"Praegu peaksime olema õnnelikud, et meil seda energiat kasvõi sellise hinnaga veel võtta on. Tulevikus on küsimus pigem see, kes energiat üldse saab."

Alar Konist, Tallinna tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi professor
Piiskop Philippe Jourdan: jõululaua juures peab alati olema üks vaba koht (0)
25. detsember 2021
Pealinn

„Näiteks üks traditsioon, mis meil oli ja mida muidugi tänapäeval linnades eriti ei tehta – see oli see, et jõululaua juures peab alati olema üks vaba koht,“ rääkis Pealinnale Eesti roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.  „Mõte on see, et kui keegi vaene inimene on kuskil lähedal, siis ta teab, et tal on koht valmis ja talle antakse süüa. Uks on lahti tema jaoks ja ta saab istuda ja süüa sedasama, mida pereliikmed söövad. Üks asi on see, et sa teed seda väikses külas kus kõik tunnevad kõiki. Seda teha Tallinnas poleks mõeldav. Aga igal juhul see mõte ja tähendus on peamine.“   

Millised olid teie lapsepõlve jõulud? 

Minu lapsepõlve jõulud olid muidugi nagu igal pool, sellised armsad ja perekondlikud. Olen pärit Baskimaalt, Prantsusmaa ja Hispaania vahelise piiri juures. Esimene pilt, mis on mulle meelde jäänud, on muidugi jõuluöö. Katoliiklaste jaoks on eriti tähtis jõuluöö missa. Enne jõuluöö missat on jõulunäidend, mida me nimetame „elavaks jõulusõimeks“. Tegijad on lapsed. Ma olen väiksest külast pärit ja seal iga perekond vastutab selle eest, et oleks üks väike karjane, väike lammas, eesel. Tavaliselt on see sellise traditsiooni, mis on perede vahel paika pandud, nii et seda muuta või vahetada oma rolli on üsna keeruline. Siis peab diplomaatiline võime olema väga tugev. Aga laste jaoks on see alati selline võlumaa. Me sisenesime kirikusse igaüks oma riietusega. Muidugi oli Joosep ja Maarja ja inglid ja keiser ja muud. Siis oli öömissa ja pärast seda tulid tagasi koju, kus oli mitte päris õhtusöök, aga selline söömaaeg, kus aetakse väga pikalt juttu. Muidugi on ka jõulupuu ja väike jõulusõim, mida vahel lapsed ise tegid paberist. 

Ja siis muidugi olid ka kingitused mis pidid tulema.  Prantsusmaal on selline traditsioon, et oleme ikka sellised jõuluvana pooldajad. Hispaanias on hoopis Jeesus-laps või kolm kuningat, kes toovad sulle kingitusi. See on väga kristlik mõiste. Jõulukingituste mõiste ei tulnud niisama, vaid viitab just sellele, et kuningad tulid Petlemma ja kinkisid Jeesusele ja tema vanematele viirukit, kulda ja mürri. 

Prantsusmaal on jõuluvana kes on tegelikult püha Nikolaus. Ida-Prantsusmaal austatakse Nikolaust väga sest ta kaitseb lapsi. Tema kohta on kõiksugu legende ja lugusid. Näiteks selline, et kunagi oli üks kuri lihunik, kes tahtis värsket liha müüa. Kolm väikest last tulid ja see kuri lihunik tappis nad ära ja panid soolatünni. Siis tuleb Püha Nikolaus lihuniku juurde ja küsib kus lapsed on. Lihunik ütleb, aga mis lapsed – siin pole lapsi. Siis Nikolaus ütles, et ma nägin, et nad tulid sinu juurde, nad on siin. Ta läks soolaliha tünni juurde ja puudutas seda. Kolm last tulid välja. Natuke verine lugu küll aga meile nii räägiti. 

Ja siis on muidugi erilise toidud, nagu siin on verivorst. Seal on sellised asjad nagu näiteks rasvane maks – foie gras, mis on väga populaarne eriti minu piirkonnas. Tänapäeval muidugi on selline asi, et kui sa küsid inimestelt kas sulle meeldib foie gras, siis öeldakse, et meeldib. Kui sa aga seletad neile kuidas seda tehakse… 

Kui kaua teie uskusite jõuluvana? 

