"Olen aeg-ajalt kuulnud, et kolleegid mujal maailmas imestavad, kuidas meil on õnnestunud siin luua nii elav ja kõrgel tasemel muusikaelu."

Tõnu Kaljuste, dirigent
LAPS OMA ISALE Mul pole peret - ma kirjutasin end sellest välja, kui sa meie juurest lahkusid (0)
24. november 2021
Scanpix

“Neiu oli kuus aastat end süüdistanud, et isa pere juurest ära läks,” kirjeldas psühholoog-pereterapeut Triin Kahre konverentsil “Võrdne vanemlus”. “Miks muidu isa, kellega enne oli olnud tore mängida, mürada, kallistada, ühel päeval seda kõike ei teinud. Pärast järjekordset suitsiidikatset jõudis ta minuni.“

Kahre ütles, et näeb oma töös sageli kuidas vanemad ise alahindavad enda tähtsust oma lapse elus. Eriti juhtub seda siis kui peres on olnud lahutus, millega paratamatult kaasneb häbi, kurbus, pettumus, valu. „Mis isa ma olen kui ei suutnud peret koos hoida? Tõenäoliselt ongi mu lastel parem emaga. Miks mu laps peaks tahtma minuga suhelda?“ on vaid mõned laused isa suust, kes juba aastaid Soomes elab ja vaid aeg ajalt koju tulles lastel külas käib. „Ta ei tea, et tema 15.aastane poeg on sageli mõelnud, miks isa temast ei hooli,” lausus Kahte. “Isa ei oskagi selle peale tulla sest ta pole ise kunagi kogenud, mis tähendab isa kohalolu, isa hoolimine ja tugi. Nii ongi tal raske aduda, miks ta võiks olla oma pojale tähtis. Ta ei tea ega mõista enda väärtust. Ka ema pole osanud isaga kontakti võtta sest pole pidanud seda oluliseks. Ma mõistan ka teda, sest ka tema on kasvanud isata. Kust saabki ta võtta uskumuse, et isa võiks olla tähtis.“
Kahre sõnas, et viie aasta pärast on see noormees 20 ja  saabub ta vastuvõtule. „Elus esimest korda  mõtiskleb ta oma paarisuhte ja isaks olemise teemal,” lausus terapeut. Tal on suur soov olla oma lapsele hea isa. Kuid tal on ka sügav hirm. Kuidas seda teha kui tal endal mudelit ei ole? Julgustus sellest, et vanemaks olemist on võimalik õppida, rahustab teda veidi.“

Vajalik lähedus

Kahre kirjeldas oma kohtumist perega, kus 13.aastane neiu teatas oma isale, kes temast juba mõnda aega eraldi elab: „Ma kirjutasin ennast perest välja kui olin seitsmene, siis kui sa kodust ära läksid ja midagi ei seletanud. Mul pole sellest ajast saati peret.“

Kahre selgitas, et sellel tüdrukul polnud aimugi, et isa ei osanud talle kuidagi seletada kui raske tal oli oma paarisuhtes olla. „Parim lahendus sel hetkel tundus lahkumine ja mida aeg edasi, seda vähem julges isa tagasi tulla,” rääkis Kahre. “Häbi oli. Isa ei teadnud, et sel hetkel varises tema tütre maailmast osa kokku. See neiu aga oli kuus aastat kandnud endas uskumust, et viga oli temas. Et tema tegi midagi sellist, mis isa eemale ajas. Miks muidu isa, kellega enne oli olnud tore mängida, mürada, kallistada, ühel päeval seda kõike ei teinud.“ See kokku varisenud maailm oli selle tüdruku sees tänini, lisas Kahre. „Ainus viis sellega toime tulla oli valu alla suruda ja õppida iseendale toetuma. Paraku on see ühe lapse jaoks karm viis hakkama saada. Ja pärast tema järjekordset suitsiidikatset jõudsid nad minuni.“
Kahre sõnas, et see isa ei teadnud kui oluline ta tegelikult oma lapse jaoks oli ja siiani on. „Tema enda isa ei olnud teda kunagi sülle võtnud, teda hoidnud ega kallistanud, mistõttu tal polnud aimugi kui valuline oli see, mida ta oma väiksele tütrele oli kunagi andnud. Ja ühel hetkel sellest ilma jätnud. Oli selge, et tegelikult igatses ta oma tütart väga, kuid hirm ja häbi olid tugevamad. Aga ta oli julge mees ja rääkis sellest nüüd. Kunagi pole hilja.“

