"Tulevikku vaadates tuleks vähemalt kodutarbijad börsipõhisest süsteemist välja suunata. Ainult nii on võimalik kliimaeesmärke tulevikus täitma hakata."

Alar Konist, TalTechi energiatehnoloogia professor
KAITSKEM LAPSI Paljud noored näljutavad või lõiguvad end, sest neil puudub vanematega hingeline side (1)
29. november 2021
Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Ly Rüüs. Foto Albert Truuväärt

Varguste ja uimastitega kimpus noormehe elu paranes alles siis, kui ta nõustus elama laste turvakeskuses. Ta hakkas käima trennis ning lõpetas põhikooli väga heade hinnetega, ütles Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonna juhataja Ly Rüüs. Tema sõnul pole lastekaitse loodud laste perest eraldamiseks, kuid lapse õigused on alati tähtsamad kui tema vahel ohtlikult, vahel lihtsalt oskamatult käituvate vanemate õigused.

16-aastane noormees sattus enne põhikooli lõppu nii suurde motivatsioonikriisi, et ei näinud kooliskäimisel mõtet. Sõprade seltsis võeti ette pisivargused, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. “Ema oli kogu aeg tööl, isaga kontakti ei olnud ja poissi valdas meeletu hüljatusetunne,” kirjeldas Rüüs. “See on tavaline, et üksikvanemad lihtsalt ei jõua kõigega tegeleda: on vaja raha teenida, korter maksta, süüa ja riideid muretseda. Tihti peavad need emad mõnd lihtsat ametit, kus tuleb teha pikki vahetusi, ja kui ei ole võrgustikku, on väga keeruline toime tulla.”

Koroonapandeemia võtab lõivu kõige nõrgematelt

Algul prooviti psühholooge-psühhiaatreid ja pereteraapiat, kuid miski ei aidanud. “Poiss oli nõus minema elama Nõmme tee laste turvakeskusse ja osalema seal sotsiaalprogrammis, mille raames elabki noor aasta aega turvakeskuses, käib sealt koolis, kohapeal toimuvad ringid ja nädalavahetustel saab koju,” rääkis Rüüs. “Areng oli täiesti uskumatu: põhikooli eelviimases klassis hakkas poisil õppimine hästi edenema, ta ise soovis trenni minna, ja kuigi algul oli reeglitest kinnipidamisega raskusi, püüdis ta väga. Ka ema toetas, ning kõigi koostöös lõpetas noormees kaheksanda klassi.”
Poiss jäi turvakodusse ka üheksandaks klassiks ja lõpetas põhikooli väga heade hinnetega, näiteks tegi loovtöö hindele viis. Samuti läks tal väga hästi poksitrennis ja -võistlustel.
“Teinekord on vaja sekkuda, et laps saaks kodukeskkonnast välja, viibiks kindla päevakava järgi teatud turvalisi piire ja suuniseid andvate spetsialistide mentorluse all, kindlal territooriumil ja saaks keskenduda oma arenguülesannetele,” lausus Rüüs.
Ülaltoodud juhtum on vaid üks näide, millega lastekaitsjatel tuleb tänapäeval rinda pista. Lastekaitsetöötaja abistab lapsi, kes on jäänud hooletusse või langenud väärkohtlemise ohvriks. Samuti neid, kellel on raskusi koolikohustuse täitmisega või eakaaslastega suhtlemisel, enesehävituslikud mõtted või raskusi õiguskuulekusega.Teemad ulatuvad lapse tervislikust seisundist või puudest riskikäitumise ja haridusliku erivajaduseni. Lastekaitsetöötaja tööpõld on väga lai ning abivajavad lapsed võivad olla ka päris pisikesed.
“Näiteks on tavaline, et narkomaanist naine ei ole ennast rasedusega arvele võtnud,” lausus Rüüs. “Siis helistab sünnitushaigla lastekaitsele, et teie linnaosa elanik sünnitas, aga oleme haiglas teda jälginud ja ohumärke täheldanud. Me võtame vanemaga kontakti, hindame olukorra ära ja pakume kas peretöötaja või psühholoogi teenust. Või kui on tegemist sõltuvushäirega, saadame ravile. Vahel, kui emal puudub pere tugivõrgustik ning lapse teine vanem ei ole teada, tuleb ka beebi perest korraks eraldada.”
Ligi kaks aastat kestnud koroonapandeemia on mõjunud kehvasti laste emotsionaalsele tasakaalule. “Lastel on olnud vähem toetust sõpradelt ning vanematele on lisandunud kohustusi, sh koolide distantsõppega seonduvaid ülesandeid,” märkis sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna arendus- ja ennetustalituse nõunik Heli Suvi. “Lisaks tekitab isolatsioonis olek paratamatult emotsionaalseid pingeid. Vaimne tasakaal on saanud häiritud just koduõppega, sest laps areneb ikkagi kontaktide kaudu. Iseäranis varateismelistele on ülioluline, et nad saaksid üksteise pundis olla, igasuguseid asju ütelda, teise reaktsiooni märgata ja õppida sellega siis toime tulema. Isegi üksteise nügimine ja teistest ülerääkimine on sellest vanuses oluline, et ennast ja teisi tundma õppida, See kõik on nüüd ära jäänud, tekitab pingeid ja lööb välja psüühikas.”
Laste vaimse tervise keskuses on praegu väga palju lapsi, kes on söömishäiretega, lõiguvad ennast või on juba suitsiidikatseid teinud. “Nende suhted ema-isaga on kaugenenud ja konfliktsed, sest nad tunnevad, et ei saa vanematelt abi. Vanemad aga ootavad teismelistelt lastelt iseseisvust kohustuste täitmisel ja vastutuse võtmist. Vastastikused nõudlikud ootused tekitavad konflikti,” kirjeldas Suvi. “Paljud lapsed jäid distantsõppel olles täiesti üksi, sest nt kaubanduse ja meditsiini, transporditööstuse jms valdkonnas töötavatel vanematel ei ole võimalik teha tööd kodukontoris. Kui võtta lapselt ära veel omavaheline suhtlus koolis, kasvab frustratsioon nii suureks, et enam ei anna asu.”

