"Olen aeg-ajalt kuulnud, et kolleegid mujal maailmas imestavad, kuidas meil on õnnestunud siin luua nii elav ja kõrgel tasemel muusikaelu."

Tõnu Kaljuste, dirigent
SUUNAMURDJA: Ettevõtja saab asjad aetud ka 23 aastat vana autoga ning peab kiibipõuda pigem kasulikuks (0)
22. november 2021
OÜ Foxway

“Oma tarbeesemete eest tuleb hakata rohkem hoolt kandma,” sõnab Elvia Niils, kelle arvates kujutatakse maailmas tekkinud kiibidefitsiiti suurema probleemina kui see on tegelikult. Naise hinnangul, kes peab keskkonnasõbralike toodete perepoodi, aitab kriis meid hoopis õigele, vähem raiskavale teeotsale. Asju alates autodest kuni arvutiteni tuleks püüda võimalikult palju parandada ja nende eluiga pikendada.

Kui Elviale helistan, kostub telefoni autosõidu müra: ta liigub oma 1998. a Land Cruiseriga, mille läbisõidumõõdikul umbes 400 000 km, kodu poole. Elvia peab maal, Lääne-Nigulas selliste kaupade perefirmat, mille kasutamine – kosmeetikast matkatarveteni – jätaks loodusesse meist võimalikult väikese jalajälje.
“Sõidab nagu siidi!” kiidab Elvia oma auväärses eas, kuid hästi hooldatud džiipi. Ta ei mõtlegi uuele autole ja teda jätab sügavalt külmaks, et kiipide ehk elektroonikaseadmete elutähtsate osade puuduse tõttu on osale uutele autodele tekkinud ostjate järjekorrad ja hinnad tõusevad. Ja mitte ainult autode, vaid ka paljude olmeesemete hinnad.
Äraviskamisajastu lõpp?
“Praegu hakkab moodi minema vanade seadmete uuendamine ehk apgreidimine,” räägib ta neist ettevõtjatest, kes taipavad kiibipuuduse enda äri eduks pöörata. “Mitmest katkisest asjast peaks tegema ühe terve. Paljud inimesed sooviksid aga osta uue asemel hoopis parendatud vana, millele on antud garantii, sest lisaks keskkonnahoiule on see palju odavam.”
Elvia oma perega on viimased, kes tarbimisrongile kavatsevad kiirustada ja aina lisanduvate uute mudelite hullusega kaasa minna. Lisaks 1998. a Land Cruiserile kiidab Elvia enda kümne aasta vanust rüperaali. Tõsi, see on tema sõnul kunagi palju raha maksnud äriklassi pill, mida nüüd on uuendatud nõnda, et vastab nüüdisaja parameetritele.
Globaalne majandus on paraku siiamaani ehk kiibikriisini rajanenud vastupidisel ehk võimalikult laialdasel äraviskamisel. Vanemaid tarbeesemeid on raske remontida ja neile varuosi leida keeruline. Keegi isegi enam ei mõtle sellele, et rösterit või mikserit parandada. Ka kallima olmetehnika puhul on tehtud kõik selleks, et inimesel oleks võimalikult soodne katkiläinud asi ära visata ja selle asemel uus osta. Remontimine – olgu siis tegemist teleka või pesumasinaga – kujuneb kalliks. Varuosi on raske saada, need maksavad liiga palju, tarnimisaeg on sageli kuu või kauem. Lõpuks saadki vana asja korda peaaegu et uue hinnaga. Mudelivalik uueneb niivõrd kiiresti, et juba mõne aasta pärast on mõttetu varuosa otsida. Masendavalt palju elektroonikat jõuab üle ilma seejuures olmeprügisse, ehkki Eesti on kokku kogumise näitajad pigem head.
Kõige selle taustal mõjub maailmas Covidi kriisiga paralleelselt tekkinud kiibikriis peaaegu sanitarina. See sunnib tarbimist vähendama ja paneb meid hindama igat asja, mis pole katki läinud, sest uue ostmine muutub üha kallimaks ja ebamugavamaks.
