“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
ENERGEETIK: Väike Eesti on elektribörsi kaudu Euroopale rahapump (19)
20. jaanuar 2022

“Vaestele peredele pole õige ütelda, et tarbige vähem elektrit. Inimesi tuleb abistada kohe, mitte kevadel, mil hinnad lähevad nagunii juba alla,” leiab energeetikaprofessor Alar Konist (36) elektri rekordhindadest ja nende kompenseerimisest kõneldes. “Lisaks tuleks tavatarbijad börsisüsteemist lahti ühendada ning minna reguleeritud hindade juurde või vähemalt kehtestada hinnalagi.”

Kas on karta, et elektri kättesaadavus ja hind muutub tulevikus veelgi hullemaks?

Jah, vähemalt nendel perioodidel, kui meil energiat kõige rohkem vaja on. Siis ei ole mõtet rääkida, et meil on päike ja tuul. Me saame suvel väga hästi hakkama ka ilma energiata või saame tarbimist vähendada. Talvel aga häid lahendusi pole. Praegu töötame juba kliimaeesmärkidele vastu, sest inimesed on oma kaminad, pliidid ja ahjud tööle pannud ja CO2 heide kasvab selle võrra.

Miks siis on elektri hind tõusnud mitmekordseks – eriti võrreldes kümne aastat taguse ajaga?

Põhjus on ühtepidi lihtne – elekter on praegu turukaup. Kui näiteks pakkumist on natukene rohkem, siis võib loota, et hind on tarbijale soodsam. Aga kuna me pole ise viimastel aastatel energiatootmisesse investeerinud, siis mingil hetkel ei saa seadmeid enam kasutada, sest nad on ebaefektiivsed ja muutuvad ohtlikuks.

Keegi ei taha suuri investeeringuid teha, kui ei ole teada, kas see raha ka tagasi toob.

Nii tekibki olukord, kus meil ei ole piisavalt tootmisvõimsusi ja keegi ei ole huvitatud nende suurendamisest, sest turg on prognoosimatu ja hinnad heitlikud. Keegi ei taha suuri investeeringuid teha, kui ei ole teada, kas see raha ka tagasi toob. Lisaks pole tulnud turule uusi energiatootjaid. Miks peaks üks tootja tegema investeeringu täiendavasse tootmisse, kui see võib põhjustada hinnalangust ja kasumi vähenemist? Ei ole ju mõistlik teha investeeringuid iseenda vastu.

Omal ajal suhtuti energeetikasse väga suure tõsidusega. Siis tehtigi lisainvesteeringuid, et energiat oleks igal ajal võtta. See oli ehk kallim, aga kaasnes ka töökindlus. Täna seda töökindlust keegi ei vaata. Praegu peaksime olema õnnelikud, et meil seda energiat kasvõi sellise hinnaga veel võtta on. Tulevikus on küsimus pigem see, kes energiat üldse saab.

Kui tõenäoline on, et mõned ärid peavad nüüd elektrihinna tõusu pärast uksed sulgema ja rahvas tuleb tänavatele protestima? On tehtud üleskutse mitte maksta elektriarveid.

Ma ise arvan, et selles võtmes ei tulda üleskutsega kaasa. Samas arvestades, kui paljud Eesti inimesed ja pered elavad praegu vaesuspiiril, on olukord väga nukker. Seetõttu pole kindlasti vaestele peredele õige ütelda, et tarbige vähem. Pigem peaks neid aitama, selleks aga ei ole ühtegi korralikku meedet.

Oleks vaja ka abipaketti, mille abil aknaid vahetada või seinu soojapidavamaks muuta. Praegu saab sellist toetust vaid läbi KredExi. See aga tähendab, et endal peab olema juba väga palju raha. Tarvis on ju töid ise sellises mahus ära teha, et oleksime abikõlbulikud ehk kõlbulikud ka laenu saamiseks. Selles mõttes on nõrgemate suhtes eriti ülekohtune panna neid tegema midagi, milleks nad pole võimelised.

Praegu süüdistatakse Hiinat ja Indiat selles, et nad maailma kliimakava COP26 läbi kukutasid, aga põhjused on ju pragmaatilisemad. Lugege Financial Times’i või Forbesi! Paljud on kirjutanud, et rikkad riigid lubasid aastas 100 miljardit dollarit vaesematele riikidele, et nood saaksid kliimaeesmärkidega kaasa tulla. Kui läks otsustamiseks, siis rikkad riigid hüppasid alt ära. Miks peaks siis vaesed riigid võtma kliimakohustusi, kui rikkad lubadustest kinni ei pea?

