„Kui ilmad lähevad külmaks, siis hakatakse palju kütma ja selle tulemusena hakkab nelja-viie päeva möödudes pikendusjuhtmete ja küttekehade väsides juhtuma tuleõnnetusi, ent tänavu sellist tendentsi märgata ei ole,“ ütles Lilleküla päästekomando rühmapealik Janno Pajupuu, kelle sõnul on tuleõnnetuste peamiseks põhjuseks enamasti hooletus, tihti alkoholjoobega kombineerituna.
„Muidugi võib asi olla selles, et elektrihinna tõttu ei julgegi keegi enam elektriga kütta,“ muigas kogenud päästja. „Kotka tänaval oli üks suurem tulekahju, aga selliseid sündmusi, kus terve maja oleks muutunud õnnetuse tagajärjel elamiskõlbmatuks, mulle eelmisest aastast rohkem meelde ei tule.“
Pajupuu sõnul on nii mullune aasta kui ka tänavune talv on olnud päästjatele üldjoontes rahulikud.
Teisipäeval, 7. detsembri varahommikul kell 05.11 sai häirekeskus teate, et Kotka tänaval asuva kolmekordse elumaja üks korter on suitsu täis. Kohale saabunud päästjad tuvastasid, et suitsu tuleb kamina seina vahelt ning see on levinud juba ka vahelagedesse ja pööningule. Kella 05.47 paiku oli põleng levinud veel kahte korterisse ning ca 15 minutit hiljem oli punane kukk enda alla matnud juba ka trepikoja ja kolmanda korruse vaheseina, mida päästjad koheselt kustutama asusid.
Kell 06.27 alustati kogu maja evakuatsiooniga ning kella 07.44-ks oli 17 inimest paigutatud kohale tellitud bussi sooja. Õnneks ükski elanik põlengus kannatada ei saanud. Kuna maja pööninguosale, kus hetkel suurem tulekolle asub, puudub seestpoolt ligipääs, kasutavad päästjad kustutustöödeks redeleid ning tõstukeid. Päästesündmusele on kaasatud 12 päästemeeskonda Kesklinna, Kopli, Lasnamäe, Lilleküla, Keila, Muuga ja Nõmme komandodest ning vabatahtlikud Tabasalust ja Hüürust. Tulekahju lokaliseeriti kell 10.02 ning tulekahju õnnestus likvideerida kell 14.27
Väga tihti algavad põlengud purjuspäi kokkamisest
„Ülekütmine polegi sugugi sage tulekahjude põhjus – jah, see on see, mida me võib-olla eeldame, kui algab külmaperiood, aga tegelikult see nii pole. Tahaks loota, et teavitustöö selles osas, kuidas õigesti kütta, on andnud mingi tulemuse. Näiteks ka see, millal siiber sulgeda,“ selgitas Pajupuu, kelle sõnul üritatakse energia kokkuhoiu nimel siibrit mõnikord võimalikult vara kinni panna ja sellega luuakse ohtlikule vingugaasile võimalus tuppa pääsemiseks.
14 aastat päästeametnikuna leiba teeninud Pajupuu sõnul on tuleõnnetuste peamiseks põhjuseks ikkagi inimeste hooletus, peamiselt just toidu valmistamisel. „Enamasti on mängus ka alkohol. Inimene hakkab süüa tegema, unustab selle toidu ja siis läheb toit põlema, läheb mööbel põlema ja ongi tulekahju olemas,“ kirjeldas ta.
Naljaga pooleks võiks öelda, et tee oma pelmeenid valmis enne, kui viina hakkad jooma, mitte vastupidi.
Reeglina reageerib sellistel puhkudel suitsuandur ja naabrid kutsuvad abi. „See joobes inimene tõenäoliselt abi ei kutsu, pigem ta üritab seda kõike veel varjata ka. Naljaga pooleks võiks öelda, et tee oma pelmeenid valmis enne, kui viina hakkad jooma, mitte vastupidi,“ muigas Pajupuu.
