"Tulevikku vaadates tuleks vähemalt kodutarbijad börsipõhisest süsteemist välja suunata. Ainult nii on võimalik kliimaeesmärke tulevikus täitma hakata."

Alar Konist, TalTechi energiatehnoloogia professor
Neitsitorni kuulus kohvik ärkab peagi taas ellu (0)
13. detsember 2021
Erakogu

Neitsitorni on kavas rajada kohvik, mis meenutab sealset 1980ndate kuldaega, tutvustab Tallinna kohvikukultuuri ja pakub oivalist vaadet vanalinnale.

Ehitusmaterjali ja töökäte nappuse tõttu jäi restaureeritav Neitsitorn seitsmekümnendatel kauaks lõhkujate meelevalda seisma. Häirekella lõid projekti autor arhitekt Tiina Linna ja metallikunstnik Taivo Linna, omamoodi juhtisid lagunevale muistisele tähelepanu ka Ivo Linna ja ansambel Apelsin. Keegi ehk mäletab veel, millise naljaka video nad tegid oma palale “Raamid” – see paroodia võeti üles just Neitsitorni poolelioleval ehitusel, kus seisid kuhjas silikaattellised, millega seal vana gootikat taasluua üritati.

“Näeme, et ka nõukogude ajal püüti siiski meedia kaudu võimukandjaid pisut survestada,” kommenteeris Kiek in de Köki muuseumi kuraator ja giid Tõnu Pedaru Apelsini poiste nalja. Nali mõjus, sest pärast olümpiamänge hakkas asi taas liikuma ja juba 1980.-1981. aasta vahetusel võidi pidada Neitsitorni kohviku avamispidu.

“Enne oli siin ka kohvikuruum ja seal ees garderoob,” näitas Pedaru praeguse Neitsitorni piletimüügiruumist koridori suunas, kust nüüd rahvas torni muuseumi sisse astub. Meenutasin vaimusilmas kaheksakümnendaid, mil selle kohvikutorni keldrikorruse veinibaari külma ilmaga ikka pidi külastama just sealse oivalise hõõgveini pärast. Uksel seisis šveitser, kellel oli palju tööd. Kõik sisse ei saanud, nõukaajal olidki uksehoidjad ametis rohkem tõrjetegevusega.

Tänapäeval aga püüab iga kohvik ja baar ka üksikuid tänaval uitajaid kuidagi sisse meelitada. Pedaru tunnistas, et see plaan on ka Neitsitorni varsti avataval uuel – või siiski vanal – kohvikul, mis heal juhul juba uue aasta alguses uksed avab.

Kuulus hõõgveinibaar

Neitsitorni keldris kunagi asunud hõõgveinibaari teati üle terve Nõukogude Liidu. Seal pakutav hõõgvein oli sama kuulus nagu Karoliina keldribaari oma. Neitsitornis oli ka veel mõni aeg tagasi, pärast uut renoveerimist, palju kohvikuruume. “Aga sellise suure kohvikuna, nagu ta 2013. aastal avati, koht ennast siiski ei õigustanud,” nentis Pedaru.

Linn pani sinna palju raha sisse, aga inimeste südameid koht ei võitnudki. Ei tulnud sinna nii palju külastajaid, nagu oodati. Aeg oli võrreldes olümpia-järgsete aastatega, mil kohvikumaja pärast suurt restaureerimist avati, väga palju muutunud, all-linnas igal pool kohad, kus süüa-juua.

“Üks asi oli ka see, et väga paljud oleksid tahtnud oma autoga kohviku ette sõita. Aga siin pole parkimisplatsi jaoks ju kohta,” tõdes Pedaru. “Ja teine asi – oleks ehk pidanud ikka lifti siia panema.” Plaan ja raha lifti jaoks olevat olemas olnud ja tõstetool kohvikutornis oleks inimestele kindlasti väga meeldinud. “Parema meelega tuhiseksid tänapäeva inimesed üles liftiga, kui et ronivad mööda järske treppe.”

