"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
KODUTA INIMESTE KAITSEINGEL Paljud nutavad, kui peavad meie juurest lahkuma, kuid väike vops selga aitab eluga edasi minna (0)
18. detsember 2021
Albert Truuväärt

“Räägin kodututele ikka, et sa ei pea ju olema professor, võta kõigepealt lihtne töö vastu, pärast liigud edasi,” lausub Tallinna aasta sotsiaaltöötaja Siiri Liivrand, kelle sõnul on kodutute seas isegi ülikooliharidusega inimesi. “Kõik oleneb tahtejõust. Meil pole sellist olukorda, et tööd ei leia.”

Detsembri hakul tunnustasid Tallinna linnavalitsus ning sotsiaal- ja tervishoiuamet raekojas 2021. aasta silmapaistvamaid sotsiaaltöötajaid ja spetsialiste. Ühena neist pälvis tänukirja linna sotsiaaltöö keskuse Paljassaare üksuse juht Siiri Liivrand.

Kunagi sattusid paljud inimesed tänavale, sest neilt peteti korter välja. Kas osa on muutunud kodutuks ka töökaotuse ja/või lahutuse tõttu?
Korterite väljapetmist on üksjagu ette tulnud. Näiteks on kirjutatud korter laste nimele, aga kahjuks on edasi juhtunud nii, et lapsed ise on oma eluga kuidagi rappa läinud – olnud näiteks kasiinomängijad – ja korteri ära müünud. Sel juhul ei jäänudki emal või isal muud üle, kui lihtsalt välja kolida. Kui lisandub veel töökaotus, mistõttu üüri maksta ei saa, polegi võimalik korterit pidada. Ka lahutuse tõttu on elamispinda kaotatud – näiteks on korter olnud ainult mehe või ainult naise nimel, ja kui paar läheb lahku, tuleb ühel poolel sealt ära tulla.

Kas enamik kodutuid on üldse olnud kunagi korralikud tööinimesed?

Kõigil neil on kunagi tõesti olnud töökoht, nad on olnud abielus, neil on olnud lapsed ja kodud.

Kõigil neil on kunagi tõesti olnud töökoht, nad on olnud abielus, neil on olnud lapsed ja kodud. Osa jäi töökohata, kui tuli Eesti Vabariik ja paljud tööstusettevõtted suleti. Inimesed jäid tööta ja hakkasid leidma lohutust alkoholist. Tõsi küll, meil on paar inimest, kes käivad tööl, aga enamus – isegi kui nad tööle lähevad – ei pea seal väga pikalt vastu, neil puuduvad tööharjumused.

Mis erialade esindajaid teil siin elab?
Leidub isegi ülikooliharidusega inimesi. On ka endisi keevitajaid, mehaanikuid jne.

Palun rääkige mõne teil elanud inimese eriti südamesse läinud lugu.
Meil on üks edulugu kahekümnendates eluaastates narkomaanist naisterahvaga, kes oli omadega väga puntras. Ta tahtis ise narkootikumidest lahti saada, aga üksinda see ei õnnestunud. Siis ta leidis omale sõbra, kes ei olnud narkomaan, ja too aitas ta mittetulundusühingu võõrutusravile. Eks võõrutamine oli alguses ikka väga hull, aga see noor naine tuli sellest välja ja nüüd käib tööl. Ta tuli veel siia tagasi ja maksis ära kõik oma võlad, mis tal majutuse eest olid tekkinud. Ta nägi kena välja ja oli vahepeal lapse sünnitanud.

Kui vanemad pole nõus oma last majutama ja noor kaotab töö, kas siis on võimalik kergesti kodutuks jääda? Oma kodu jääb ju paljudele vaid unistuseks.
Laste puhul oleneb, kas tegemist on täisikka jõudnud noorega või alaealisega. Alaealisi saab paigutada internaatkooli, lastekodusse või turvakodusse. Kui noor inimene ei taha üldse tööle minna, on kasvatusega midagi väga valesti läinud. Tõsi küll, seal võib põhjuseks olla ka vaimne puue või närvisüsteemi eripära, mingid sotsiaalsed häired, et noor kardab teisi inimesi, ja see ongi põhjus, miks ta tööle ei lähe. Loomulikult võib ka siis kodutuks jääda, kõik oleneb vanematest.

