"Ei ole normaalne, kui kolm elutähtsat valdkonda ning lisaks kütus, gaas ja elekter võtavad eestlaste sissetulekutest 60 ja rohkem protsenti."

Sirje Potisepp, toiduainetööstuse liidu juhataja
tallinnas on 700 koduta inimest Kersti Põldemaa: kodututest vaid väike osa on "kadunud inimesed" (0)
16. detsember 2021
Varjupaika sattunud Aivar Pae.

“Kõige lihtsam näite on, et inimene üürikorteris jääb koroonasse, satub haiglasse. On seal kaks kuud, kolm kuud, neli kuud. Ja ta ongi kodutu,” ütles saates “Siin Tallinn” Tallinna sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa, kelle sõnul elab pealinnas 700 kodutut.

Varjupaika sattunud Aivar Pae on siin olnud mõned nädalad. “Siin majas olen elanud vähe, pool kuud või natuke rohkem. Tulin ööbimisvarjupaigast. Sinna sattusin tänu korterivõlgadele. Olid alkoholiprobleemid,” tunnistas mees.

Saatejuht Neeme Raud: 
Meie teemaks on kodutus Tallinnas ja stuudios on Tallinna sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa, ning Mahtra üksuse sotsiaaltöötaja Mare Sarap. Kui palju on Tallinnas kodutuid? 

Kersti Põldemaa: 
Ma võin öelda peaaegu täpselt tänase päeva seisuga. Tahaksin täpsustada, et me ei räägiks kodututest vaid koduta inimestest. Neid koduta inimesi on Tallinnas tänase päeva seisuga 700. Me tegime eelmisel aastal põhjaliku uuringu ja nüüd me oleme selgitanud välja veel teenuste kasutajate arvu ja üks eraldi grupp keda me võime nii-öelda pidada kodututeks – need on tänavakodutud. Me oleme ka välja selgitanud kõik need kohad, kus nad võivad praegu olla ja sellel nädalal isegi läheb meie töötajate grupp neid sinna külastama ja motiveerima. Neid on praeguse andmete järgi maksimum 30. 

Neeme Raud: 
Kolmkümmend on praktiliselt, kui statistikat vaadata, kus on ka eksimus protsent sees, nullilähedane. Mul on silme ees pilt San Franciscos mullu augustis. Tuhanded kodutud linnas. Aga meie need 30 inimest on olemas, see probleem on olemas. 

Kersti Põldemaa: 
Probleem on olemas ja muidugi on olemas ka probleem, et siiski meil on kaks öömaja ja öömaja inimesed on ju ka need, kes päeval siiski külmaga võivad olla natuke ohus. See arv, kes praegu öömaja kasutavad on kuskil 50. Nii et kui me võtame 50 ja 30, siis alla 100 inimese on neid, kellele ilmastik või külmad ilmad võivad mõjuda halvasti. 

Neeme Raud: 
Mare, ma tahtsingi just teie käest küsida, kas praeguste külmade ilmadega on teie töökoormus suurenenud? Kas inimesed tõesti, kel ei ole kuskile minna, otsivad seda sooja paika? 

Mare Sarap: 
No ikka on. Nad hakkavad tegelikult juba oktoobri paiku tulema, siis kui õues on märg ja külm. 

Neeme Raud: 
Kui palju Mahtra tugikeskuse sotsiaalüksuses abivajajaid on? 

Mare Sarap: 
Meil on 40 kohta ja inimesi samuti 40. 

Neeme Raud: 
Kuidas Tallinnas jäädakse kodutuks? Kuidas kodu kaotamine välja näeb? 

Mare Sarap: 
Väga erinevatel põhjustel. Kõige lihtsam näite on, et inimene üürikorteris jääb koroonasse, satub haiglasse. On seal kaks kuud, kolm kuud, neli kuud. Ja ta ongi kodutu. Tuleb haiglast välja ja ei ole enam seda korterit, see on juba edasi üüritud. Töökoht. Ta ei jõua ju tööle äkki minnagi veel. Nii et ei ole raha ega midagi.

Siis tulebki meile. Pakume talle majutust. Meil ei ole aeg piiratud ja iga inimene on individuaalne. Nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik. Ja nii ongi. Igaühel on oma pagas, oma see lastetuba, oma harjumused. Raha me kindlasti mitte ei laena. Me ikka otsime ja püüame tööd leida ja siis sotsiaalteenuseid. Et kust saada abi, et ta järgmine kord ei peaks sellist ringi läbi tegema. Ennetavalt saab abi küsima minna kui tal palk väheneb või midagi juhtub. Sellised lihtsad asjad. 

Neeme Raud: 
Kas kodutud on vaesed? 

