"Olen aeg-ajalt kuulnud, et kolleegid mujal maailmas imestavad, kuidas meil on õnnestunud siin luua nii elav ja kõrgel tasemel muusikaelu."

Tõnu Kaljuste, dirigent
BOTAANIKAAED 60 Maailma ja Eesti haruldasi liike tuleb hoida. Kui hävivad taimed, pole ka inimese elu enam võimalik (0)
24. november 2021
Albert Truuväärt

“Tänu taimedele saame üldse hingata. Inimesed võiks selle peale mõelda ja edaspidi suhtuda lugupidavamalt taimedesse ja puudesse. Siis ehk ei hävita me neid nii kergekäeliselt,” lausub botaanikaaia teadur Urmas Laansoo, lisades, et puudki on arukalt loodud. “Kui vaatame eri puude peale, on ta siis mangopuu või miski muu, siis nende ülemine leht püüab võtta sellise asendi, et ei varjaks alumiste eest valgust.”

Tallinna botaanikaaed saab tänavu 60-aastaseks. Räägime juttu selle juhataja Urve Sinijärve ja botaanik Urmas Laansooga, käies novembrikuise sombuse ilmaga mööda botaanikaaia ääretuid valdusi. Kogeme igal sammul, et looduses on alati midagi huvitavat nende jaoks, kes oskavad vaadata. Isegi nüüd, mil enamus lilli ammu ära õitsenud, võib näha peenart, kus õitseb kanarbik. Omaette maailm aga ootab ees palmimajas ja troopika- ning lähistroopikamajas. Tõesti, selleks, et sattuda palmi alla, pole vaja osta kallist lennupiletit! Piisab sellest, kui tulla linna tasuta ühissõidukiga botaanikaaia juurde.

Kui targad on taimed?
Laansoo: Kui vaatame eri puude peale, on ta mangopuu või miski muu, siis nende ülemine leht püüab võtta sellise asendi, et ei varjaks alumiste eest valgust. Nad on kõik niimoodi orienteeritud, et võimalikult palju valgust püüda. Kui inimesed armastavad juua kohvi, süüa sousti ja kartulit, siis taimedele on tähtis toit, kust saab energiat, ja ka valgus. Elusad rohelised taimed ei tule ilma valguseta toime. Samas teised taimed võivad ka lehed langetada, et vältida liigset kuumust. Oi, neid näiteid taimede tarkusest võib tuua lõpmatult! Kui kõik taimed häviksid, ega siis ka inimese elu pikalt enam ei kestaks.

Olete palju aidanud inimesi harida ja neile nõu anda. Mis on kõige ebaharilikumad küsimused, mis teile on esitatud?
Laansoo: Legendaarseks on saanud telefoniküsimus – teate, mul on kodus roheliste lehtedega taim, mis taim see on ja mida ma temaga tegema pean? Teine legendaarne küsimus on, et mul hakkas kodus taim õitsema, mis ma nüüd tegema pean. Peame siis inimesi lohutama, et kui taim õitseb, on kõik hästi ja midagi erilist ette võtma ei peagi.

Mida hilissügisel tasub botaanikaaias tähele panna?
Laansoo: Kui suvel on kõik siin roheline ja lehes, siis ega lehtede seest sageli ei paistagi need puude koored, tüved või taimede varred välja. Mõned puud on talvel raagus olekus dekoratiivsemad kui suvel.

Sinijärv: Juhin tähelepanu kaseliste kollektsioonile, nende eri värvi tüved on just varakevadel iseäranis kaunid.
Laansoo: Meil kasvab siin üks Hiina liik – punane kask. Ta on meil ebatavaline, aga peab vastu. Isegi viljub siin, seeme saab valmis ja annab ka järglasi. Neid kaski on ka päris valge koorega ja roosa koorega.

Siin on üks ebatavaline Jaapani puu, milliseid meil Eestis harva kohtab, aga mis peab samuti külmale vastu. Natukene kuuse moodi ta on. Tema nimi on okkaline tsuuga. Kaugelt ei saagi aru, aga kui lähedalt vaadata, siis näeb, et iga tema okas on ise pikkusega. Mõni on kaks korda lühem kui teine. Enamasti on kuuskedel ja mändidel okkad ühepikkused. Nad kasvavad ka Kanada põhjaosas ja Alaskal. Troopikas ja vihmametsades neid ei ole. Üks nende liik avastati mõned aastad tagasi Lõuna-Koreas ühelt saarelt. Oli suur puu. Meie ajal leitakse suuri puid uute liikidena siiski väga harva.

