"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
VISIONÄÄRID: Rahvas vajab hariduses ja tervishoius mugavamaid digilahendusi, mitte firmadele rahaliselt kasulikku augulappimist (0)
28. november 2021
Scanpix

“Eesti riik peab looma ühtse andmehoidla kõigile terviseandmetele, see muudaks ravimise oluliselt kiiremaks ja tõhusamaks,” leiab arst ja IT-asjatundja Ain Aaviksoo. “Igale õpilasele võiks luua individuaalse õppekava,” viitab koolijuht Tõnu Piibur, mis suunas võiks digitiiger edaspidi sammud seada. Headest ideest pole puudust, samas möönavad paljud IT-spetsid, et Eesti e-areng on mandunud digifirmade kasumihuve teenivasse pisinokitsusse.

Tuntud ettevõtjal Heldur Meeritsal on e-äriregistrisse asja üsna tihti. Seal seisab kõik, mis puudutab ettevõtete eluringi: sündi, elu, surma – kõikide juriidiliste isikute andmed ühes kohas.

Iga visiit sellesse paljudele meist nii tuttavasse e-keskkonda, mida võib nimetada ka meie majanduse üheks olulisemaks toimimisorganiks, paneb Meeritsa aga ohkama.

“Kui äriseadustikku teeksid programmeerijad, oleks see seadustik palju lihtsam,” sõnab Meerits kergelt lõbusal noodil. “Juristide käes kukub see kõik väga segane välja. Kui hakata e-äriregistrisse midagi sisestama, tuleb paarkümmend eri dokumenti. Tulemus on, et inimesed kaotavad aega. Kui süsteemid oleksid lihtsamad, võidaksid sellest kõik. Üldiselt, kui kokku kuhjatakse pdf-faile, ei saa sellest midagi mõistlikku välja tulla.”

Eks kõik ole suhteline. Kindlasti on õigus ka neil, kes soovitavad Eesti digimahajäämuse kritiseerijatel mõnda aega välismaal elada, et meie digiriigist puudust tundma hakata. Areng on olnud nii kiire, et kõrvus vilistab tuul.

Näitame teed, ja ei näita ka
Eesti täieliku arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe kuulutas president Lennart Meri ETV otsesaates mäletatavasti välja 21. veebruaril 1996. Idee seisnes Eesti lennutamises digivallas kõigist maadest ettepoole, harides kõigepealt lapsi ja noori. Olulise sammuna nähti ette Eesti koolide varustamine kokku 17 000 arvutiga, mis taganuks meie rahvastiku digiharituse. Umbes 11 000 õpetajat said seejuures arvutikoolituse.

See idee tõesti lendas: alus rajati. Ilma igapäevase digiasjaajamiseta ei kujutaks täna elu ette. Eesti ekspordib e-lahendusi ja näitab majakana teed. Mõistagi jääb igasugu rahvusvahelistel konverentsidel mainimata, et ka aastal 2021 asume olukorras, kus umbes 70 000 majapidamist peavad Eesti digiriigi hüvede nautimiseks nägema kurja vaeva, sest maal pole piisavat internetiühendust.

Eesti asus digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksis (DESI) mullu EL auhinnatul seitsmendal kohal. Seega pole olukord EL taustal hull, et ahastada. Teisalt võib kohata IT vallas ju üksikuid kihvte lahendusi eraettevõtluses.

“Ega need ükssarvikud sündimata jää, toimugu riiklikul tasandil mis iganes,” tõdeb endine IT minister Kaimar Karu.
Nii Karu kui ka mitmed teised spetsid tõdevad, et digitiigri nimetus on tänaseks ära leierdatud ja mõttetu. Selle kuulutas iganenuks guru Linnar Viik juba aastal 2010. Hüpe digiriigiks ju omal ajal sooritati ja nüüd oleks tore, kui suudaks teiste tublide riikidega sama taset hoida. Seega: nüüd on mõelda vaja.

Tõsi, digitaalsete avalike teenuste poolest asume siiamaani esimesel kohal. Mis aga on see uuem eesmärk, kuhu Eesti digiriigina peaks liikuma, on vaidluskoht. Ühed ütlevad, et digipööre on saavutatud ja edasine on loomulik areng. Teised nõuavad uusi ohhoo-ideid ja algatusi.