Kuidas me ikkagi oleme keset külma talve olukorras, et Eesti Energia ei suuda piisavalt elektrit toota?

Praegu on meil olukord Narva elektrijaamadega selline, nagu oleks meil kuuris vana Zaporožets või Volga. Me teame, et see on olemas. Aga kui õues on nii külm, siis ei või iial teada, kas see käivitub. Lisaks sellele, et ressurss on ammendunud, ei ole sellel ka mingisugust töökindlust järele jäänud, rääkimata heitmenäitajatest. Sapikas ju kehtivatele keskkonnanõuetele ei vasta, kütusekulu on suurem, heitmed on suuremad… Miks me siis tegelikult ei investeeri kaasaegsematesse lahendustesse?

Praegu süüdistatakse Eesti Energiat, et hinnad on kõrged, kuigi nemad selles süüdi ei ole. Nende roll on riigile tulu tuua ja hoolitseda, et Eestis oleks valitsuse varasemate otsuste põhjal minimaalne tootmisvõimekus olemas. Eleringi roll on samuti riigile tulu tuua ja tagada, et oleks ülekandeliinid ja ühendused välisriikidega. Levitatud on ka valesõnumit. Kui Eleringi juht ütleb, et nemad hoolitsevad selle eest, et tuled igal ajal põlevad, siis tegelikult see nii pole. See tähendaks sama, kui ma olen näiteks Tallinna Vee omanik ja ütlen, et teil on igal ajal vesi olemas, kuigi mul endal kaevu pole. Seega ei saa öelda, et varustuskindlus on teile tagatud.

Euroopa Liidu riigid tahavad olla valijate jaoks populaarsed. Populaarne saad olla siis, kui energia hind ei muutu, ja seda ei juhtu, kui investeeringuid ei tee. Riigid ütlevadki, et kõik on hästi. Kuskil keegi kindlasti meie jaoks ka elektrit toodab, järelikult me ei pea investeerima. Ka meie oleme kasutanud seda hüve, mida varasemad põlvkonnad on meie jaoks valmis teinud.

Me ise toodame vähem ja impordime elektrit ka kolmandatest riikidest, kus keskkonnanõuded on märkimisväärselt leebemad. Mis oleks lahendus?

Meil peab olema kriitiline tootmise võimekus ka kohapeal. Ma olen insener ja teadlane. Samas iga ettevõtte juht vaatab insenere kui kulu. Insener ongi praegu ühiskonnas selline hall hiir. Ka praegu keegi ei kuula neid, kes ütlevad, et süsteem vajab uusi tootmisvõimsusi. Lisaks investeeringuid jaotusvõrkudesse, et need oleks vastuvõtlikud kõikidele eri tootmisliikidele.

Probleemid tulenevad ka sellest, et elektrit toodavad ettevõtted, kel on erinevad huvid. Olen tudengitele rääkinud, et kui elektri müümises valitseb börsipõhine lähenemine, siis käib iga tootja valitsust lobistamas, et just nende tootmisviis saaks kõige paremaid tingimusi ja suurimat tulukust. Ent ükski ettevõte ei tegele kohaliku elaniku vajaduste rahuldamisega, sellega peaks tegelema valitsus.

Koalitsioonilepingus on öeldud, et aastaks 2035 peaks põlevkivienergeetika olema kinni pandud. See on väga kummaline – uusi lahendusi meil pole, kuid paneme olemasoleva kinni.

Mis meid praeguste süngete trendide juures tulevikus võib oodata?

Järelikult siis me tõesti ootame võib-olla sellist kriisi, nagu oli eelmise aasta alguses Texases. Seal kasvas elektri hind müstiliseks – 50 dollari asemel 9000 dollarit megavatt-tunni eest.

Öeldakse, et me ehitame nüüd uusi tuuleparke juurde, mis aga ei taga meile miinuskraadidega odavat elektrienergia hinda. Süsteem muutub veel kulukamaks, kui sinna arutult investeerime ja ei vaata süsteemi kui tervikut. Selleks, et taastuvenergia võrku mahuks, tuleb teha väga palju suuremahulisi kulutusi võrgu taristusse. Kõik räägivad energia genereerimise hinnast, mitte sellest, mida peaks tegema, et elekter üldse pistikusse jõuaks. Plaani B on vaja, kuid keegi sellega ei tegele.

