"Ei ole normaalne, kui kolm elutähtsat valdkonda ning lisaks kütus, gaas ja elekter võtavad eestlaste sissetulekutest 60 ja rohkem protsenti."

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja
telemagasin "siin tallinn" Moedisainer Lilli Jahilo: käsitöö ja kvaliteetsed hingega loodud tooteid on alati maailmasse vaja (0)
10. detsember 2021

“Kui varem tegid inimesed pikki plaane ja tulid talvel tellima oma suvist kleiti, siis praegu on nii, et esmaspäeval tullakse –  kolmapäeval on pidu, kahe päevaga on kleiti vaja,” ütles saates “Siin Tallinn” moedisainer Lilli Jahilo.

Saatejuht Neeme Raud: 

Lilli Jahilo tere õhtust. Kas sinu moemajas Telliskivis Kalamajas on juba tunda sellist särinat mõnda aega õhus, et pühad on tulemas, kõik tahavad ennast viimase peal riidesse panna ja pühade eel väga head välja näha. Kui lugeda maailma ajakirjandus New Yorgis, Londonis, praegu kõik räägivad sellest, kuidas pühade ajal enda parimat mina näidata. On seesama tunne ka Tallinnas? 

Moedisainer Lilli Jahilo: 

Viimastel, ma ütleksin, paaril nädalal on küll mingisugune plahvatus nagu toimunud. Mul on tunne, et paljud peod, mis ei olnud kindel kas ikkagi toimuvad, on nüüd otsustatud. Kellel siis toimub, paljudel ka mitte. Tegelikult on ikkagi defineerinud see, et kõike on vaja kohe ja nüüd ja praegu. Et kui varem tegid inimesed pikki plaane ja tulid talvel tellima oma suvist kleiti, siis praegu on nii, et esmaspäeval tullakse –  kolmapäeval on pidu, kahe päevaga on kleiti vaja. Et selline hästi suur spontaansus on õhus ja märgib tegelikult kogu seda aastat. 

Neeme Raud: 

Sinu moemaja on nüüd väga Tallinna moemaja või isegi Kalamaja moemaja. Kuidas sa seda defineerid, mis on sinu moemaja stiil?  

Lilli Jahilo: 

No meie trumbiks ja tunnustooteks on ikkagi kleit. Oleme nüüd 11 aastat tegutsenud ja talvel saame brändina 12 aastaseks. Oleme fokusseerinud oma tähelepanu väga hästi istuvate väga kvaliteetsete rõivaste loomisele. Minul moto on see, et kui ma maailma üldse midagi loon, siis see peab olema väga hea asi. See peab su elu paremaks tegema. Et seda pahna on juba kõik kohad niigi täis, et selle juurde tootmine ei paku mulle midagi. Kui midagi teha, siis hästi. Ühesõnaga meil saab väga hästi istuvad, kvaliteetsed ja tujutõstvaid ja naisi jõustavaid riideid – aga nüüd ka mehi. 

Neeme Raud: 

Tõepoolest. Nii minu kui Anneli tuju täna õhtul tõstsid sina küll oma moemaja toodetega väga. See jakk, mis mul seljas, on sinu toode. Annelil oli väga uhke must särav komplekt seljas. Nagu sa ütlesid, et oled ka meestele hakanud mõtlema. 

Lilli Jahilo: 

See on tegelikult kõik tänu koroona aastale. Eelmisel aastal avanes mul võimalus osaleda Kohila Tammiku keskkonnakunsti sümpoosionil, kus ma uurisin Kohila paberivabriku, mis juba palju aastaid enam ei tööta, ajalugu. 

Neeme Raud: 

Kõlab nagu Kapa-Kohila tuli korraga Tallinna moeelu keskele. 

Lilli Jahilo: 

Ja see lihtsalt näitab seda, et inspiratsioon võib olla kõikjal, selleks ei pea tingimata minema New Yorki või Dubaisse. Ühesõnaga. Kohilas ma siis taaselustasin sisuliselt vanade töölisrõivaste elu, tõin nad ellu uute kangaste ja uute tehnoloogiatega.  

Neeme Raud: 

Kas see on ka töölisstiilis? 

Lilli Jahilo: 

Just see on põhimõtteliselt klassikaline töölisrõivas, mis on siis defineeritud uutest nii-öelda luksuskangastest.  

Neeme Raud: 

Siid ja puhvaika. 

Lilli Jahilo: 

Tegelikult ma läksin sinna Kohila paberivabrikusse lihtsalt sisse, läksin ekskursioonile. Kõik on jäänud seal selliseks nagu 86.aastal tehas kinni pandi. Ja ma nägin maas virnas vedelemas vanu töö puhvaikasid. Mul oli nii kahju neist puhvaikadest. Ma mõtlesin, et pean nendega midagi tegema. Mul oli meeles üks mohäär kangas, mis mul oli aastaid juba meeles tiksunud, et ma pean sellest midagi tegema. Sel hetkel ma teadsin, et see puhvaika ärkab ellu. Mohäärkangast taaskasutatud linnusulgedest vatiinist. See on meil töös ja on väga-väga töömahukas toode. Ta tundub selline sõna otseses mõttes prosta ja lihtne aga tegelikult on tehnoloogiline meistriteos. Nii et seda veel meie juurest ei saa. Me veel arendame seda toodet. Küll aga jakid ja pluusid on meil juba ka veebipoes olemas. 

Neeme Raud: 

Ja naistel on muidugi täiesti uus kollektsioon, mis põhineb Adamson-Ericu mustritel ja teostel. 