Enne kümnendat eluaastat ma juba sain aru, et võib-olla jõuluvana ei ole või et on teatud ebaloogilised asjad, mida on raske seletada. Üsna pikalt uskusin ja isegi minu vanemad olid natukene üllatunud, et ma veel usun. Aga kas ma uskusin või tahtsin uskuda? Aga kingad olid alati jõulupuu juures. Ja minu vennad, mul on kaks nooremat venda, nemad ka uskusid. Aga ühel hetkel sa muutud – mitte küll päris täiskasvanuks, aga juba avastad elu ise ja mõtled küll, et on mõned asjad, millest ei saa päris täpselt aru.  

Usk jõuluvanasse on pigem selline lapse mäng ja päris usk on midagi muud. Üks asi on need mängud mis on seotud jõuluga, teine asi on Jeesus, Joosep ja Maarja ja seetõttu oli väike jõulusõim, mis tuletas meelde, et kõige tähtsam jõulupüha juures ei ole võib-olla need kingitused vaid see on jõulusõim.  

Näiteks üks traditsioon, mis meil oli ja mida muidugi tänapäeval linnades eriti ei tehta – see oli see, et jõululaua juures peab alati olema üks vaba koht. Mõte on see, et kui keegi vaene inimene on kuskil lähedal, siis ta teab, et tal on koht valmis ja talle antakse süüa. Uks on lahti tema jaoks ja ta saab istuda ja süüa sedasama, mida pereliikmed söövad. Üks asi on see, et sa teed seda väikses külas kus kõik tunnevad kõiki. Seda teha Tallinnas poleks mõeldav. Aga igal juhul see mõte ja tähendus on peamine.  

Jõuluajal püütakse teha heategusid. Ka siin Eestis ka näha, et suureneb annetamine, heategude tegemine. Huvitav miks aasta jooksul seda vähem tehakse? 

Tähtis on see, et vähemalt ühel päeval seda teed. Inimene pole ingel, et nõuda seda kogu aeg teha. Kui sa liiga palju nõuad, siis inimene ei tee midagi. Kui sa natukene nõuad, siis ta teeb. Näiteks kunagi oli jõulurahu kirikus väga tähtis. Keskajal kirik ütles, et keegi ei tohi sõdida jõuluajal. Võiks öelda, miks kirik ei ütelnud seda kogu aeg? Muidugi põhimõtteliselt ta ütles ka seda. Nüüd kui me teeme seda kogu aeg, siis keegi ei kuula, lähevad ikkagi sõdima. Aga kui sa ütled, et nüüd keegi ei hakka sõdima ja tapma, siis rahva jaoks, eriti seal ajal, kus kogu aeg sõditi, oli üks suur kergendus, et vähemalt kolm nädalat saab elada sõdimata.  

See headus, mis on seotud jõuludega on jõuluime. Inimene võib olla usklik või mitteusklik aga on selge, et nüüd jõulupüha on muutunud kõikide rahvaste jaoks headuse päevaks. See on seotud Jeesuse sündimisega. Mingil määral on see, mis puudutas algselt vaid kristlasi, muutunud universaalseks.  

Me anname teistele asju või meie anname endast midagi. Ja see on väga ilus. 

Lisaks veel kõik need jõululaulud. Jõulud on ju tuntud just laulude poolest.  Jõululaulud on seotud sellega, et siis kui Jeesus sündis Petlemmas, piibel ütleb, et karjased kuulsid kuidas inglid laulavad. Au olgu jumalale kõrges ja nii nad tulid Jeesust vaatama. Ja seetõttu õige jõul saa kunagi olla ilma lauludeta.  

Minu jaoks on üks kõige imelisem asi just see, et oma perega hakkad midagi laulma ja kõik laulavad kaasa. Jõululaulud on hästi lihtsad, nad ei nõua erilist vokaalseid oskusi. Saksamaal on selline tava, et näiteks jõulusöögi alguses pereisa loeb teistele pereliikmetele Johannese evangeeliumi algust, kus öeldakse, et alguses oli sõna ja sõna ja sõna oli jumal ja siis sai sõna lihaks ja elas meie keskel.  