Järelikult siis me tõesti ootame võib-olla sellist kriisi, nagu oli eelmise aasta alguses Texases. Seal kasvas elektri hind müstiliseks – 50 dollari asemel 9000 dollarit megavatt-tunni eest. Kolmandik tarbijatest lülitati välja, et võrk veel üleval püsiks. Ja see on stsenaarium, mis ka meile võib jõuda – kui me ei loo täiendavat tootmisvõimsust, mis on reguleeritav.
Kui me tahame rajada korralikku süsteemi oma kodanike jaoks, siis börsil osalemine enam ei aita, vaja on minna reguleeritud hindade juurde. Inimesed on huvitatud, et hind oleks teada, et nad suudaks oma kulusid planeerida ja mitte karta homset päeva.

Millest on tekkinud olukord, et me müüme oma toodetud elektrit 50 euroga megavatt-tunni kohta Eestist välja ja siis ostame seda vastavalt 200 kuni isegi 1000 euroga sisse?

Kuna meil on börsipõhine lähenemine, siis kes kõige rohkem maksab, saab ka selle energia endale. Selle aasta üks põhipõhjuseid, miks hind nii hüppeliselt üles hakkas minema, on see, et sügisel sai valmis üks ülekandeliin Norra ja Inglismaa vahel. Inglismaa hinnad on olnud väga pikalt muu Euroopa elektrihindadest kõrgemad. Miks peaks Norra müüma siis oma hüdroenergiast siia Euroopasse, kui on võimalik müüa seda kõrgema hinna eest Inglismaale. Euroopa elektrisüsteem on defitsiitses olukorras ja hinnad lähevadki üles.

Miks me saadame oma elektrit 50 euroga välja? Meie tootmisvõimekus on suurem kevadel, suvel ja sügisel ehk siis, kui on rohkem päikest ja tuult. Siis on elektrit meil isegi üle ja see võimaldab ka tuua hinda allapoole. Aga nüüd, külmemal ajal, kulubki meil elektrit rohkem. Kui nõudlus ületab pakkumist, siis on hind kõrge.

Milliseid investeeringuid meil siis vaja oleks? Tegelikult elektritarbimine ju kogu aeg kasvab.

No investeeringuid on vaja ikkagi jaotusvõrku. Taustast rääkides, siis omal ajal olidki suured elektrijaamad, mis tootsid suurtes kogustes meil vaja mineva elektri. Kõigepealt oli siis kõige jämedam kaabel, mis hakkas minema järjest väiksemaks ja vahepeal olid igasugused alajaamad. Aga nüüd on see dünaamika muutunud.

Elektri liikumine on mitmesuunaline või kahepoolne. Kui senimaani liikus elekter jaamast tarbijate poole, siis praegu müüvad ka tarbijad energiat võrku. Võrk ei saa enam sellisel kujul toimida, sest ta on ehitatud teistmoodi. Vaja on ka uusi alajaamasid ja trafosid. Tegelikult tänane juhitavate tootmisvõimsuste liitumine toob kaasa ka igasuguste kadude kasvu. Süsteemid muutuvad vähem efektiivseks.

Teine külg on ikkagi see, et me ei suuda siis ka enam tulevikus seda kuidagi kontrollida ja meil ei ole neid mehhanisme nüüd, et talvekuudel jällegi käivitada mingisuguseid tootmisvõimsusi, mida meil hirmsasti on vaja oleks. Elering on lõpuks küll ütelnud, et me siis teeme nüüd vajalikud investeeringud, aga mina ütleks, et Elering ei tohiks enam turgu mingilgi moel solkida, sest et kasvõi ka nende sünkroonkompensaatorite rajamine on turu moonutamine. See, mida nad tegelikult pakuvad, on sageduse hoidmine, nad on ise tarbijaid tegelikult. Aga ka seda sageduse hoidmist oleks saanud osta teenusena sisse näiteks põlevkivijaamadelt. Ehk oleks saanud maksta siis selle genereeritava elektri eest, mida sealt tuleb. Näiteks mingisugust lisatasu selle eest, et sagedus oleks just selline, nagu meil vaja on. Ehk me oleks saanud siis seda võrguelektrit kvaliteetsemaks, aga seda millegipärast nagu ei tahetud teha.