Kuidas näen ennast, teisi ja maailma…

Kahre ütles, et need olid vaid paar näidet sellest kui olulised on vanemad oma lastele. „Ja seda isegi siis kui vanematel pole õnnestunud oma paarisuhet hoida või muidu elus hakkama saada. Lahku saab minna partneritena, kuid mitte kunagi vanematena. Laps on oma vanematega seotus emotsionaalselt kuni elu lõpuni. See, kuidas vanemad lapsega suhestuvad ja lapse jaoks olemas on, kujundab lapse nägemuse iseendast, teistest inimestest ja kogu maailmast. Laps justkui imab kõik oma lapsepõlve kogemused endasse ja sellest moodustub filter, läbi mille ülejäänud maailmaga suhestutakse.“

Kahre tõdes, et kui vanemad on lapse jaoks olemas olnud, temast hoolinud ja teda armastanud, tunnetab laps ennast väärtusliku ja armastatuna. „Lapsel kujuneb uskumus, et ta on armastust väärt ja et inimesi saab usaldada ja neile toetuda. See mudel tuleb kaasa tema ülejäänud suhetesse. Nii julgeb ja oskab ta end ümbritseda inimestest, kes temast hoolivad, kes teda austavad ja kes teda väärtustavad. Ta usub, et maailm on tegelikult üks turvaline paik. Nii kordab see laps neidsamu situatsioone, mille sarnaseid ta varasemalt on kogenud. Ühel päeval on tal endal lapsed ja nii kandub see hoolimine ja armastus edasi ka neile.“

Täpselt sama toimub ka vastasel juhul, lisas Kahre. „Kui vanemad mingil põhjusel lapse jaoks ei ole kohal, ei suuda või ei oska tema eest hoolt kanda. Laps ei suuda mõista, et võib olla on vanem depressioonis ja ei suuda ka endagagi toime tulla. Veel vähem siis lapse eest hoolitseda. Laps ei saa aru, et alkohol kui haigus on sõltuvus, mis ema või isa temalt röövib. Laps loeb sellest välja, et tema on see, kes pole piisav ja armastust väärt. Ta võtab seda kõike isiklikult ja omistab kogetu iseendale. Maailm on tema jaoks ebaturvaline paik. Inimesi on mõistlik pigem mitte usaldada ja nende headusesse mitte uskuda.“

 Kõik kogetu pärandub edasi

Kahre ütles, et sellise negatiivse minapildiga läheb ta oma ellu ja nii pole ime, et ta leiab ennast tihti suhetes, kus ümbritseb inimestest, kellega ühel hetkel tunneb samamoodi kui oma vanematega. Väärtusetu ja ebapiisavana. „Ta usubki siiralt, et nii on sobilik teda kohelda sest ta ei tea, mis tähendab tegelikult teisiti.“

Kahrele meenus äärmiselt intelligentne naine, kes alles nüüd teraapias on aru saanud, mis tähendab iseenda väärtustamine, enda vajaduste eest seismine, enda tunnete väljendamine. „Kui teistmoodi on elu kui ta ise seda juhib ja seda enda soovide järgi elab,” üles Kahre. “Seda kogemust oma lapsepõlvest ta ei saanud. Ja nii ei olnud tal ka oma pikas kooselus võimalik päriselt mõista kui raske see tegelikult on. Et tegelikult üks suhe ei peagi nii keeruline olema.”
Kahre lausus, et  vanemad on meiega teadvustamata kaasas ka aastaid hiljem kui me tahtmatult pereelus mineviku kogemust kordame. „Mida enam on mõlemad vanemad lapse elus pildil, seda enam on võimalus kogeda erinevaid eeskujusid,” rääkis ta. “Võtta oma ellu kaasa parim, mida mõlemalt võtta annab. Omavaheline võrdlemine on kõige suurem aja raiskamine sest vanemad ei peagi ega saagi olla sarnased. Lapse suhe ühe vanemaga võibki olla erinev suhtest teise vanemaga. Lapse jaoks on pigem rikastav see kui ta saab ühe vanemaga ühtmoodi kogemus ja teisega teistmoodi. Nii arenevad erinevad oskused, tema minapilt ja suhestumine maailmaga.“

Vanemaks olemise vastutus

Kahre tõdes, et keegi meist pole perfektne vanem. „Kindlasti ei suuda me alati anda oma lapsele parimat või olla tema jaoks kohal,” ütles ta. “Loeb see, et me tõesti pingutame ja anname oma parima, mida sellel hetkel suudame ja oskame. Laps pole saanud valida, kas siia ilma sündida või mitte. See on olnud meie kui vanemate vastutus ja on oluline meil seda vastutust võtta ja seda kanda. See pole alati kerge. Kuid kes ütleb, et vanemaks olemine peab kerge olema. Vanemaks olemine on teekond. Julgen öelda, et see on tohutu isiksuslik kasvamine. Just meie lapsed on need, kes sunnivad meid pidevalt õppima ja arenema, oma mugavustsoonist välja astuma. Partnerist saame lahutada – lastest mitte. Lapsed on meiega seotud elu lõpuni ja tegelikult elame me vanematena tahtmatult nende eludes veel kauemgi. Me kanname edasi seda, mida oleme oma vanematelt saanud. Enamasti tahame seda teha vähemasti sama hästi või veel pareminigi.“

Mustrid aga kipuvad korduma, lisas Kahre. „Mida enam neid teadvustame, seda enam on võimalik neid muuta ja valida, mida teha teisiti,“ ütles ta.

