“Mõtteviisi muutus on tähtis. Mitu protsenti peaksime energiatarbimisest katma taastuvenergiaga? Kas 15 protsenti? Ei. Näiteks Austraalias on mõte hoopis teistsugune – katta tuleb neljakordselt üle praegune energiavajadus ning ülejääki kasutada sel perioodil, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Samuti saab seda kasutada vesiniku tootmiseks,” tõi üllatava mõtte välja Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige ja Euroopa Komisjonis tööstuse, siseturu ja ettevõtluse (DG GROW) peadirektori asetäitja Maive Rute.
Rute ütles, et Euroopa Komisjon pani teatavasti suvel lauale kliimapaketi, mis on üks kõige transformatiivsemaid, mis Brüsselist üldse tulnud on. „Lennundusest põllumajanduseni, kütusemüüjatest metsafirmadeni, kõik sektorid saavad süsinikuheite vähendamisse kaasatud,“ rääkis ta. „Lähimate kuude jooksul lisandub kliimapaketi teine osa, mis puudutab muuhulgas globaalseid tarneahelaid. Koroonakriis tõi esile mitmete globaalsete tarneahelate ebakindluse, mis nüüdseks on jõudnud tõsiste raskusteni näiteks pooljuhtide kättesaadavusel. Euroopa ülemäärane sõltuvus kriitiliste toorainete ja toodete osas muudab meid haavatavaks. Sellised strateegilised sõltuvused vajavad adresseerimist eriti selles valguses, et rohepööre mitmekordistab mitmesuguste maavarade, sealhulgas metallide vajadust.“
Kuidas Euroopa uus tööstuspoliitika nende väljakutsetega tegeleb ja mida võiks sellest järeldada senise majandusmudeli muutumise kohta?
Maive Rute sõnul on rohepööre uus kasvustrateegia, mitte pelk kliimastrateegia. See jaguneb tema sõnul nelja suurde sektorisse: kuidas kasvuhoonegaase vähendada, kuidas ressursse paremini kasutada, kuidas tuua lisaks Euroopale teised riigid kaasa tuleks ning kuidas toetada sotsiaalset õiglust.
Uus kliimapakett nõuab süsinikuemissiooni vähendamist 61 protsenti
Rute sõnul on süsiniku kaubanduse sisu on olnud selles, kuidas maksustada kõige suuremaid ettevõtteid, 44 Eesti ettevõtet katavad poole meie süsinikuheitmest. “See pole piisav, sest pool on maksustamata,” tõi ta välja probleemi. „Lisaks metaan, mis on kliima jaoks tõsisem probleem, kui süsinik.“
Rute, et kui vaadelda uut kliimapaketti, siis leiame, et kasvuhoonegaaside emissiooni laiendamine areneb, nimelt tõstetakse ambitsioonimäära, uus eesmärk on vähendada emissiooni 61 protsenti. Süsteemiga kaetakse ka lennuliiklus ja laevandus, samuti laieneb see hoonetele ja autotranspordile. “See on oluline asjaolu, mis kogu raamistikku paika hakkab panema. Me ei räägi energaipöördest üksi, vaid kogu majanduse viimisest uutele alustele, et 2050. aastaks jõuaksime kliimaneutraalsuseni. Meie tarbimisharjumused peavad selleks muutuma keskkonnasõbralikumaks,” rääkis ta.
Rute nägi ka trendi, et tööstusettevõtetel kõige esimene võimalus on automatiseerida ja olla ressursitõhus, selleks tuleb minna üle elektri peale, ja seda eelkõige rasketööstuses. “Selleks tuleb elekter muuta kättesaadavaks, roheliseks ja taskukohaseks. Kus elektrifitseerimine pole piisav, näeme võimalust vesiniku kasutamisel,” ütles ta.
Murekoht on Rute sõnutsi see, et oleme maha jäänud investeeringute tegemises taastuvenergiasse. “Investeeringud ei jõua tasemele, mis Pariisis kokku lepitud, et jääda 1,5 protsendise temperatuuri tõusu juurde,” oli ta pessimistlik.
Teine murekoht, mida Rute esile tõi, oli tõdemus, et ehkki meil on plahvatuslikult kasvamas päikesepaneelide installeerimine, näeme, et kaheksa paneeli kümnest toodetakse Hiinas. “Kas seda tehnoloogiat ei saaks Euroopas toota?” küsis ta. “Sinna juurde kuuluvad veel salvestustehnoloogiad ja targad võrgulahendused.” Rute avaldas lootust, et Euroopas tekivad võimalused nagu Austraalias, kus kolm miljonit kodu on päikesepaneelidega varustatud ning see annab võimalusi uue võrgumajanduse loomiseks. “Tehnoloogia hind muutub odavamaks ja seega ka energia hind. Võiks oodata, et elektronide majandus läheb bittide majanduse teed, mis tähendaks, et iga kümne aastaga langeks hind neli korda. Mõtteviisi muutus on tähtis. Mitu protsenti peaksime energiatarbest katma taastuvenergiaga? 15 protsenti? Ei. Austraalias on mõte hoopis teistsugune – katta neljakordselt üle praegune energiavajadus ning ülejääki kasutada sel perioodil kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Samuti saab seda kasutada vesiniku tootmiseks,” tõi Rute innustava mõtteviisi näite.
Ta oli ka kriitiline, et me jätkuvalt oleme nende riikide hulgas, kus ostetakse suure sisepõlemismootoriga autosid, mis jätavad kliimale sügava jalajälje. Rute sõnul on lahendus moodsad elektriautod – näiteks müügil on Mercedes, mis sõidab ühe laadimisega 770 kilomeetrit ja laadimise kiirus on selline, et veerand tunniga saab laadida 300 kilomeetri jagu elektrit.