Üheks päästjate alaliseks mureks on ka inimesed, kes purjuspäi või lihtsalt hooletusest voodis suitsu tehes selle süütavad ja seeläbi tulekahju põhjustavad.
„Kahjuks neid joodikuid – vabandust, et ma nii ütlen – ümber ei kasvata ja nendeni meie sõnumid paraku ei jõua. Kui inimene on alkoholiga niivõrd sina peal, siis ta ei mõtle, et nüüd võib midagi juhtuda. Kui julgusejook on sees, siis on inimene kuulikindel ja temaga ei juhtu midagi, eks ole,“ sõnas Pajupuu. „Seal suurt muutust ei ole. Ma arvan, et kui vaadata asja üleriigiliselt, siis on igal nädalal üks juhtum, kus keegi on, suits ees, magama jäänud või täis peaga tulekahju tekitanud. Seda on liiga palju ja see on puhas hooletus. Tuleb teha endale selgeks, et kui ma võtan viina, siis ei maksa võib-olla siin diivani peal pikutades suitsu ette panna.“
Pajupuu sõnul häirib joobes inimest suitsuhais vähem. „Ah, teen selle suitsu toas ära, mis ma õue külma kätte lähen,“ rääkis päästja õnnetuse ohvriks langenute mõtteviisist. „See juhtub reeglina siis, kui inimesed on üksi kodus. Kui on mingi seltskond, siis neid asju juhtub vähem, sest teised inimesed märkavad seda.“
Paljud tuleõnnetused avastatakse tänu suitsu- ja vingugaasianduritele varakult
Tuletõrjujate jaoks on väljasõidud aastatega jäänud palju kergemaks, kuna tänu suitsuanduritele avastatakse paljud tulekahjud juba väga varakult ning inimesed viibivad COVIDi tõttu ka rohkem kodus ning erinevate masinate ja elektriseadmete järelevalvete jätmist on vähem.
„Suitsuandur aitab väga palju ja inimesed kutsuvad ka üha rohkem päästjaid välja, kui kuulevad naabri suitsuanduri piiksumist ja seda peakski tegema. Aeg-ajalt juhtub seda, et kutsutakse päästjad, et suitsuandur piiksub juba 40 minutit või tund aega – tehke midagi. Tegelikult peaks reageerima kohe. Kui see andur on juba 40 minutit piiksunud ja seal mingi tulekahju on, siis on inimese elu juba ammu ohus,“ tõdes Pajupuu.
„Tuleks minna naabri ukse taha ja kui naaber ise uksele ei tule siis proovida korterisse siseneda, kui see aga ei õnnestu, siis helistada koheselt 112, et päästjad saaksid võimalikult kiiresti olukorra üle kontrollida Mõned inimesed pelgavad – et ah, mis ma kutsun päästjaid siia piiksumise pärast koha peale, aga parem kutsuge meid kohale, saame asja varakult üle kontrollida – kellelegi mingit hinnangut ei anta selle pärast, et päästjad kohale kutsutakse.“
Suitsuanduritest on päästeametnike sõnul palju kasu, kuid paraku ei ole töötavad suitsuandurit endiselt umbes 30% majapidamistest.
Osta see kümne eurone suitsuandur, kruvi lakke ja see on kõige lihtsam ja odavam elukindlustus.
„Kui me käime tegemas kodukülastusi, näeme väga palju olukordi, kus näiteks suitsuandur on küll olemas, aga pole paigaldatud või on tegu üürikorteriga ja omanik pole andurit paigaldanud – see pole kah tegelikult argument. Osta see kümne eurone suitsuandur, kruvi lakke ja see on kõige lihtsam ja odavam elukindlustus,“ manitses Pajupuu.