Kõik sõltuvad kiipidest
Inimkond on kiipidest sõltuvuses nagu narkomaan heroiinidoosist, ja pole seda isegi tähele pannud. Kiibid hoiavad käigus kogu meid ümbritsevat igapäevamugavust – autodest ja arvutitest elektriliste hambaharjade ja laste leludeni. Kiipe valmistatakse ülisanitaarsetes oludes, mis jätavad varju isegi tipphaiglate operatsiooniplokid. Kui nõukogude ajal sättisid meilgi valgetes kitlites naised steriilsetes tsehhides ränitükikesi ritta, siis nüüd teevad seda tööd robotid ja osakesed on juba silmale pea nähtamatud.
Majanduse globaliseerumine on viinud selleni, et meid ümbritsev mugavus sõltub paari suure maailma kiibitootja armust, kelle kätte see on valdavalt kontsentreerunud. Jutt käib Korea Samsungist ja Taiwan Semiconductor Manufacturing Companyst (TSMC), kes suudavad kõige kõrgema taseme kiipe toota. Neist viimase üks suuremaid kliente on muuhulgas Apple. Tõeline monopolist on aga Hollandi firma ASML, mille väärtus on tohutu ja mis ainsana valmistab kiipide tootmiseks vajalikke litograafiamasinaid.
Tasub muuhulgas mainida, et telefonid neelavad pea poole maailma kiibitoodangust. Apple´i aktsia kukkus hiljuti kolinal, kui selgus, et ei suudeta jõuluks kõigile soovijatele telefoni kindlustada. Venemaa on arendanud oma kiibitööstuse, kuid see on siseriiklikeks vajadusteks. Hiina alles astub maailmas konkurentsi, sest kõrgeimat ehk Samsungi ja TSMC-ga võrreldavat tehnoloogilist taset pole veel saavutatud. Hiina tase on umbes 12 nanomeetri tehnoloogia, maailma juhtivad mobiilitootjad nõuavad juba kolme nanomeetrit. Maailm peab seega peamiselt kahe viidatud tootja poole vaatama. Ühendriikide ettevõtted Qualcomm jt töötavad käsikäes Taiwaniga. Ühendriikides endis toodetakse vaid 12% maailma kiibitoodangust ja nii ollakse sealgi põlvili. Oma mõõtme lisavad kõigele veel Ühendriikide-Hiina “kiibisõjad”, sest juba president Trump tõmbas maha konkreetse joone: valige, kas olete kiibinduses meie või Hiinaga.
Palju halbu juhuseid
“Kiibipuudus on paljude halbade juhuste kokkulangevus,” resümeerib Eesti elektroonikatööstuse liidu tegevjuht Arno Kolk.
Tema sõnul on tegemist tsüklilise äriga. “Enne koroonakriisi asus majandus langustsüklis,” räägib Kolk. “Siis ei tahetud eriti investeerida, sest turg langes. Seejärel tuli koroona, mis lõi ühelt poolt segi tarneahelad ja teisalt hakkasid inimesed, kes rohkem kodudes, arvuteid jm elektroonikaseadmeid kokku ostma. Lisaks ei ole ka kiibitehase ehitamine sugugi lihtne. See maksab hulga miljardeid.”
Kuigi paljud tehased viiruse tõttu seisid, kasvas inimeste nõudmine seadmete järele. Kuidagi tuli ju elu viirusele vastavalt ümber korraldada. Nõudlus on kogu maailmas endiselt suur, aga millal võiks kiibikriis hakata lahenema, ei osata isegi ennustada. Maailma meedias on pakutud 2023. aastat. On ka arvatud, et viirusekriis andis kiibitööstusele viimase hoobi. Tehased töötasid ennegi viimasel piiril, aga “igaks juhuks” laienemiseks investeerimist ei peetud otstarbekaks.
Arno Kolgi sõnul toob kiibipuudus kaasa kaupade hinnatõusu. Näiteks pakiroboteid ja -automaate tootva Cleveroni näitel võib öelda, et 1,5 eurot maksva kiibi hind on tõusnud 50 euroni. Tõsi, kiipe on väga erinevaid. Igal pool pole hinnatõus kaugeltki nii massiivne. Kuid pääsu hinnatõusust siiski ei ole. Näiteks televiisorid on aastaga muutunud 10-15% kallimaks ja on ainult aja küsimus, millal kõik teised vähegi elektroonikat sisaldavad kaubad järele tulevad. Omaette uuringut vajaks, kui palju kiibipuudus üldse riigi majandust mõjutab, sest hulk oste jääb tegemata või lükatakse edasi. Vanematele põlvkondadele toob see kõik meelde nõukogude aja defitsiidi, ainult et nüüd pole ihalevalt kuhugi piir taha põhjust kiigata.
