"Olen aeg-ajalt kuulnud, et kolleegid mujal maailmas imestavad, kuidas meil on õnnestunud siin luua nii elav ja kõrgel tasemel muusikaelu."

Tõnu Kaljuste, dirigent
LASTEKODU JUHT: Meie hoolealustest saavad tublid pereinimesed, kes pakuvad oma lapsele seda, millest ise on ilma jäänud (0)
22. november 2021
Albert Truuväärt

“Meile jõuab ka lapsi, kes on lihtsalt raputatud vigaseks. Kui tal ikka kodus pole turvaline, peab ta sealt igal juhul lahkuma,” lausub Tallinna lastekodu juht Meelis Kukk. “Kui laps satub lastekodusse liiga hilja, siis pole tal välja kujunenud päevarutiini ega harjumusi, mis toovad normaalse elu. Tal pole hobisid. Kui niisugused lapsed jõuavad meile lastekodusse, siis on nendega toimetulemine üsna keeruline.”

Tallinna lastekodu hoole all on mitu perekodu lastele üle linna. Samuti noori iseseisvaks kasvatav noortekodu, ema ja lapse turvakodu, väikelaste turvakodu ning hoiukodu puuetega lastele. Kõike seda haldav juhataja Meelis Kukk on suure südamega mees, kes meenutab hiiglaslikku karumõmmi. Ta ise kasvas sõltlaste peres, hulkus tänavatel ning jõudis lõpuks lastekodusse. Nüüd on Kukk pühendanud end sellele, et teised sarnase saatusega lapsed saaksid endale parema elu, kui oli tal endal.

Kui raskes seisus need lapsed on, kes teile lastekodusse jõuavad? On nad kartlikud, silmnähatavalt muutunud käitumisega?
Meile satuvad väga erinevas olukorras lapsed. Tõesti. Peame silmas pidama, et lapsed väljendavad ka oma seisundit erinevalt. Mõni on agressiivne, mõni käitub täiesti normaalselt. Aga on ka raske või sügava puudega lapsi. Kui ema on raseduse ajal tarvitanud alkoholi, võtnud narkootikume, elanud ebastabiilset elu, siis see kõik mõjutab ju loodet. Meile jõuab ka lapsi, kes on saanud kahjustada sünnitrauma tagajärjel või ka lihtsalt raputatud vigaseks. Niisiis on nad väga erinevad.

Kogume lugusid – paljud meil elanud noored on öelnud, et lastekodusse sattumined on olnud õnn ja pääsemine. Kui laps satub meie juurde, peame pingutama, et ta tunneks end turvaliselt ja koduselt. Lastekodu annab võib-olla jõu, et elus läbi murda. Lastekodu lapsed on maru tugevad, et selles maailmas hakkama saada

Olete ise pärit perest, kus ema ja isa tarvitasid ohtralt alkoholi ning teie kui ringihulkuv kraadepoiss pandi viimaks lastekodusse. Kas tugevad sõltlased üldse suudavad laste eest hoolitseda?
Kui mõelda, kuidas üldse alkoholisõltlasi ravida, siis ega väga palju tervendavaid programme nende jaoks ei ole. Mõne aasta eest tuli üks uus programm ja on veel mõned väiksemad, aga terviklikku süsteemi sellest sõltuvusest vabanemiseks ei olegi. Aga elu on näidanud, et osa inimesi on suutnud vabaneda ja kainena püsida. Kui saadakse tagasi usk ellu, siis on võimalik sõltuvusest vabaneda ja ka oma lapsi kasvatada. Küsimus on nüüd ikkagi selles, millist süsteemset tuge me suudame nendele inimestele – sõltlastele – pakkuda. Nad vajavad seda.