„Juhtub ka seda, et pärast seda, kui anduri patarei on tühjaks saanud, võetakse see küll laest alla, ent unustatakse uue patareiga varustatult tagasi oma kohale paigutada. Sageli on andur täiesti valesti paigaldatud ja selle asemel, et see oleks laes kõrgeima koha peal, pannakse see kapi või riiuli peale, mis on märksa madalamal ja muudab võimaliku õnnetuse piisavalt varajase avastamise seeläbi juba palju keerulisemaks.“
Vingugaasi andur võiks olla kõigis gaasiboileriga kodudes
Väga suur kasu on päästja sõnul ka vingugaasiandurist, mis on 1. jaanuarist kohustuslik kõigis majapidamistes, kus on tahke kütusega töötav kütusesüsteem või korstnaga ühendatud gaasiboiler.
„Vingugaasi andur võiks olla ka kõigil nendel, kellel on gaasiboiler. Kuigi praegu on kohustus vingugaasianduriks siis, kui boiler on ühendatud lõõriga, siis kindlasti soovitan gaasiboileri puhul panna ka vingugaasiandur koos gaasi gaasidetektoriga,“ soovitas Pajupuu.
„Umbes kaks nädalat tagasi oli väljakutse kus inimene kaotas teadvuse vannitoas, kuna uks oli kinni ventilatsioon oli kinni teibitud vannitoas, et sooja kokku hoida, kuna energia hind on nii kallis. Sealsamas vannitoas oli gaasiboiler, mis tegelikult tarbis ära kogu selle ruumi õhuhapniku, inimene kaotas seal hapnikupuuduse tõttu teadvuse.“
Kui normaalse põlemise juures tekitas gaasist veeaur ja CO2, siis väga madala hapnikutaseme puhul tekib sellest mürgine vingugaas ehk CO. Sellistes kohtades peab Pajupuu sõnul kindlasti olema tagatud ventilatsioon ja selleks, et olla päris kindel, tuleks sinna panna ka vingugaasiandur, mis annab võimalikest probleemidest kiirelt piiksumisega märku.
„Vingugaasianduri saab juba 20-25 euroga kätte. See ei ole suur väljaminek. See on ühekordne väljaminek ja see kestab aastaid ja aastaid.“
Raskeid tuleõnnetusi on üha vähem
Eelmisel aastal oli päästjatel Tallinnas kokku 6120 väljakutset, millest 892 olid tulekahjudega seotud. Kokku hukkus pealinnas aasta jooksul tuleõnnetustes 6 inimest (Eestis kokku 39 inimest). Ränkade tagajärgedega tuleõnnetusi on jäänud vähemaks, sest tänu erinevatele anduritele on päästjatel võimalik ohtlikele olukordadele üha kiiremini reageerida, et hullem ära hoida.
„Kui ma tulin tööle 14 aastat tagasi, siis ikka iga mõne vahetuse järel oli kuskil põleng, kuhu pidi hingamisaparaadiga sisse minema, siis tegelikult täna läheb meil kuid mööda, ilma, et läheks üldse hingamisaparaadiga kuhugi põlevasse majja,“ nentis Janno Pajupuu.
„Me näemegi selle pealt, et tegelikult ühiskond on liikunud selle poole, et me oleme nii palju ohutumad. Et ei ole niisuguseid suuri tulekahjusid – see on hästi positiivne,“ lisas päästja, kelle sõnul ongi väga suur osa väljakutsetest reageerimine suitsuanduritele, prügikastide kustutamine või politsei ja kiirabi aitamine.
Mullu tuli päästjatel tihti tõtata appi vanuritele, kes olid kodus kukkunud. Pajupuu sõnul ei ole selles osas küll suurt tõusu märganud, aga kokkuvõtvalt on see päästjatele siiski üsna suur koormus.
„Just need üksikvanemaid, kes tõesti arusaadavalt vajavad abi – vanainimene, kui ta on 90 aastane, ei suudagi suitsuandurit ise vahetada, kontrollida ja hooldada hooldades ta ei roni kuhugi laua või tooli otsa. See on tegelikult see koht, kus saaks päästjate asemel aidata naabrid või sugulased,“ tõdes Pajupuu, kelle sõnul pole enamikel vanuritel käepärast SOS-nuppu ja tihtilugu on kukkumise ajal telefon näiteks hoopis teises toas laua peal.