Kas kodututel pole lähedasi? Miks mõni ei võiks oma sugulaste või laste juures elada?

Kõigil kodututel on sugulased, aga nendega puudub kontakt. Sugulaste ja lastega suhtlevad meil vähesed.

Kõigil kodututel on sugulased, aga nendega puudub kontakt. Sugulaste ja lastega suhtlevad meil vähesed. Võib juhtuda, et keegi lahkub n-ö pilve piirile ja meie siis hakkame sotsosakonna kaudu otsima, kas tal on lapsi või abikaasa. Ja selgub, et kõigil on olnud, aga kui me oleme siis kas tütre või naisega ühendust võtnud, selgub, et nad ei ole üldse läbi käinud – ei ole temast midagi teada tahtnud.

Kas leidub ka selliseid kodutuid, kes ei tahagi Paljassaare varjupaigast lahkuda, sest kardavad iseseisvat elu?

Leidub tõesti neid, kel tekib õpitud abitus, kui nad on meil olnud väga pikka aega. Tavaliselt kohtab seda perede puhul. Näiteks oli meil ühes sotsiaalmajutusüksuses pere, kellele linn eraldas munitsipaalkorteri. Naine hirmsasti tahtis seda saada, aga hakkas ära minnes nutma, et kuidas ta üksinda hakkama saab. Meilt sai ta alati tuge, tal oli, kellega nõu pidada, ning ümberringi tuttavad pered. Alati minnakse ära nutuga ja küsitakse, et kui midagi juhtub, kas siis võib tagasi tulla.

Õnneks on endised elanikud oma eluga siiski hästi hakkama saanud ja isegi vahel öelnud, et väljend “tuleb anda väike vops selga, et eluga edasi minna” peab tõesti paika. Inimene juba on kord selline, et kuidagi kivistub rutiini ära – ta on harjunud, et elu käib kogu aeg ühtpidi. Kui elumuutus tuleb, ahastatakse: kuidas ma nüüd hakkama saan?
Vähe leidub selliseid, kes tõesti saavad korteri, ei suuda seal toime tulla ja tulevad meile tagasi, kuna ei oska rahaga ümber käia ja tekib üürivõlg.

Sotsiaalmajutusüksuse üür on odavam kui munitsipaalkorteris. Mõnikord kolib näiteks naine mehega koos ära, kuid mees lahkub pere juurest. Naine jääb üksinda – lapsed väikesed, maksta tuleb üür ning veel lasteaia- ja koolikulud. Siis juhtub, et inimesed tulevad tagasi.

Kui inimene ikka midagi väga tahab, ta saab selle. Peab olema suur soov omaette elada, tööl käia ja oma lapsi ise kasvatada – ja kõik on teostatav.

Oli ka üks pere, kes kaotas niimoodi korteri, kuid üürisid siis uuesti omale elamispinna – vaja oli jalad alla saada, jälle uuesti proovida. Kui inimene ikka midagi väga tahab, ta saab selle. Peab olema suur soov omaette elada, tööl käia ja oma lapsi ise kasvatada – ja kõik on teostatav. Meil ei ole niisugust olukorda, et tööd ei leia! Räägin neile ikka, et sa ei pea olema ju professor, võta kõigepealt see lihtne töö vastu, pärast liigud edasi, õpid midagi juurde, kandideerid edasi. Kõik oleneb tahtejõust!

Mis te arvate, millest praegused kodutud enim puudust tunnevad?
Usun, et oma hinges tunnevad nad puudust lastest ja lähedastest, võib-olla sellest elust, mida nad kunagi elasid. Tulemas on jõulud ja uusaasta, mille nad veedavad sotsiaalmajutusüksuses. Materiaalselt on meil siin ju peaaegu kõik olemas: elanikel on kõht täis ja tuba on soe. Aga oma sugulussidemed on paljud kahjuks alkoholismiga lõhkunud, nendega ei taheta lävida.

