"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
AASTA LINNAKODANIK Ka päris suure kopsukahjustusega inimesed väidavad meil haiglas, et koroonat pole olemas (2)
13. detsember 2021

“Mulle läks südamesse lugu kevadel vaktsineerimiskeskusse tulnud prouast, kes hakkas nutma, sest tema abikaasa lahkus meie hulgast pool aastat varem ja ei jõudnudki vaktsiini ära oodata. Proua elas oma kaasa kaotuse uuesti läbi, sest tema sai võimaluse ennast kaitsta, mees aga mitte,” räägib aasta linnakodaniku tiitli saanud ITK õendusjuht Ülle Rohi, lisades, et teadustekstid peaks olema lihtsamas keeles, siis inimesed ka vaktsineeriks end rohkem.

Ida-Tallinna Keskhaiglas töötav Ülle Rohi sai aasta linnakodaniku tiitli inimesena, kes võitleb eesliinil koroona vastu. Kuigi tavaliselt juhendab ta tööl teisi õdesid, on ta viiruse ajal ka ise inimesi Covidi vastu vaktsineerinud. Kolleegid kirjeldavad teda kui empaatilist inimest, kes on noorematele töökaaslastele imetabane õpetaja.

Õnnitlused tiitli puhul! Küllap on tegelikult kõik arstid ja õed praegusel raskel ajal tunnustuse ära teeninud?

Ma arvan, et kõik tervishoiutöötajad nii haiglates kui ka esmatasandil on tunnustuse ära teeninud, sest kõik me oleme endast viimase kahe aasta jooksul andnud veel rohkem kui enne seda perioodi.

Kui paljud vaktsineerimata inimesed on olnud üllatunud, et haigus neid siiski tabas?

Inimestel on loomuomane uskuda, et halvad asjad juhtuvad teistega, kuid sageli juhtuvad need meie endiga.

Neid inimesi ikka on, ja tegelikult see ei ole ainult Covidi puhul nii. Inimestel on loomuomane uskuda, et halvad asjad juhtuvad teistega, kuid sageli juhtuvad need meie endiga. Seda üllatust on ka Covidi puhul olnud – et kust ma selle sain ja miks mina seda nii raskelt põen? Mul kodustest ei haigestunud ju keegi! Need küsimused tulevad ikka esile.

Kas haigestunud inimesed on kahetsenud ka, et nad ei olnud vaktsineerinud, või usu vastu ikka ei saa?

On neid, kes seda tunnistavad, ja kindlasti on inimesi, kes seda võib-olla välja ei ütle. Kohtame ka päris suure kopsukahjustusega ehk siis väga raskelt haigeid inimesi, kes ütlevad, et see ei ole võimalik. Nad väidavad, et sellist haigust pole olemas, nad ei põe seda ja neid on tabanud mingi muu asi. Samas läks mulle südamesse lugu ühest kevadel vaktsineerimiskeskusse tulnud prouast, kes emotsionaalselt täiesti murdus ja hakkas nutma.

Alguses oli raske aru saada, mis temaga juhtus. Aga siis ta rääkis, et tema abikaasa ei jõudnudki vaktsiini ära oodata. Mees oli pool aastat varem lahkunud meie hulgast. Proua elas oma kaasa kaotuse uuesti läbi, sest tema sai võimaluse ennast kaitsta, aga mees mitte. Niisiis on tegelikult ka inimesi, kes kahetsevad, et nende lähedased ei jõudnud seda võimalust ära oodata.

Mida te vaktsineerimisvastastele öelda tahaksite, arvestades juba kolmandat aastat kestvat rasket olukorda?

On terve rida haigusi, mille puhul me praegu ei tea, miks need tekivad.

On terve rida haigusi, mille puhul me praegu ei tea, miks need tekivad. Neid ei ole võimalik ennetada mõne ravimi ega vaktsiiniga. Sellised on näiteks autoimmuunhaigused, nagu reumatoloogilised ja neuroloogilised haigused. Samas kui meil on võimalus mõnda haigust ennetada näiteks vaktsiiniga, siis on väga keeruline mõista, miks me seda võimalust ei kasuta.