Killustatus annab tööd ja leiba
Eestis on nüüdseks umbes 3000 e-teenust, millest suuremat osa hooldavad ja/või käitavad eraettevõtted. Riigi osa on seega viiendik. Kogu killustatuse ja selge visiooni puudumise taga võib aimata osaliselt üsna selgeid ärihuvisid. Mida rohkem aukude lappimist ja pisiasjadega nokitsemist, seda rohkem tööd ja leiba.

Endise IT-ministri Kaimar Karu sõnum on seejuures lihtne: me peame sissejuhatuseks ära kaardistama, mis jääb riigi- ja mis eraettevõtete rolliks. Seejärel tuleb seada selged sihid ja eesmärgid. Aitab küll ükshaaval üksikute keskkondade kallal nokitsemisest.

Põhiline, mida teisedki visionäärid ette heidavad, on suure vaate puudumine.
Nii on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas valmimas digiühiskonna visioon 2030. Selle teljeks, kui ametlikke teateid lugeda, peaks saama muuhulgas sündmusteenus.

Näiteks lapse sünni puhul ei pea tulevikus mitmest eri riigiasutusest teenuseid taga ajama. Kõik koondub riigiportaali eesti.ee: vanemahüvitised, -puhkused ja muu. Samuti nähakse ette kogu Eesti varustamise kaasaegsel tasemel internetiga ehk nn leviaukude likvideerimine. Samuti mugava digidialoogi pidamise võimalused ametiasutustega jne.
Ette saab aga heita, et 2030 on liiga kaugel. Me tahaks juba varem paremini elada.

Kas lõputu vigade parandamine mõnede projektide kallal kannab vilja?
Eesti kui digiriigi mainet kisuvad alla mitmed IT-projektid või lahendused, mida kahjuks ei saa eri põhjustel esitleda kui edulugusid. See loetelu pole muidugi lõplik.

• Tänaseni käib töö Eesti tõenäoliselt läbi aegade kalleima IT-projekti, SKAIS2 ehk sotsiaalkindlustusameti (SKA) infosüsteemi teise versiooni kallal. See käsitleb elatisabi, puudeastmeid sotisaaltoetusi jpm. 2019. aasta sügisest on siiski juba inimestele avatud iseteeninduskeskkond koos proaktiivse perehüvitiste teenusega. Kokku läheb erakordselt kallis süsteem, mis annab tööd trobikonnale Eesti IT-ettevõttele, maksma ümmarguselt 40-50 mln eurot. Seda on saatnud hangete nurjumised jm ebaõnnestumised. Süsteem pidanuks tööle hakkama juba 2017. a algusest ja tegemist on kõige konarlikuma, et mitte öelda läbikukkunuma projektiga meie IT-arenduste ajaloos.

• Kui äsjaste KOV valimiste eel loodeti, et enne seda saab valmis e-valimiste usaldusväärsuse audit, siis paraku nii see ei läinud. Valimiste tervikliku auditi hange kuulutati esimest korda välja aasta alguses ja uus katse tehti tänavu suvel, kuid nõuetele vastavaid pakkujaid ei leitud. Seejärel tehti suunatud pakkumine audiitorfirmale KPMG, kes peaks tööga valmis saama tuleva aasta aprilliks. Süsteem vedaski alt KOV valimiste alguses oktoobris: kui e-hääletus oli pihta hakanud, teatas süsteem umbes 900 e-hääletajale, et tegemist on testiga, nii et nood ei teadnud, kas hääl läheb arvesse. Arvutiteadlane ja TalTechi professor Tanel Tammet, kes on olnud üks Tiigrihüppe võtmekujudest, nimetas portaalis Digigeenius hiljem sellist prohmakat naeruväärseks. Ta on ka öelnud, et rolli mängib äpardustes ametkondlik ringkaitse. E-hääletuse turvalisust on uurinud ka IT-ministri juures tegutsenud töörühm, jõudmata siiski lõplike järeldusteni.

• Vaktsineerimist kinnitavate QR-koodide lugemise mobiiliäppi toitlustus- ja sündmusettevõtetele pole Eestis loodud. Selle asemel tarvitavad paljud asutused Euroopa rakendust, mis aga ei arvesta kolmanda süsti ehk tõhustusdoosiga. Seega on esinenud juhte, kus kolmanda süsti saanud inimene on mõnes kohas ukse taha jäänud.

Kas patsient võiks ise tekitada Covidi saatekirja?

