"Tulevikku vaadates tuleks vähemalt kodutarbijad börsipõhisest süsteemist välja suunata. Ainult nii on võimalik kliimaeesmärke tulevikus täitma hakata."

Alar Konist, TalTechi energiatehnoloogia professor
LINNAPEA MIHHAIL KÕLVART: Rohepöörde sisu peab olema inimeste elukvaliteedi tõstmine, mitte pelgalt ideoloogia (0)
20. detsember 2021
Aleksandr Gužov

«Pandeemia läheb kunagi mööda, aga haavad, mis me ühiskonnas tekitame, nii kiiresti ei parane,» lausub linnapea Mihhail Kõlvart aastalõpuintervjuus Pealinnale. «Ühiskonda killustada on väga ohtlik. Tuleb teha kõik, et inimesed vaktsineeriksid end, aga kellestki vaenlase tegemine ei ole õige.»

Linnapea Mihhail Kõlvart ütleb lõppevale aastale tagasi vaadates, et uude astume küll paljude tõsiste küsimustega, millele praegu veel vastust ei tea, aga ka miljardi euro piiri ületanud linnaeelarvega, mis lubab abivajajaid toetada ning roheliste valikute abil elukvaliteeti tõsta. Ees ootab mitmeid suuri investeeringuid, aga ka hulk kohalikke kogukondi rõõmustavaid uuendusi.

Kui lõppevale aastale vaadata, siis millised tehtud tööd või langetatud otsused esimesena meelde tulevad?

Välisomanikult Tallinna Vee enamusosaluse tagasiostmine oli kahtlemata märgilise tähendusega. See otsus ei mõjuta linlaste heaolu kohe, küll aga tulevikus. Kontroll strateegiliste ettevõtete üle peab olema avaliku sektori käes, see on suuremas plaanis ka turvalisuse küsimus.
Veel üks põhimõttelist laadi uuenduslik ja suur rajatis on Tondiraba park. Seda tullakse vaatama ka mujalt, üle kogu Eesti. Sellist parki ei ole Eestis ega Tallinnas varem kunagi olnud. Tegemist on ka osaga rohelise pealinna kontseptsioonist, mis teeb linna rohelisemaks ja mitmekesistab vabas õhus aja veetmise võimalusi.

Mis on nüüd koos sotsidega igapäevases linnajuhtimises varasemaga võrreldes teisiti?
Praegu on veel sissetöötamise periood. Loodan, et koalitsioonipartner toob juurde uusi mõtteid ja kompetentsust. Kindlasti tähendab see, et mõnede teemade puhul tekivad vaidlused ja konsensuse saavutamine läheb keerulisemaks. Samas toob see linnajuhtimisse uusi vaatenurki ja mõtteid.

Uue linnavalitsuse esimene suurem töövõit on ilmselt linnaeelarve vastuvõtmine. Mida olulisemat see linlastele kaasa toob?
See on tõesti Tallinna rekordeelarve. Küsimus ei ole aga rahakoti paksuses, vaid mida selle eelarvega võimalik teha on. Suur asi on investeeringute mahu kahekordistamine võrreldes käesoleva aastaga. Tänu sellele on tuleval aastal võimalik suunata 260 miljonit eurot linnale olulistesse ehitusobjektidesse, näiteks linnateatrisse.

Hooned, ükskõik kui uued või ilusad nad ei ole, ei loo veel väärtust. Väärtust loovad inimesed.

Aga hooned, ükskõik kui uued või ilusad nad ei ole, ei loo veel väärtust. Väärtust loovad inimesed. Minu jaoks isiklikult on äärmiselt oluline palgatõus eri valdkondades: hariduses 7,4%, kultuuritöötajatel 7,8%, noorsootöötajatel 10%, bussijuhtidel 8% ja nii edasi. Tõstame palka nendel spetsialistidel, kelle palk on võrreldes erasektoriga väga maha jäänud või kes arendavad meie lapsi, kultuuri või abistavad eakaid. Laialdasemat palgatõusu ei ole linna süsteemis juba väga kaua olnud.