Siiski avastatakse uusi puuliike ka meie ajal veel?
Laansoo: Vahel võib üllatusi tulla ka hästi läbi uuritud riikidest nagu Korea, mitte ainult kusagilt läbipääsmatust džunglist.

Saaremaalt leiti ka mõni aeg tagasi uus liik – Saaremaa sõrmkäpp. Muidugi, rohkem leitakse uusi liike, nii taimi kui ka loomi, nii-öelda kaugetest piirkondadest.

Kõik teavad vietnamlaste kollaseid terava otsaga ümmargusi mütse, mis kaitsevad neid ereda päikese eest. Mõne aasta eest tuli välja, et taim, millest need torbiku moodi mütsid on tehtud – üks tavaline palm – oli teadusele seni kirjeldamata. See taim sai nimeks lanoonia, eesti keeles aga mütsipalm.

Teil on siin aias palju kuuse moodi puid, aga need pole päris tavalised meie metsade kuused?
Laansoo: Meil kasvab siin näiteks Serbia rahvuspuu, Serbia kuusk. Ta on ainsa kuusena nii suure austuse ära teeninud, et on rahvuspuu. Ja ühtlasi maailma kõige väiksema levialaga kuusk. See kasvab ainult 500 ruutkilomeetri ulatuses Serbia mägedes ja ka Montenegros. See on imetilluke ala võrreldes mändide ja teiste kuuskede kasvukohtadega.
Üks väike Ida-Aasiast pärit okastega põõsas siin aitab kontrollida inimeste nägemisteravust. see on maailma kõige väiksemate käbidega taim okaspuude seas. Need käbid on väiksed kollased kriipsujukud, nagu tillukesed täpid. See ongi täiskasvanud käbi, mille pikkus on vaid 2 millimeetrit. Suuremaks need ei kasva. Keegi ei oskagi seda käbiks pidada, aga selle sees on ka veel väike seeme.

Võrdluseks võib tuua maailma suurima käbiga taime Ida-Aafrikast, mille üks emaskäbi kaalub 50 kilo ehk nagu kaks sangpommi. Meil botaanikaaias seda puud ei kasva ja siin jalutades pole vaja karta, et selline käbi pähe kukub. Samas Ida-Aafrikasse minnes peab olema ettevaatlik. Muide käbide kohta – nad ei ole viljad, kuna vili areneb õiest. Käbi ei arene õiest ja seega pole ka õige öelda, et kuused viljuvad, ei – nad käbivad. See termin on nüüd ka ametlikult heaks kiidetud. Seega, kui noorest käbist saab seemnetega käbi, siis see on käbimine.

Meil on siin ka maailma kõige väiksemate okastega kuusk – idakuusk. Tema kasvab Türgis, aga ka Gruusias ja Armeenias. Nii lühikeste okastega kuuski meie metsas ei kohta. Muidugi seondub Gruusiaga eestlastele kõigepealt kohe mandariinipuu, kuna oli ka selle nimega film. Gruusia kasvatab aastas 25 000 tonni mandariine. Neid saadetakse ka Eestisse. Nad on tublid mandariinikasvatajad, ehkki see taim ise ei ole Gruusias algupärane.

Millised on uurimistööd, millega tegelete? Milliseid unikaalsemaid liike olete päästmas?
Sinijärv: Seisame Eesti kaitsealuste ja ohustatud taimede ning linnakeskkonna elurikkuse eest. Esimese puhul räägime põhimõtteliselt kõikidest Eesti ohustatud taimeliikidest, täiendavaks eripäraks on nendega tegelemine just linnas. Näitena võib tuua Tallinna linnas kasvavad kolm I kaitsekategooria liiki: püstkivirik, mägi-kadakkaer ja rohe-raunjalg, mille uurimisega ja seisundi parandamisega oleme tegelenud pikemalt ja põhjalikumalt.

Globaalse taimeliikide kaitse strateegia kohaselt peaks vähemalt 75% ohustatud taimeliikidest olema esindatud botaanikaaedades. Sealjuures eelistatult päritolumaal, et vajadusel kasutada populatsioonide taastamisel. Sellest tulenevalt on ka meie eesmärk suurendada ohustatud liikide osakaalu. Nii et selles valdkonnas tegutseme nii linna, riigi kui kogu maailma huvides.