“Patsientide jaoks võiks olla selline digitaalne abivahend, otsusetugi,” arvab perearst ja Tallinna perearstide seltsi juhatuse esimees Reet Laidoja. “Patsient saaks vastavalt küsimustikule märkida oma probleemid ja vastavalt probleemile saab tegevusjuhised, mida tegema peab või kuhu pöörduma.”

Samuti võiks see abivahend ise genereerida saatekirja Covid-testile. “Me kõik teame, kui hädas on koolides lähikontaktsete laste vanemad, kes peavad telefoni teel oma lapsele broneerima Covid-testi aega,” ütleb Laidoja. “Selleks võiks olla digitaalne võimalus, nagu on haigestunute testile suunamiseks.”

Laidoja sõnul on seega vajalik tuua patsientideni digitaalseid mediteenuseid. Ette on võetud uue patsiendiportaali loomine. Samuti arendatakse haigekassa eestvedamisel kaugteenuse mudeleid, mille osas on käimas konkurss.
“Nii patsiendid kui perearstid ootavad väga lahendusi, kus ka patsient saaks iseenda ravimeeskonna liikmena digitaalseid kanaleid pidi andmeid edastada oma raviarstile ja vastupidi – arst saaks teha järeldusi nende andmete põhjal. Ta saaks nõustada patsienti ilma, et patsient peaks alati kohale tulema. Need andmed peaksid liikuma meditsiinidokumentidena ja e-kirjad selliseks suhtluseks paraku ei sobi.”

Laidoja sõnul on kriisi vältel perearstide tarvitatavad süsteemid siiski kiirelt arenenud. Tänaseks on programmis tabelid, mille abil saab nii haigestumisi kui ka vaktsineerimisi mugavalt jälgida. Lõpuks, sel kevadel, said perearstid ühinetud ka digiregistratuuriga.

E-kool võiks olla päris õpikeskkond

E-kool võiks olla sisuga täidetud õppimisplatvorm, mitte vaid päevik nagu praegu. Nii toetaks see tõhusalt ka distantsõpet.

Tallinna inglise kolledži direktori Toomas Kruusimägi sõnul võiks e-kooli arendada loengukeskkonnaks, et saada üle õpetajate puudusest.

Paarisajaeurose palgatõusuga enam õpetajaks ei meelita. Parimad aine asjatundjad võiksid esialgu kasvõi matemaatika, keemia ja füüsika ala ainetunnid n-ö arvutisse lugeda. See oleks tõhusaks lisaks tavapärastele ainetundidele – seda enam, et eri põhjustel, kasvõi haiguse tõttu, jäävad õpilased mõnes kursuses sageli maha. Sarnast vaatenurka on blogis Meediavaht jt väljaannetes tutvustanud meediaasjatundja Allan Alaküla. Tema arvates vajaks e-kool samuti juba ammu sisuga täitmist. Millises kanalis seda teha, oleks tehniline küsimus. Lisaks kooli õppeaineid puudutavatele loengutele võiks e-koolist saada lihtsalt põnevat silmaringi laiendust. Muuseumitest ja elamuskeskustest leiaks küllaga asjatundjaid. E-kooli loengud hoiaksid ka õpetajate taset.

Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond märgib, et tema toetab samuti e-kooli sisuga täitmise ideed.
“Paberõpikud jäävad paratamatult järjest enam tagaplaanile, seega tuleks kasutada moodsamaid lahendusi,” sõnab ta. “Kõik lahendused, mis õppimist toetavad, on teretulnud. Kui e-kool oleks sisuga täidetud ja seega õppimisplatvorm, mitte vaid päevik nagu praegu, toetaks see tõhusalt muuhulgas distantsõpet. Päris tühi see leht ei ole, aga muidugi oleks tarvis ühte ja süsteemset lähenemist. Pluss oleks veel see, et õpilane saab ise otsida koolis õpitule lisa, kui mõni aine teda sügavamalt huvitab.”

Eesti e-kool, mis pandeemia alguses kasutajate tulva alla kokku jooksis, pärineb aastast 2002, kui selle lõi tänaseks unustatud sihtasutus Vaata Maailma. Elektroonne õppeinfosüsteem ühendab õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Pelgulinna gümnaasiumi direktori Tõnu Piiburi (pildil) meelest on e-kooli hea pool, et meil on ülevaade kõikidest õppijatest ja nende tulemustest. “Miinus on see, et me paneme sinna üles koduseid töid, aga sellega võetakse vastutus ära õppijalt endalt, et ta endale õppeülesandeid seaks,” ütles ta. Kui õpilane õpiks talle koostatud individuaalprogrammi raames päev või kaks kodus, õpiks ta endale rohkem vastutust võtma.

