“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
PIKANÄPUMEHED HOOS Tallinnas varastatakse üha enam, kõige vähem näpatakse aga Lasnamäelt (0)
17. jaanuar 2022
MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht Marek Väljari ütleb, et viimasel ajal võib täheldada varaste mõningast aktiviseerumist. Scanpix

Varguste arv on Tallinnas taas tõusma hakanud ning energiakriisist tingitud vaesuse kasv võib seda veelgi hoogustada. Hoovidest ja panipaikadest võetakse kõik, mis ripakil – vargused neist paikadest on kolme aastaga kahekordistunud. Võib tunduda ootamatu, kuid kõige vargavabam Tallinna linnaosa on Lasnamäe.

“Kui naine hakkas varastatud jalgratta kohta Facebooki postitama, pidasin seda alguses täielikuks mõttetuseks, aga asi töötas,” räägib tallinlasest ettevõtja Rene Kiil, kuidas neil õnnestus varastatu üles leida.

Pealtnäha oli see üks tavaline lugu. Laps oli läinud möödunud augustis jalgrattaga Scott sõbrannale külla ja jätnud selle Siidisaba tänava ühes majas üldkasutatavasse keldrisse. Sealt see siis kaduski. Pereema postitas väsimatult otsimiskuulutusi, kuni Renega võttis ühendust keegi mees, kes teatas, et on ratta leidnud. Sama mees oli olnud Kopli kandis poes, enda lukustamata jalgratas hoidjas, ja näinud silmanurgast, kuidas keegi kavatseb sellega ära sõita.

Omanik polnud papist poiss, hüpanud ligi ja haaranud vargal turjast. Too oli plehku pannud. Ja koos temaga pani jooksu varga kaaslane, kel juba oli omal jalgratas – jättes enda ratta sinnasamasse maha. Nii oli kaks varast pagema sundinud mehel korraga käes kaks ratast – enda oma ehk napilt päästetu ja võõras. See maha jäetud ratas oligi Rene pere oma. Nimelt oli mees, kes kurikaelad teolt ehk enda ratta varguselt oli tabanud, näinud Facebookis ratta otsimise kuulutusi. Nii jõudis Scott pärast kõigest nädalast eksirännakut omaniku kätte tagasi.

“Väga pime ja õnnelik juhus,” resümeerib Rene, kes oli politseid teavitanud nii kadumisest kui ka leidmisest. “Mina tunnen end Tallinnas siiski turvaliselt. See oli mul elus esimene kord vargusega kokku puutuda. Kui jätta kõrvale, et üks aiakäru läks ehitusel kaduma.”

Varastatakse koridoridest ja keldritest

Eestis pannakse aastas toime 9000-10 000 varavastast kuritegu, millest suurem osa ehk 7000 on vargused. Tallinna osa moodustab sellest ümmarguselt 5000.

Rene rattavarguse juhtumis on koos paljud nüansid, mis Tallinnas varguste puhul on nüüdisajal tavalised. Asju pannakse kõige rohkem pihta üldkasutatavatest koridoridest-keldritest. Kasutatakse ära inimeste hooletust. Professionaalseid sissemurdmisi – näiteks korteritesse – esineb aga järjest vähem. Ei planeerita, vaid improviseeritakse. Mis silma jääb, see ära. Nii tabas möödunud aasta suvel Põhja-Tallinna hoovivarguste laine. Lihtsalt pandi pihta, mis ripakil ja vähegi väärtuslik.

Märkimisväärne on seegi, et pandeemia algusest on järsult kasvanud vargused garaažidest. Mullu registreeriti Tallinnas 61 taolist juhtu, enne pandeemiat 2019. a vaid paarkümmend. Võrdluseks, et veel 2016. a pandi kirja umbes 80 vargust garaažidest.

Lasnamäe on varguste osas kõige turvalisem linnaosa

Kui vaadelda varguste arvu 10 000 elaniku kohta, siis on Tallinna turvalisim linnaosa Lasnamäe. See on nõnda olnud juba mitu aastat. Kõige ebaturvalisemad paigad on turvafirma Rapid Security analüüsi järgi aga kesklinn ja Põhja-Tallinn. See on ka mõistetav, sest kesklinna kogunetakse teistest linnaosadest – nii tööle, poodlema kui ka lõbutsema. Põhja-Tallinn on aga suhteliselt kiires arengus, sealne elanikkond muutub jõukamaks ja on, mida varastada.
55% Tallinna kodudes ja vahetus koduümbruses registreeritud varguste puhul on kahjusumma 500 või enam eurot. See on viimase kuue aasta negatiivses mõttes teine tulemus. Teisisõnu, kahjusummad on järjest kasvanud.
Langus pöördus mullu järsuks tõusuks