Uurime ka elurikkust suurendavaid ja soodustavaid meetodeid, et tutvustada neid nii linnaelanikele kui asutustele. Pakume uuringute alusel konkreetseid praktilisi suuniseid elluviimiseks.

Millise taime üle üle te kõige rohkem uhkust tunnete?
Laansoo: Praegu kasvab troopikamajas üks igavene vahva valgete õitega taim – saatuse puu. Teda võib küll pidada novembrikuu staariks.

Ta on õites väga uhke. Vaatamata oma nimele ta mitte mingit õnnetust kaasa ei too, vastupidi, hoiab kõik halvad asjad ära. Nii on vähemasti usutud.

Tema pikem nimi on õnnetu saatuse puu, sest ta õied on longus, niisugused kurvameelsed, nagu ta oleks natuke õnnetu. Sellest tuleb ka see nimi. Ta on mitmeaastane taim, aga ikkagi rohttaim, ta ei ole puu.

Aga üks puu, mille üle võib igal ajal uhkust tunda, on Austraalia hiigelpuu volleemia. Ta käbib tänavu rikkalikult. Ma ei suuda neid käbisid isegi ära lugeda, need on ühtlaselt ümber võra ja kui ühelt poolt loed ja lähed teisele poole, siis ei mäleta enam, mis käbid said loetud. Selle haruldasel Austraalia puul, mis on dinosauruste kaasaegne, õnnestus ühes kanjoni süvikus ellu jääda ja kõik kataklüsmid üle elada. See on ainulaadne! See puu avastati alles meie kaasajal. 1994. aastal Austraalias. Austraalia riik kinkis meile kaks taime 2007. aasta 1. septembril. Suursaadik valis selle kuupäeva, kuna siis algab meil kool ja Austraalias on 1. septembril rahvuspuu akaatsia päev. Volleemia käbid on natuke kõverdunud asjad oksa tipus. Mõni ütleb, et ah, see on kuusk, aga ei ole. Okkad on tal kolmes tasapinnas. Käbimine on ka eriline. Kui ta saab 15-aastaseks ja jõuab seega käbimise ikka, siis esimesena teeb ta isaskäbi. Ja kui need on paaril aastal olnud, siis hakkab ta ka emaskäbisid moodustama. Isaskäbid on keskmistel okstel, emaskäbid ilmuvad ülemistele okstele. Ta näeb isaskäbist teistmoodi välja. Meie puu teeb alles teist korda isaskäbi ja emaskäbi polegi veel teha jõudnud. Enne sõda oli see haruldane puu teada ainult kivististena, fossiilina. Kui Austaraalia pargivaht selle botaanikutele näha tõi, lõid nad käsi kokku – ei või olla, et see puu on veel elus!

Millised on aga teie enda lemmiktaimed?
Laansoo: No me peame ütlema nagu meie loomaaia kolleegid, et ega me ei saa kiinduda ainult ühte või teise liiki. Muidugi, ega päris võrdselt ikka kõigesse ei suhtuta kusagil. Eri inimestel on ikka oma lemmikud. Nii ka meil. Tallinna botaanikaaias on palju unikaalseid ja haruldasi taimi, mida mujal Eestis või kõikides botaanikaaedadeski ei kohta. Näiteks Austraalia endeem volleemia, mitmeid haruldasi palme, avamaal Ida-Aasia taimi ja taimi, millest võiks rääkida tundide kaupa.

Sinijärv: Üks hooajaline staar on meil Jaapani kirsipuu, neid on aias palmimaja ees päris mitu. Sel kevadel oli Jaapani kuu tutvustamisega selline lugu, et samal hommikul lõi oma õied lahti üks Jaapani kirsipuu. Me ise siin ka ei suutnud uskuda oma silmi, millise ime loodus meile kinkis ja meiega kaasa mängis! Võib ka öelda, et lemmikud olenevad aastaajast, looduse rütmid tingivad pideva liikumise ja igal hetkel on siin oma staarid.