Lisanduvad uued toetusmeetmed, näiteks alates teisest klassist igale õpilasele kooli alguse toetus 50 eurot. See on lisaks esimesse klassi astumise toetusele, mida on 320 eurot. Pensionilisa tõuseb 125 eurolt järgmisel aastal 150 euroni. Kasvab ka hariduslike erivajadustega laste toetus.

Septembrist on alates teisest lapsest lasteaiakoht tasuta. Arvestades, et hariduslike erivajadustega lapsed saavad käia lasteaias tasuta ja vähekindlustatud perede lapsed samuti, söök lasteaias on tasuta, siis ma arvan, et suuremas plaanis suutsime soodustustega paljusid peresid abistada.

Võistluses hinnatõusuga jääb linn siin aga ilmselt paratamatult kaotajaks?
Tõsi, energia hinnatõus sööb linna pakutavate täiendavate toetuste ja soodustuste mõju ära. Samas oleks ilma Tallinna pingutusteta inimeste rahakotis energiahinna kasv veel valusamalt tunda.
Inimesed maksavad elektri ja kütte eest rohkem, aga energiahinnad omakorda tõstavad kõiki hindu. See tähendab ühtlasi inflatsiooni. Praegu räägitakse operatiivsest olukorrast. Inimeste kulud kasvavad, tulud vähenevad ja sellega tuleb muidugi midagi ette võtta. Aga energia hinnatõusu sügavamat mõju ei ole veel korralikult läbi analüüsitud.

Energiapoliitikat kujundab loomulikult riik. Kas linn saab ainult abivajajatele toimetulekutoetust maksta või leidub veel võimalusi inimesi seoses kõrgete energiahindadega toetada?
Ootame esmalt, milliseid samme riigikogu ja valitsus veel astuvad. Minu hinnangul tuleb rakendada eri meetmeid: käibemaksu alandamine ja toetuste maksmine. Energiatoetuse maksmine ainult suhtelises vaesuses olevatele leibkondadele ei ole piisav.

Sissetuleku piir, millest alates saab kompensatsiooni, peaks olema kõrgem, ja hüvitist peaks maksma ka keskmise palgaga inimestele.


Sissetuleku piir, millest alates saab kompensatsiooni, peaks olema kõrgem, ja hüvitist peaks maksma ka keskmise palgaga inimestele. Riik ei tohiks toetada ainult 10-15% elanikkonnast, kui kannatavad kõik.
Praegu on tekkinud olukord, kus kõige rohkem kannatavad keskmise palgaga inimesed. Väikese sissetuleku puhul püüab riik hinnatõusu kompenseerida. Kõrge palgaga inimestele ei ole hinnatõus kuigi valus. Keskmise palga saajad kaotavad tegelikult kõige enam.

Riik võiks ka mõelda, kuidas ettevõtlust toetada. Hinnad kasvavad igas valdkonnas, inimesed ei saa sellega hakkama ning ettevõtted sulgevad uksi. Kui me ei püüagi laviini peatada, siis lähevad tagajärjed toetamisest lõpuks märksa kallimaks.

Kuidas sellises olukorras saab üldse linnaeelarvet koostada, kui ei tea, kui palju midagi näiteks poole aasta pärast maksab?
See olukord sunnib meid mõtlema konservatiivsemalt. Tallinna eelarvepoliitika on olnud pikka aega konservatiivne. Kuigi prognoosi järgi kasvavad linna tulud tänu heale maksulaekumisele isegi kiiremini, siis me ei arvesta 100% ulatuses sellises tempos tulude kasvuga. Alati peab jääma mingi reserv, ka siis, kui olukord on stabiilne. Praeguses ebastabiilses olukorras peab reservi olema isegi rohkem.

Linn laenab järgmisel aastal 90 miljonit. Millele see raha kulub?
Vaatamata sellele, et meil oli lõppeval aastal planeeritud laenata 60 miljonit, me seda raha tegelikult laenuna välja ei võtnud. Me ei pruugi ka seda summat, 90 miljonit 100% välja võtta. Meil on juba traditsioon, et me küll kavandame laenamist, aga kui saame teisiti hakkama, siis laenu ei võta.