Jah, aga igasugune abi võtab aega. Kui majas on väike beebi, siis pole võõrutamise ajalgi aega lapsukesega nagu kord ja kohus tegeleda. Kas sel juhul, kui mõlemal vanemal on tõsine narko- või alkoholisõltuvus, peaks väikelapse perest ära võtma?
Eelkõige tuleb ikkagi hinnata, kas lapsel on selles kodus, selles keskkonnas, kus ta on, ikka turvaline elu. Lapse eemaldamine vanematest on väga äärmuslik meede. Teisalt võib see ikkagi lapse seisukohast olla väga vajalik. Küsimus on: mis saab selle järel, kui laps on kodust eraldatud? Kas keegi enam siis lapsevanemaga või vanematega tegeleb, et nad õige raja peale tagasi saaksid ja lapse eemaldamine oleks ajutine? Öeldakse, et ühiskonnal pole piisavalt ressurssi, et niisuguste vanematega tegeleda. Oodata, et need inimesed ise endaga hakkama saavad – sellest head nahka ei tule. Aga loomulikult, kui mõelda, siis pole ju vahet, kui vana lapsega on tegemist, kas alles beebiga või juba teismeikka jõudva noorukiga. Kui tal kodus pole turvaline, peab ta sealt igal juhul lahkuma. Kui laps satub lastekodusse liiga hilja, siis pole tal välja kujunenud päevarutiini ega harjumusi, mis tagavad normaalse elu. Tal pole hobisid. Kui niisugused lapsed jõuavad meile lastekodusse, siis on nendega toimetulek üsna keeruline. Ja kui sellised keerulise käitumisega lapsed omavahel kokku panna, siis ongi ju keeruline ka nendega üldse toime tulla.

Mis siis neid raske looga lapsi võiks tegelikult muuta?
Soovitus on kindlasti – turvalised suhted. Tahame või mitte, aga head eeskuju andvad inimesed mõjuvad neile hästi. Paranemine saab toimuda suhete kaudu ja see on kindlasti kõige olulisem. Ja ka kõige lihtsam retsept.
Üks hull asi, mis veel kaasneb alkohoolikutest vanematega, on küllap vägivald laste kallal – kuidas aidata neid ohvreid?
Kui laps on kodus kogenud vägivalda, siis see kogemus jääb temaga kogu eluks. On muidugi eri võimalusi aidata, ja sellekohaseid teenuseid. Me oleme loomas teraapiakeskust ka lastekodu juurde, et meie lastel oleks abi kättesaadavam kui see praegu on. Meil on jah eri teenuseid, aga need pole piisavalt kättesaadavad. Järjekorrad võivad olla üsna pikad. Need teenused ei ole odavad ja vastavaid spetsialiste pole ka kuigi palju.

Ma saan aru nüüd teie jutust, et tegelikult vajaks turvakodu või vastavat rehabilitatsiooniteenust palju rohkem lapsi, kui praegu üldse pakkuda suudetakse?
Ma ei ole kindel, et rohkem lastekodusid oleks vaja. Hoopis enam peaks tegelema sellega, et rohkem lapsi saaks jääda ikka oma koju. Selle eesmärgi nimel ei tohiks ressursse kokku hoida. Peame toetama neid vanemaid, kes on võib-olla ajutiselt libastunud ja suudavad end kokku võtta. Aga kui on näha, et see üritus on lootusetu, siis ei aita muud kui laps sellisest perekonnast ära tuua.

Väikelaste turvakodu puhul ma näen, et kui alla kolmeaastane laps on juba korra olnud turvakodus, ja satub uuesti sinna, siis tuleb tõsiselt hinnata, kas see laps ikka saab minna enam tagasi oma bioloogiliste vanemate juurde. On ka küllalt neid olukordi, et vanematelt on lapsed ära võetud, nad on asenduskodus, aga siis sünnivad samal emal uued lapsed. Ja ka nemad satuvad meile turvakodusse…Need on olukorrad, kus võib-olla ei peaks automaatselt lapsi eraldama, kui vanem suudab tõestada, et ta saab hakkama. Lõppkokkuvõttes me traumeerime vanematelt ära võttes lapsi üha rohkem ja rohkem.

Suhe bioloogilise vanemaga peab ikka teie arvates siis olema, seda ei tohi läbi lõigata, ükskõik mis ka ei oleks?
See sõltub jällegi asjaoludest. Tuleb hinnata, kas see suhe on last kahjustav või mitte. Siis, kui niisugune suhe last kahjustab, ei saa seda loomulikult toetada. Aga me näeme, et ükskõik milline see vanem on, ta on ikka lapse jaoks oluline. Ta on oluline lapse identiteedi kujunemise juures, ja meie suur proovikivi on see, kuidas paigutada lapse bioloogiline vanem turvaliselt lapse elupilti. See ei ole üldse lihtne.
Jah, vahel see ei õnnestu. Ja see asi on meil olnud ikka veel lapsekingades. Me pole ka kogu Eestis püüdnud seda veel teha nii nagu kord ja kohus, sest see on kuidagi keeruline, kui vanematel on vähesed sotsiaalsed oskused, nad ei pea kokkulepetest kinni, ja siis me püüame nad maha raputada, ütleme lihtsalt, et ta ju ei saanud lapse kasvatamisega hakkama. Aga lapse jaoks on bioloogiline vanem oluline ja me peame ikka lähtuma eelkõige lapse huvidest. Millest siis veel?