Laansoo: Kui arvestada, et kirss on jaapanlaste rahvuspuu, siis oli see ikka tõeline märk meie ürituse jaoks. Muidugi on sel sakural, nagu jaapanlased ise oma rahvuspuud kutsuvad, ka erinevad sordid ja liigid, ja nii Tallinnas kui ka mujal Eestis on Jaapani rahvuspuid siia ja sinna istutatud. Näiteks Harjumäele Jaapani saatkonna ette, samuti kesklinna parkidesse. Ka Õismäele. Türil ja teistes Eesti linnadeski võime neid näha. Aga tore on see, et nad peavad meil vastu hästi, kuna nad tulid Jaapani põhjapoolselt saarelt Hokkaidolt. Ega sealt lõunapoolsest Jaapanist pärit kirsipuud meie talve üle ei elaks. Nad on ilusad. Nad on sageli ka roosade või punaste õitega, mitte ainult valgetega.

Kas nad siin kirsse ka kannavad?
Sinijärv: Muidugi kannavad!
Laansoo: Seda küsitakse meilt tihti, et kas neist ka mingi kasu on või peate neid ainult ilu pärast. Kirsse kannavad nad hästi, aga nii kui need hakkavad punaseks minema, on platsis harakad ja varesed ja hakid, kes teavad ju ka, mis on hea. Ega me ise kirsisaaki siit ei saa. Kirsid jäävad suuresti lindudele. Siin elab tohutult palju linde, ka selliseid, kes siit talveks ära lendavad. Me oleme siin koolilaste abiga pannud üles palju pesakaste.

Teil on palmimaja ees veel õitsev peenar, peaaegu talvel!
Sinijärv: Botaanikaaias tähistatava Itaalia kuu raames saatsid Itaalia botaanikaia kolleegid meile ideekavandi sellise installatsiooni tegemiseks. Seal oli vana aia järgi tehtud mitu kaasaegses võtmes ornamenti. Nendest valisime välja ühe, millel on seos ka eesti rahvakunsti ornamentikaga. See on taimeõie sümbol ehk taime geomeetria. Taimed on väga korrapärase ülesehitusega. Peenral õitseb muidugi põhjamaa kanarbik.

Eile sain teada, et nad peavad seal Padovas seda meie peenra tegemist üheks Padova ülikooli 800 aasta juubeli tähistamise ürituseks. See on nagu üks ametlik sündmus kohe järgmise aasta juubelil. 1222 loodi Padova ülikool. Meil on siis maailma vanima seni tegutsenud botaanikaaia, Padova ülikooli Itaalia stiilis talvepeenar, vähendatud koopia Padova peenra istutusskeemist. Padova botaanikaaeda peetakse üldse oma tähtsuselt aedade algallikaks, ta on oma tähtsuse tõttu kantud UNESCO kultuurimälestiste nimekirja. Teda peetakse siis botaaniliste teadmiste ja nende teadmiste ning kultuuri vaheliste seoste mõtestajaks. Siit on meilgi nii mõndagi üle võtta.

Mis osa on botaanikaaial linna liigirikkuse loomisel ja hoidmisel? Kus botaanikaaia tööd võib märgata ka linnas?
Sinijärv: Tõepoolest, botaanikaaia tegevus on laiem kui vaid oma territooriumil. Meie nõu küsitakse nii mõneski linnahaljastust puudutavas küsimuses, kaugemas plaanis on soov tegeleda Eestile omaste ja ajale vastu pidanud taimede paljundamisega. Kõige rohkem panustame eri dendroloogiliste, viimasel ajal üha enam ka rohttaimestiku, sammalde ning samblike inventuuride tegemisse, samuti anname soovitusi nende säilitamiseks. Anname nõu ka liikide valimisel istutusteks. Näiteks praegugi osaleme linnahaljastusse soovitatavate taimede loetelu koostamises. Kui aga rääkida veelgi laiemalt, siis igal pool maailmas on botaanikaaedade ülesannde lisaks maailma taimede tutvustamisele ka nende uurimine ja kaitse. Meil sündis ka Eesti kaitsealuste taimede kollektsioon meie botaanikaaias. Need ei asu muidugi meil ühes kohas, vaid laiali üle kogu territooriumi. Samblaala kui väga tänuväärt taime kasutamist murupindade alternatiivina tahame näidata. Seda sõnumit kannab ka see talvepeenr siin. Jaapanis on see eriti hinnatud. Seal on eraldi samblaid. Selles osalevad ka Tartu ülikooli bioloogid.

