on raske elujõulisust säilitada. Inimesed ei lõpeta ju söömist.“

Kas nõudlus toiduainete järele langeb? Millist rolli mängis selles koroonaviirus?

„Koronaviiruse pandeemiaga seotud globaalne kriis mõjutab jätkuvalt ettevõtete pakkumisi väga oluliselt. Paljudes riikides ja erinevates tootmisüksustes on viiruse kõrge esinemissageduse tõttu töö halvatud. Seetõttu muutuvad tootmiseks vajalikud komponendid, nii tooraine kui ka pakendid, tootjate jaoks raskesti kättesaadavaks.

Tellitud pakkematerjalide tarneaeg on oluliselt pikenenud ja nende hinnad kasvavad – juba praegu on pakendid kallinenud 30-50%. Nagu teate, nõudlus toidu järele langeb. Aga selleni võib viia elanike ostujõu vähenemine. Kokkuvõttes saime kriisi üsna edukalt üle elatud ning oleme siiani suutelised inimesi söögi ja joogiga tagama. Jah, meie sektoris olid nö „mikroettevõtted”, mis väikese tootmismahu tõttu ei suutnud kriisis ellu jääda ja olid sunnitud ettevõtte sulgema, kuid see ei mõjutanud üldist olukorda toiduainete tootmissektoris. Suurettevõtted praegu tootmismahtusid ei vähenda – loodame, et selline olukord jätkub ka edaspidi.

Milline on praegu kodumaisel toorainel tegutsevate toiduettevõtete ja põllumeeste suhe? Kas on arusaam, et kõik on “ühes paadis”?

„Põllumajandustootjad kogevad samu komponentide tootmise hinnatõusust põhjustatud raskusi, mis meiegi. Samuti tahavad nad saada meie ettevõtetele müüdava tooraine eest õiglast hinda. Protsessi segab aga „hinnasõda”, mida kaubandusvõrgud on omavahel juba aasta algusest peale pidanud. Ja toitu müüakse hindadega, mis pole sugugi õiglased. Selliste „hinnasõdade” tulemusel satub toiduainetööstus kahe tule vahele. Oleme topelt surve all – põllumajandustootjate poolt, kes nõuavad õiglast tasumist, ja kaubanduse poolt, kes hindu alla viib. Ja kui kaubandus ei võimalda meil hindu tõsta, võetakse meilt võimalus talunikele tooraine eest rohkem maksta.

Kuidas riik aitab? Ütlesite, et toiduainetööstuse ettevõtetele on vaja valitsuse abi. Palun sellest lähemalt – mis abi? Lisainvesteering? Laenud? Aktsiiside alandamine? Protektsionistlikud meetmed?

„Toiduainetööstuse ettevõtted on Eesti suurimad gaasitarbijad. Ja gaasi hind on mõne kuuga peaaegu neljakordistunud. Seetõttu pöördusime peaministri ja rahandusministri poole kirjaga, mis sisaldas konkreetseid ettepanekuid soodsama gaasihinna kujundamiseks.

Teadaolevalt on vabariigi valitsus otsustanud mitte tõsta kütuse, elektri jms aktsiise järgmisel aastal kriisieelsele tasemele. Positiivne samm, kuid mitte piisav! Kuna gaasi, elektri ja mootorikütuste hinnad on kiiresti ja järsult tõusnud, peaks valitsus kaaluma kõiki meetmeid nii tarbijate kui ka ettevõtete abistamiseks. Kindlasti tuleb läbi mõelda hinna moodustavad komponendid ja kaaluda taastuvenergia aktsiisi või võrgutasude alandamise võimalust. Eesti paistab silma eelkõige sellega, et ei kasuta Euroopa elektrimaksude direktiivist tulenevaid võimalusi oma ettevõtetele suunatud maksusoodustuste kehtestamiseks. Meie jaoks on tootmiskomponendid juba praegu kallimad kui naaberriikide sarnastel ettevõtetel. Ja seetõttu, konkureerides välis- ja siseturul importtoodetega, oleme sattunud ebasoodsatesse tingimustesse. Nende probleemidega tuleb viivitamatult tegeleda. Eelkõige saab riik kiirkorras üle võtta Kredexi meetmed, mis võimaldaksid ettevõtetel raskest perioodist ülesaamiseks laenu võtta või riigilt pankadele garantiisid anda. Jah, meil on ettevõtteid, kes on edukalt kapitaliseeritud ja tulevad toime ka ilma kõrvalise abita, kuid on juba teada ettevõtteid, kes üksi ilma abita hakkama ei saa, eriti kui nende kanda jääb laenu tagasimaksmise koorem ettevõtte jaoks kõige raskemal perioodil. Tootjaid on mõistlikum aidata kui tegeleda mitme ettevõtete pankroti tagajärgedega ja ahelreaktsiooniga, mis paneb teised ettevõtted väga raskesse olukorda. Aga see on juba juhtunud! Ettevõtete pankrot ei saa olla kellegi huvides, sest kui riik ei oska praeguses keerulises olukorras abi anda, toob see kaasa töökohtade kaotuse ja maksutulude vähenemise, mis lööb ka riigieelarvesse.“

Mitmetes EL-i riikides (Saksamaa, Prantsusmaa, Põhjamaad) kehtestab riik toidukaupadele madalad käibemaksumäärad. Selle tootmisharu eest hoolitseb riik. Kas Eesti suudab seda eeskuju järgida?

„Eestis on käibemaks 20%, mis on üks kõrgemaid määrasid Euroopa Liidus. Tõsi, riikides, kus toidukaupade käibemaks on null, on need siiski kallimad kui meil. Nii, et see puudutab riigieelarve ja poliitikute pädevuse küsimust. Pigem tekib küsimus – kui käibemaksu alandada, mille tulemusel riigieelarvesse laekuvad tulud teatud määral vähenevad, siis millist uut maksu tuleb eelarvekahju kompenseerida. Riik ju annab ühe käega, teisega võtab kaks korda rohkem. Seetõttu nõuavad kõik sellised poliitilised otsused eelanalüüsi. Paljud EL riigid on aga kehtestanud oma ettevõtetele soodustused ja leidnud võimalusi toodangu komponentide hinnatõusu leevendamiseks. Seega pole käibemaksuprobleemiga tegelemine ainus viis hinnatõusude mõju leevendamiseks.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.