Teisalt pole kiibipuudus vähemalt elektroonika remontijaid kuigivõrd mõjutanud. See räägib taas selle kasuks, et võimalusel tuleb püüda vanemat seadet võimalikult käigus hoida. Muidugi taas – kui see üldse on remonditav. Mõned sel alal tegutsevad ettevõtjad viitavad, et väikestel n-ö üksiküritajatel on siiski võimalik varuosa või ka kiipi maailmaturult lihtsam leida kui suures koguses tellijal.
Autode turul on kiibipuudus küll kaasa toonud kaasa jabura olukorra. Vähe kasutatud sõiduk, mille saad kohe kätte, on juba kallim kui uus, aga tellitav ja millalgi tulevikus saabuv. Kuna autotööstus on kiibipõua tõttu üks kõige tõsisemalt “pihta saanud” harusid, tajuvadki seda muret ennekõike autoostjad, kes näiteks on selleks tahtnud kasutada teise samba sääste. Autotööstused panid vahepeal tehased seisma. Kui nõudlus tõusis ja taas oli kiipe vaja, jäid paljuski tühjad pihud. Nii võib uhke 35 000-eurone sõiduk seisma jäädagi, sest piltlikult öeldes pole mõnda paarieurost vidinat.
Järjekorras neli miljonit
Autode müügi- ja teenindusettevõtete liidu tegevjuht Arno Sillat mainib, et on ka ise kiibipuudust tunnetanud, aga mitte auto kaudu: “Peres läks pesumasin katki ja uue soetamine polnudki niisama lihtne.”
Uute autode järjekorras ootab praegu Euroopas neli miljonit inimest. Eestis pole põhjust veel suurest defitsiidist rääkida. “Turul ju autosid on, ja kes on kavatsenud uuena ostetud auto viieaastase perioodi järel taas uue vastu vahetada, saavad ka pikemalt sellega sõita,” sõnab Sillat.
Rahval seega justnagu raha on, aga uute autode ostus see paraku kuigivõrd ei peegeldu.
Kiibipuudus annab tunda. Kui enne kriisi ehk 2019 müüdi Eestis 27 000 uut autot, esimesel kriisiaastal ehk mullu 17 000, siis tänavu jõuab see number ehk 20 000 kanti. Seda vaatamata, et turule jõudis teisest sambast võetud raha ja üldiselt ka palganumbrid suurenevad. Kui varem pidid mitu kuud ootama eksklusiivse värvilahendusega või tavalisest täiuslikuma varustusega sõidukit, siis nüüd on taoline järjekord paljude tavamudelite puhul.
Teisalt võib aga ennustada lisaks juba tõusnud kasutatud autode hinnale ka uute hinnatõusu. Kiibipuuduse leevenemist usub Sillat alates kevadest. Kindlasti ei ole ta esimene, kes räägib siinkohal
deglobaliseerumisest, sest kogu maailma sõltuvus üksikute suurkontsernide armust näitab praegu väga halba palet. “Kas autotootjad ehk hakkavad ise kiipe tootma?” mõtiskleb ta.
Euroopa Parlamendis on samuti kõlanud hääled, et tuleb endal luua kiibitööstus. Vana majandusmudel, kus globaalfirmade juhid ei tahtnud kuulata juttu, et iga-aastane 10% kasv ei ole lõpmatuseni võimalik, oli jõudnud kriisi juba enne koroonat. Teisisõnu, koroonakriis ainult kiirendas ummikusse jõudmist.
Kui Ühendriikides kavatseb president Joe Biden kodumaise kiibitööstuse arendamisse pumbata 50 miljardit maksumaksja raha, siis on ainult lähema aasta küsimus, millal Euroopa Liidus samalaadne otsus vastu võetakse.