Vähe on neid, kes teavad, et Neitsitorn on olnud ka kunstnike torn. Ajalugu vaikib sellestki, milliseid takistusi tuli ületada, et varem kunstnike elupaigaks olnud vana kindlustorn saaks Tiina Linna projekti järgi kohvikuks ümber ehitatud. “Kas ka 19. sajandil siin kunstnikke elas, seda me ei tea,” rääkis Pedaru. “Aga teame, et siin pidas mõnda aega oma ateljeed üks fotokunstnik, kuni oli sunnitud lahkuma. Ilmselt ei suutnud ta all-linna konkurentidega võisteldes siin ülal vastu pidada.”

Tuntud kunstnike ateljee

Olime jõudnud trepist üles Neitsitorni muuseumi kunstniku ateljeeks kujundatud tuppa, mis pole küll ühegi seal tornis elanud kunstniku ateljee rekonstruktisoon, vaid üldine meenutus, et nad on selles tornis kunagi elanud. “Siin elas mitmeid Eesti kunstiajaloos olulisi inimesi,” selgitas linnamuuseumi koguhoidja Risto Paju.

“Näiteks Karl Alexander von Winkler, tallinlasest kunstnik, baltisakslane, suurepärane akvarellimeister. Ka vennad Rauad on siin peatunud. Neid on veelgi, kes siit läbi käinud, terve plejaad tuntud kunstnikke. Viimane, kes sellest ruumist välja kanti 1965. aastal, oli Karl Burman, tuntud arhitekt ja akvarellist. Siin, teisel korrusel, oligi ta ateljee. Aga praegused seinad on uue koha peale tehtud. Filmilõik, mis me leidsime, on tehtud paar kuud enne tema surma, 1965. aasta märtsis. Mõned peavad Burmani maju siiamaani Tallinna kõige ilusamateks juugendstiili esindajateks.”

Esimesel korrusel elas Hendrik Olvi. “Ta oli Eesti ajal suur uuendaja. Olvi saadeti siit Mustamäele elama,” jätkas Paju. “Kristjan Raud elas ka siin teisel korrusel. Temal oli õigus kahekümnendatel tornis elades soovi korral ka siinset aiamajakest osaliselt välja üürida oma külalistele. Mitmed ööd on siin maganud Nikolai Triik. See Triigi maal ongi maalitud siin aias. Ta maalis siin, elas ja ka jõi, sest ilma joomata ta ei saanud.

Paju sõnul tegutses tornis paar aastat ka Eesti esimene naiskunstnike rühmitus, kelle pilte muuseumil kahjuks ei ole. “Lilli Valter oli neist ainus, kes siia nõukaajal elama jäi, aga ta langes repressioonide ohvriks. Kuna siin elas kunstnikke eri aegadel, on ka kujunduses kokku pandud mitmed ajastud. Kõige rohkem on ehk tunda Paul Raua perioodi, sest Kristjan Raua tütrelt saime neli fotot, mis kujutasid seda ateljeed ajal, mil Paul Raud oli just surnud. See kõik on siin muidugi omamoodi butafooria. Akvarellid on küll päris, fotod aga koopiad, album on meie tehtud.”

Nagu asjadeotsijad Pipi raamatust

Välja on pandud ka natuke mööblit Paul Raua ajastust – Luteri toolid, kiiktool, kirjutuslaud. Karl Burman istub fotol raadio ees ja jutustab ka raadiosaates, mis temaga siin tornis kunagi tehtud. “Burmani järeltulijatelt saime ühe riiulitäie isiklikke asju,” märkis Paju.

Kui Burman enam arhitektuuriga ei tegelenud, tegi ta looduses palju akvarelle ja müüs neid. Muuseumis on teda kujutatud maalimas, ja ka tool, millel ta pildil istub, on siin seina ääres. Samuti maalikast, mis on ehtne.
“Karl Winkleri akvarelle meil kahjuks kogus ei ole, aga üks tema joonistus küll. Esikus on kaks tema muuseumile kuuluvat akvarelli koopiat,” lausus Paju. “Samuti üks Lilli Valteri akvarell, mis just siin tehtud.”