Nad tahaksid rääkida ja arutleda millegi üle, olgu selleks kasvõi poliitika või maailmaprobleemid. Vahel nad tahavad lihtsalt juttu ajada, aga ärakuulamiseks pole kellelgi aega. Mina ütlen, et tulge ikka ja vestleme, mul on uks alati lahti. Seega, puudust tunnevad nad just ärakuulamisest.

Kas kodutute varjupaika lähevad mõned tõesti vaid äärmisel juhul, kui õues on väga külm, nagu kasvõi praegu?
Osa ei tulegi telkidest ja kuuridest enam ära, või kui nad viiaksegi varjupaika, jäävad sinna vaid mõneks kuuks talvel, kui ei suuda külmaga tänaval vastu pidada. Aga kohe kui saabub kevad, lendavad nad ruttu-ruttu minema. See kontingent ei taha mitte mingisugusele korrale ega reeglitele alluda, neil on oma elustiil. Tõsi küll, neid leidub siiski vähe.

Kuidas on kodutute seltskond Paljassaare keskuses aastatega muutunud, on teil ka naisi-lapsi?

Kui mina 2011. aastal tööle asusin, oli perede osakaal suurem kui üksikute oma – väga palju emasid lastega. Mõnel oli abikaasa. Praegu on olukord vastupidine – juurde on tulnud üksikuid naisi ja mehi, eriti palju just üksikuid mehi.

Muutunud on see, et peresid on vähem. Kui mina 2011. aastal tööle asusin, oli perede osakaal suurem kui üksikute oma – väga palju emasid lastega. Mõnel oli abikaasa. Praegu on olukord vastupidine – juurde on tulnud üksikuid naisi ja mehi, eriti palju just üksikuid mehi.

Samuti näeb väga palju psüühikahäirega inimesi, kellel on kummalised käitumisharjumused. Lisaks kohtab tänapäeval kahjuks kodutuid, kes on kogu aeg rahulolematud ja arvavad, et neile peaks rohkem pakkuma. Ometi on Tallinna linnas kodututele loodud väga head tingimused: neil on mugavustega toad ja soe vesi, voodipesu pestakse ära.

Meil Paljassaare sotsiaalmajutusüksuses maksavad koduta inimesed üüri, aga tavaliselt vaid 70 eurot kuus, see-eest on elu nagu hotellis! Kõik tehakse ette-taha ära, elanikud ei pea muretsema mitte millegi pärast. Ei ole muret, kas põleb lambipirn läbi või miski ei tööta, me hoolitseme kõige eest! Minu meelest on vähemalt Tallinna sotsiaaltöö keskuse üksustes väga hea hoolitsus. Meil Eesti riigis on kodutute eest hoolitsemine aastatega ikka väga hea tasemeni jõudnud, iseäranis hästi on kõik korraldatud Tallinna linnas. Tänavale jäämine on kodutute endi valik – ja neil on võimalus valida.

Kui head on Tallinnas üldse võimalused koduta inimeste jaoks võrreldes mõne teise omavalitsusega?
Mina olen töötanud lisaks Paljassaarele veel Tuulemaa ja Kauge üksuses, ning võimalused on kogu aeg paranenud: linn aitab remontida ruume, oleme saanud uue mööbli. Meil on pesumasinad ja kuivatid riiete, ihupesu, jopede ja pükste pesemiseks-kuivatamiseks. Hiljuti avati Sõpruse pst 5 ühiselamutüüpi sotsiaalmaja, kus on möbleeritud korterid – linna kodutud elavad nagu kuninga kassid! Paljassaare majas püüame väga puhtust ja korda hoida: meil on koristamise graafikud ja me tõesti survestame ka elanikke puhtust pidama, teisiti ei saa.

Sügisel avalikustatud uuringust selgus, et Tallinnas on kodutute arv vähenenud ligi kolmandiku võrra – neid on nüüd 800 ringis. Kas kõik, kes abi vajavad ja seda vastu võtavad, saavad majutatud?
Absoluutselt kõik, kel elukohta pole ja kes seda soovivad, saavad Tallinna linnalt peavarju. Meil on majutuskohad, kus praegugi leidub vabu kohti.