Kersti Põldemaa: 
Tegelikult otsest seost ei ole. Vaesusriskis on küll suur osa, aga meie klientidel on kõikidel siiski sissetulek olemas – kas töövõimetuspension, vanaduspension või siis ka osa kliente käivad tööl. Kõige väiksem sissetulek on toimetulekutoetus. Toimetuleku toetus jääb ikkagi igale inimesele kätte.  Linn ju tasub ära teenused nende eest, et toime tulla.

Selle toetusega saavad meie kliendid hakkama. Ja muidugi meil on ikkagi väga suur pluss ka see, et meil on koostöö toidupangaga. Toidupank toob regulaarselt meie klientidele toitu ja väga head toitu ning piisavas koguses. Nad ise siis teevad endale süüa aga see on suur abi raha kõrvale, et on olemas tasuta toit. 

Neeme Raud: 
Kui palju on kodutute seas lapsi? 

Kersti Põldemaa: 
Meil on kolmes üksuses lapsed aga mitte üksikult vaid koos peredega ja oma vanematega. Väga tihti on küll ainult üks vanem aga on ka nii, et on mõlemad vanemad. Neid lapsi on kuskil 60-70 meil hetkel. 

Neeme Raud: 
Kas kodutus võib muutuda krooniliseks, et inimesed hakkavadki teie orbiidil olema? Või pääsevad inimesed ühekorraga, et aitate nad taas jalule? 

Mare Sarap: 
Nii ja naa. Mõnda ei saa iial jalule. Mõni jääbki meile ringlema. Aga meil on ka positiivseid näiteid. Kõige vanem klient on meie majas olnud kolm pool aastat. Aga paistab, et ta läheb varsti minema. On leidnud töö ja leiab vist ka pereõnne. 

Neeme Raud: 
Kindlasti satub teie juurde inimesi, kes on näiteks vanglas tulnud . Kuidas te neid aitate? Tööd on ju väga raske leida. 

Mare sarap: 
Vanglast tulnud inimesed on reeglina distsiplineeritud. Kord on majas, harjumused on, rutiin on olemas, nendega on väga lihtne jätkata. Aga peab olema kindlameelne, rääkima, rääkima, nõudma. Mõned asjad on aegunud, nad ei tea mitte midagi nendest asjadest. Seletame, suuname aitame. 

Neeme Raud: 
30 kodutut on siis Tallinnas praegu tänavatel. Kui paljud neist on sellised, kes põgenevadki tegelikult teie eest, kes ütlevad, et me ei vajagi abi? 

Kersti Põldemaa: 
Ma arvan, et nad ongi sellised, sellepärast et isiksuse degeneratsioon on juba nii suur ja siin ei aita mitte mingisugune motiveerimine ega survestamine. Kogu maailmas on mingi hulk inimesi kes valibki sellise eluviisi ja mitte midagi teha ei ole. Tahtsin sellele veel lisada, et meil on ju igapäevaselt teenustel kuskil 500-600 inimest, keda me võime koduta inimesteks nimetada. Me igal aastal siiski resotsialiseerime kuskil 10 protsenti nendest ja aitame uuesti iseseisvale elule. See on niisugune loomulik protsess, et osa on kaotatud inimesed aga see on siiski väga väike osa nendest, kes on teenusel.  

Neeme Raud: 
Aga need kaotatud inimesed, kas nad ongi siis täielikult kaotatud, et nende elu kulgebki siis kuskil äärealas ja me ei saa mitte midagi teha? 

Kesrti Põldemaa. 
Aga ega me muidugi veel ei ole kaotanud lootust, meie ikkagi läheme uuesti ja üritame. 

Neeme Raud: 
Aga kuidas see minek siis on, te lähete otsite mööda linna, teate, kus need urkad on? 

Kersti Põldemaa: 
Tegelikult otsivad rohkem ka linnaosade sotsiaaltöötajad oma piirkonnas. Kui tuleb kuskilt signaal, et seal kangi all või seal kuskil kuuris keegi on. Siis linnaosade sotsiaaltöötajad teevad reide. Meie oma uuringu käigus teeme praegu detsembris veel ühe eraldi käigu, et saaks teada, kes nad on ja miks nad siin on. Muidu meie igapäevaselt selliseid reide ei tee. Aga praegu teeme niisuguse erandkorras. Võib-olla mõni ikkagi nüüd tuleb, aga kindlasti mitte kõik. 

Neeme Raud: 
Kas kodutud on vaktsineeritud? 

Kersti Põldemaa: 
Need kes on meie teenusel, nendele me oleme ikkagi väga suure vaktsineerituse saavutanud. Me analüüsime iga päev ja töötajad motiveerivad ja me võime öelda, et meil on klientidest vaktsineeritud üle 70 protsendi kõikidest nendest 500-600, kes meie hoole all on. 

Neeme Raud: 
Aga milliseid teenuseid siis pakute? On ju inimesi, nagu olen kuulnud, kes ei oskagi täiskasvanult üksi elada, nad vajavadki mingisugust struktureeritud elu. Mida te siis pakute? 