Meie paneme jõuluöö missal altari ette Jeesuslapse kuju. Kui missa lõpeb, siis vastavalt kirikutraditsioonile, kõik soovijad võivad tulla ja sümboolselt suudelda Jeesuslast. See on ühelt poolt viis väljendada kristlase jaoks oma usku ja on ka selline armas asi.  Kui meie näeme Kristust kui täiskasvanut. Täiskasvanuga on alati mingi distants. Lapsega on nii, et keegi ei karda last ja seetõttu on kergem suudelda Jeesuslast kui Kristust. Muidugi praegu pandeemia ajal me ei saa seda küll teha ja inimesed saavad sellest aru. Tähtis on see, mida inimene tunneb oma südames. 

Pandeemia on kaks aastat meie kõikide elu teinud raskeks. On palju kaotusi. Kuidas kirik hoiab inimesi, kuidas kirik aitab? 

Me muidugi aitame vaeseid ja peame meeles neid kes on lahkunud. Andku Jumal, et järgmine jõuluaeg oleks normaalsem. Nüüd on hea aeg meeles pidada neid 1800 – 2000, kes on surnud. Tallinnas, ma arvan, et võib-olla natuke vähem kui 1000 surnut, kas koroona tõttu või mitte. Üks ei välista teist.  

Oleme proovinud olla inimeste lähedal. Pandeemia alguses oli natuke hirm, et kas hoida kontakti eriti vanemate inimestega, kas nad on veel elus, kas on keegi kes neile toob midagi süüa? Ma arvan, et sel aastal oleme juba harjunud ja kõik on natuke rohkem kontrolli all.  

Sel aastal on tekkinud natukene ebameeldiv poleemika vaktsineerimise kohta. Mina olen juba öelnud välja oma arvamuse. Tean, et on inimesi, kes selle arvamusega ei ole rahul. Kui mina lähen ennast vaktsineerima, siis mitte ainult enda tervise, vaid teiste tervisel pärast ja see on armastuse tegu. Saan väga hästi aru, et keegi võib arvata, et seda pole vaja või et see on ohtlik. Sellega ma ei taha öelda, et olen arst ja ma tean paremini kui kõik teised. Lihtsalt ma ütlen, et kui ma teen selle otsuse, siis minu jaoks tähendab hoolimist teiste eest. Teine armastuse tegu võib olla ka see, et saa jääd koju, et mitte teisi nakatada. 

Sellisel viisil ilma, et see kohustaks kedagi midagi tegema, aga vähemalt me teeme seda mitte ainult enda vaid tõesti teiste jaoks. Ma arvan, et jõulupüha võiks olla selline aeg kus püüda konflikte vältida, et tuleks jõulurahu.  

Aga rahu sageli nõuab palju rohkem aktiivsust ja tugevust kui konflikt, sellepärast et seal on midagi, mida sa pead ehitama ja otsima. Kui sa kohtud teiste inimestega – proovida kõik koos mõelda rohkem ja rääkida rohkem just positiivsetest asjadest. Mitte kogu aeg otsida seda, mis meid lahutab vaid rohkem otsida seda, mis meid ühendab. See ei tähenda, et peame varjama seda, mis meid lahutab. Aga ma arvan, et praegu võiksime rohkem just otsida seda ühtsust. Konfliktid ja arusaamatused, mis on tekkinud seoses pandeemiaga selle aasta jooksul. Otsida rahu oma sõnades ja tegudes. Mitte halvasti rääkida nendest, kes mõtlevad teistmoodi kui meie, kes käituvad teistmoodi kui meie. Me võime arvata, et meil on õigus, ma olen selles veendunud. Ei ole kunagi õigust halvasti rääkida teistest, isegi siis kui nad eksivad. Ja kui ma arvan, et eksivad. Selles mõttes jõulurahu, see ei ole ainult see, et nüüd ma jään koju ja söön, joon ja ei tee midagi. Rahu on väga aktiivne omadus. Kui me ei otsi aktiivselt, siis me ei saavuta seda. Rahu ja passiivsus ei ole sama asi. 