Nii et tuleks kui vähegi võimalik soodustada laste suhtlemist oma päris vanematega?
Seal on ka see moment, et kui vanem käib teda vaatamas, siis lapse käitumine muutub. Mõned muutuvad ka agressiivsemaks, sest laps ei tule oma tunnetega toime. Me peame lapsi õpetama, kuidas sellega toime tulla. Loomulikult on keerulisem siis, kui vanem veel lubab lapse koju viia, aga ei vii, kui ta lubab vaatama tulla, aga ei tule. See võtab aega, kuni laps ise mõistab, et emal või isal pole seda jõudu, et teda koju viia või isegi tihemini vaatamas käia. Aga meie ei saa hooldajana öelda, et kui ema ei suuda kokkulepetest kinni pidada, siis me tema identiteeti ei toeta. Me peame seda igal juhul tegema. Lapse jaoks on tema päris vanemad olulised ja seda ei saa keegi eirata. Me ei saa seda eirata.

Mõned lapsed on teile toodud juba imikueas. Millal oleks õige nendel lastele rääkida, et nad on lastekodu lapsed? Neil pole ju kodukogemust üldse. Kas neile peaks tutvustama ka bioloogilisi vanemaid?
See sõltub sellest, mis neis peredes on juhtunud, mis nende bioloogiliste vanematega on saanud. Oleneb ka sellest, milline on selle beebi tervislik seisund olnud. On ka lapsi, kes ei kuule… Peab hoolega kaaluma, kuidas nendele lastele seda tõde selgeks teha. Õnneks neid väikelapsi, keda siia tuuakse, ei ole väga palju. Aga igas vanuses lapsega, kes juba hakkab maailma asjadest aru saama, saab rääkida vanematest ja nende olukorrast. On ka neid, kelle bioloogilised vanemad käivad aktiivselt siin vaatamas. Need on inimesed, kes võib-olla sotsiaalsete oskuste puudumise tõttu ei tule toime oma laste kasvatamisega. Ma vaatan, et nendel lastel on isegi lihtsam. Keerulisem on neil, kelle vanemad on järsku pildilt ära kadunud.

Teie elu on hea näide, kuidas kiivakiskunud eluga ja vanemate poolt hooletusse jäetud poisist on saanud korralik, vastutustundlik inimene. Kas võiksite tuua oma kasvandike kohta selliseid edulugusid, nagu te ise olete?
Jah, mul on oma elust see kogemus, kuidas kõik võib halvasti lõppeda. Aga kui rääkida Tallinna lastekodust, siis siin olen ma töötanud veel natuke vähem kui aasta ega ole veel teadlik kõigist, kes on siit ellu astunud. Olen kokku puutunud nende noortega, kes on siit ellu läinud kümme aastat tagasi või enam ja tulevad täna hästi toime. Nemad on välja toonud, et neil on oma pere ja sellega on kõik korras. Ja kui ma olen uurinud, et mis on olnud see, mis neid on aidanud, siis rõhutavad nad suhtlust ka väljaspool lastekodu ning häid kontakte inimestega. Nad ei ole kinni jäänud iseenda loosse, et nad on olnud lastekodus ja sellega oleks nende elu nagu läbi. Hobid, trennid – kõik see, mida me neile siin püüame leida ja pakkuda, on neid aidanud. On neid, kes arvavad siiski, et lastekodusse sattumine on nende elu ära rikkunud, aga rohkem on neid, kes arvavad, et lastekodusse tulek on olnud nende elu parim võimalus.

Nende viimast seas on ilmselt palju neid, kes jõudnud ka kõrgkooli ja teinud silmapaistvat karjääri?
Jaa, meie kasvandike seas on küll neid, kes on lõpetanud kõrgkooli ja on täna kooli- või ärijuhid. Aga alati pole see amet tähtis. Tähtsam on see, et neist on saanud tublid pereemad ja pereisad, kes suhtuvad oma sellesse rolli vastutustundega. Kes pingutavad just selle nime, et võimaldada oma lapsele kõike seda, millest ise on elus ilma jäänud. Ja see on suur asi, kui meie suudame panustada
Nii palju, et meilt tulevad tublid inimesed, korralikud ühiskonnaliikmed, ja kui soovite, ka korralikud maksumaksjad. Ja see, mida me võib-olla ei ole seni nii hästi suutnud, aga mille poole me püüame ja pingutame, on aidata lapsel oma looga sõbraks saada.