Laansoo: Siin tegeldakse ka kohalike haruldaste taimedega, mis on kas Eestis looduskitse all või koguni väljasuremise ohus. Näiteks rohelise jalaga sõnajalad, mis on hiiglaharuldased. Need avastati Eestis esmakordselt 2003. aastal, seda oli üks taim terve Eesti kohta. Sealt korjati siis eoseid ja külvati ja istutati siia.

Kui suur roll on linnaaedadel elurikkuse loomisel? Kuidas saab botaanikaaed siin nõu ja jõuga abiks olla?
Sinijärv: Linnaaedadel on suur roll elurikkuse loomisel. Võib öelda, et iga inimene saab linnaaedadega sellele kaasa aidata. Kõik need võtted, mida inimesed oma aedades kasutavad, oma linnaosa kujundamisel kaasa räägivad ja ette panevad, kujundavad lõpuks meie linna näo. Botaanikaaed saab anda selleks soovitusi ning luua eeskujuks näidispeenraid, mida oma piirkonna eripära arvestades järgida. Seisame selle eest, et kõik eelistaks Eesti kohalikke taimi, mis omakorda suurendaks lindude, selgrootute jt arvu. Meil on siin eraldi meelte aed, kus tutvustame erinevaid söögiks sobivaid taimi ja palju eksootilisi taimi. Igasugused restoranide kokad ja toiduvalmistajad on käinud siin teadmisi ammutamas. Siin saab targemaks toidu- ja ravimtaimede kohta.

Kuidas rohelus ja taimed meie ümber linnas inimestele mõjuvad?
Sinijärv: Taimed aitavad linnas kinni pidada tolmu ja reguleerida temperatuuri.. Viimaste aastate kuumadel suvedel on igaüks oma nahal tundnud jahutavate puude tähtsust. Sageli on sellest arusaamise hinnaks nendest ilmajäämine. Roheluse kujundamisel tuleb arvestada kohaliku eripäraga ja selle alusel liike valida. See annab kõige kindlama tulemuse nii ilu, loomulikkuse kui vastupidavuse seisukohalt. Ei ole mõtet püüda juba isegi kaunisse luitemännikusse rajada suurte jõupingutustega madalmurusat lilleaeda või Lasnamäele Nõmmet.

Kuidas on inimene taimedega seotud?
Laansoo: Taimed toodavad ennastsalgavalt hapnikku. Nad ei tee seda nimme, vaid hapnik eraldub sünteesi protsessi käigus lehe kaudu, varre kaudu, juure kaudu. Mis iganes rohelise taime raku kaudu. See on lihtsuhkur glükoos, mida sünteesitakse. Kui taimed ei teeks seda, kui hapnik ei eralduks, siis meie elu oleks võimatu. Me oleme otseselt seotud taimedega.

Ja kui inimesed selle peale mõtlevad siin meie botaanikaaias, siis nad ehk edaspidi suhtuvad lugupidavamalt taimedsse ja puudesse. Ei murra neid nii kergekäeliselt.

Millised on siis kõige olulisemad taimed, mis hoiavad inimeste elu Maal?
Laansoo: Need ei ole siiski vihmametsad, nagu vahel arvatakse. Need on ookeanide planktonvetikad. Seetõttu on vee, merede ja ookeanide puhtuse hoidmine veel olulisem kui maismaa taimede hoid. Muidugi, ookeanitaimi me ei kasuta praegu nii mitekesiselt nagu maismaataimi. Vetikate eri liike on ka vähem kui maismaal kasvavaid taimi. Aga hapniku tootmises on vetikad väga olulised.

Te olete nagu taimeriigi suursaatkond inimeste maailmas. Tänavu olete igal kuul tutvustanud mõne riigi loodust ja seal kasvavaid taimi. Kas botaanikaaias on siis tõesti nii palju taimi kõigist maailma riikidest?
Sinijärv: Neid on siin rohkem, kui keegi arvata oskab. Igatahes viimane Itaalia taimi tutvustav ringkäik kestis üle kolme tunni.

Laansoo: Ka siis ei jõudnud me veel kõiki üle vaadata, mis siin meil Itaalia taimeriigist näha on. See tõestabki, et botaanikaaeda peab ikka ja jälle tagasi tulema ning iga kord millelegi keskenduma, kuna inimvõimetel on piirid ja väga kaua ei suuda ju oma tähelepanu koormata. Mina olen siin töötanud järjest 36 aastat ja siiamaani pole kordagi igav hakanud (Naerab.) Ikka on midagi uurida ja kõike ei jõuagi elu lõpuni teada saada.
Sinijärv: Itaaliale pakkusimegi novembrit seetõttu, et siis vajab siin meil igaüks natukegi Vahemere soojust. Kasvuhoones seda saab.