Me ei tohi vaadata vaid toodetud energiaühiku hinda. Me peaksime arvestama ka igasuguseid lisahüvesid, mis mingisuguste tootmisliikidega kaasnevad. Ja ka lisakulusid. Jah, tuuleenergia on odav, päikeseenergia on odav, aga kui me tahame teha neid sobituvaks meie võrgu ja tarbimisvajadustega, siis on vaja tõesti teha investeeringuid uude võrku, elektri salvestustesse ja reguleerimise mehhanismidesse. Kui keegi tahabki olla näiteks tuuleenergia tarbija, siis peaks temal olema võrgutasu kõrgem kui sel, kes näiteks tahab valida endale päikese-, tuuma- või põlevkivienergia. Aga niikaua, kuni Elering neid süsteemi teenuseid moonutab, ei saa tekkida ausat konkurentsi. Siis maksamegi talvekuudel energia eest kõrgemat hinda.

Kui mõistlik oli üldse 2013. aastal vabaturule üle minna – kas lihtne inimene kodus peab olema nagu börsihai ja jälgima kabuhirmuga, mida elektrihind parasjagu teeb? Et kas ta lülitab pesumasina sisse öösel?

Minu jaoks on väga kummaline, et üks riigiettevõtte juht seab teise riigiettevõtte investeeringuid kahtluse alla.

Mõte iseenesest võis ju olla tore, aga selle asemel, et Euroopa Liidule meeldida, oleks võinud vähemalt arutleda teisi võimalikke variante. Süsteemi vabaks laskmine oli poliitikutele kõige mugavam otsus, et siis ei ole vaja pidada mingisuguseid diskussioone ja kogu lugu. Sel ajal oli juba väga suur rünnak põhivõrgu poolt Auvere suunal. Minu jaoks on väga kummaline, et üks riigiettevõtte juht seab teise riigiettevõtte investeeringuid kahtluse alla.

Ma siiamaani ei saa sellest aru, eriti kui vaadata, millised olid viimased suuremad investeeringud – need jäävad kümne aasta taha. Uued praamid, rongid ja Auvere näiteks on ennast väga hästi ära tasunud. Viimased kümme aastat ma ei ole näinud aga energeetikas ühtegi sellist suuremahulist investeeringut, mis oleks ka pikemalt tulevikku vaadanud.

Tõsine küsimus on veel, et kui Enefit Green on juba börsiettevõte, siis kuidas tagada, et otsustajad ei tee otsuseid mitte enda huvidest, vaid ühiskonna vajadustest lähtuvalt.

Nii et tegelikult on väikesed Eesti ja teised Balti riigid nagu anomaalia elektribörsil?

Jah, täpselt! Me oleme defitsiidis ja väga toredad rahapumbad muule Euroopale. Me oleme vabaturgu uskudes naiivsed olnud. Meil peab olema enda tootmisvõimekus. Meil ju võivad olla väga head suhted Soome või Lätiga, aga ükski inimene ei liikunud koroona ajal edasi või tagasi. Me ei saa jääda lootma sellele, et kui on häda käes, siis tullakse meile appi. Sest kõigepealt aidatakse iseennast ja alles seejärel minnakse uppujale appi.

Oht, millest räägitud pole, on ka igasugused küberrünnakud. Mida suurem võrk on, seda laiaulatuslikum saab ka küberrünnak olla. Kui me ei suuda ennast halvatud võrgust lahti lüüa, siis oleme samamoodi pimeduses. Peame suutma töötada ise väikse energiasaarena, et enda energiavahetuse katta.

Ja kui palju on elektriturg tegelikult üldse vabaturg? Seda saab ju poliitiliste meetmetega suunata…

Mina käsitleks seda selliselt, et igal riigil onn praegu eri energiatootmise lahendused ja ülekandelahendused. Iva on siin tegelikult hoopiski igasugustes toetusmehhanismides. Võime tuua paralleeli, et põllumajanduses ei ole ju siiamaani suudetud tagada ausat konkurentsi.

Meie põllumajandusettevõtted saavad siiamaani võrreldes vanade Euroopa Liidu riikidega väiksemaid toetusi. Mida see tegelikult tähendab? Meie tootjad suudavad müüa kahjuks kõrgema hinnaga kui vana Euroopa Liidu liikmesriigid, mis tegelikult paneb nad ju ebaausamasse konkurentsiolukorda. Elektri tootmises mina näen tegelikult samasugust olukorda, et me oleme eri ülekandetasude ja süsteemi teenustega pannud enda kodumaised tootjad ebavõrdsemasse olukorda. Seda võrreldes nendega, kes meile energiat impordivad.