Vanemate solvumised viivad kohtusse

Lastekaitsjad peavad üha sagedamini seisma laste huvide eest ka siis, kui vanemad lahutavad. “Kui vanemad lähevad lahku, on nad ise kriisis ja käituvad sageli nagu lapsed,” märkis Rüüs. “Nende laps satub siis oma vanemate, kahe väikese lapse tasemel käituva täiskasvanu vahele. Sel juhul peab lastekaitsetöötaja võtma kõigepealt maha vanemate pinged. Alles seejärel saab hakata rääkima, et isegi siis, kui ekskaasa suhtes on meeletu solvumine, viha ja vimm, on lapsevanemlik vastutus üle kõikidest meie isiklikest jamadest.”
Suvi tõi välja, et kui mullu oli vanematevahelise hooldusõiguse vaidlusi üle Eesti kokku 601, siis tänavu kaheksa kuuga on neid juba 594. Lahutused nõuavad lastekaitsetöötajatelt lapse vajaduste, tema arengu- ja kriisipsühholoogia tundmist ning lisaks veel nõustamisoskust. Lahutajad sattuvad sageli tagasi omaenda lapsepõlve – ja siis võib näiteks ilmneda, et vanemal endal on kiindumussuhte häire. “Meil oli näiteks üks rahvusvaheline pere, kes läks omavahel nii riidu, et kisu või laps pooleks,” lausus Rüüs. “Ema tahtis, et temal oleks lapse ainuhooldusõigus, sest ta kartis, et isa võib täide viia oma kunagise ähvarduse võtta laps ja sõita lõunamaale, kust ta pärit oli. Kohtunik õnneks ei kuulanud eriti kummagi vanema esindajaid, vaid lasi vanemaid nõustada nii kaua, kuni nad võtsid lõpuks avalduse tagasi, sest said aru, et tegelikult on mõlemad normaalsed inimesed ega pea teineteist kartma…”
Sedalaadi töö võtab mõistagi aega. “Õnneks suunavad kohtunikud nüüd vanemaid aina enam koostööle, sest just see on lapse jaoks olulisim, elagu vanematest pealegi üks Aafrikas ja teine Alaskal,” nentis Rüüs. “Palju peab emadele-isadele selgitama, et nad ei kannaks lapsele üle oma tundeid, mis neil on teise vanema vastu: kui eksnaine ütles sulle “siga” või sina ütlesid talle “loll”, on see teie omavaheline asi, laps ei ole seda öelnud!”