Laansoo: Itaalia taimi on siin mitmeid ära märgistatud. No näiteks õlipuu ehk oliivipuu on Itaalia rahvuspuu. Itaalia rahvustaim on alpimagun, aga kõik Itaalia taimed ei pea ju meil avamaal vastu. Lõuna-Itaalia on ju subtroopika. Juba Roomas kasvavad apelsinipuud, mis meil õues ei kasva. Enamus Itaalia taimi ongi meil kasvuhoones: maasikapuu, õlipuu, loorberipuu, granaadipuu ja küpressid.

Siin kasvab veel üks Itaalia taim – roheline lepp. Tema õigustab oma nime, sest ta on üks viimaseid Euroopa taimi, mis sügisel väga hilja oma lehed kaotab. Novembris on ta veel lehes. Enamikul puudel värvuvad lehed sügisel kollaseks või punaseks, mõnel isegi valgeks. sellel lepal aga varisevad lehed rohelisena. Ta ei muuda lehe värvi ja sellepärast pandi talle ka selline nimi.

Meie avamaal kasvab ka luuderohi, mis on meil Itaaliga ühine taim. On ikka väga palju taimi, mis kasvavad nii Eestis kui ka Itaalias looduses. See pole muidugi Eestis tavaline taim, ta on levinud ikka rohkem Saaremaal ja Hiiumaal, kus talved on pehmemad. Mandril jääb ta talvel lume alla, kui roniks kusagile üles, siis külm võtaks ära, sest ta on igihaljas taim. Luuderohtu on varem kasutatud liigesevalu raviks.
Meil võib märgata ka edelveissi. See ei kasva ainult Itaalias, vaid ka Austrias ja muljal.

Mis on rahvast üllatanud Itaalia ja ka teiste maade taimede puhul?
Laansoo: Eestlaste jaoks võib olla mitmeid üllatavaid Itaalia taimi, näiteks alpi seedermänd ehk must mänd. Meil on neid parkides kaua kasvatatud. Tihti ei teata, milline on taimede algupäramaa.
Kui meil oli suvel Ungari kuu, siis enamik inimesi teadis küll Ungari sirelit, aga kui küsida, kas see sirel kasvab ka looduslikult Ungaris, siis arvatakse, et muidugi kasvab. Aga praegu enam looduslikult ei kasva. See oli paljudele üllatus. 19. sajandi alguses kirjeldasid Viini botaanikud seda sirelit ja siis ta tõesti kasvas Ungari territooriumil, aga Ungari koos Austria-Ungari riigiga oli siis suur, ulatus kaugele lõunasse, ka praeguse Rumeenia ja Ukraina aladele, kus ongi tegelikult ka Ungari sireli päris kodu.

Kas keegi veel töötab uue, sel aastal valmis saanud alpinaariumi ehk hiiglasliku kiviktaimla juures?
Sinijärv: See on meie väga tubli mägiaia alpinaariumi kuraator Krista. Ta on nagu mesilane olnud ametis kogu suve. Ja töö käib ka veel praegu, nii kaua kui vähegi saab. Osa platse on veel tühjad ja kevadel mägitaimede istutustööd jätkuvad. Kõik on Krista kätetöö. Tahaks loota, et juba järgmisel kevadel on siin väga palju taimi imetlemiseks.
Laansoo: Kui varem oli alpinaariumi kiviktaimlas suguluse printsiip, et sugulastaimed olid kõrvuti, siis nüüd uues mägitaimlas on meil geograafiline printsiip. Kaukaasia või Aasia mägede taimed on ühes kohas, Ameerika taimed teises kohas, Euroopa taimed omaette koos ja nii edasi, ikka piirkonna kaupa.

Sinijärv: Siia alpinaariumisse me teeme ka täienduse, ühe väikse esinemise lavakese ehk esinemispesa. Ansamblid ja ka loengupidajad saavad siin rahvale esienda ning inimesed istuksid tõusva alpinaariumi astangutel.