Milliseid müüte liigub kodutute ja kodutuse ümber?
Müüt on, et kodutud on mustad ega pese ennast. See käib tegelikult ainult tänavakodutute kohta. Sotsiaalmajutusüksustes teenusel olevad kliendid on tänu töötajate järjekindlale tegevusele hooldatud ja puhtad.

Millega sotsiaalmajutusüksuse elanikud päeviti tegelevad?
Tavaliselt nad jalutavad päeval ringi, kui aga algavad pensionipäevad, käiakse ainult poes. Meie töötajatena hoolitseme selle eest, et arstiabi ja kõik inimväärseks eluks vajalik oleks olemas.

Kas koroonapandeemia on kodutuid juurde tekitanud?

Kodutute arv ei ole seoses koroonaga suurenenud. Küll aga on väga palju juurde tekkinud vaimupuudega alkohoolikuid.

Kodutute arv ei ole seoses koroonaga suurenenud. Küll aga on väga palju juurde tekkinud vaimupuudega alkohoolikuid. Kui varem olid eraldi vaimupuudega inimesed ja alkohoolikud, siis nüüd on vaimupuudega alkohoolikuid. Sealjuures on vaimupuue kaasa sündinud või lapsepõlvest pärit. Hooldekodud, kus elasid just vaimse häirega inimesed, on ära kadunud ja nüüd on vabalt liikumas selliseid inimesi, kes ei oska iseendaga mitte midagi peale hakata. Lisaks on neil tekkinud veel nn sõbrad ja alkohol, ja on väga kurb, et neid ei ole kuhugi paigutada, sest keegi neid ei taha.

Kõik algab küllap inimese enda otsusest elu muuta… Kui raske on seejuures kodutuid tänavalt ära saada, veenda, et nad suudavad elu uuest alustada?
Esimene asi, mida hätta sattunud tegema peaks, on pöörduda oma linnaosavalitsuse sotsosakonna poole ja rääkida enda olukorrast. Kui aga inimene ei taha abi, ei saa teda mitte keegi aidata.

Kui palju mõjutavad kodutust ja raskendavad oma kodu saamist väga kallid üüri- ja korteriostuhinnad?
Meil on linna ehitatud sotsiaalmaju ja munitsipaalkortereid. Üks neist on näiteks Raadiku korpus, kuhu suunati omal ajal palju inimesi Kopli liinide lagunenud puumajadest. Siin on aga üks nüanss: tuleb maksta üüri. Kui sa tööl ei käi ja raha ei ole, ei hoita sind üheski korteris, oma kommunaalkulud peab ära maksma. Ja töökoht on siin kõige alus.

Millised iseloomuomadused peavad olema sotsiaaltöötajal, et oma tööd pikalt ja hästi teha?
Peaks olema rõõmsameelne ja tahtma inimesi aidata. Ei tohi olla kade ega tige, paha tuju ei tohi olla. Töö on nagu teraapia! Et teha sotsiaaltööd, peab olema sisemist sära. Vaatamata sellele, et võidakse öelda halvasti, siis sa ju tead, et selles ei ole mitte midagi isiklikku, inimene on endast väljas ja ärritunud, ta lihtsalt on ise õnnetu ega oska seda kuidagi teistmoodi väljendada. Sina oled lihtsalt esimene, kes talle ette satub. Eks aastate jooksul on juba aru saadud, kellega võib natukene kurjustada, kellega nalja visata, kellega teravamalt rääkida või kellelt nõuda.

Mida sooviksite jõulude puhul koduta jäänud inimestele ja teistele nende ümber?
Neile, kes on oma kodu kaotanud ja ei tea, mida teha, soovitaksin kindlasti kohe pöörduda oma linnaosavalitsuse sotsiaalosakonda sotsiaaltöötaja poole. Ei maksa istuda kodus, nutta ja hädaldada! Mitte keegi ei tea, et sul on häda käes, mitte keegi ei näe sind, ise tuleb olla aktiivne. Alati, kui on mingi raskus, tuleb pöörduda abi saamiseks teiste poole. Jagatud mure on pool muret ja alati leitakse lahendus. Lahendamatuid probleeme ei ole! Ja kuni inimene on elus, nii kaua on kõik hästi, niikaua me võitleme ja saame alati rõõmsamalt edasi minna. Öeldakse ju, et kui asi on juba nii hull, et hullemaks enam minna ei saa, saab minna ainult paremaks.