Kui palju teie enda töös on ette tulnud koroonast põhjustatud surmasid?

Meie haiglas on olnud kolmanda laine ajal käesoleva aasta septembrist kuni novembri lõpuni ravil 333 Covid-patsienti. Nendest lahkus 61 haiget, see on päris suur number. Jah, lahkunud inimeste keskmine vanus jäi 80 aasta kanti. Kuid see ei saa olla põhjus ütlemaks, et nii ongi normaalne. Kui need samad inimesed poleks haigestunud, oleks nad tõenäoliselt olnud veel jõulud koos oma lähedastega. Lisaks näeme, et raskelt haigestuvad 30-50-aastased parimas tööeas ja perele väga vajalikus vanuses inimesed.

Kui suur roll on õe töös psühholoogial? Kui palju tuleb patsiente lohutada, näidata, et temast hoolitakse?

Professionaalsel suhtlemisel on suur roll – selleks, et patsiente ja nende lähedasi toetada, aga ka selleks, et ise keerulistes olukordades toime tulla. Covid olukorras on patsiendid sageli isoleeritud üksinda või kahekesi palatisse. Tavapatsient saab natukeseks ajaks palatist välja ja tal on võimalus kohata kedagi teist. Aga nakkushaiguste, sealhulga Covidi põdeja lamab sageli päevade kaupa palatis üksinda. Ainukesed inimesed, kes temaga seal kontaktis on, ongi õde ja hooldustöötaja. Väga oluline on, et meil jätkuks personali, et me ei teeks patsiendile vaid hädavajalikke protseduure, vaid saaksime tõesti ka olla tema kõrval. Aga meie haiglas on olnud võimalik ka hingehoidja teenust kasutada, et rääkida mõned jutud selgeks iseenda jaoks, mida muul ajal pole olnud aega rääkida.

Mis on teid ennast koroona puhul üllatanud?

Tavaelus väga aktiivsed inimesed ütlevad, et ka kolm kuud hiljem ei suuda nad sportida. See on üsna uus haigus, meil kõigil on palju õppida sellest.

Võib-olla koroonaviirus ise. Esiteks, et see haigus avaldub inimestel nii erinevate sümptomitega. Loomulikult on seal ühisosa, mida me kõik teame. Nagu näiteks peavalu ning maitse- ja haistmismeele kadu. Samas sümptomite hulk, mida inimesed kirjeldavad, on siiski üsna kirev. Väga raske on ennustada inimesele peale vaadates, et kas ta hakkab põdema seda kuidagi raskelt või kergelt, kas talle tuleb see post-Covidi sündroom või ei tule.

Ebameeldiv üllatus on ka, kui pikalt toimub taastumine haiguse järel. Tavaelus väga aktiivsed inimesed ütlevad, et ka kolm kuud hiljem ei suuda nad sportida. See on üsna uus haigus, meil kõigil on palju õppida sellest.

Millised on olnud viimaste kuude raskemad juhtumid ja mõtted, millega teil on olnud tulnud toime tulla?

Mulle kui juhile on kõige raskemad hetked, kui mõistan, et patsiendid vajavad plaanilist ravi, aga nad ei saa seda. Meil on hoopis Covidi patsiendid, kes vajavad hoolitsust, sest nad ei tule ise kodus selle haigusega toime. Ja ma mõistan, et meie personali hulk on väga piiratud. Ma mõtlen, et kaua töötajad jaksavad.

Täna ma siiski rõõmuga ütlen, et nakatumine ja haiglaravil olijate arv langeb. On tunda, et pinge läheb nagu natuke väiksemaks. Aga need küsimused on õhus ka plaanilist ravi vaadates. Et kas plaanilist ravi vajavate patsientide jaoks on meil veel personali, kes kogu edasilükatud töö jõuaksid kiiresti järgi teha?

Kas tegelikult olid arstid ja õed selliseks pandeemiaks valmis?

Kindlasti maailm õpib sellest, lihtsalt see võtab natuke rohkem aega, kui me tahaks.