Katki tegev võitlus lapse pärast

Rüüs rääkis, et inimesed uurivad üha rohkem oma õigusi ja ajavad neid ka kergemini taga. “Kui varem oli kohtusse pöördumine nagu viimane piir, kui enam mitte miski muu ei aidanud, on see nüüd esimene samm,” märkis Rüüs. “Seda on ka väga lihtne teha, sest elujärg on paranenud – inimesed saavad endale advokaate lubada. Ka meie tarbijalik ühiskond on jõudnud ameeriklaste sarnaselt seisu, kus igalühel on oma advokaat ja psühholoog. Meiegi näitame nüüd koha kätte kõigile, kes tunduvad varba peale astuvat!”
Sedalaadi juhtumite puhul tulebki mängu lastekaitse, kes üritab vanemaid lepitada ja veenda sõlmima kohtuväliseid kokkuleppeid näiteks suhtluskorra graafikute osas. “Eestis on võistlev kohtumenetlus – ka advokaadid võistlevad omavahel –, aga laste asjades ei tohiks võistelda, see teeb lapse lihtsalt katki,” ütles Rüüs. “Mul on hea meel, et riik tahab nüüd seada perelepituse riiklikuks teenuseks – siis ehk saab enne suuri kohtuvaidlusi palju küsimusi maandatud.”
Rõõmu teeb, kui vanemad saavad lastekaitsjate pingutustest abi ja see on lapse käitumisest näha. “Ehk nagu üks poiss toredasti ütles: “Nüüd saab suhelda nii ema kui isaga ja mingit jama sellest ei ole,”” lausus Rüüs. “Hea on kuulda, kuidas vanem ütleb, et kui poleks lastekaitse- võ peretöötajat, ei teaks ta siiamaani, milliseid võimalusi pakub töötukassa või kuidas saada perearsti juurde. Ja kui noor, kel polnud enne jõudu ei koolis ega trennis käia, lõpetab põhikooli.”
Kui vanemad ikka kokkuleppele ei jõua, liiguvadki vaidlused edasi kohtusse. Rüüsi sõnul on esinenud olukordi, kus ema-isa ei jõua üksmeelele isegi lapse kooli- või perearstivaliku osas. “On juhtumeid, mil 1. september on käes, aga lapsel ei ole ikka veel kooli, sest vanemad vaidlevad, kas ta läheb Narva või Kuressaare kooli! Lõpuks peab kohus asja ära otsustama, sest lapsel on õigus haridusele ja tema areng ei saa jääda toppama, sest vanemad on vastastikku solvunud ja kumbki ei saa oma uhkusest üle,” rääkis Rüüs, kelle sõnul on ka imekspandav, kuidas ema-isad järjest abitumaks muutuvad, olgugi et infot, kuidas end kasvatada ning last mõista, jagub üha rohkem. “Internetis leidub ohtralt materjali, kuidas areneb füüsiliselt, närvisüsteemi ja mõttemaailma osas näiteks kuni kolmeaastane laps. Aga ikkagi tullakse lastekaitsja juude jutuga, et kolmeaastane manipuleerib minuga – kindlasti on ema talle öelnud, et nii peab tegema!” Niisiis on vanema õpetamine samuti lastekaitsja igapäevane töö.

Laste õigused vanemate omast tähtsamad

Rüüs tõi välja ka vanemate endi suhtumise lastesse. “Praeguseid vanemaid kasvatas põlvkond, kes suhtus lapsesse kui omandisse,” märkis Rüüs. “Mentaliteet oli selline, et laps räägib siis, kui kana pissib, ehk teeb, mida vanem ütleb. Väga paljud arvasidki nii, nagu meil koolis üks õppejõud ütles: “Ise sünnitame, ise matame”. Laps oli omand ja pere oli puutumatu.”
Rüüs selgitas 1991. aastal Eestis ratifitseeritud ÜRO laste õiguste konventsiooni tagamaid, mis sätestab, et lapse suveräänsed õigused seisavad eraldi tema vanema õigustest. “Meie põhiseaduses on kirjas, et riik peab hoolitsema oma perede ja laste eest,” jätkas Rüüs. “Vahe avalikkuse ja perekonna puutumatuse vahel on õhkõrn, sest riik peab hoolitsema oma jätkusuutlikkuse eest. Ja riigi tuleviku loojad või edasikandjad on just lapsed. Nõnda on riik loonud lastekaitse, kes kaitseb lapse suveräänseid õigusi, mis on vanemaõiguste ülesed – ikka selleks, et riik ja ühiskond kestaks. Vanemad aga ei saa sellest pahatihti aru, nemad võtavadki lastekaitse poolset kontaktivõtmist kui rünnakut.”
Facebooki kinnistes foorumites arutavad vanemad ja vanavanemad selle üle, kas lastekaitse on repressiivorgan. “Lapsi tuleks lastekaitse eest kaitsta,” kirjutas üks inimene foorumis. “Olen oma lapselapse eestkostja ja pole kohanud kuskil nii lastevaenulikku suhtumist kui lastekaitsel. Nad on pinnapealsed, ükskõiksed ja ülbed.”
Rüüs rõhutas samas, et lastekaitse eesmärk ei ole lapsi peredest eraldada ega oma vanematest ilma jätta. “Need juhud on väga harvad ja äärmuslikud, kui vanema ja perega on tehtud aastatepikkust tööd, aga pakutud ja rakendatud abimeetmed ei ole tulemust andnud,” ütles ta.