Lootustandev langus vargustes algas Tallinnas 2017. a. mil neist registreeriti vaid 4700 ja 2020 kukkus see arv juba 4200 peale. Ilmselgelt mängis siin rolli kevadine eriolukord seoses pandeemiaga. Inimesed istusid peamiselt kodus ja hoidsid oma varal tahes või tahtmatult silma peal.aastal hüppas aga varguste arv järsult ülespoole: neid registreeriti pealinnas 5312.
Turvaeksperdid räägivad, et kriisid ja kuritegevuse kasv käivad üldiselt käsikäes, ja see on ka loogiline. Turvaettevõtte Forus Security tegevjuht Raimo Heinam tõdeb näiteks, et kui vaadata pikemas plaanis, siis on Eestis elamine muutunud aastast aastasse turvalisemaks. Kuid esineb teatud perioode, kui inimeste sissetulekud vähenevad ja tööpuudus kasvab, ning see tõstab mingit laadi väär- ja kuritegude arvu.

“2020. aastal hakati Covidi esimese laine järgse tööpuuduse kasvu ajal rohkem kaubanduspindadele sisse murdma,” nendib Heinam. “Eks me varsti saame anda hinnanguid, kuidas mõjutab energiakriis meie elukeskkonna turvalisust. Praegu veel energiakriisi mõju otseselt turvaettevõtte tööd mõjutanud ei ole, kuid oleme valmis, et sissemurdmiste arv võib hakata suurenema.”

“Pandeemia algusest on vargad Põhja-Eestis kõvasti aktiivsemaks muutunud, nende erilise tähelepanu all on trepikojad, koridorid ja hoovid,” võtab turvaekspert Vallo Põldma lühidalt olukorra kokku.

Nii kui hakkab majandusel kehvemini minema, kuritegevus tõuseb.

MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht Marek Väljari tõdeb samuti, et varguste või nende katsete kohta on hakanud rohkem teateid laekuma. “Nii kui hakkab majandusel kehvemini minema, kuritegevus tõuseb,” tõdeb ta. “Palju mängib siin rolli inimeste endi hooletus – minnakse poodi ja jalgratas jäetakse lukustamata. Sageli on keeruline aru saada, millal peituvad varguste taga segased võlasuhted. Kasvõi uusarenduste ehitustel klaarivad arveid alltöövõtjad peatöövõtjatega ja tööriistu võetakse võla katteks.”

Siiski on mullune varguste kasv pisut mõistatuslik. Valitsenud on pigem tööjõupuudus. Nagu näitab kasvõi kinnisvaraturg ja ostlemine poodides, paistis rahval vähemalt enne energiakriisi raha jaguvat.
Teisalt peegeldab varguste tõus mõnegi kriminoloogi arvates siiski ühiskonna süvenevat kihistumist, sealhulgas alkoholismi ja narkomaania süvenemist. Ilmselgelt – nagu toonitab ka kriminoloog, professor Jüri Saar – näitab eelkõige pisivarguste süvenemine ühiskonna sotsiaalhädasid.

Kui vaadelda ainult varguste kui kuritegude statistikat, siis jätab see sellest süüteoliigist siiski vale mulje. Pisut vähem sama palju kui kuritegudena, sooritatakse vargusi väärteona. Selle eest mõistetakse vahele jäänule tavaliselt trahv.
Teisisõnu, lisaks umbes 9000 kuriteole lisandub Eestis aastas teist sama palju väärtegudena kvalifitseeritavaid vargusi. 2001. aastal, kui karistusseadustik vastu võeti, nimetati varguseks juhtum, kus kahju ületas 20 miinimumpäevamäära ehk 1000 krooni. Hiljem siis vastavalt eurodes.

2021. aastal määrati päevamääraks 10 eurot ning väär- ja kuriteo piir nihkus 200 euroni. Nõnda on see tänaseni.

Kuhu jätta kuri- ja väärteo piir?

Mitme turvaettevõtte juhid kurdavad, et see loob karistamatuse tunde, sest profivargad arvutavad hoolega, et varastatu summa ei ületaks 200 eurot. Trahve võib lõputult välja kirjutada, võtta taoliselt kontingendilt niikuinii midagi ei ole. Ometi arvab kriminoloog Jüri Saar, et taoline piir on õigustatud. Pigem tuleks seda rahaliselt tõsta.
“Arvestagem, et vahepeal on toimunud kõva inflatsioon ning sisuliselt on see piir juba tänaseks väiksem,” sõnab ta. “Lisaks on pisivargused pigem sotsiaalprobleem, mitte küsimus kuritegevusest. Tavaliselt tegelevad taolise näppamisega muuhulgas sõltlased.”