No teatud nakkushaiguse puhangud on käinud ikka maailmas ja haiglates ringi. Aeg-ajalt on olnud ka gripipuhanguid, kus haiglad on pidanud tegema otsuse, et uusi plaanilisi haigeid sisse ei võeta, kuna gripp on liikunud patsientide vahel. Aga need on tavaliselt olnud väga lühikesed perioodid, mis on kestnud võib-olla nädala või kaks, kui sedagi. Haiglas on loomulikult olemas selged eeskirjad, kuidas käituda, kui sees on nakkustega patsiendid. Kindlasti on kogu meditsiinile katsumus, et võib tulla midagi, mis on nii suure ulatusega ja ei tunnista mitte mingeid piire, ei riigipiire, rahvuspiire, vanuse piire, mitte midagi. Selleks maailm valmis ei olnud.

Kindlasti maailm õpib sellest, lihtsalt see võtab natuke rohkem aega, kui me tahaks. Võib-olla uusi haiglaid, ka Tallinna Haiglat projekteerides mõeldakse rohkem sellele, kuidas oleks hästi kiiresti võimalik tekitada isolatsiooni võimekusega ravikohti. Ja et personal ei oleks liiga palju ühes kohas koos, vaid tekiks hajutatuse võimalus. Järjest vaadatakse üle ka kõike ventilatsiooniga seotut.

Koroonaajal on eriti tugevalt välja paistnud õdede puudus. Milliseks see teie tööpäevad muudab?

See ongi üks teravamaid probleeme praegusel Covid ajal. Esimese Covid-laine ajal tundus, et meil ei jätku isikukaitsevahendeid. Sest järsku maailmas tõusis nõudlus nende järele tohutult. Me ei teadnud, kuhu see pandeemia liigub, kas meil jätkub voodikohti. Kogu personal, kes meil oli olemas, oli valmis ennastohverdavalt tegema kõike, mis vaja. Kui me vaatame teise ja kolmanda laine aastat, võin kohe öelda, et Eesti ei eristu tegelikult muust maailmast. Euroopas on hulk inimesi tervishoiust lahkunud, seda võib-olla ka vanuse tõttu. Kui nad enne ei teinud otsust pensionile jääda, siis pandeemia tõi selle otsuse langetamise lähemale.

Covidi ajal on õdede ülesannetele lisandunud vaktsineerimised ja testimised, samas me ei ole ju vajalikul arvul õdesid juurde koolitanud. Täpselt needsamad inimesed peavad lisakoormuse ära katma. Üldjuhul on õed ju naisterahvad, nad on väikeste ja kooliealiste laste vanemad. Et kui nende enda laste haigestumine tõuseb, tähendab see ju automaatselt, et mingi osa töötajaid on töölt eemal. Inimesed teevad metsikut ületööd, ületundide arv on väga-väga suur.

Kui palju õdede töökoormus kasvanud on?

Inimesed töötavad pooleteisekordsete töötundidega, sest me ei saa jätta patsienti ilma hooleta.

Inimesed töötavad pooleteisekordsete töötundidega, sest me ei saa jätta patsienti ilma hooleta. Milline on töötaja, kes on varsti kaks aastat järjest töötanud ülekoormusega, füüsiline või vaimne vorm? On vähetõenäoline, et tema töö kvaliteet on täpselt sama, kui on ühel väljapuhanud inimesel. Personal muutub tundlikuks. Võib-olla tavapärases situatsioonis mõni konfliktikene või väike pinge õhus maandutakse väga professionaalselt ära.

Aga kui inimene on väsinud, siis ta on ikkagi inimene. Ja eks ühel hetkel võib hakata tööle ka alalhoiuinstinkt, kui inimene lihtsalt ei jaksa seda kõike enam teha. Loomulikult kõik ravimiprotseduurid tehakse ära, patsient kindlasti ei jää nendest ilma. Samas just suhtlus, millest me enne rääkisime, jääb tagasihoidlikuks. Sellises olukorras pole enam võimalik kuulata patsienti ja tema muresid arutada.

Kuidas kroonilist õdede puudust leevendada saaks?