Vanad mõtteviisid on visad kaduma

“Lastekaitsetöö puudutab valdkonda, mis on peredele väga intiimne ja isiklik,” põhjendas Rüüs, miks selle ametiga seonduvad müüdid on visad kaduma. “Kõike, mis on väga isiklik, võetakse väga tõsiselt, ja kui keegi soovib sekkuda, tekitab see hirmu. Kui inimene ka veel täpselt ei tea, mida lastekaitsetöötaja teeb ja mis on tema töökohustused, hakkabki ta juba ette kartma.”
Suvi lisas, et lastekaitsjal käib varjuna kaasas nõukaajast pärit kuvand “detskii inspektor,” mis lastekaitsetööle paratamatult kurja ametniku varju heidab. “Ka lastekaitsetöötajad ise tunnetavad, et selle ameti maine on avalikkuse silmis pigem negatiivne,” nentis Suvi. Küllap on oma pitseri jätnud ka erinev haridustase – õigusliku aluse sai lastekaitsetöötajate haridustaseme ühtlustamine alles 2016. aastal, mil jõustus uus lastekaitseseadus. “Enne selle seaduse koostamist selgus sotsiaalministeeriumi uuringutest, et lastekaitsetöötajate senine haridustase oli tõesti sõna otseses mõttes zootehnikust kehalise kasvatuse õpetajani,” mainis Rüüs. “Haridus, mis meil lastekaitse valdkonnas antakse, on küllaltki uus, varasemat koolkonda ega baasi ei ole.”
Rüüs paneb vanematele südamele mitte üldistada, kui kellelgi on olnud lastekaitsega halb kogemus. “Teinekord on ka juuksuri või hambaarstiga halb kogemus,” tõi ta paralleeli. “Kõik ei pruugigi inimestena sobida, sest laste ja perede teema on niivõrd intiimne valdkond. Siiski tasuks alati meeles pidada, et see, mida lastekaitseteenus endast kujutab, on abi ja tugi, mitte etteheited ja ettekirjutused. Kõik lastekaitsetöötajad teavad, et lastel on oma vanematega kõige parem kasvada, ja seetõttu me toetamegi emasid-isasid, et laps saaks kasvada oma vanemate hooles ja armastuses.”
Info abivajavast lapsest jõuab lastekaitseni väga mitut moodi. “Klassikaline “naabrid kaebavad” on sellest vaid üsna väike osa,” kinnitas sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna nõustamisteenuste talituse konsultant Tuuli-Brit Vaga. “Järjest enam võtavad ka näiteks koolid ja lasteaiad lastekaitsetöötajat kui partnerit, mitte kui kurja ametnikku, keda kaasata viimse abijõuna.”

Harjumaa lapsed vajavad kõige vähem abi

• Eestis töötab praegu 275 lastekaitsetöötajat, neist 114 Tallinnas ja Harjumaal.
• Mitmekülgset abi vajavaid lapsi oli 2020. aastal ühe lastekaitsetöötaja kohta keskmiselt 46.
• 2021. aasta esimesed kaheksa kuud on toonud lastekaitsjatele 1603 uut juhtumit. Kõige rohkem oli abi vajavaid lapsi elaniku kohta Põlvamaal, mullu üheksa lastekaitsejuhtumit 1000 elaniku kohta, kõige vähem Harjumaal – neli.
• Lastekaitsetöötajate laual kasvab hooldusõigusega seotud murede ja vaidluste hulk – 2018. a oli selleteemalisi toiminguid veel alla tuhande, mullu ligemale 1400 ja tänavu kaheksa kuuga üle 800.
• Lapse sünniperest eraldamised on aastate jooksul vähenenud. Kui 2016. aastal eraldati perest 353 last, siis 2020. aastal 284.

Anna teada kannatavast lapsest, ning kui vajad vanemana abi, ära häbene küsida!

• Kui tekib tunne, et lained löövad üle pea kokku ja väljapääsu enam ise ei leia, võib pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kelle kontaktid leiab oma linna või valla kodulehelt.
• Samuti võib anonüümselt pöörduda Lasteabi poole telefonil 11 6111 või e-kirjaga info@lasteabi.ee
• Seadus ütleb, et iga inimese kohustus on abivajavast lapsest teatada.
Sellest võib teatada oma linnaosa lastekaitsetöötajale: Kesklinnas tel
645 7846, Põhja-Tallinnas 645 7075, Lasnamäel 645 7706, Mustamäel 645 7595, Kristiines 645 7135, Haaberstis 640 4804, Nõmmel 645 7382, Pirital
645 7632.
• Otseses hädaohus olevast lapsest teata politseile lühinumbril 112.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

paneuroopa
5. dets. 2021 20:45
Perekond praegusel kujul peabki kaduma ajaloo prügikasti.