Et lapsed selle looga hakkama saaksid ega võtaks seda enam traagikana?
Jah. Me pingutame, et leida uusi lähenemisviise, et seda teoks teha. Oleme rääkinud sellest ka lastekaitsjatega ja palunud neilt, et teeme seda koos.
Asenduskodu lapse elus on ju nii palju erinevaid inimesi. On asenduskodu peretöötajad, lastekaitsetöötajad, ka mõned sotsiaaltöötajad, siis on koolis inimesed. Inimesi lastekodu kasvandiku ümber on ju hästi palju. Tekibki jagatud vanemlus või kaasvanemlus. Küsimus ongi selles, kuidas ühiselt neid lapsi kasvatada. Et neist saaks terviklikud inimesed. Elu on seni näidanud, et see on võimalik. Vahel tuleb muidugi ette olukordi, mil meie käed on jäänud lühikeseks.

Kas lapsendamine on lahendus sellele probleemile? Palju üldse lastekodulapsi lapsendatakse?
Lastekodus on meil üldse 170 last, Väikelaste turvakodus, kus on lapsed kuni nelja aastani, on meil igal aastal ligi 40 last. Neist pooled lähevad koju tagasi, pooled eestkoduperedesse või hooldeperedesse. Ja ainult üks laps on viimase kahe aasta jooksul lapsendatud. Põhjus võib olla selles, et lapsendada saab ka sünnitusmajast otse. Pered, kes on olnud lühemat või pikemat aega lapsendamise ootel, järjekorras, kasutavad seda võimaluist. Nad tahavad reeglina ikka väikest beebit saada. Kõiki lapsi aga ei saagi lapsendada, kuna lootust on, et laps saab tagasi oma bioloogiliste vanemate perre. Palju lootust siiski pole.
Meil on ka raske ja sügava puudega lapsed, lamajad lapsed – meil on väga erinevaid lapsi. Meil on ka teismelisi päris palju, kellele on keerulisem leida hooldusperet. Teame teismelise nii-öelda arengu eripära. Ta hakkab võõrduma ja siis uude keskkonda sulandumine ei pruugi alati nii hästi kulgeda.

Kas lapsendajaperele on liialt suured nõudmised?
Küsimus pole selles. Lapsendada saab sellist last, kes on läbi kohtu otsusel lapsendamiseks vaba. Tihti püütakse vanemate hooldusõigused lihtsalt peatada ja antakse võimalus päris vanemate laps koju tagasi võtta. Vahepeal võib laps minna ka hooldusperesse. Ja hoolduspered suuremaid lapsi ei taha. Tahetakse ikka väikseid lapsi. Aga meil tulevad asenduskodusse tihtipeale just 11-12-aastased varateismelised. Tihti on keeruline leida asenduskodu ka puudega lastele. Need lapsed pole tihtilugu ainult üksi. Ikka on neil ka mõni õde või vend. Vahel on neid õdesid-vendi ka rohkem. Praegu on suund selline, et me ei lahuta õdesid-vendi kui vähegi võimalik, aga selliseid hooldusperesid, kes oleks nõus kolm-neli last võtma, on väga vähe.

Millised pered need on, kes soovivad kedagi lapsendada?
Keeruline on isegi välja tuua, millised pered soovivad lastekodulapsi oma perre võtta. On neid, kes võib-olla ise lapsi ei saa, neid, kellel on endal lapsed suured, kellel on kodus teismeline ja sooviks natukene väiksemat last, on neid vanemaid, kellel on üks laps ja sooviks teist ka, on üksikvanemaid. Siin võib olla ühine nimetaja, et need on inimesed, kes on valmis panustama iseenda aega ja energiat selleks, et üks ilmakodanik saaks niimoodi tulevases elus iseseisvalt hakkama.
Päris alguses, kui ma siia tulin, oli selline hästi tore noor pere, kes võttis meilt hooldusperre väikese, alla aastase lapse. Nad olid vanuses alla 30 ja täna on nad ise lapseootel. Nii et meie juurest tuli laps koos õnnega. Peresid on tõesti väga erinevas vanuses.

Kuidas vanemate hooleta jäänud lapse eest hoolitsema hakata või talle kasuvanemaks saada?