Linna ootavad suured investeeringud näiteks ühistranspordis: 41 miljonit kulub uute busside ostmiseks. Teed ja tänavad moodustavad umbes neljandiku investeeringute 260-miljonilisest kogumahust. Lasteaedade renoveerimisele kulub 43 miljonit. Tähtis kultuuriobjekt on linnateatri uus hoone. Loomaaed saab ka ministeeriumilt toetust vihmametsa projektiks (Kagu-Aasia troopiline vihmamets – toim) ja tiigrioru projektiks.

Kui kaugel oleme järgmisel aastal, täpselt samal ajal Peterburi tee remondi ja linnahalliga?
Peterburi tee projekteerimine juba käib ja meil on kavas alustada ehitamist järgmisel aastal.
Alustasime sel sügisel turu-uuringuga, et leida linnahalli jaoks partner erasektorist, kellega koos kujuneks linnal selle projekti elluviimisel rahaline koormus väiksemaks. Tingimuseks on meie kontseptsiooni elluviimine. Esmane turu-uuring näitas, et huvilisi leidub, sealhulgas suuri rahvusvahelisi ettevõtteid.

Valitsuse esindajad on lubanud Tallinna Haigla ehitusele toetust ka riigieelarvest?
Kas riik meid toetab või mitte, seda ei tea me tänaseni. Praegu on meil kindlus ainult selles osas, et saame peale linna raha kasutada Euroopa vahendeid. Kõige naljakam on, et riik isegi teenib tulu tänu haigla ehitusele, sest riik ei soovi loobuda käibemaksust, mida me haigla ehitamise käigus riigile maksame.

Tallinna Haigla rajamine alates projekteerimisest kuni meditsiinitehnika ja sisseseade soetamiseni maksab 520 miljonit. Tõenäoliselt lõpuks veelgi rohkem. Praeguse teadmise kohaselt tuleb Euroopa struktuurifondidest 280 miljonit.
Ülejäänud summa peab linn ise kokku majandama. Me saame sellega hakkama.
Sellele vaatamata siiski ootame, et riik võiks seda projekti rahaliselt toetada, sest üle poole Tallinna Haigla patsientidest tuleb prognoositavalt väljastpoolt Tallinna. See on ka praegu nõnda. Ida- ja Lääne-Tallinna Keskhaigla teenindavad umbes 50% ulatuses teiste omavalitsuste patsiente.

Vaktsineerituses 12+ vanuserühmas on Tallinn saavutanud 70% taseme. Kuidas sellega rahul olete?
Tallinn on vaktsineerimise nimel tõesti väga palju pingutanud. Oleme pakkunud eri vaktsineerimisvõimalusi: rajasime kevadel vaktsineerimiskeskused, pakkusime suve lõpus vaktsineerimisvõimalusi koolides, oktoobris rajasime vaktsineerimistelgid ja praegu töötab kaheksast vaktsineerimispunktist koosnev võrgustik, lisaks veel kodusvaktsineerimise võimalus eakatele, mida Tallinn ainsana suutis käivitada. Kevadest alates on Tallinna vaktsineerimispunktides kokku süstitud u 200 000 vaktsiinidoosi.

Ainult vaktsineerimisele paraku loota ei saa. Viimased uudised Taanist kõnelevad, et sellele väga kõrge vaktsineerimistasemega maale saabus uus tüvi ja jälle pandi koolid kinni ning kehtestati karmid piirangud.
Selle viirusega võitlemiseks tuleb rakendada eri võimalusi. Tallinnas on nii ka tehtud: oleme linlastele jaganud miljoneid isikukaitsevahendeid. Koolides oleme osaliselt distantsõpet rakendanud, mis pälvis küll kriitikat, aga see meetod haigestumise vähendamisel töötab. Oleme teinud sotsiaalkampaaniaid, rakendanud linnaasutuste töökorralduses hajutatust ning viinud sisse ka testimise linnaametnikele.

Seda aastat jääb kahjuks meenutama veel ühiskonna lõhenemine vaktsineerimise küsimustes.

Anname sellise signaali, et kui sa ei ole vaktsineeritud, siis sa oled peaaegu et rahvavaenlane. Pandeemia läheb kunagi mööda. Aga need haavad, mida me ühiskonnas tekitame, nii kiiresti ei parane.