Isegi Aurelius Augustinus ütles, et „tranquillitas ordinis“ See tähendab ladina keeles rahulolemist aga teatud koha sees. Selleks, et ette valmistada rahu, sa pead just aktiivselt midagi tegema. Poliitikas on ka selline väljend nagu „Si vis pacem, para bellum“ – „Kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks“. See on natuke küüniline arusaam asjast aga reaalsus on see, et rahu pole sama asi kui passiivsus. Kui me jääme lihtsalt passiivseks, ei saavuta me rahu ei enda jaoks ega teiste jaoks. Kui meie positiivselt ei otsi rahu siis see ei tule niisama. Isegi mitte jõulupäeval. Tahaksingi soovitada, et igaüks otsiks aktiivselt positiivselt seda rahu ja siis Jumala abiga me saame seda rahu. 

Aga kui sa tahad elada rahus teistega, siis on see võimalik. Aga sa pead tahtma. Ja sa pead midagi tegema ka selle nimel. Ei saa oodata, et lihtsalt rahu tuleb siis kui ma olen üksi kodus ja ei tee midagi. See ei ole reaalne rahu, see on vaid meeleolu.  Ma arvan, et kui praegusel ajal just seoses pandeemiaga või kui meie ise ja meie poliitikud ka saaksid natuke seda jõulurahu – see oleks väga vajalik.  

Millised on teie jõulusoovid nii tallinlastele kui kõikidele Eestimaa inimestele? 

Aktiivne jõulurahu oleks üks nendest. Mõned ütlevad, et ühiskond praegu lõhestatud. Kas ja kuipalju see vastab tõele? Ma pole see kes oskab kohe vastata. Me näeme seda, et rahu pole mitte ainult seisund või meeleolu – see on ülesanne.  Seda me peame kõik koos ehitama ja me peame olema ettevaatlikud ja aru saama, et kui meie ei püüa koos ehitada seda rahu, siis rahu väheneb üha rohkem.  

Meil on alati olnud soov, et jõulud oleks kõikide jaoks – ka nende jaoks kes on vaesed. Aga praegu meie ühiskonnas võib-olla ei ole nii palju inimesi, kes on vaesed materiaalses mõttes. Muidugi tahaksime alati, et meil oleks natuke rohkem, et meie elu oleks kindlustatud, et elekter poleks nii kallis. Aga see kõige suurem vaesus on just need, kes on üksi. 

Mõelda, mida ma saaksin teha ise, et endast natukene rohkem anda teistele. Mitte ainult raha anda – pühendada aega näiteks vanematele inimestele. Eriti neile, kes on olnud isoleeritud oma pereliikmetest pandeemia ajal. Ja neile, kel pole peret. 

Kas järgmine aasta tuleb parem? 

Oli üks katoliku kiriku pühak, kes oli ise endine sõjaväelane, kellel oli varem olnud natuke keeruline elu ja siis ta muutis oma elu. Ta tervitas oma sõpra sünnipäeva puhul, sõber oli saanud 40 aastaseks.  

Ta ütles, et minu jaoks iga sünnipäev on suur rõõm. Ja ta seletas – sellepärast, et ma tean, et nüüd on üks aasta vähem kui ma saan kohtuda Jumalaga, Kristusega.  

Kas järgmine aasta on parem kui praegune? Ma pole prohvet, et seda öelda. Aga võin öelda, et see on üks aasta vähem kuni saame kohtuda selle Isaga kes on meid loonud ja kes meid armastab. 

Kasvõi see ootus, mis on tüüpiline just jõuluajal, see ootus on see, mis annab meile rõõmu ja mis aitab meid ületada neid raskusi, mis võivad tulla järgmisel aastal. Kui nad tulevad. Nii et me peame olema realistlikud. Vist raskusi tuleb veel, aga meil on keegi kõrval, kes aitab meid seda ületada. 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.