Oleme 15 aastat eri haiglate ja erialaühendustega püüdnud tõestada, et õdede õppekohtade arvu tuleb oluliselt suurendada. Meil on vaja vastata elanikkonna vananemisele, millest me ei saa mööda vaadata. Loomulikult nüüd Covidi ajal on pinge läinud veel suuremaks, sest personali vajadus on tõusnud drastiliselt.

Kui Covid kõrvale jätta, siis millised on tüüpilisemad tervisemured, mis meie inimesi kimbutavad?

Uuringud on leidnud, et majandusliku seisu ja hariduse vahel on seos. Samuti on seos hariduse ja terviseharituse vahel. Meil on solidaarne tervisekindlustus, vältimatut abi saavad kõik. Samas ei ole uudis, et omaosalusega tervishoiuteenustele ei ole ligipääs kõigil samasugune. Hammaste ravi on suures mahus täiskasvanutele tasuline. Samas kui inimesed ikkagi peavad toime tulema väga piiratud ressurssidega ja neil on valida, kas perel on laual toit või on see tema hammas parandatud, siis on ilmselge, see eelistus tehakse pere kasuks. Nii et see mõju on kindlasti olemas.

Samas on ka terve rida tervishoiuteenuseid, mis on mis on tasuta. Eestis ei maksa vähiennetuse raames tehtavad rinnavähi või emakakaelavähi uuringud patsiendile midagi. Need ongi tasuta, et saaksime avastada haigusi võimalikult vara. Nii vara, et seda on võimalik päris kindlasti ravida, pidurdada väiksemate kuludega. Terviseharituse teema, on ka, et kas me kasutame kõiki oma võimalusi. Ka hammaste puhul on lihtsam kontrollis käia, mitte oodata, millal tekib suur ja palju raha nõudev probleem.

Samas mind näiteks puudutavad alati patsientide lähedaste lood, kes peavad tasuma oma lähedase eest märkimisväärse hooldekodu tasu või statsionaarses õendusabis omaosaluse summa ning nad tunnistavad, et nad peavad materiaalse olukorra tõttu teenusest loobuma.

Kuidas me üldse selleni oleme jõudnud, et enne uskus inimene oma arsti, nüüd aga iga suvalist inimest internetis?

Sotsiaalmeedia on info levikut palju muutnud. Enam ei ole tähtis see, mida naabrinaine rääkis. Naabrinaine rääkis aga seda, mida temale päeval oli arst rääkinud. Praegu on info levik kontrollimatu. Siinkohal tasub mõelda, et tõenduspõhine meditsiin avaldab oma uurimistulemusi sageli väga akadeemilistes artiklites. Need on mustvalged, täis statistilisi numbreid ja palju keerulist sõnakasutust. Lihtne inimene peab pingutamat, et akadeemilisest sõnumist aru saada. Selle kõrval tundub kellegi kusagilt kuuldud ja kolm korda lihtsas keeles ümber jutustatud lugu palju veenvam. Eriti kui see lugu muutub iga jutustamisega hirmsamaks. Värvikas lugu hakkab levima eriti siis, kui see on pakendatud atraktiivsemalt.

Üldiselt eestlane arsti juurde ei lähe, eriti mehed. Millest see tuleb ja kuidas olukorda muuta?

Ma arvan, et põlvkondade vahetusega toimub muutus. Seetõttu on nagu hästi oluline veel kord toonitada, et inimene saaks kodust, lasteaiast ja koolist õige sõnumi. Lihtsam on ennetada ja käia kontrollis, kui ravida.
Ka oma perearsti või pereõega tuleks saavutada vastastikku austav ja nõustav suhe. Et ei oleks mingi suur ettevõtmine oma tervisemure korral neile helistada ja küsida nõu. Ühiskond lihtsalt unustab vahel ära, et see võimalus on olemas.

Kui suur mõju on näiteks vaesusel inimese tervisele?

Uuringud on näidanud, et majandusliku seisu ja hariduse vahel on seos. Samuti on seos hariduse ja terviseharituse vahel. Näiteks suuhügieen või hammaste tervishoid. Samas kui inimesed peavad toime tulema väga piiratud ressurssidega ja neil on valida, kas perele toit laual või endal hammas parandatud, siis on ilmselge, et see eelistus tehakse pere kasuks. Aga siis me näeme neid tagajärgi ja tulemusi, eks ole. Nii et see mõju on kindlasti olemas.
Samas on ka terve rida tervishoiuteenuseid, mis on tasuta.

