"Paljudel ei ole häid suhteid vanematega. Kui sa ei saa toetust oma kõige lähedasematelt, on elus edasi liikuda ja areneda väga raske."

Eneli Jefimova, noor ujumistalent
TALLINNA KUMMITUSED Nähtamatu daam suudleb kuumalt mehi (0)
15. november 2021
Scanpix

Stenbocki majas tegi neiu inimestele pai ja Neitsitornis laulis nähtamatu mees rämeda häälega alles hiljuti, hoone remondi ajal.

Hingedeajal mõtleme rohkem oma kadunud esivanemate ja igavikku läinud lähedaste peale. Hingedeajal muutuvad rahutuks ka mõnede meie eelkäijate, endiste tallinlaste hinged. On arvatud, et meie linnas on üle poolesaja maja, kus kummitab, enamik neist vanalinnas.

Linnamuuseumi ajaloolane Toomas Abiline on pannud paika isegi kummituste liigituse. Nimelt olevat nii-öelda tavalisemaid, aga ka väga haruldasi kummitusi.

“Mina ise pole kummitusi kohanud, kõik need lood kuuluvad linnalegendide hulka,” täpsustas Abiline kohe alguses ja jätkas, et kõige tavalisemad selliste nähtuste kirjeldused viitavad sammudele ja liikumisele kusagil kõrvaltoas, kus kedagi ei tohiks olla. Tuleb ette ka koputusi uksele, isegi uksekella helistamist. “Pererahvas läheb ukse taha vaatama, aga seal ei ole kedagi,” lausus Abiline. “On esinenud ka tunnet, nagu keegi teeks pai ja kõva tuul puhuks. Ühe maja kohta on isegi räägitud, et keegi daam suudleb seal kuumalt meesterahvaid.”

Kuid teine liik ehk haruldasemad kummitused on juba nähtavad. Enamasti on tegemist vanades kostüümides naisterahvastega. “Nad ei räägi midagi, aga mõnikord naeravad kohutava häälega,” kirjeldas Abiline. “Juttude järgi liuglevad need naised õhus, tulevad läbi seina tuppa sisse ja kaovad siis läbi teise seina. Nad on üleloomulikult suured. Mõnikord on nad ka piltidena seinal.”

Kuid kummitavad ka meesterahvad, kes on samuti ajaloolistes kostüümides. “Üks väga sagedane tegelane kummituste maailmas on munk,” jätkas Abiline. “Neid on mitmes Tallinna majas. Ilmselt on nad pärit keskajast, sest mungad lahkusid Tallinnast 16. sajandil ja tulid uuesti alles 20. sajandil.”

Tallinna kuulsaim kummitusmunk

Keskajal ja hiljemgi eraldas Lühikese jala väravatorn all-linna ning Toompead. Öösiti pandi värav kinni, et hoida võimu kuritarvitavaid Toompea ülikuid rahulikest linnaelanikest eemal. Aga räägitakse, et see värav pidi tõrjuma ka kummitusi, kes aadlike duellide kohast Taani kuninga aiast üles Toompeale kippusid. Lühikese jala väravatorni peetakse linna kõige kummitusterohkemaks kohaks. Lisaks kuulsale mustale mungale olla seal nähtud kummituslikku lõvi ja hõljuvat viirastuslaeva, mis läbipaistvate purjede lehvides sujuvalt läbi seinte seilas.

Aga kes oli siis Tallinna tuntuim kummitusmunk Justinus, kes end väravatornis ilmutab? “Ta on üks munk, kelle ilmumisi on dokumenteeritud ehk protokollitud 1930. aastatel, mil väravatornis asusid elukorterid,” selgitas Abiline. “Ja need vaesed elanikud kohtusid päris sagedasti selle Justinusega, kes ilmus seinale projektsioonina, kannatava mungana, pea oli tal rinnale vajunud, käed laiali. Nende tuppa ilmus niisiis pattu kahetsev kannatav munk.”

1935. aastal kolis väravatorni elama üks vene daam, kes kord oma toas istudes nägi klaasuksel heledat valgust, millest eraldus munk. Selgelt olnud näha ka munga vöö. Proua oli julge, tegi ukse lahti, aga munk jäi nagu õhku rippuma, haihtudes alles mõne aja pärast. Samas ruumis nähti toda munka palvetamas ühe risti ees. “Ühel korral oli munga selja taga kõrge torn nagu kirikutorn, mis ilmus pildina, ja veel kerkis seinale väga suurelt munga nägu, mis väljendas kannatust, valu ja vaeva. Ja näol oli kaks verist haava,” kirjeldas ajaloolane.