Lilli Jahilo: 

See on üks väga-väga põnev koostööprojekt Eesti Kunstimuuseumiga. Nemad pöördusid minu poole kui nad tähistasid oma 100 aasta juubelit. Juubeliprogrammi raames avanes mul võimalus ammutada inspiratsiooni Eesti kunstiklassiku Adamson-Ericu töödest. See oli pakkumine mis tuleb üks kord elus – sellest pidi kinni haarama. 

Neeme Raud: 

Miks just Adamson-Eric? Meil on veel teisi huvitava värvigammaga kunstnikke. 

Lilli Jahilo: 

Ju siis oli Kunstimuuseumil lihtsalt soov tuua just selle kunstniku looming taas inimeste silme ette ja defineerida seda kuidagi uues kuues.  Adamson-Eric oli äärmiselt produktiivne kunstnik, ta ei olnud vaid maalikunstnik, ta tegi väga palju ka tarbekunsti, oli väga tugev nahas. Ta tegi portselanmaali, keraamikat, mööblit, ehtekunsti. Ta oli tõeline oma aja hitt-disainer. Tema tööde arhiiv on lihtsalt meeletu. Kui ma siis hakkasin suure hurraaga seda kollektsiooni looma, siis mind väga kiiresti tabas selline tagasilöök. Kuidas ma saan teha sellest meeletust tööde arhiivist valiku? Lõpuks ma ikkagi olin sunnitud seda tegema. Siin on üks sinine gamma kus on näha tema portselanisarjast tulnud muster. Kollane kleit on väga hästi huvitava looga. Selle maalisarja lõi ta kohvik Tallinnale kuuekümnendatel aastal ja see ei läbinud tollast tsensuuri sest see maaliseeria ei olnud piisavalt nii-öelda nõukogudepärane ja piisavalt figuratiivne. Ühesõnaga öeldi, et hakka nüüd uuesti maalima. Paraku enne lõppes tema elu otsa kui ta selle maaliseeria ümber maalitud sai. Ma mõtlesingi, et on väga sümboolne need tööd tuua avalikkuse ette, kuhu nad kunagi tegelikult ei jõudnud. 

Neeme Raud: 

Kes on siis see stiilne inimene kes kannab Lilli Jahilo loomingut? 

Lilli Jahilo: 

Seda on väga raske defineerida. Ma arvan, et inimene, kes hindab iseennast, väärtustab kvaliteetset, hästi istuvat rõivast. Kunagi, kui ma oma ettevõtet alustasin, siis alati on ju esimene asi mida sa äriplaanist pead tegema – defineerida oma klienti. Tegelikult sa võid ju öelda, mida sa tahad, aga tegelikult on seda väga raske teha. Tegelikult ikkagi minu loomingu algpunkt on minu sisemine inspiratsioon. Ma küll alati arvestan oma kollektsiooni planeerides selliselt, et näiteks iga figuuritüübiga naine leiaks meie kollektsioonist midagi. Ma olen väga teadlik sellest, mida naised tahavad rõivatükilt – kaitseb, katab, kaunistab. Samas see alge on ikkagi on mingisugune kunstnikku nägemus. Ma ju ei kopeeri midagi. See looming tuleb minu enda seest. 

Neeme Raud: 

Ja sul on ikkagi väga suur austajaskond. Ma tean, sealsamas Kalamaja kandis mu tuttavad kes seal elavad, ütlevad, et nende jaoks on Lilli Jahilo see ultimatiivne – nad tahaksid ainult sinu riided kanda. 

Lilli Jahilo: 

Rõõm kuulda. Tegelikult pole see tee alati lihtne olnud. Kui ma alustasin, siis oli väga palju neid ärimehi, kes ütlesid, et sul oleks palju mõistlikum kasutada palju odavamaid kangaid. Vii oma tootmine kuskile Bangladeshi või kuskile odavamasse riiki. Aga ma mõtlesin, et milleks seda teha. Kui teha, siis kõige paremini. Tegelikult on väga raskeid hetki olnud, kui sa mõtled, et kellele seda kvaliteetset asja siis vaja on. Aga näe, nüüd ma võin öelda, et ikkagi on vaja. Et käsitöö ja kvaliteetsed hingega loodud tooteid on alati maailmasse vaja. Ma arvan, et nende järgi on nõudlus alati olemas. 

Neeme Raud: 

Ja meil kõigil, ma arvan, on ikkagi vaja ka nüüd, eriti pühade ajal neid õhtuid kui me saame uhkelt ja hästi ennast riidesse panna, olla enda ja teiste jaoks ilusad. No see lihtsalt tekitab sellise hea tunde. 

Lilli Jahilo: 

Rõivas on ju kõige lähem kiht sinule endale, see mõjutab väga palju seda, kuidas iseennast tunned. Kui sa ennast oma nahas tunned hästi, sa teed paremaid tegusid, oled parem inimene. Maailm võidab sellest. On väga oluline, ma arvan, et valida riideid mis peegeldavad sinu olemust, mis parandavad sinu eluolu ja sisetunnet. Eriti veel sellisel ajal, kui maailm on väga ebakindel koht. Isegi kui koroonalaine eelmisel aastal algas, siis me mõtlesime ka et mis me teeme. Kas nüüd keegi üldse siin kleite tahab. Aga väga kiiresti tegelikult naised mõistsid – hea küll, kui ma midagi muud elus teha ei saa, siis ma ikkagi ühe kleidi saan endale tellida ja ennast kasvõi kodus hästi tunda. 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.