Meie oma haiglas ei maksa näiteks rinnavähi või emakakaelavähi uuringud patsiendile midagi. Need ongi selle jaoks, et saaksime avastada haiguse võimalikult vara. Nii vara, et seda on võimalik päris kindlasti ravida, pidurdada. Terviseharituse teema on ka, et kas me kasutame kõiki oma võimalusi. Ka hammaste puhul on lihtsam kontrollis käia, mitte oodata, millal tekib suur ja palju raha nõudev probleem.

Samas mind näiteks puudutavad alati patsiendid, kes peavad tasuma oma lähedase eest märkimisväärse hooldekodu või õendusabi summa. Ja on väga raskete valikute ees, et kas nad saavad seda endale lubada.

Kas siis poliitiliste otsustega on selgelt võimalus haigusi vähendada või ära hoida?

Terviseharitus algab ju ka kodust, lasteaiast ja koolidest. Väga oluline on, kuidas me oma järgmist põlvkonda kasvatame,

Kui see puudutab ennetustegevusi, siis jah. Haigekassa raha peab minema ka teadlikkuse tõstmisele ja ennetuse jaoks. Vähiennetuse jaoks on tegelikult finantsid olemas, kuid igal aastal ei kasutata seda summat ära. Hambaravis võib-olla peaks jõudma need summad siis tõesti õigete inimesteni.

Terviseharitus algab ju ka kodust, lasteaiast ja koolidest. Väga oluline on, kuidas me oma järgmist põlvkonda kasvatame, milliseid teadmisi neile anname ja milliseid väärtusi nendes kujundame. Inimesel peaks tekkima arusaam, et ta vastutab oma tervise eest. Tervishoiusüsteem ei saa selle eest vastutada, ta saab aidata ja toetada.

Mis aitab kõigele raskustele vaatamata toime tulla ja optimistlikuks jääda?

See, et suurem osa patsiente saavad meie tööst abi. Tegelikult on märkimisväärne hulk inimesi, keda tervishoid siiski aitab, annab juurde nende elukvaliteedile ja eluaastatele. Tervishoid laiemalt loob väärtust, see on ikkagi suure missiooniga töö. Kui mõtleme, et me oleme tagasi andnud inimese oma perekonnale, sõpradele, töökollektiivile – siis oleme juba midagi muutnud.

On teil ka hobisid, mis aitavad taastuda?

See on aeg, mis jääb üle töötundidest nii töökohal kui ka kodus, kui on vaja teha ülesandeid, mis päeva sisse ei mahtunud. Pigem on see aeg looduses väga lähedaste ja turvaliste sõprade ringis. Ma olen joogaga tegelenud, et aeg-ajalt ennast siis tasakaalustada.

Kõigile tasuks rõhutada, et kui inimene tunneb ennast vaimselt väsinuna, siis esiteks tuleks teha oma unerežiim korda. Unetunnid ja une kvaliteet on ääretult olulised.

Kui oluline on tegelikult olnud perede toetus õdedele ja arstidele, et nad karmil koroonaajal jõuaksid teha oma tööd?

Kõik pered, kes on valmis oma meedikust lähedast aktsepteerima ja tunnustama, vajavad igal juhul tunnustust ja kiitust. Sageli ju saavad ka tervishoius inimesed kokku ja peres võib olla mitu inimest, kes töötavad tervishoiu erialadel. Meedikust pereliige on ära nädalavahetustel ja öösel. Neil peavad olema tugevad pered, kes suudavad oma elu nii korraldada, et mõni pereliige saaks olla kasvõi 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas tööl. Aga kindlasti see on väljakutse. Sest meedik ei saa tihti minna nädalavahetusel külla, välja ega kuhugi teise linna, sest ta on ka kodus väljakutsevalves. Sellega peab alati arvestama.