Eesti paneb oma ettevõtted ja kodanikud kehvemasse olukorda, sest hakkab importima Venemaa energiat läbi teiste Euroopa Liidu riikide.

Kõige parem näide siinkohal on Venemaa, kelle elekter jõuab Euroopasse. Eesti paneb oma ettevõtted ja kodanikud kehvemasse olukorda, sest hakkab importima Venemaa energiat läbi teiste Euroopa Liidu riikide. Ja me maksame selle eest kõrgemat hinda kui Leedu ja Soome, kelle kaudu see meile jõuab. Kui Saksamaa jätkab Venemaa gaasi kasutamist ning tahab Nord Stream 2 ka kasutusse võtta, siis võiks pigem leppida ärisuhted Venemaaga kokku. Muu Euroopa ei ole ju andnud signaali, et nemad Venemaast lahku löövad.


Kuidas mõjutab Venemaa elektrivõrgust lahti ühendamine meie elu-olu?

Siis oleme veel ühest õlekõrrest loobunud. Eriti veel olukorras, kus praegu üritatakse ülekandevõimsusi Eesti ja Venemaa vahel vähemalt nii kaua, kuni see kriis püsib, taastada. Selles kontekstis ma tegelikult ei saa aru, et miks me end lahti ühendame. Kuidas siis elektri transportimine üle Eesti-Vene piiri on suurem risk, kui näiteks üle Soome-Vene piiri? Lisaks tuleb lahti ühendamisel teha veel täiendavaid kulutusi. Kui täna konkurentsiamet on kinnitanud, et ülekandetasud 1. aprillist tõusevad, sest börsihinnad on kasvanud, siis miks mina tarbijana pean selle riski 100 protsenti kinni maksma? Kui Elering on võtnud selle äririski, siis miks nad ei ole tegelenud nende riskide maandamisega? Kui nad ei ole sellist asja ette näinud, siis tuleks seda tunnistada ja vastutada.

Norra on rikas riik ja seal on see elektri hind hinnalaega reguleeritud. Kas me võiks neist eeskuju võtta?

Kliimapööre on plaanimajandus ja plaanimajandust ei saa olla börsipõhine. Energia tootmine ja tuleviku energialahendused peavad olema reguleeritud.

Tekkinud energiakriisi lahendamiseks on kiiremaid või pikaajalisemaid lahendusi. kas oleks mõttekas langetada ajutiselt näiteks elektri, gaasi ja soojusenergia käibemaksu?

Kindlasti! Selleks, et tekkivat majanduskriisi kuidagi minimeerida, tuleks võtta nii palju meetmeid kasutusele, kui vähegi võimalik. Käibemaksu langetades ei tohiks muretseda sellepärast, et keegi rikas kuskil saab suuremat võitu. Palju neid suurtel pindadel inimesi ikka on! Me peaksime olukorrale lähenema siis ka nii, nagu näiteks Norra teeb, et kõik saavad energiatoetust.

Lisaks olen väga mures meie ettevõtete pärast. Norra ettevõtetel on konkurentsieelis võrreldes muu Euroopa ettevõtetega, sest kui energia hind kerkib üle 70-80 euro megavatt-tunni eest, siis riik kompenseerib selle, nii suudavad nad oma tooteid odavamalt müüa.

Küsimus on ka selles, et kui riik võtab näiteks gaasiaktsiisi, siis kas sellelt peaks veel käibemaksu võtma. Jabur on maksustada maksu. Praegune president on välja käidud, et kui me oleme e-riik, siis peaks elektrihinna kompensatsiooni õigus välja tulema kasvõi maksuameti abiga. Kui maksuamet tagastab tulumaksu, siis saab ta ka energiahüvitist tagasi nõuda, kui keegi saab seda tõesti põhjendamatult. Abistada tuleks siis, kui ühiskond seda kõige rohkem vajab, mitte nii, et ootame kevadet, mil hinnad lähevad nagunii juba alla. Aga siis on juba igasugused intressid ja viivised inimestel. Ka ühiskonna vaimne tervis on oluline, ja kui inimesed ja ettevõtted tunnevad, et neid ei aidata, siis see ei mõju ühiskonnale hästi.

