"Autojuhid kahjuks ei anna endale aru, mis võib juhtuda, kui nad sõidavad isegi 5 km tunnis lubatust kiiremini. Tagajärjeks võib olla raske kokkupõrge jalakäijaga, jalakäijale võib see lõppeda koguni surmaga."

Põhja prefektuuri patrullpolitseinik Vladimir Kägonen
Turismiettevõtja Pruuli Inimeste soov astuda korraks oma igapäeva rutiinist välja on nii ürgne, et seda ei pidurda mitte miski (0)
27. detsember 2021

„Inimeste soov ja tahe astuda korraks oma igapäeva rutiinist välja kas puhkuseks, lihtsalt meelelahutuseks või ka paremate töömõtete kogumiseks on nii ürgne ja suur, et seda ei pidurda mitte miski,“ ütles turismiettevõtja Tiit Pruuli saates „Siin Tallinn.“

Saatejuht Neeme Raud vestles maailmarändur Tiit Pruuliga, kes küll parandas kohe, et pigem kõlaks turismiettevõtja täpsemalt. Raud soovis aga läbi selle intervjuu tuua natuke rohkem ka maailma dimensiooni sisse. „Kui me räägime jälle uutest piirangutest ja piiridel tuleb seista järjekordades, tabasin end mõttelt, et veel 20 aastat tagasi oli see kõik reaalsus,“ ütles Raud. „Siis korraga muutus Euroopa meie jaoks vabaks. Me oleme nii harjunud sellega ja nüüd kui jälle mingeid piiranguid kehtestatakse, leiame, et meie õigusi ahistatakse.“ 

Tiit Pruuli: 

Aga paneme ennast pikemasse perspektiivi. Just lugesin mõni aeg tagasi Thomas Cooki 19. sajandi keskel asutatud maailma esimesest reisibüroost. Tema kurba lugu. Teise maailmasõja ajal kõik arvasid ja ütlesid, et nüüd on reisimine igaveseks läbi, isegi kui see pommitamine lõpeb. No kes tahab enam nende varemete vahel liikuda? 1942.aastal müüdi firma maha. Läks aasta või paar sõjast mööda, kui kõik hakkas taastuma. Inimeste soov ja tahe astuda korraks oma igapäeva rutiinist välja kas puhkuseks, lihtsalt meelelahutuseks või ka paremate töömõtete kogumiseks on nii ürgne ja suur, et seda ei pidurda mitte miski. 

Neeme Raud: 

Seda tõepoolest ei pidurda miski, aga lihtsalt see kui kiiresti me harjume heaga, et kui piirid muutuvad väga lihtsalt ületatavateks, leiame, et nii peakski see igavesti olema. 

Tiit Pruuli: 

Aga me harjume ka teistsugusega. kui mäletate, pärast kaksiktornide ründamist korjati lennukitest ära metallist noad ja kahvlid. Ma pean nüüd plastmasskahvliga sööma, ma pean seisma veerand tundi turvakontrollis ja võtma kingad jalast ära. See on alandav. Me oleme nüüd sellega kõigega harjunud, see on paratamatu osa reisimisest. Täna. 

Neeme Raud: 

Ja just mõtlesin täpselt samamoodi 20 aasta tagusele ajale. Tundub, et need uued piirangud, mis kehtestatakse, on sageli selleks, et jääda. 

Tiit Pruuli: 

No nii ta on ja midagi ei ole teha. Tuleb harjuda asjadega, mis on paratamatud. Ei maksa nende vastu sõdimiseks üleliia palju energiat raisata. Selle energia võiks rõõmu ja laulu panna.  

Neeme Raud: 

Kuhu sina tahaksid veel sõita?  

Tiit Pruuli: 

No mul on läinud nüüd viimased paar aastat selliseks arktiliste või polaar loodusmatkade rüppe. Olen hakanud seda piirkonda hirmsasti armastama. Sel suvel tegime oma Arktika reisi purjelaevaga Admiral Bellingshausen. See oli ka logistiliselt väga keeruline, et sisse saada Gröönimaale, Teravmägedele. See oli tükk vaevanägemist. Aga kui sa seal oled, nii-öelda teisel pool jäämägesid, siis see rahu ja teatud mõttes ka üksi olemise ning eraldatuse tunne, mis seal tekib – saad oma mõtetega nii-öelda omaette olla. 

Neeme Raud: 

Aga meie regioonis on ajad siiski närvilised, samas räägivad mulle analüütikud, et rahvas on harjunud juba nende ohtudega. Seal Ukraina piiril käib sõda, Valgevene Leedu piiril on ka mingisugused pinged. Meid see nagu ei puuduta, inimesed ei saa aru, et olukord on väga dramaatiline. Kui Venemaa esitab nüüd selliseid nõudmisi, nagu ta esitas, et NATO riikide vägesid tohib paigutada siia meie juurde ainult siis, kui nemad seda lubavad – siis maailm on justnagu mingisugusel murranguhetkel. 

Tiit Pruuli: 

See on vaieldamatult väga tõsine olukord praegu.  Aga eks siin on jälle üks selline psühholoogiline kaitsemehhanism enamike inimeste jaoks, kes pigem tahab minna perega puhkama Kanaari saartele, kui mõelda selle peale, kus ta võib-olla midagi teha ei saa. Me näeme seda turismiettevõtjatena viimastel kuudel väga selgelt, kuidas inimesed on läinud julgemaks oma reisides. Ma ei räägi nüüd eelmise aasta ja selle aasta alguse nii-öelda katastroofiliselt mitte reisimisest arusaadavatel põhjustel. Aga kui suvel olid siin lähiregioonid ja Vahemeri see, kus käidi, siis praegu Mehhiko, Dubai, Mauritius. On hakatud lendama palju kaugematesse paikadesse, mida vahepeal ei olnud. 

Neeme Raud: 

Kaugele lennata on praegu suhteliselt häiriv. Mask peab olema ees. Kuidas sina kõigisse nendesse koroonapiirangutesse suhtud? Kus pool sina nendes vaidlustes oled? Euroopa läheb taas lukku. Osa inimesi ütleb, et nad on täitsa hulluks läinud. Õnneks meil on kõik veel teistmoodi. 

Tiit Pruuli: 

Kas ja kuidas see mask saab nüüd nii väga inimesi häirida, no mis jutt see on? No meie laine käis enne üle, mis tähendas seda, et kui vaadata oma turismimätta otsast, siis kui tehti turismigruppide lepinguid aastavahetuseks, oli Eesti seisukord selline, et keegi siia praegu ei tule. Meie hotellid, spaad on tühjad. Aga põhimõtteliselt olen ma seda meelt, et kui sa tahad reisida, tahad elada enam-vähem täisväärtuslikku elu nagu vanasti – siis vaktsineerimine on elementaarne ja maski kandmisest ei tasu teha probleemi. Põhiline, mida ma tahaks öelda – see on paljuski usalduse küsimus. Vana-aasta õhtul kutsud endale sõbrad külla, sa ei tee ju kõigile testi. Aga sa tead, et oled kutsunud usaldusväärsed inimesed kes ei tule külla, kui nad köhivad, kui neil on nohu ja palavik. Sama asi on ühiskonnas laiemalt. Mida covid on meile õpetanud – usalduse vajadust. Kui ühiskonnas on rohkem usaldamist, vähem kõõrdi-, viltuvaatamist, kahtlustamist, siis on see ühiskond ka tervikuna palju tervem.  

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.