Tallinn tunnustas aasta tervishoiutöötajaid, kes on pidanud taas raske aasta üle elama

“Kasvõi heade sõnade ütlemine on olnud väga oluline selle enam kui kahe aasta jooksul, mida me oleme pidanud koos üle elama,” lausus üks Tallinna aasta tervishoiutöötaja tiitli saanutest, Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivravi õendusjuht Piret Kleemann.

Linn tunnustas lõppeva aasta parimaid tervishoiutöötajaid möödunud nädalal raekojas. Kleemann lisas, et koroonast tervenenud inimesed on arste ja õdesid ka meeles pidanud selle eest, et nad nende elu eest võitlesid. “See soojendas südant, kui meile saabusid väikesed meened, osale olid isegi väga südamlikud sõnad kaasa kirjutatud,” märkis õde.

Abilinnapea Betina Beškina lisas, et koroonakriisi ajal on tervishoiusüsteemil tulnud silmitsi seista erakordselt suurte väljakutsetega. “Arstid ja õed on töötanud kohati inimvõimete piiril, et hoolitseda abivajajate eest ja päästa elusid,” lausus ta. “Kuid vaatamata kõigele suudavad nad oma töös olla jätkuvalt osavõtlikud, abivalmis, toetavad ja sõbralikud ning teha oma tööd tõelise pühendumisega. Ent abi vajatakse jätkuvalt ka teiste tervisemuredega. Minu siiras tänu ja sügav lugupidamine kuulub kõigile tervishoiutöötajatele – nii neile, kes on võidelnud koroona eesliinil, kui ka neile, kes teevad oma tavapärast tööd patsientide tervise heaks.”

Tunnustamiseks esitati tänavu 17 tervishoiutöötajat, kelle juures lisaks professionaalsusele hinnati ka inimlikke väärtusi. Esile tõsteti arste ja õdesid, kes on ääretult kohusetundlikud ja laialdaste teadmistega, vastutulelikud ja suure empaatiavõimega. Oluliseks peeti pidevat enesearengut, erialaseid teadmisi ja uuendusmeelsust ning panust kolleegide ja järelkasvu juhendamisel. Ära märgiti tervishoiutöötajate hindamatu panus koroonapandeemia ohjamisel, olgu see siis haiglas, perearstikeskuses või mujal. Väga väärtuslikuks peeti nende oskust pakkuda abivajajatele tuge ja turvatunnet ka kõige keerulisemas olukorras.

Tänukirja silmapaistva töö eest tervishoiuvaldkonnas said Ere Vasli ja Viktoria Tallinna lastehaiglast, Nailja Idrissova ja Kai Lauter Tallinna hambakliinikust, Helju-Reet Sepp ja Piret Kleemann Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, Vladimir Borissov ja Zoja Petermann Lääne-Tallinna Keskhaiglast, Ilmi Reinmaa ja Annaliisa Kruutmann Ida-Tallinna Keskhaiglast, Elmira Mamedova ja Natalia Pozner Tallinna perearstikeskusest, Žanna Abel Tallinna kiirabist, Terje Salu OÜ-st Koduõde, Triin Perkson Jürgensoni perearstikeskusest, Svetlana Lorvi-Talisainen SA-st Tallinna koolitervishoid ning Anni Hanst Kivimäe perearstikeskusest.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

autor välja
16. dets. 2021 14:53
https://eestinen.fi/2021/12/teadlane-koroona-paases-suure-toenaosusega-valla-wuhani-laborist-ja-see-oli-hiinas-loodud/ USA Harvardi ülikooli teadlane ütles Briti parlamendisaadikutele, et koroona pääses tõenäoliselt valla Wuhani laborist ja see oli Hiinas kunstlikult loodud. Harvardi teadlane dr Alina Chan ütles, et Wuhani labori leke on kõige tõenäolisem, sest Hiina võimud püüdsid seda varjata, vahendab Daily Mail.
Minu Arvamus
13. dets. 2021 23:45
On kaks äärmust kahes otsas, millest tegelikkuseni on tükk tühja maad. Need on need, kes väidavad, et koroonat pole olemas ja need, kes väidavad, et ainult vaktsineerimine ja koroonapassid päästavad viirusesse nakatumisest.