Juba praegu leidub väga vähe inimesi, kelle olmet kiibipuudus ühel või teisel viisil ei puudutaks.
Eriti raske on telefonidega
“Pisielektroonika osas esineb meie kogemuste baasil raskusi eelkõige Apple ja muude tuntumate brändide nutiseadmete hankimisega, kuna neid ametlike maaletoojate lattu tuleb vaid kuudepikkuste hilinemistega,” sõnab e-poodi pidav ettevõtja Erik Rattasepp. Ta toob veel näite elektritõuksidest, mille tarne samuti mitu kuud hilines.
“Covidi kriisi algusest on olnud tuntav veel ka transpordi hinnatõus, mis kestab siiani ning mõjutab otseselt toodete hindu,” lisab ta.
Teisisõnu lisanduvad kiipide puudusele, mis hindu üles kruvib, kaubakonteineri veo vähemalt mitmekordne hinnatõus. Kriis on need kuhjanud maailmas teatud punktidesse, samal ajal kui teised kohad on täiesti ilma. Nii tuleb sageli maksta ka n-ö tühisõidu eest, et kaup peale võtta. Kui pisiesemeid nagu telefone veetakse lennukitega, siis suuremaid asju nagu pesumasinad või külmkapid mere- või raudteekonteinerites, mille defitsiit omakorda esemetele endile hinda lisab.
Omapärasel kombel võinuks Eesti 90ndatel justnagu üles ehitada täiesti oma kiibitööstuse. Tallinnas asus ju Hans Pöögelmanni nimeline elektrotehnikatehas, mida tähistati sageli ka lihtsalt numbriga A-138. Tegemist oli nõukogude sõjalis-tööstusliku kompleksi olulise lüliga. Seal toodeti fotoreaktoreid, varistore, transistoreid, türistore ja mikrokiipe. Kõige selle olid välja mõelnud ja püsti pannud Eesti enda insenerid. Aastatel 1959-78 valmistati seal temperatuuritundlikke fotorestsentoreid nõukogude armee rakettide juhtimissüsteemidele.
Tehase endine peakonstruktor Viido Paomets ütleb, et lootus, nagu võinuks Eesti ise Tondil asunud tehase põhjal kiibitööstust arendada, on siiski illusioon. “Uue taolise tehase ehitamine läinuks maksma kolm miljardit krooni, mis oli umbes nagu tollane riigi aastaeelarve,” märgib ta. Veel palju aastaid tegeleti kuuldeaparaatide koostamisega, enne kui praegusaegseks kinnisvaraprojektiks taanduti.
Isegi kui mingil imeväel see röögatu rahasumma mõne investori näol kusagilt siginenuks, oleks meie kodumaine kiibitööstus juba ammu globaalses konkurentsis alla kugistatud. Kiibitööstuse käigus hoidmine tähendab meeletut investeerimist ja pidevat arendamist. Paometsa sõnul oleks terve Euroopa mastaabis optimaalne üks tehas. Kuniks seda pole ja elada tuleb defitsiidi ja hindade tõusu tingimustes, on aga päästerõngaks uuendamine ehk apgreidimine ja taaskasutus.
“Tulevik näib siiski helge,” usub Eesti elektroonikatööstuse liidu tegevjuht Arno Kolk. “Püütakse vähendada sõltuvust üksikutest kiibitootjatest ja iga regioon ehitab üles oma tehase.”

Uuendatud nutiseade säästab nii raha kui loodust
“Kui kasutada uue ostmise asemel uuendatud nutiseadet või arvutit, aitab see loodust väga palju säästa,” ütleb OÜ Foxway turundusjuht Kristina Zolina.
Tegemist on Põhjamaade suurima ringmajandusettevõttega, mis annab aastas uue elu umbes miljonile nutiseadmele ja arvutile. Jutt käib peamiselt nendest telefonidest ja arvutitest, mida korjavad kasutatutena Skandinaavia maadest ja Eestist kokku müügiesindused: stiilis, et too vana seade meile, saad uue odavamalt.