KAIMAR KARU: Kas oleme muutunud laisaks?

Endise IT-ministri ja praeguse ettevõtja Kaimar Karu arvates peitub Eesti kui digitiigri kohatise nõtruse taga süsteemse lähenemise ja konkreetse suuna puudumine.
“Võib-olla oleme natukene laisaks muutunud tervikuna selles mõttes, et meil puuduvad ideed, mida paremini teha,” mõtiskleb Karu. “Me räägime näiteks maksureformist, mis on kahtlemata tervitatav arutelu, aga kui palju me räägime sellest, et samu eesmärke (maksuraha suurendamine) saaksime saavutada mingil muul moel, ja kas tehnoloogia saaks meid selle juures kuidagi aidata. Me võime näiteks e-tervises luua igasuguseid vahvaid rakendusi, aga kui näiteks andmed, mida seal kasutatakse, on halvasti struktureeritud, siis uus rakendus iseenesest seda muret ära ei lahenda.”

Mida peaks tegema riik ja mida firma?
Karu arvates on Hoia äpp taas näide süsteemse lähenemise puudumisest.
Eraettevõtete algatusel loodi rakendus, mille kaudu nutitelefone tarbiv osa populatsioonist saanuks end Covidisse nakatudes haigestunuks märkida. Nii oleks hoitud terved haigetest lahus. Paraku on inimeste huvi selle vastu nüüdseks üsna kadunud. Kas tegemist on pigem raisatud aja ja rahaga, sest pole suudetud seda inimestele “müüa”?

“Sellest hetkest, kui see anti avaliku sektori kätte, kadus omanikutunne ära,” tõdeb Karu. “Riigi poolt ei võtnud seda keegi niimoodi vastu, et see on nagu päriselt toode, mida peaks edasi arendama. Küsimus oli, et kes vastutab, kes teeb, mille arvelt jne. Siin pole otseselt süüdistada kedagi, et miks hoolt ei kantud. Samad küsimused tuleb mujal, eraettevõtete ja riigi koostöö puhul ju samuti ära lahendada. Kust see piir jookseb, mida riik enda kätte võtab ja mida ta ei võta? Kes on see omanik, ja mille arvelt seda tehakse? Millise rea pealt raha tuleb?”

Karu arvates tuleks seega alustada praeguseks üsna hägustunud digimaastiku kaardistamisest. Tuleb ikkagi selgeks teha, mis rolli kannab riik ja mis rolli eraettevõtjad.

“Vaadates, kui kaugele digiriik tervikuna arenenud on, ja vaadates, mis võimalused on olemas, võiks meil olla palju rohkem ja palju paremini kui tänasel päeval,” räägib ta. “Aga ei ole. Selline on tunnetus. Mingeid võimalusi pole võimalik luua sellepärast, sest taristu on rabe. Mingeid pole võimalik luua põhjusel, et puudub suund või visioon, ehk kuhu minna ja mis on avaliku sektori roll. Avaliku ja era koostöö on iseenesest ju väga mõistlik.”

Näide on seesama e-kool. Kas see peaks olema nn tavakooliga paralleelne, muuhulgas täielikku kaugõpet võimaldav süsteem, või jätkata samas vaimus? Vastus arengukavades paraku puudub. Nikerdamine lisanduste-täienduste kallal aga ei vii kuhugi.

Äpp ei aita, kui andmed puudu
Suure pildi nägemise vajadust toonitab ka perearst Reet Laidoja.

“Paljud nutikad digilahendused toovad välja andmekvaliteedi teema,” räägib ta. “Andmeid ei saa kasutada, kui neid ei saadeta tervise infosüsteemi kokkulepitud viisil või kui neid üldse ei saadeta. Kokkuleppimise töö eri osapoolte vahel, kuidas andmeid edastada, on suur töö. Ja seda ei saa teha ainult IT-inimesed, vaid siin peavad ka meditsiinisüsteemi inimesed ise ütlema, kuidas nad andmeid näha soovivad, et neist igapäevatöös kõige suurem abi oleks. Seega – meedikute ja IT vaheline koostöö ja üksteise mõistmine on olulised.”

