"Ei ole normaalne, kui kolm elutähtsat valdkonda ning lisaks kütus, gaas ja elekter võtavad eestlaste sissetulekutest 60 ja rohkem protsenti."

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja
Arenguseire: Eesti pikaajalise hoolduse kulud on Baltikumi madalaimad (0)
05. detsember 2021
Arenguseire keskuse uuringute juht Lenno Uusküla. Foto: Albert Truuväärt

Arenguseire keskuse uuringute juht Lenno Uusküla kirjutab keskuse blogis, et riigina panustab Eesti märkimisväärselt vähe avaliku sektori ressursse pikaajalisse hooldusesse, jäädes nii alla isegi Lätile ja Leedule. 

Eesti riigi panus on 0,4 protsenti SKT-st ehk veidi üle 100 miljoni euro aastas – mida on neli korda alla Euroopa Liidu keskmise. See on madal isegi võrreldes Eestiga sarnase elatustasemega riikidega nagu Läti ja Leedu, kus sama suhtarv on ulatub 1 protsendini SKT-st, vahendab BNS.

Eestis vajab igapäevaeluga toimetulekuks pikaajalise hoolduse teenuseid 160 000 – 190 000 inimest, kellest vaid iga kümnes saab vajalikke teenuseid riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt. Suur osa koormusest langeb lähedastele, kes muude võimaluste puudumisel jäävadki aastateks hooldajaks ning väljuvad sellega tööturult. Eestis on hinnanguliselt 50 000 omastehooldajat, mis moodustab 7,7 protsenti tööhõivest. Eakate arvu suurenemine rahvastiku vananemise tagajärjel suurendab omastehooldajate osakaalu tööhõivest 2035. aastaks juba enam kui 10 protsendini, selgub arenguseire keskuse raportist pealkirjaga „Pikaajaline hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“.

Kuigi tervishoiusüsteemi rahastamine on pikaajaliselt küsimärgi all ja haigekassa aastane puudujääk kasvab aastaks 2035 ligi 900 miljoni euroni, kehtib Eestis siiski solidaarne ravikindlustus. Inimese haigestumise korral kaetakse mõistlikus määras tema arstiabi kulud ja ei eeldata, et haige või tema lähedased maksaksid täiel määral raviteenuste eest või raviksid ise.

Eestis puudub pikaajalise hoolduse kindlustus. Riik tagab erihoolekande, kuid mitte hoolekande. Pikaajalise hooldusega seotud kulud on suured, kuid ühiskonnas peidetud. Need on Eestis jäetud vaid inimese enda ja tema lähedaste kanda. Kuna lähedased enamasti ei suuda tasuda hoolduse eest, siis tuleb jääda abivajaja eest hoolitsemiseks tööturult kõrvale. Pärast hooldusperioodi lõppu on abiandja ise tihtipeale sattunud abivajajate hulka, sest on nii füüsiliselt kui vaimselt kurnatud. Samuti on ta rahaliselt kehvemas seisus, kuna tööstaaži katkemise tõttu jääb ka pension keskmisest väiksemaks.

Kuivõrd pikaajalise hoolduse koorem on lähedaste õlul, siis on maksujõulist nõudlust hoolduse teenuste järele väga vähe. Seepärast pole Eestis välja arenenud ka paljudes riikides toimivad elementaarsed teenused – näiteks kodus osutatavad isikuteenused – abi söömisel, riietumisel või isikliku hügieeniga toimetulekul. Isegi kui abivajajat hooldav pere sooviks neid teenuseid osta, pole see lihtsalt võimalik. Seega satuvad paljud abivajajad liiga vara hooldekodusse, mis on kalleim pikaajalise hoolduse vorm.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.