Minu arvates ei ole õige, et ühel või teisel viisil hakkame inimesi stigmatiseerima. Anname sellise signaali, et kui sa ei ole vaktsineeritud, siis sa oled peaaegu et rahvavaenlane. Pandeemia läheb kunagi mööda. Aga need haavad, mida me ühiskonnas tekitame, nii kiiresti ei parane. Ühiskonda killustada on väga ohtlik. Tuleks teha kõik, et inimesed vaktsineeriksid end, aga kellestki vaenlase tegemine ei ole õige.

Lõppevast aastast jääb veel meelde lõputu tants jalgrattateede ümber. Nende nappuses nägid poliitilised konkurendid enne valimisi justnagu Tallinna põhiprobleemi. Kui nüüd ajaliselt distantsilt vaadata, kas nende punaste radade joonimine ei kujunenud liiga hoogtööks?
See lahendus ei ole kindlasti ideaalne, aga inimesed kasutavad neid. Mõned lõigud töötavad paremini, mõned ei ole nii väga õnnestunud, aga suuremas plaanis ei saa öelda, et see oli mõttetu töö. Kindlasti mitte.

Meil vaieldi ka süsteemi sees palju, et kuidas need rattakoridorid luua. Oleksime võinud veel aasta oodata ja enne valimisi neid mitte maha joonistada, vältimaks emotsioone. See aga tähendanuks, et üldine rattateede areng oleks pidurdunud veel ühe aasta, ja see poleks olnud mõistlik. Nüüd tuleb lihtsalt edasi liikuda.

Rattateid võib ehitada palju iganes, Tallinn autostub ikka. Inimesed ostavad üha uuemaid autosid ja järjest enamates peredes on mitu autot. Mis selle vastu aitaks?
Inimestel on rohkem raha käes – nii pensionifondidest välja võetud sääste kui ka ülejääke, mis on tekkinud reisimisvõimaluste vähesuse tõttu. Kuna Covid ei ole kusagile kadunud, kasutatakse ühistranspordi asemel rohkem oma autot. Kõik need aspektid kasvatavad autostumist.

Tallinna probleem seisneb peamiselt selles, et 30% liikluskoormusest tuleb väljastpoolt: pendelränne ja pidev transiit. Kui Tallinna tänavaid kasutaksid ainult linnaelanikud, siis autostumine meile peavalu ei põhjustaks.
Lisaks linnasisesele ühistranspordile on meil vaja luua süsteem, mis teenindaks naabervaldasid. Ja siin Tallinn üksi hakkama ei saa. Peab käivituma koostöö nii naabervaldade kui ka riigiga. Uuring, mille tellis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, näitab, et Tallinn kulutab võrreldes teiste omavalitsustega ühe elaniku kohta ühistranspordi peale rohkem kui teised omavalitsused. Kuid selleks, et uut, Tallinnat teiste omavalitsustega ühendavat süsteemi välja ehitada, peavad panustama ka teised omavalitsused või siis riik. Muidu ei ole see võimalik.


Ehk peaks siin riigikogu ja valitsuse tasemel püüdma autostumisse sekkuda. Mida arvate näiteks automaksust mitte-tallinlastele?

Tallinn oleks ehk tõesti huvitatud, et kõik autod, mis sõidavad linna sisse ja ei ole linlaste sõidukid, maksaksid selle eest. Kui riik võtaks vastu sellise otsuse, siis see lahendaks väga palju meie liiklusprobleeme. Omavalitsusele ei ole antud väga palju võimalusi maksusüsteemi muutmiseks.


Rääkides veel valglinnastumisest, siis linna sees leidub palju tühje, täis ehitamata alasid, kasvõi Põhja-Tallinnas. Inimesi meelitaksid uued arendused ehk linna sisse?

Ma ei ole kindel, et peaksime tühjade alade täis ehitamisega kiirustama.

Ma ei ole kindel, et peaksime tühjade alade täis ehitamisega kiirustama. Seesama Põhja-Tallinn on kesklinnast eraldatud pudelikaelaga. Mida kiiremini see linnaosa kasvab, seda keerulisem on sealt välja sõita. Seda on juba praegu tunda. Siin on vaja muu hulgas ühistranspordi arendamist, sealhulgas uut trammiliini, kuid pole välistatud suuremad lahendused nagu tunnelid. Kuid see võtab loomulikult aega ja vajab suuri investeeringuid.