Saare sõnul ei annaks varguste senisest suurem kriminaliseerimine mitte midagi peale prokuratuuri asjatu koormamise ja raha kühveldamise kasvavateks menetluskuludeks, sest kriminaalmenetlus on kallis.
Lisaks ei hirmuta taolisi tüüpe nagu pisivaraste põhikontingent, kaasaegse mugava vanglaga, vaid vastupidi. Mõnedki on rõõmsad, et pääsevad “riiklikule ülalpidamisele”.

Vaata oma koduümbrust varga pilguga – mida ja kuidas sa ise minema viiksid?

Eramutest ja korteritest varastatakse vähem, kuid seda enam pannakse asju pihta trepikodadest, koridoridest, hoovidest ja keldritest, aga ka garaažidest. Need on Tallinnas seega kõige vargusohtlikumad kohad, sest kasutatakse ära inimeste hooletust.

Turvaettevõtte Rapid Security juhataja Vallo Põldma sõnul on varguste hulk trepikodadest ja koridoridest kolme aastaga pea kahekordistunud. Vargused kodude juurest või abiruumidest on sagenenud eelmisel aastal kasvõi Haaberstis, kesklinnas, Lasnamäel ja Mustamäel.

Politsei registreeris Tallinnas 2021. aastaga üldse kokku 596 vargust kodudest ja vahetust koduümbrusest: neist veerand kesklinnas ja teist samapalju Põhja-Tallinnas. Kuigi pisut on Põldma sõnul sagenenud ka murdvargused, võtavad vargad enamasti sealt, kus lihtsam.

Neljal juhul viiest varastati videovalve või signalisatsioonita kohast. Varas üldiselt ei karda ootamist, tööd ega vaeva, ta kardab tähelepanu.


“Enam kui pooltel juhtudel oli vargal vaba ligipääs, nii et inimeste unustamisel või hajameelsusel on varguse õnnestumisel suur roll,” lausub Põldma. “Neljal juhul viiest varastati videovalve või signalisatsioonita kohast. Varas üldiselt ei karda ootamist, tööd ega vaeva, ta kardab tähelepanu. Seepärast võetakse tavaliselt ikka see, mis on ripakil ja millega saab kiirelt kaduda. Avatud aknast paistvad telefonid-arvutid, lahtisest uksest käeulatuses olnud rahakotid jne.”
Näiteks luku lõhkumise abil varastatakse vaid vähem kui 10% puhul, akna purustamisega umbes 3% juhtudest.

Taolisi korterivargusi nagu 1990ndatel, kus murdvargad terve eluaseme asjadest lagedaks teevad, tänapäeval enam ei esine. Varastatakse üksikuid kätte sattuvaid väärtuslikumaid esemeid. Pea pooltel juhtudel on uks või aken lahti unustatud või on varast usaldatud ja ta ise korterisse lastud.

Kui veel 2016. a registreeriti politseis kogu Eesti peale ligi 800 vargust korterist, siis nüüdseks on sellest jäänud veidi enam kui neljandik. Tallinnas oli see number 2016. a 390 ja mullu 132.
Ka varguste osas korteritest on Lasnamäe paistnud silma kui kõige turvalisem Tallinna linnaosa. Iga 10 000 elaniku kohta sooritatakse seal aastas umbes kuus sissemurdmist või vargust korterist. Võrdluseks – kesklinnas üle kümne ja Põhja-Tallinnas üheksa ringis.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna juhi Jakko Salla sõnul toetatakse moraalselt aastas umbes paarikümmet inimest, kelle korterisse on sisse murtud või kes on muidu varguse tõttu kannatanud.
“Meie poole võiksid varguste ohvrid märksa rohkem pöörduda, sest varguse ohvriks langemine on vahel vaimses mõttes tõsine trauma,” lausub Salla. “Kui on varastatud näiteks emotsionaalses mõttes olulisi esemeid, siis see võib inimest sama raskelt mõjutada, kui mõni vägivallakuritegu. Sageli kahjuks aga tuntakse end ise süüdi ja ei räägita sellest.”
Ometi saab ohvriabisse helistada 24/7: tasuta numbril 116 006. Helistaja võib jääda anonüümseks.