Palju nentis, et kui paljud linnamuuseumi näitused on keskajast, millest tänapäeva inimestel mälestused puuduvad, siis 1980. aastate kohvikutest ja elust üldse on need paljudel olemas. See selgitab ka, miks on kohviku interjööri taastamine kütnud kirgi, aga omal kombel ka liitnud muuseumiperet. Töötajad on hakanud läbi kammima veebipoode ja käima vanavaralaatadel, et Neitsitorni kohvikuga seotut üles leida ja muuseumi tuua.

“Kolleegid on otsinud läbi ka oma kodused varud ja üht-teist on just nii näitusele jõudnud,” selgitas Paju. Tal endal õnnestus ühe kinnisvarakuulutuse juurde pandud piltide järgi tuvastada iluesemena ükssarvikuga 16. sajandi tuulelipp, mis tolle hetkeni oli teadmata kadunud.

Kohvik loodetakse Tõnu Pedaru sõnul avada uuel aastal. “Vaadake, milline vaade siit avaneb, kõige ilusam vaade kogu linnas – kindlasti leidub palju neid, kes tahaksid Neitsitornis kohvikut pidama hakata.”

Anna omaaegsete kohvikute esemetest teada!

Tulevikus on plaanis tutvustada linnarahvale ja linna külalistele Neitsitornis veel alles olevat haruldast kraami.
Neitsitorni vitriinides on näha sealse kohviku jaoks valmistatud logoga serviisi ja Tarbeklaasi sarja “Elle”, millest serveeriti salateid.

Risto Paju julgustab ka teiste legendaarsete kohvikutega seotud esemetest linnamuuseumile teada andma. “Olgu see Gnoom või Maiasmokk või mõni muu omaaegne lokaal – nii mööbel, valgustid, nõud kui ka muu inventar pakub meile huvi,” lausus ta.

Neitsitorni kohviku näitusel on väljas ka näiteks Karika baari rippsilt, mille autorid on Tõnu Lauk ja Heino Müller. Tulevikus on plaanis luua Tallinna kohvikukultuuri ülevaatenäitus ning veel alles olevat haruldast kraami linnarahvale ja linna külalistele tutvustada. Tallinna kohvikultuuril täitub ju varsti 320 aastat!

Neitsitorni eriline originaalmööbel on kohvikus tagasi

Neitsitorni omaaegse kohviku jaoks loodud erilised toolid näevad välja nagu muinasaja väravad.
Oli teada, et Neitsitorni kohviku algne mööbel on kusagil alles. “Ühte tooli ma nägin, ja sellest, et me seda mööblit tahame, kuulis üks meie enda töötaja. Ta ütles, et teab inimest, kelle juures see mööbel on,” lausus Risto Paju. Nüüd ongi ühen korruse jagu seda endist mööblit täielikult taastatud. Kõigepealt tuli kunstnikul teha uus projekt selle korruse jaoks – et mida muud veel vaja oleks. Kui palju kappe, millised uksed… Ja siis pandi kokku valik tornis olud eri mööbli tüüpidest. Mööbli autor on kunstnik Aala Buldas.

Maja arhitekti Tiina Linnaga kõneldes saadi ka teada, kust pärines Neitsitorni kuulsate toolide eeskuju. Selleks oli üks Tiina abikaasa Taivo inna skulptuur – suur tool, materjaliks vana puit, mis polnud tehtud istumiseks. “Sihuke suur tool, üle kahe meetri kõrge,” rääkis Paju. “Lähteülesandes soovitati otsida kristjanraualikku stiili. Ja seda on siin tooli puhul ka näha. Sisekujunduses soovitati järgida tornis töötanud kunstnike loomingut ja eesti rahvakunsti. Mõlemad on toolis olemas, kui hoolega vaadata, siis oleks nagu muinasväravate motiiv seal.”

Nõukaajal olid kodud ja ka kohvikud suhteliselt standardse mööbliga, seetõttu torkas selline eritellimusmööbel eriti hästi silma.

Kohviku enda kuldaja interjööri iseloomustab Paju hinnangul ühelt poolt modernsus, teisalt pseudoajalooline ja rahvusromantiline joon. See kõik võimaldas mõnusat äraolemist ja õilistas ka käsitööd, mis eriti 1970. aastate keskel hinda läks.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.