Kuidas laias plaanis tundub, kas linn on piisavalt täis ehitatud või annaks veel tihendada?
Kui kõik algatatud detailplaneeringud realiseerida, kasvaks Tallinna elanikkond kolmandiku võrra.
Ma ei arva, et peaksime ehitamisega kiirustama. Jah, arendused ja uued elanikud annavad linnale majanduskasvu, aga me ei peaks linna tihedaks ehitama enne, kui me pole ette valmistanud teenindavat taristut. Tihti juhtub, et maju ehitatakse kiiresti, aga taristu, sealhulgas sotsiaalne, ei jõua järele.


Kinnisvara hinnad kasvavad nagu pärmi peal, paraku muudab see noortele peredele korteri ostmise järjest kättesaamatumaks. Kas linn võiks sellel taustal soodsaid üürimaju arendada?
Linnale on siin ikkagi olulised sotsiaalpinnad – hädavajaduse rahuldamine nende inimeste jaoks, kes muul moel hakkama ei saa. Isegi nii rikas omavalitsus kui Tallinn ei suuda käivitada munitsipaalehituse projekte suuremas mahus, sest see vajaks niivõrd suurt investeeringut.


Kaasavaks eelarveks ehk linnaelanike endi algatuste elluviimiseks on järgmisel aastal kavandatud miljon eurot. Kas see eksperiment on ennast õigustanud?
Täna võib küll juba öelda, et tallinlased on kaasava eelarve omaks võtnud. Minu arvates on tähtis, et inimene mõtleb teda ümbritseva linnaruumi üle ja ka sellest, kas ta võiks ehk ise linnaruumi loomisest osa võtta. See tekitab arusaama, et ka tema häälest sõltub midagi väga otseselt. Seega on kaasav eelarve tõepoolest vajalik.
Tänavu oli kaasava eelarve maht 800 000 ja järgmisel juba miljon eurot. Tõenäoliselt see kasvab ka Euroopa rohelise pealinna aastal ja suund on rohelised projektid.


Mainisite rohelise pealinna tiitlit. Millised olid esimesed mõtted seal Lahti kontserdisaalis, kui Tallinn lõpuks ometi võitjaks kuulutati?

Suuremas plaanis on tiitliaasta 2023 aasta otsa kestev promoüritus, et tuua Tallinnale tähelepanu ning näidata nii Euroopale kui ka tervele maailmale, kuidas Tallinn jätkusuutlikuks linnaks kujunemisel eeskuju näitab.

See oli kindlasti emotsionaalne moment. Viimasel kahel aastal võtsime roheliseks pealinnaks kandideerimist väga tõsiselt ja tegelesime kontsentreeritult ettevalmistustega. Tiitli saamine on ilus hetk, aga nüüd ootab meid väga suur töö. Terve järgmise aasta valmistame roheliseks pealinnaks olemist ette. Suuremas plaanis on tiitliaasta 2023 aasta otsa kestev promoüritus, et tuua Tallinnale tähelepanu ning näidata nii Euroopale kui ka tervele maailmale, kuidas Tallinn jätkusuutlikuks linnaks kujunemisel eeskuju näitab.

Kavandasime linnaeelarvesse 65 miljonit eurot, mis on mõeldud just rohelist eesmärki täitvateks projektideks. Selle hulgas on näiteks uute busside ost, ringmajanduskeskuste avamine, päikesepaneelide paigaldamine, linna tänavavalgustuse rekonstrueerimine. Kõik see näitab, et kui me räägime rohepöördest, siis peame rääkima inimeste elukvaliteedi tõstmisest. Rohepöörde sisu peab olema konkreetsete sammudega inimeste elukvaliteedi tõstmine, mitte pelgalt ideoloogia.