Suur osa majapidamistest raiskab pillavalt energiat
Teine teema on Rute sõnul ehitus ja hooned. “Soojapidavus on kehv, samuti suvel tuleb neid jahutada. Suur osa hoonetest ei vasta energianõuete ootustele, kolm neljandikku hoonetest tuleb renoveerida. See on osa kliima paketist, tänast renoveerimise tempot tuleb tõsta kolm korda,” nägi ta vajadust aktiivselt tegutseda. Seejuures möönis ta probleemi, kust võtta praeguses majandusolukorras materjalid ja ehitajad.
Rute rõhutas, et Euroopa ei saa minna üksi kliimaneutraalsuse teed, vaid kaasata tuleb kõik maailma riigid. Ta nägi probleemi, et kolmandatel riikidel omad kitsad huvid, näiteks tsemendi kõige suurem importija on Türgi, väetist ja terast ekspordivad Venemaa ja Hiina. “Nõnda näeme rahvusvaheliste pingete kasvu ning probleemi lahendamiseks peame oleme kindlad, et kõik näevad probleemi samamoodi, mitte pelgalt Euroopa Liit.”
Rute oli ka murelik, et Euroopa Liit on sõltuv kolmandatest riikidest, mis tekitab haavatavust. “Autode elektrifitseerimise juures vajavad akud liitiumi, mida oleks vaja praegusest 18 korda rohkem aastaks 2030. Kust seda saada? Samuti tuleks panustada akutehnoloogiasse, et asendada haruldasi metalle. Euroopa impordib neist suure osa,” kirjeldas ta sõltuvust Aasia riikidest.
Omaette teemana nimetas ta tarneraskusi, mida me nägime pandeemiaga seoses – tekivad olukorrad, mida me varem ei olnud märganud. “Ligi kuus protsenti meie imporditavast toorainest tuleb vaid ühest riigist, milleks on pahatihti just Hiina. Kasulikum oleks, kui meil oleks vähemalt kaks tarnijat ning kaaluda tuleks ka näiteks kiipide tootmise taastamist Euroopas. Julgemalt tuleks kavandada Euroopas haruldaste muldmetallide kaevandamist ning taaskasutamist,” nimetas ta võimalikke lahendusi sõltuvuse vähendamiseks.
Rute osutas, et ressursivajadus kogu maailmas läheb sedavõrd kiiresti üles, et see pole jätkusuutlik. “Kui kogu maailm sooviks lääneriikide tasemel tarbida, siis ühest planeedist meile ei piisa. Peame ehitama üles majanduse, mis ei kasuta nii palju ressurssi,” ütles ta. Üks lahendus on taaskasutus. “Selle jaoks on vaja tehnoloogiaid arendada ja investeerida.”
TalTechi teadlane Jarek Kurnitski avaldas arvamust, et rohepööret tasub teostada nende asjade kaudu, mida nagunii heaolu kasvatamiseks või muudel põhjustel teha vaja oleks. Ehitus pakub tema sõnul huvitava näite, kuidas üks rohepööre on juba teostatud. Teine rohepöörde teema on tema sõnul olemasoleva hoonefondi kaasaegseks renoveerimine, samuti kaugküttevõrgu korrastamine. Kurnitski hinnangul tasub ehituse kui rohepöördes kaugele jõudnud valdkonna kogemusi rakendada ka teistes valdkondades, kus suured muudatused alles ees.
Teadlane: majapidamised raiskavad energiat
Kurnitski ütles oma ettekandes, et energia lõpptarbimine on kõige suurem hoonetes, tööstuses ja transpordis. “Valitseb meeletu tarbimine, mistõttu palju on võimalik ära teha, kui hoonetes raiskamist vähendada. 90 protsenti heitest tuleb energeetikasektorist. Parim kilovattund on kasutamata kilovatt-tund ehk kokkuhoid,” ütles ta.
Kurnitski sõnas, et tuuleparkide rajamine, päikeseenergia kasutamine ja elektri salvestamine areneb, kuid peaks edenema palju kiiremini. Eestis oleks tema sõnul üks lahendustest näiteks biogaasi kasutamine, aga ka tõhusam jäätmekäitlus ja ringmajandus; samuti vesiniku kasutamisel on oma osa rohepöördes. “Seda saab teha ikka ainult nende tehnoloogiatega, mis on juba täna olemas ja kasutuses,” ütles ta.
Siiski paistab Eesti tema sõnul positiivse poole pealt silma ühe huvitava fakti osas: maailmas pole teist riiki peale Eesti, kus ministeeriume asuks nii palju liginullenergiahoonetes.
TalTechi teadlane Rutt Hints tõi välja vähe kajastamist leidnud tõdemuse, et taastuvenergia süsteem nõuab viis korda rohkem metalli kui söejaam ning see põhjustab suure nõudmise nende metallide järele, mida on vähestes kogustes. “Ainult Hiinas on selleks praegu piisavalt ressurssi olemas,” osutas ta tõsisele olukorrale.
Hints märkis, et Eestis leidub geoloogilist potentsiaali fosforiidis, mis sisaldab erinevaid haruldasi muldmetalle. Samas on tema sõnul võtmeküsimuseks võimekus üksikuid muldmetalle separeerida, mistõttu toodetaksegi 90 protsenti neist Hiinas. “Eesti Silmet on väheseid kohti maailmas, kus peale Hiina suudetakse haruldasi muldmetalle separeerida,” tõi ta välja üllatava fakti. “Me peaksime püüdma mõelda suuremalt, meil on võimekus olemas.”