Abilise sõnul oli Justinus endine timukas, kes lasi end mungaks pühitseda. “Tema eluviis polnud kristlik, ta oli seotud maagiaga ning suri segastel asjaoludel, ta pidi piinlema ning kannatama,” ütles Abiline.

Olge avatud armastusele

Harva on juhtunud, et kummitus pöördub elavate poole mingi sõnumiga. Kuna enne sõda oli väga populaarne korraldada okultismiseansse, mille meediumid võtsid ühendust surnutega, siis ühel sellisel seansil saadi ka kontakt Justinusega. Meedium, kes sai ühenduse mungaga, kirjeldas tolle sõnumit, mis oli Abilise sõnul järgmine: “Mispärast te mind otsite? Kes otsib uudishimust, kes teadmiste himust, aga pole kedagi, kes otsiks mind minu enda pärast. Te olete siia kogunenud, et näha minust pilti või kujutlust. Kuid siin ei ole kedagi, kes mulle rahu tuua tahab. Teie südamed on külmad. Kutsuge kokku need, kes minu hinge otsivad, mitte need, kes minu kujutist näha tahavad. On parem, kui te minu nime ei tea. See võiks ainult pealiskaudsuseni viia. Tõelist kaastunnet teil minu vastu ju ei ole. Aga süda peab südamega, hing hinge ja vaim vaimuga ühinenud olema. Ainult siis tekib ühtsus ja ainult siis tekib side Jumalaga. Mina pean palvetama ja teie peate palvetama. Ma palvetan möödunu ja tuleviku pärast. Teie peate palvetama oma tuleviku pärast. Milline oli minu surm, hävitamine, mida ma teistele olin korda saatnud, seda tegid nad nüüd minuga. Nüüd võiksin ma kõik lunastada. Ja kõik puhastada. Seepärast pean ma siin nii sageli viibima. Ma ärkasin, kuid oli liiga hilja. Mis on piin? Piin on maa ja seos sellega. Kõik need ahelad, mis mind ta külge seovad. Päästke ja kaitske rahvast paremini kui mina. Valu ja igavene piin on nende saatus, kes rahvast valesti õpetavad ja tema valudest rõõmu tunnevad. Millal õpib maailm vaikima ja siis palvetama?”


Abilise sõnul võis see olla ka seltsi liikmete ja nende inimeste arusaam tollasest maailmast ja nende kannatustest, ehk see oli lihtsalt nende endi loodud tekst. “Aga sõnum on vägev: inimene ja tema hing on see, mis peaks korda minema,” märkis Abiline. “Ja mitte olla niivõrd seotud materiaalsete asjade külge, vaid olla avatud kaasinimesele, olla avatud armastusele. Need on maailma tõelised väärtused. See on ka kummituse sõnum meile.”

Rohelises kuues mees

Ühel kunstnikul oli väravatornis ateljee ja tema olevat näinud nelja munka korraga. Nad olid lausa tantsinud punases valguses.

Imelikke asju on ajaloost teada ka Tallitorni kohta, mis jääb Lühikese jala väravatorni ja Neitsitorni vahele. See on võrdlemisi väike torn, mille ülakorrusele mahub vast kolm-neli inimest. Tallitornis toimunud kummituslugu on üks vähestest dokumenteeritud lugudest. 1626. aasta 17. novembrist pärineb sissekanne koguni Tallinna rae
protokolliraamatusse. Bürgermeister Berend von Gerten palus rael kergendada oma poja karistust.

Poeg oli petnud oma kihlatut ja ta pandi Tallitorni kinni. Noormees pöördus rae poole kirjaga, milles palus end kiiresti mujale üle viia, väites, et tornis kummitab. Raad ei viinud noormeest ära, aga lubas tal võtta enda juurde seltsiks oma sulase. Veidi aja pärast oli sulanegi täpselt samamoodi hirmust poolsurnud. Lõpuks läks Tallitorni noormehe ema. Ja ka tema olevat õudusest peaaegu aru kaotanud. Lõpuks saigi noormees oma tahtmise ja ta viidi sealt tornist ära. Kahjuks ei ole raeprotokollides kirjas, mis siis ikkagi toimus ja mida hirmsat nad nägid, seda protokollides kirjas ei ole.