Mare Sarap: 
Meil on majutusteenus, sotsiaalteenus, majandamisoskusi õpetame, võlanõustamine on. 

Neeme Raud: 
Teie juures on kindlad sisekorra eeskirjad. Päevad on ikkagi konkreetselt paigas. Alkoholiga teie juurde ei lubata? 

Mare Sarap: 
Alkoholi sisse tuua ei tohi. See on reegel. 

Neeme Raud: 
Aga teie kogemusest, palju siis neid edulugusid on? Kes suudavad selle peatüki oma elus maha jätta ja edasi minna? 

Mare Sarap: 
No ilmselt paljud. Ma kaheksa aastat sellel alal töötanud ja kõige vanem klient on kolm pool aastat, ülejäänud on kõik läinud. Umbes 300 on neid läbi käinud. Mulle meeldib aidata inimesi taas elule, et iga päev on tore ja inimesed on toredad. Mis seal ikka – on ju vahva töö. 

Neeme Raud: 
Tallinnas seda tüüpi kodutuid nagu paljudes maailma suurlinnades, kes käivad oma vankritega, kus on kogu nende kraam peal, sellist kodutut Tallinnas praktiliselt ei näe. 

Kersti Põldemaa: 
Ei näe. Me alustasime koduta inimestele teenuste osutamist 2005 ja siis olid tõepoolest need Kopli liinide majad ja selliseid koledaid kohti rohkem. Kus nad tõesti ka magasid kuskil Balti Jaama tunnelites oma pappkastides. Selliseid me praegu küll ei näe. Muutunud ongi see, et võimalusi koduta inimestel tulla sotsiaalteenusele on nii palju.
Resotsialiseerimise teenus ongi kõige põhilisem teenus. Vältimatu abi on üks pisikene osa, sest seda ju vajavad tõesti vähesed. Inimene on jäänud mingil põhjusel hätta ja koduta. Meil on üheksa üksust Tallinna linnas. Seal tehakse iga inimesega individuaalne plaan ja siis vaadatakse, mis on tema võimalused, võimed, soovid, unelmad ja siis aidatakse seda inimest jalule. Neid majutus ja resotsialiseerimise kohti on praegusel hetkel tulnud nii palju juurde. Julgen öelda, et kui inimene praegu tahab koduta inimesest välja tulla, siis need võimalused on Tallinnas olemas. 

Neeme Raud: 

Nii et võimalused on olemas ja ikkagi see ühiskondlik abi on olemas. Ma mõtlen Ameerika Ühendriikide peale, kus inimesed on sageli nagu üksi ühiskonnas. Meil sellist situatsiooni ikkagi ei ole. 

Kersti Põldemaa: 

Ei ole. Loomulikult meie oleme hoolekanne. Kodutus kui probleem vajab tegelikult komplekslähenemist – ka tervishoidu, haridust ja kõike seda. Ega hoolekanne üksi ka midagi ära ei tee. Aga hoolekandel on väga suur roll siiski just neid teenuseid pakkuda, mis on stardiks inimesele toimetulemise saavutamiseks. 

Kodutu Aivar: kui sa ise tahad, siis saad hakkama

“Meie juurde tulevad kliendid läbi linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna ja suunatakse teenusele,” ütles Tallinna sotsiaaltöö keskuse akadeemia üksuse juht Maarika Kärp. “Siin on päris pikaaegseid kliente, kes elavad siin juba aastaid. Muidugi, meie eesmärk on see, et inimene, kes teenusele tuleb saaks võimalikult kiiresti abi, nõustamist, tuge, nii-öelda jalad alla ja juba iseseisvasse ellu tagasi.”

Kärp nendib, et on ka neid, kes ei jõua öömajadesse. “Ja see ongi see, et inimene elab seda elu, mida ta on elanud juba pikka aega,” rääkis ta. “Millest ta ei taha välja tulla, võib-olla ei julge välja tulla. Tal on tekkinud omad harjumused, mida ta ei taha muuta.”

Varjupaika sattunud Aivar Pae on siin olnud mõned nädalad. “Siin majas olen elanud vähe, pool kuud või natuke rohkem. Tulin ööbimisvarjupaigast. Sinna sattusin tänu korterivõlgadele. Olid alkoholiprobleemid,” tunnistas mees.

“Kui sa ise tahad, siis saad hakkama. Aga kui hommikul lähed ja vaatad, kus on esimene pood? Mina tahtsin parema elu peale. Tulevikumõtetega olen hiljaks jäänud. Tahaks omaette elamist, väikse töökoha leida,” mõtiskles Aivar.

“Otsin tööd, aga mul oli insult, mis võttis ühe käe liikumise ära. Rääkimine on kehva. Aga alkoholiga tegin lõpparve esimesest oktoobrist.”  

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.