“Kui seade jõuab meieni, me hindame kõigepealt, kas tasub taastamist, ja kui mitte, läkitame selle utiili ehk lammutusse,” räägib Kristina. Need seadmed, mida tasub taastada, teevad tehnikud korda, ja need lähevad uutega võrreldes märksa odavamalt müüki. Turundusjuhi sõnul võib uuendatud seade olla uuest umbes kümneid protsente odavam, aga uuest vähem maksab see igal juhul.
Kui uue seadme osas on CO2 jalajälg 312 kg, siis kasutatud seadme puhul märksa väiksem ehk vaid veidi üle kuue kg. Hiljuti pandi Tartus nurgakivi uuele laohoonele, sest firma käive on viimasel aastal 30-40% kasvanud. Kristina Zolina sõnul ei pea kasutatud, ehkki uueväärseks uuendatud arvutite või nutiseadmete puhul eelarvamusi murdma. “Noorem põlvkond on vanematest märksa keskkonnateadlikum,” ütleb ta. “Ma väga loodan, et hullumeelne tarbimine näitab taandumise märke.”
Kui Eestis annab ettevõte tööd 430 inimesele, siis koos teiste maadega kokku enam kui 530-le. Eestis tegutsev üksus ise seadmeid otse inimestele ei müü, vaid annab edasimüügifirmadele.

Kuigi kiipe ei saa taaskasutada, saab seda teha elektroonikaeseme ülejäänud osaga
• Eesti on elektroonikajäätmete kogumises ja ringlusse võtmises Euroopa üks eeskujulikumaid, kuigi arenguruumi leidub meilgi.
• Eurostati andmete kohaselt suudetakse Eestis kokku koguda umbes 60% e-jäätmetest. See on 8-9% suurem EL riikide keskmisest kogumismäärast (50,8%). Meie naaberriikide e-jäätmete kogumismäär jääb Eestist maha – Soomes ja Lätis on see umbes pool.
• Elektroonika või olmetehnika, mis on katki läinud või mida enam vaja pole, tuleks viia tasuta jäätmejaama, mitte visata olmeprügisse. Tasuta saab e-jäätmeid üle anda ka suurematesse elektroonikapoodidesse, mille müügipind üle 400 m². Vt täpsemalt https://kuhuviia.ee/
• Kiipide kokkukorjamine utiili toodud elektroonikalt ja nende taaskasutus pole otstarbekas, sest lisaks eemaldamise töömahukusele ei saa nende kvaliteedis enam kindel olla.
• Näiteks telerid või arvutid töödeldakse ümber nii, et eraldatakse plastkorpus elektroonilisest osast. Elektroonika läkitatakse sellest metallide eraldamiseks Rootsis või Saksamaal asuvasse tehasesse. Plast-osi kasutatakse uute plasttoodete valmistamiseks ka kohapeal, Eestis.
• Aastas kogutakse Eestis kokku 11-12 000 tonni elektroonikajäätmeid.
• Uuringud näitavad, et keskmisel eurooplasel, sh eestimaalasel leidub kodus 3-5 kg jagu elektroonikat, mida enam ei kasutata, kuid mis on igaks juhuks varudesse talletatud. Tavaliselt on sellised tagavarad mõttetud ja seadmed võiks utiili viia.

Kiibipuuduse ajastul võiks seadmete ostu põhjalikumalt läbi mõelda
• Valida võiks seadmeid, mida on võimalik remontida, pikendades nii nende eluiga. Sageli on kallimad seadmed hõlpsamini remonditavad kui odavamad.
• Kiibipõua taustal tasuks eelistada pigem vähemate kõrvalfunktsioonidega ja lisadega esemeid.
• Eelistada võiks seadmeid, mille lisavarustus, näiteks laadijad, varuosad, tarkvara, ühilduvad nendega, mis kodus juba olemas.
• Võimalusel võiks seadmeid rentida, et vähendada elektroonikaseadmete kogumist/kuhjumist ning suurendada seadmete korduskasutamist.
• Uue seadme ostmise asemel tasub kõigepealt ringi vaadata järelturul – näiteks pankrotivarade oksjonikeskkondades jm liigub peaaegu uueväärseid tarbeasju märksa odavama hinnaga. Samuti levib järjest enam seadmete uuendamine ehk apgreidimine.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.