ARST JA IT-SPETS: Ühtne terviseandmete keskkond muudaks ravi odavamaks ja tõhusamaks

“Aukude lappimisele kulub rohkem aega ja energiat, kui üleminekuks uue põlvkonna lähenemisele,” ütleb endine sotsiaalministeeriumi e-teenuste asekantsler ja praegune ettevõtte Guardtime tegevjuht Ain Aaviksoo. Tema arvates tuleks inimeste terviseandmed koondada ühte keskkonda, sest siis läheks ravi odavamaks ja inimesed saaksid paremat abi.

Üleriigiline digiregistratuur, mis algselt pidi tööle hakkama 2008. aastal, hakkas toimima alles 2019. aasta augustis. Lisaks digiretseptile ja -registratuurile on tööle rakendunud pildipank ja tegutseb patsiendiportaal.

Üksteise pidev dubleerimine
Kuid raviasutuste infosüsteemide osas on pilt kirju. Enne pandeemiat ehk 2019. a leidis riigikontroll, et arstidel on siiski üsna keeruline eri süsteemidest patsientide kohta infot leida. Nii peavad tohtrid asjatult aega kulutama surfamisele eri andmebaasides. Kasutusel oli kokku seitse eri infosüsteemi, mida omakorda arendati enamasti tervishoiuteenuste osutajate juures eraldi, sh dubleeriti üksteist ja tehti ühekorraga sama tööd.

Pandeemia ajal süsteeme ühtlustati, lahendati sellega seotuid õiguslikke küsimusi ja olukord paranes. Arsti ja IT-asjatundja Ain Aaviksoo sõnul on käinud info vahetamine haiglate vahel kriisi ajal üsna väledalt. Siiski peaks tema arvates sammu edasi astuma ja looma ühtse üleriikliku terviseandmete registri.

“Kui kümme aastat tagasi räägiti, et peaks ostma ühe ühtse infosüsteemi kõigile Eesti haiglatele, siis tänapäeval ei ole selline lähenemine enam ajakohane,” räägib ta. “Riigil peaks olema üks rahvusvaheline standard, mille järgi siis on võimalik IT-mooduleid ehitada kõikidele haiglatele. Näiteks kui on üks väga hea radioloogiasüsteem (röntgenipiltide kogu), ei ole vaja igal haiglal arendada omaenda isiklikku radioloogiasüsteemi.”

“Eesti riik peaks looma ühtse andmehoidla kõigile terviseandmetele,” lisab Aaviksoo. “Kui praegu arutatakse, et raha on odav, siis selle peale tasuks laenu võtta, see on kindel investeering. IT-aukude lappimisele kulub rohkem aega ja energiat kui üleminekuks uue põlvkonna lähenemisele. Ravi läheb ühtlasi odavamaks, sest arstid saavad loogilisemalt ja lihtsamalt omavahel koostööd teha. Odavamaks läheb kogu IT ülalpidamine.” Lisaks paraneks inimeste ravimise kvaliteet.

Millal saame terviseandmed telefoni laadida?
Aaviksoo sõnul kasutavad Põhjamaade, aga ka Inglismaa ja Šotimaa, samuti Saksamaa haiglad taolist süsteemi ehk standardit OpenEHR. Selle peale on üle mindud viimastel kriisiaastatel.
“See on kindlasti vastuolus praeguste IT-arendusettevõtete ärihuvidega, sest tänapäeval sisaldab haigla infopank hästi palju andmeid ja peaaegu võimatu on uut infosüsteemi kasutusele võtta, sest andmeid vanast uude üle viia on tohutult kallis.”

Millal saavad inimesed aga mobiiltelefoni terve oma terviseloo, võib vaid oletada. Vaktsineerimistõendina kasutatava QR koodide lahenduse, mis on käigus alates mai algusest, lõi Eestile tasuta rahvusvaheline IT-ettevõte Guardtime. Ain Aaviksoo sõnul, kes on ettevõtte tegevjuht, pole tolle QR koodi laiem mõte aga mitte vaktsineeritust tõendada, vaid arendada see kood laiapõhjaliselt inimese terviseandmeteks. Iga terviselugu peaks olema inimesega kaasas ja inimene ise otsustab, kellele ta oma terviseloo esitab. Niinimetatud vaktsiinipassiks saamine oli seotuid lihtsalt vajadusega n-ö tulekahju kustutada. Praegu pole aga teada, millal selle projektiga tulemuseni jõutakse.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.