KODUTA AIVAR: Tegin siin alkoholiga lõpparve, otsin tööd ja soovin oma kodu

“See pole mingi elu, kui hommikul otsid esimese asjana poodi, kust alkoholi osta,” tunnistab koduta Aivar Pae.

Pae on elanud Akadeemia tee üksuses mõned nädalad. “Tulin siia varjupaigast. Sinna sattusin tänu korterivõlgadele ja mul olid ka alkoholiprobleemid,” rääkis ta. “Kui sa ise tahad, siis saad oma eluga hakkama. Aga kui hommikul lähed ja vaatad, kus on esimene pood, kust alkoholi osta, siis see pole elu. Mina tahtsin parema elu peale. Soovin omaette elamist ja selleks tuleb töökoht leida. Otsin tööd, aga mul oli insult, mistõttu üks käsi ei liigu ja rääkida on kehv. Aga alkoholiga tegin lõpparve 1. oktoobrist.”

Koduta Roman Russ lisas, et Akadeemia teel on normaalne elu. “Siin palju asju ei tohi olla, ainult esmatarbed. Aga mul on siin muusika olemas,” mainib ta.

Tallinna sotsiaaltöö keskuse Akadeemia üksuse juht Maarika Kärp selgitas, et tänaval elavatel inimestel on kõigepealt võimalus minna kodutute öömajja. Või kui öömaja jaoks on inimene liiga nõrk, siis varjupaika, kus nende eest ööpäev läbi hoolitsetakse.

Edasi aga on võimalus saada elukoht sotsiaalmajutusüksusesse. Kärbi sõnul satuvad koduta inimesed neile linnaosa sotsiaalhoolekande osakonna kaudu. “Siin on ka inimesi juba aastaid elanud,” lausus ta. “Muidugi on meie eesmärk, et inimene saaks võimalikult kiiresti abi, nõustamist ja tuge – nö jalad alla ja juba iseseisvasse ellu tagasi.”
Tallinna sotsiaaltöö keskuse direktor Kersti Põldemaa tõi lihtsa näite, kuidas inimene koduta jääb. “Üürikorteris elav inimene jääb koroonasse ja satub haiglasse,” rääkis ta. “On seal kaks, kolm, neli kuud. Ja ta ongi kodutu.” Põldemaa sõnul elab pealinnas 700 kodutut, kellest enamikku on võimalik tavaellu tagasi ruua. “Vaid väike osa neist on kaotatud inimesed!”

Kust saab kodutu Tallinnas ulualust ning kuidas pääseb ta tänavaelust?


Kodutute öömajad

Merelahe tee 4 (26 kohta)
Pöörduda saab öömaja lahtiolekuajal. Öömaja tegutseb 1. jaanuarist 30. juunini ja 1. septembrist 31. detsembrini kl 19-9. Jõulude ajal (24.-26.detsember) ja uusaastal (1.jaanuar) avatud ööpäev läbi.
Ööbida saab kolmekohalistes tubades põrandale paigutatud madratsitel. Pesemine ja toiduvalmistamine ühiskasutatavates ruumides.

Tallinna elanikele on öömaja tasuta, teistele esimesed kolm ööd tasuta ja järgnevad hinnaga 8.80 eurot öö.

Kauge 4
Siin võib ööbida ka inimene, kes vajab ajutiselt ööpäevaringset majutust, hooldust ja põetust. Vastava otsuse teeb ravikindlustamata isikute puhul ravikindlustamata isikute arst ja kindlustatud isikute puhul perearst või raviasutus. Inimene saab vastavalt tema soovidele, hinnatud vajadustele ja olemasolevatele võimalustele sotsiaalnõustamist, hooldust ja meditsiinilist abi. Toitlustamine kolm korda päevas, ööbimine ühe- kuni neljakohalistes tubades. Öömaja on tallinlastele tasuta, teistele esimesed kolm ööpäeva tasuta ja järgnevad hinnaga 16.90 eurot ööpäev.