Tallinn kannab 2022. aastast ka UNESCO muusikalinna tiitlit. Kas see toob kaasa rohkem kontserte?
Arvestades, mida tähendab muusika Eesti kultuuri jaoks, siis Tallinn on olnud alati muusikalinn. Seegi tiitel toob rahvusvahelist tähelepanu. Tallinlastele tähendab see veel rohkem muusikat, veel rohkem üritusi, sealhulgas rahvusvahelisi. Minul isiklikult on hea meel, et sel aastal käivitasime uue konkursi muusikatalentide avastamiseks, mis võeti väga hästi vastu.

Me ei saa unustada ka seda, et ülejärgmisel aastal ei leia aset mitte ainult Euroopa rohelise pealinna tiitli üritused, vaid ka laste ja noorte laulupidu. Meil on kokkulepe Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega, et leiame võimaluse panna need kontseptsioonid kokku ning laulu- ja tantsupidu saab peetud maksimaalselt keskkonnasõbralikult. Me töötame selle nimel, et mõlemad suured sündmused töötaksid teineteise kasuks ja promomiseks.

Mida uuelt aastalt ennekõike ootate või loodate? Et pandeemia lõppeks, nagu igatsevad ilmselt kõik?

Soovin, et meil oleks rohkem võimalust rõõmu tunda, sest meie kõrval on palju lähedasi ja suurepäraseid inimesi. Ja selle üle, et me elame taolises erilises linnas.

Ei ole mõtet hellitada lootust, et kohe on pandeemia läbi ja elu endine. Peame edaspidigi valmis olema haiguspuhanguteks ja vaktsineerimiseks. Endiselt tekitab suuri küsimusi energiahindade tõus. Me ei tea ka, millega lõpeb kinnisvarabuum. Läheme seega uude aastasse hulga oluliste küsimustega.
Soovin, et meil oleks rohkem võimalust rõõmu tunda, sest meie kõrval on palju lähedasi ja suurepäraseid inimesi. Ja selle üle, et me elame taolises erilises linnas.

Kas teil on kombeks anda endale uue aasta lubadusi?
Suurem osa neist asjadest, millega lootsin aasta algusest alustada, on alustatud. Mingeid lubadusi annab endale uueks aastaks ilmselt iga inimene. Mina luban enne igat aastavahetust, et püüan leida rohkem vaba aega. Aga sellega läheb ikka keeruliseks.

Linnapea sai pikaajalise töötaja tunnustuse

Haabersti linnaosa pikaajalisel arhitektil Tiina Jaskal täitus 50 aastat tööpostil ja ka linnapea ise tähistas kümne aasta täitumist linna teenistuses.
Linnapea Mihhail Kõlvart tunnustas raekojas pikaajalisi linnatöötajaid. Kõige staažikam neist on 50 aastat ametis olnud Tiina Jaska. Tallinna linnaplaneerimise ametist Haabersti linnaosavalitsusse läinud ja ka seal 20 aastat töötanud Jaska on näinud lausa kuue linnaosavanema juhtimist. «Need kakskümmend aastat Haaberstis on olnud mulle tõesti toredad,» rääkis Haabersti linnaosa arhitekt Jaska. «Väga toredad töökaaslased ja toetav juhtkond.»

Jaskast kümme aastat hiljem alustas linnas töötamist keskkonna- ja kommunaalameti juhataja Ain Valdmann. Oma 40-aastase linnaameti karjääri suurimaks töövõiduks peab ta linna näo muutmist. «Võib-olla inimesed enam ei mäletagi, et Vabaduse väljak oli kunagi teist nägu,» lasusus ta. «Või et Harju tänaval ei olnud liuvälja.»

Ka linnapea Mihhail Kõlvartil täitus kümme aastat linnaametis. «Kümme aastat tagasi olin ma samamoodi üks noor kolleeg paljudele inimestele, kes olid linnasüsteemis palju aastaid töötanud,» meenutas ta. «Just tänu neile sain ma palju õppida. Ma olen kindel, et stabiilsust hoiavad just need inimesed, kellel on kogemus, kes on töötanud pikki aastaid ja jagavad oma teadmisi.»
Mitmed 30 aasta tööjuubelit pidavad inimesed olid just sotsiaaltöötajad. Kõlvarti sõnul on nad kõik suurepärased suhtlejad ning töö inimestega annab neile vastu energiat ja motivatsiooni.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.