Tallinna botaanikaaed saab nüüd 60-aastaseks. Milline on see praegu võrreldes algusaegadega?
Sinijärv: Kui Tallinna botaanikaaed 1961. aastal Teaduste Akadeemia instituudina rajati, oli see puhtalt uurimisasutus. Nüüd, mil tegutseme linnaasutusena, on lisandunud ka ülesanne olla avalik külastuspaik. Vähe sellest, tänases päevas on meie üks kõige olulisem roll loodushariduse andmine. Nii et oleme ühtaegu nii teadus-, haridus- kui kultuuriasutus ning sellele lisaks lihtsalt vaba aja veetmise ja puhkamise koht. Meil on ilus ja hariv keskkond, kuhu linnamelust eemalduda.

Kas teie unistus – saada teaduse tegemiseks ja taimede ettekasvatmiseks head tingimused – on nüüd täitunud?
Sinijärv: Eile oli meie inimestel uues majas esimene tööpäev. See on hiigelsuur maja, seal võib ära eksida, aga annab meie rahvale täiesti uue hinagmise!

Laansoo: Botaanikaaed on aastaid unistanud, et saaks ise suvetaimi ja suvelilli ette kasvatada, et neid ei peaks sisse ostma. Siis saab ise valida ja mitmekesistada oma kollektsiooni. Muidu sõltume sellest, mida müüa pakutakse. Siin saab nüüd ette kasvatada ka selliseid lilli, mis on vähe tuntud. Uued ettekasvatamise kasvuhooned seda nüüd hakkavad võimaldama. Me hakkame botaanikaaias nägema ka selliseid lilli, mida veel linna haljasaladel ja koduaedades ei näe. Seda võimaldavad teha meie inimeste suured teadmised. (Naerab.)

Kunagi töötas botaanikaaias üks entusiastlik teadlane Helmi Võsamäe, kes just neid üheaastaseid taimi kasvatas. Paljusid asju tehti üldse siin Eestis esmakordselt. Võsamäe töötas siin 49 aastat, aia algusest peale. Nüüd teda enam meie hulgas pole, aga ma kuulen, kuidas paljud imestavad, et pole elu sees mõnda taime näinud, et see on ju esmakordselt Eestis. Siis ma pean neile ütlema, et seda kasvatati meil juba 30 või isegi 40 aastat tagasi, aga see ei saanud väga tuntuks. See jääb ka tulevikus nii, et osa taimi on tavalised ja osa haruldased ja ebatavalised.
Botaanikaaia ülesanne ongi neid ebatavalisi taimi rahvale tutvustada.

Millised on botaanikaaia tulevikuplaanid? Milleni tahaks lähiaastatel jõuda ja milleni kaugemas tulevikus?
Urve: Hetkel on kahtlemata kõige aktuaalsem uue maja töölepanemine ning Kiviaia tee 13 kinnistu arendamine. Just neil päevil kolime, inimesed seavad uusi töökohti sisse. Järgmisel aastal järgneb uue külastajate parkla ning külastuskeskuse ehitamine ja sisustamine. Nende tegevustega on lähiaastad tihedalt kaetud. Botaanikaaia suurem ja pikaaegsem visioon on olla kaasaegse keskkonnateadliku mõtteviisi ning aia- ja maastikukujunduse edendamise eestvedaja, elurikkuse uurimise, säilitamise ja kaitse keskus.

Tulekul jõulutaimede teemapäevad
• 26. novembril botaanikaaia sünnipäevakonverents “Igaühe loodushoid”.
• 1. detsembril teemapäev “Tallinna botaanikaaed 60”.
• 4. ja 11. detsembril Soome taimede ringkäik Urmas Laansooga.
• 18. ja 19. detsembri teemapäev “Jõulutaimi maailmast”.
• Järgmisel aastal jätkub eri maade looduse tutvustamine. Jaanuaris on järg Austraalia käes, seoses sellega avatakse palmimajas ka aborigeenide joonistuste näitus.
• Sündmuste kellaaegade kohta vaata infot https://botaanikaaed.ee/sundmused-2021 või helista 606 2679.
• Botaanikaaias saab ka rentida ruume või välialasid konverentsideks, piknikeks, näitusteks, pulmadeks või sünnipäevadeks. Üritusi saab läbi viia nii maalilisel maastikul kui ka troopiliste taimede keskel. Info ja broneerimine rent@botaanikaaed.ee või tel 5919 1797.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.