• Kõigepealt tasuks pöörduda sotsiaalkindlustusametisse, helistades tel 655 1666 või kirjutades e-posti aadressile asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee ja oma soovist teada anda.
• Lisaks võib pöörduda ka kohaliku lastekaitsetöötaja poole. Lastekaitsetöötajad on olemas igas linnaosas.
• Läbi tasub mõelda, kas soov on laps päriselt lapsendada või pakkuda talle hooldusperena ajutist kodu.
• Hooldusperes kasvava lapse seaduslikuks esindajaks ehk eestkostjaks jääb omavalitsus. Tegemist on jagatud vastutusega – pere kasvatab ja toetab last, kuid kaalukamaid otsuseid võetakse vastu koos omavalitsusega. See ei tähenda, et vanemad oleksid kogu aeg kohaliku omavalitsuse valve all, vaid et kõrval on keegi, kes aitab, kui vaja. Hooldusperes kasvava lapse suhtlus tema bioloogilise perega jätkub.
• Lapsendamiseks vabu lapsi väga palju ei ole, seega on hoolduspere vanemaks olemine hea võimalus olla vanem teistest vanematest sündinud lapsele, kes vajab kodu ja perekonda. Hooldusperedele makstakse 870 eurot kuus esimese kolme kuu jooksul, et võimaldada hooldusvanemal lapsega tegeleda.
• Lapsendada saab siis, kui lapse vanemad on surnud, andnud nõusoleku lapsendamiseks või vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud. Eestkostjateks on sel juhul enamasti lapse lähedased (nt vanavanemad), kuid eestkostjaks võib saada ka lapsega sugulussuhtes mitte olev inimene.
• Kui lapse lähivõrgustikus ei ole lähedast inimest, kes saaks lapse eest hoolt kanda ja teda kasvatada, otsitakse talle sobiv pere ettevalmistuse saanud hooldusperede hulgast või lapsendajapere, kui last on võimalik lapsendada.
• Sageli arvatakse, et lapsendada on keeruline, kuid nii see ei ole. Jah, see võtab aega, sest kasuvanemaks saamine on väga vastutusrikas otsus. Samas on sellel teekonnal perele alati toeks spetsialistid, sh tugiorganisatsiooni esindajad, ning toetavad teenused.
• Ettevalmistuse põhjalik kirjeldus asub veebis www.hoolduspere.ee alarubriigi all “Kuidas saada hoolduspereks? 8 sammu”. Sarnane protsess on ka lapsendamise puhul (rubriik “Lapsendamiseks valmistumine”).
• Lisainfo veebilehelt www.hoolduspere.ee. Laste paigutamise kohta hooldusperesse leiab lisainfot https://tarkvanem.ee/kasupere-artiklid/kuidas-pakkuda-kodusoojust-lapsele-kes-ei-saa-elada-sunniperes

Aastas lapsendatakse 25 last

• Iga aasta eraldatakse perekondadest umbes 250 last. Rohkem kui pooled lastest ei naase oma sünniperekonda ehk nad vajavad asendushooldust.
• Eesti lastekodudes elas 2020. aasta lõpu seisuga 800 last. Tallinna lastekodus elab ligi 170 last ja noort, kellest 133 on eri vanuses alaealist last: 10 last on 7-aastased, 8-13-aastaseid on 61 ja 4-18-aastaseid 62. Kõige rohkem on lapsi vanuses 8+ ja teismelisi, samuti on erivajadustega lapsi.
• Selliseid lastekodusid, mis meenutavad filmist “Naerata ometi” nähtut, enam olemas pole. Nüüd elavad lapsed peremajades, kus kasvab kuni kuus last, kes seal õpivad, aga nädalavahetusel teevad ise ka süüa jm kodutöid. Lapsed elavad lastekodus täisealiseks saamiseni.
• 2020. aasta lõpu seisuga oli teiste perede hoole alla Eestis 2102 last. 145 last kasvas hooldusperes, 1332 last oli eestkoste all ja 625 lapsendatud. Hooldusperedes kasvavate laste arv kasvab. 2019. aastal oli neid 133.
• Keskmiselt lapsendatakse 20-25 last aastas.
• Mullu esitas hoolduspere vanemaks saamiseks avalduse 72 inimest. Seda on 20 võrra rohkem kui 2019. aastal. Suvel 2021 toimunud teavituskampaania järeluuringu tulemused ütlevad, et 5% vastanutest mõtlevad tõsiselt kasuvanemlusele.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.