Kauplusteketid kaotavad varastele aastas miljoneid

Kauplusevarguste arv on pigem vähenenud, kuid varaste hulgas on samas esindatud kõik ühiskonnakihid – töötutest jõukuriteni.
Varastega on hädas kõik kauplused, kus suuremat või väiksemat näppamist esineb pidevalt. Turvaettevõtte Viking Security statistika järgi jääb vargustega tekitatud kahju keskmiselt 1-2% vahele ettevõtte käibest. Kui arvestada, et ühe suure kaupluseketi käive on Eestis näiteks 400-500 mln eurot, siis kaotatakse varastele hirmuäratavalt suuri summasid. Ettevõtetel, kes turvalahendustelt kokku hoiab, võib kaoprotsent küündida suisa 10-15%-ni.
Viking Security piirkonnajuhi Aleksandr Kuznetsovi sõnul on varaste ja varguste struktuur viimastel aastatel olnud üsna sarnane. Kõlab küll karmilt, kuid varastavad peaaegu kõik: alates tavapärasest kliendist ja lõpetades ettevõtte juhtkonna endaga.

• Umbes 40% vargustest sooritavad kliendid;
• 30% varguste taga on kaupluse enda kassapidajad või klienditeenindajad;
• 30% vargustest paneb toime muu toetav personal, kelleks võivad olla koristajad, laotöötajad, kauba väljapanijad jne.

Kui lahata klientide hulgas peituvate poevaraste struktuuri, siis umbes pooled neist on nn juhuvargad. “Kasvõi lapsed, kes näppavad midagi kihlveo peale või pole vanemad mõne asja jaoks raha andnud või tahab laps mõnda poppi eset,” ütleb Kuznetsov.

Samamoodi näppavad täiskasvanud sageli uudishimust või hasardist. Poevaraste hulgas leidub üldiselt seinast seina sissetuleku ja staatusega inimesi: alates töötutest ja narkomaanidest kuni hasardi tõttu näppavate positsioonikate rikkuriteni. Kuznetsov toonitab seejuures, et iseteeninduskassad, mida poed klienditeenindajate nappuse tõttu järjest enam kasutavad, soodustavad varastamist.

Proffe, kes näiteks ka “tellimusi” täita võivad, leidub poevaraste hulgas vaid umbes 15%. Ligikaudu 20% moodustavad varastest aga narkomaanid jm sõltlased, kes virutavad selleks, et n-ö elus püsida. Tähelepanuväärne, et ligikaudu 10% varastest on pensionärid, keda tõukab valdavalt tagant elementaarne vaesus või puudus.
Üle Eesti sooritatakse aastas üldse kaubandusest umbes 3500 vargust – siin hulgas on ka apteekide, ladude jm juhtumid. Aastate lõikes on see üldiselt samana püsinud. Tallinna osa on siin üle poole ja võrreldes ülemöödunud aastaga oli vargusi kaubandusest mullu kümmekond protsenti vähem.

Varastatud asjade kokkuostjaid enam pole – müüakse internetis

Põhja prefektuuri küber- ja majanduskuritegude talituse juhi Hannes Kelti sõnul on vajunud minevikku ajad, mil tegutsesid varastatud kraami kokkuostjad. See on ka mõistetav, sest politsei on järjest võimekam ja taolised tegelased jääksid üsna ruttu vahele.

Reeglina realiseeritakse varastatu oma tutvusringkonnas käest kätte või ka internetis ostu-müügi keskkondades ja sotsiaalmeedia, näiteks Facebooki ostu-müügi gruppides.

“Reeglina realiseeritakse varastatu oma tutvusringkonnas käest kätte või ka internetis ostu-müügi keskkondades ja sotsiaalmeedia, näiteks Facebooki ostu-müügi gruppides,” räägib Kelt. “Seejuures kasutatakse ka võltskontosid ja e-posti aadresse. Kuigi varastatu kokkuostjaid praegu enam sisuliselt ei leidu, esineb neid, kes peidavad varastatud eseme ostmise mingi muu legaalse tegevuse vahele. Levinud on ka varastatu kiire pakkumine näiteks turgudel või selle vahetamine: enamasti narkootiliste ainete vastu.”

Kelti kinnitusel püütakse teatud esemeid müüa ka Eesti lähiriikides, kuid see suundumus on vähenemas.
Hannes Kelt soovitab juhul, kui mõnest internetikeskkonnast kasutatud asja ostate, küsida selle ostudokumente ja päritolu. Samuti tasub uurida, ega pole asjal seerianumbrit maha kraabitud. Kahtlust peaks ekitama ka ebaloomulikult madal hind. Kui müüjat pisut asja ajaloo kohta küsitleda, tekib üldiselt sisetunne, kas tegemist on ausa inimesega. Kui osta varastatud asi, võib juhtuda, et politsei tuleb järele ja annab selle esialgsele omanikule tagasi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.