Kui inimene soovib abi kodutuelust loobumisel, võib ta saada vastavat teenust. Selle määravad hoolekandeosakonna töötaja koos sotsiaaltöötajaga, hinnates isiku hooldusvajadust ja/või lähtudes tema tervisest. Teenust pakub varjupaik ainult Tallinna elanikele. Majutamine ühe- kuni neljakohalistes tubades, teenuse eest tasub klient oma sissetulekust 95%. Teenuse saamiseks helistada tel 677 5871 ja 677 5874.

Sotsiaalmajutusüksused
Sotsiaalmajutusüksused (SMÜ) on mõeldud inimestele, kel on juba kindel soov ja tahe tänavaelust loobuda. Need on juba kindlad elukohad, mis asuvad Akadeemia tee 34, Tuulemaa 6, Paagi 8, Männiku tee 92, Varre 7, Mahtra 44, Kadaka tee 153. SMÜ-sse pääsemiseks tuleb esitada oma linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale kirjalik taotlus. Elada saab ühe- kuni neljakohalistes tubades ning selle eest tuleb tasuda 30-90 eurot kuus, olenevalt üksuse asukohast ja sellest, mitme kohaga toas elatakse.

Paljassaare üksus
• Majas on 40 kohta, neist neli naistele.
• Süüa saavad elanikud lähedal asuvast Punase Risti supiköögist ja linnaosavalitsuse sotsiaalosakonna toidupakist. Kuus korra valmistatakse süüa oma majutusüksuses; tavaliselt suppi, aga teinekord ka lisaks prae.
• Majja tulijaid kontrollitakse, et neil ei oleks tuberkuloosi ning nad ei oleks koroonapositiivsed.

Ühiselamu Sõpruse pst 5
Elukoha saamiseks tuleb oma linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale esitada kirjalik taotlus.
Magada saab möbleeritud toas, kus on kööginurk ning WC koos duširuumiga. Tasu on ühekohalises toas 90 eurot kuus, kahekohalises 70 eurot kuus. Hinnale lisandub tasu kommunaalteenuste eest (elekter, vesi ja küte).

Nii öömajas, varjupaigas kui ka SMÜ-s ei tohi alkoholi sisse tuua ja kohapeal tarvitada, kuid alkoholijoobes elanikud lubatakse tuppa. Agressiivseid elanikke kutsub korrale majutusüksuse turvatöötaja või kutsutakse politsei.

Sotsiaalmajad
• Järgmise astmena võib tänavaelust loobuja taotleda kohta sotsiaalmajas. Sotsiaalkorteris võib elada juba iseseisvalt kasvõi oma perega. Samas toetavad sotsiaaltöötaja ja tegevusjuhendaja asukat vajadusel eluga toime tulemisel sotsiaalteenuste ja/või -toetustega. Töötajad aitavad vajadusel ravimeid võtta, toitu valmistada, poes käia, tööd otsida, makse maksta, elektri- ja veenäite teatada, dokumente ja avalduste koostada jne.
• Sotsiaalkorterisse elama asunu sõlmib üürilepingu linnavaraametiga. Erinevalt SMÜ-st elanikke üle enam ööpäev läbi ei valvata. Sotsiaalkorterid on ühe- või kahetoalised ja üsna pisikesed, üürihind jääb alla kahe euro/m². Elanikul tuleb tasuda ka kommunaalkulud.
• Sotsiaalmajad asuvad Kivila 3a, tel 621 8177; Muhu 9, tel 637 2545; Katleri 6, tel 633 8136; Paasiku 7, tel 633 8145; Energia 13, tel 655 4187; Sõpruse pst 5, tel 655 7309 ja 655 7349; Paagi 10, tel 674 7000; Lõime 19, tel 645 7890 ja 645 7891; Akadeemia tee 32, tel 711 0515; Pihlaka 12, tel 659 3240; Männiku tee 92, tel 667 0543; Kauge 4, tel 677 5871; Tuulemaa 6, tel 666 0880; Varre 7, tel 601 4948; Paagi 8, tel 655 9081; eakatele Maleva 18.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.