Seega, armas vanem, sa oled oma lapsele tähtsam kui sa arvad, ütles Kahre kokkuvõtvalt. „Su laps ei pruugi osata seda teadvustada ja veelgi vähem väljendada. See on sinu ülesanne seda sidet luua ja hoida. Pole hullu kui sa ei oska sest kunagi pole liiga hilja õppida. Kui tunned, et oled teinud vigu – andesta. Tean, et tihti on kõige raskem andestada just iseendale. Parem tee seda juba nüüd, sest kunagi pole hilja asju muuta. Ole enda vastu hea, sest see on suurim heategu, mida endale ja oma lapsele teha saad.“

Kahre sõnas, et vanema roll ja partneri roll on erinevad asjad. „Nad on seotud, kuid nad on erinevad. On äärmiselt oluline mõista, et valu ja kibestumus paarisuhtest ei hakkaks mõjutama vanemlikku suhet lapsega. Seega – kui oled haiget saanud ja sul on valus – tegele sellega. Otsi endale abi, sest just nii näitad, et keeldud alla andmast ja oled tegelikult väga vapper. Ja andesta teisele poolele. Elu on liialt lühike, et kulutada seda vihkamisele ja teineteisele ärategemisele. Lisaks võtab see väga palju energiat, mis võiks hoopis minna su lapsele, kes seda enam vajab. Usu, et sa oled tähtis. Sa ei pea olema täiuslik. Tegelikult pole armastusel isegi vaja, et vanem oleks täiuslik. Piisab kui oled see, kes oled, oled päris ja oled ehe. Ja usud, et oled parim vanem, kes su lapsel olla saab.“

Laps ja perekond seotud

Kahre pöördus spetsialistide poole palvega, et kui tegeletakse lapsega, tuleb osata näha lapse taga tema perekonda. „Tuleb tajuda seda terviklikku süsteemi, kust laps tuleb ja milles ta igapäevaselt elab,” lausus ta. “Peres on kõik liikmed omavahel seotud. See, mis juhtub ühe vanemaga, mõjutab teist vanemat, see omakorda lapsi ja vastupidi. Kui kutsud vanemad kohtumisele, ära piirdu vaid emaga – kutsu isa ka. Ja kui on keegi veel oluline pereliige, kes vanema rolli täidab, siis ka tema. Vahel on mõni vanavanem, tädi või onu kohati, et olulisemgi kui vanem. Mida terviklikum on kaasatud süsteem, seda enam on lootust, et midagi on võimalik peresüsteemis liikuma panna. Pered on tihti palju tugevamad kui me seda väljastpoolt arvame ja usume.“

Mõistke vanemaid, lisas Kahro. „Ka neid, kes esmapilgul tunduvad, et nad ei hooli ega taha oma last aidata. Enamasti on vanema käitumisel oma kontekst, oma taustalugu, mis on viinud selleni, kus nad parasjagu on ja kuidas nad käituvad,” märkis terapeut. “Vihane vanem võib olla abitu vanem, kes lihtsalt enam ei jaksa. Ta ei oska oma abitust välja näidata, veelgi vähem midagi sellega peale hakata. Ükskõikne vanem võib olla vanem, kes tunneb juba kaugelt kuidas järjekordne spetsialist hakkab talle hinnanguid andma ja tema ainus viis sellele on ennast välja lülitada. Sisemuses istub aga sügav kriitik ja ta on ise seda süütunnet sinna aastaid juba tekitanud.“

Kahre ütles, et tuleb uskuda, et sisemuses vanemad tegelikult hoolivad ja tahavad oma lapsele parimat. „Vahel on nad lihtsalt sellelt teelt eksinud ja nad vajavad kedagi, kes aitaks nad tagasi sellele rajale, et nad ka ise hakkaksid endasse uskuma,“ ütles ta.

Kahre soovitas spetsialistidel mõelda oma vanematele ja nende tähtsusele. „Paratamatult tuleb ka sinu enda lugu sinu töösse kaasa. Ole sellest teadlik,” kinnitas ta. “Kuna ma tean kui suure südamega sa oma tööd teed, siis ole hea ja ära unusta kõige selle töö juures iseennast, oma peret ja oma lapsi. Spetsialiste saab asendada, vanemaid mitte. Hoia ennast.“

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.