Räägitakse, et seal pidi ennast ilmutama üks klassikaline luukere. Ja lisaks pidi ta veel kohutavalt haisema. “See on juba kummituste puhul võrdlemisi haruldane, sest lõhna nendel üldiselt ei ole,” selgitas ajaloolane. “Tavaliselt on kas helid või mingid pildid.”

Üleloomulikke nähtusi on täheldatud ka sealsamas kõrval Neitsitornis. See pärineb juba tänapäevast. Kui sealset kohvikut remonditi, siis olevat ülevalt kostnud samme ja ühe rämeda häälega mehe laulmist. Vaatama minnes kedagi ei nähtud.

Kahe ilmasõja vahel juhtunud Taani kuninga aias nii mõndagi. Nimelt olevat seal nähtud ühte rohelises kuues härrasmeest, kes kummaliselt ilmus ja kadus. Ja kõige lõpuks veel daami sinises, kes ilmus mingi väga kummalise saatjaskonnaga. Nendega koos liikusid ka mingid ebamäärased olendid, keda on peetud ämblikeks või isegi väikesteks kuraditeks. Neid arvati olevat ka suured rotid, hästi kõrgetel jalgadel. “Kojanaine, kes seda nägi, hüüdis sellele naisele, et vaadaku, kes on selja ta taga. Aga selle hüüatuse peale kõik haihtus,” rääkis Abiline. “Need kirjeldused on siis pärit 1930. aastatest.”

Valitsuse residentsis kummitab tütarlaps

Tallinna linnamuuseumi peamajas, vanas kaupmehemajas Vene tänaval, olevat samuti nähtud daami pikas valges kleidis, kes seal ukselinkidega klõbistab.

Kui uksed ööseks ära pitseeriti, siis valge daam kadus.

Valitsuse residentsis Stenbocki majas Toompea serval aga kummitab väidetavalt noor ja ilus tumedajuukseline tütarlaps, kelle valge kleit on täis heledaid vereplekke. Kummitus pärinevat 1855. aastast. Tollal asus majas Tallinna Toomkooli poeglaste pansion. Maja komandandi tütar olevat vaadanud ülemeelikult seal elavaid noormehi. Isa püüdnud tütart küll korrale kutsuda, aga kui neiu sõna ei kuulanud, haaras mees piitsa ja ajas tüdrukut mööda maja koridore taga. Viimaks ei jõudnud tütar enam eest ära joosta ja langes jõuetult maha. Isa oli jõudnud teda juba mitu korda piitsaga lüüa – nii määrdus neiu pikk valge kleit verega.

Räägitakse, et see vaim pole pahatahtlik, vaid pehme loomuga ja teeb möödujale aeg-ajalt sooja paigi. Teda olevat näinud nii kunagine peaminister Mart Laar kui ka aastatetagune valitsuse sekretär.

Õhtusel ajal, kui Gustav Adolfi koolimaja rahvast tühjaks jääb, juhtuvat sealgi kummalisi asju. Nii olevat nähtud helendavaid peegelduseta peegleid ning kuuldud kolisevaid kette ja kummalisi samme seal, kus kedagi justkui liikumas olla ei tohiks. Üks neiu oli üksi WC-s, kui kuulis, et inimtühjas kõrvalruumis pesi keegi käsi. Väga võimalik, et koolis kummitavad seal kunagi elanud nunnad. Kui arheoloogid kunagise Mihkli kloostri sisehoovis kaevamisi tegid, avastasid nad üllatuslikult, et seal on keskajast pärit nunnade kalmistu. Igavest und magavate nunnade luud koguti kokku ja maeti ümber kirikusse. Koolipere paigaldas aga maja kunagiste asukate mälestuseks hoovi ilusa mälestusmärgi ja nimetas koha Inglihooviks.

Aga miks inimesed kõike seda näevad ja kuulevad? Ajaloolane Toomas Abiline ütles pärast väikest järelemõtlemist: “Jäägu see saladuseks. Me ei oska veel kõike seletada.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.