Kas elektri hind tuleks fikseerida või kehtestada sellele hinnalagi?

Lühiajalise meetmena on jah mõistlik kehtestada hinnalagi. Fikseeritud hind paraku praegusesse energiasüsteemi ei sobitu. Kindla hinna saaksime elektrile määrata siis, kui oleksime sellest börsisüsteemis lahti ühendanud. Siinkohal on vaja hinnata kõiki varem võetud kohustusi, et kuidas ja millise aja jooksul on võimalik neist väljuda. Tulevikku vaadates tuleks vähemalt kodutarbijad börsipõhisest süsteemist välja suunata. Ainult nii on võimalik kliimaeesmärke tulevikus täitma hakata, et keegi ei pea kodusele ahju- või katlaküttele lootma. Ja ainult nii on võimalik meie elektrisüsteemi töökindlamana hoida ja optimeerida.

Energiakriisi lahendusena tuleks järelikult jätta alles võimalus põlevkivist elektrit toota?

Energeetikaeksperdina ütlen, et meil on võimalik praegu CO2 kinni püüda. Me võiksime ka sellest tooteid teha, kui jääb energiat üle – toota vesinikku. Kõige kiiremini saaks ümber ehitada põlevkivijaamade vanad tolmpõletusplokid. Vanad tootmisplokid tuleks kinni panna ja nende asemele uued ehitada. Tänapäeval suudame põlevkivijaamade heidet märkimisväärselt vähendada. Kui tolmpõletusploki CO2 emissioon on kusagil 1,3 tonni CO2 toodetava megavatt tunni kohta, siis tänapäevaste plokkide puhul räägime seal näiteks mingisugusest 0,8 tonnist. Ideaalne oleks, kui need uued plokid ka selle vähese CO2 kinni püüaks.

Meie põlevkivi on ikkagi rikkus, mis oskuslikult kasutamisel panustab meie ühiskonna arengusse. Kui seda kasutama ei pea, on väga hea, aga pärast tänatakse, kui see on ikkagi olnud õigel ajal olemas. Praegu keegi ei kahtle, et Auvere jaam vajalik oli. Juba lühikese ajaga on Eesti Energia teeninud selle investeeringu tagasi.

Kui turg oli avanemata, kasutasime enamjaolt just põlevkivielektrit, ja selle megavati hind on 30 eurot. Peale avamist pole hind sellest allapoole läinud, aasta keskmine on kindlasti üle selle olnud, kuid püsinud siiski 30-40 euro kandis. Mis siis on see kulu, mis hinda muudab? See on CO2 tasu, mis nüüd on 80 euro juures olnud. See siis tuleks lisada energia hinda arvestades elektri tootmiskulule otsa. Nii kujuneks elektri omahinnaks kuskil 110-120 eurot.

Lisaks võib riik hoopiski põlevkivielektrist tulu teenida…

Miks me ei taha siis kodumaist tootmist eelistada? Riik saab siit ju ressursitasu. Põlevkivi kaevandavad ettevõtted maksavad iga kaevandatud tonni eest ka riigile mingisugust raha. Lisaks saab riik saastetasu. Kui heitmed tekivad, siis riik saab selle raha hiljem ringlusesse võtta. Riik saab põlevkivienergeetikalt tegelikult siis maksutulu ja sotsiaalseid teenuseid töökohtade näol.

Kõige rohkem heitmeid tekib söe, järgmisena maagaasi, kolmandana betooni ja siis terase kasutamisest või tootmisest. Põlevkivituhka on võimalik kasutada aga tsemendina, mis tähendab, et me saame ju täna ikkagi kaks ühes. Me saame nii energia kui ka ehitusmaterjali sisendi, mis tähendab, et kuskil pole vaja teisi maavarasid kaevandada ja CO2 tekib tsemendiahjudes vähem. Kui võtta tuhk ehitusmaterjalina kasutusele, lisaks sellele CO2 püüdmisele, on võimalik saavutada juba negatiivne CO2 emissioon.

Kui palju oleks abi sellest, et väiketarbijad saaks osta elektrit börsiväliselt, aga riik kompenseeriks tootjale CO2 kvoodi hinna?

See aitaks väga palju. Praegu ongi kõige olulisemad debatid pidamata. Mina ausalt öeldes ei ole andnud mõnele erakonnale mandaati mingisuguste kliimapakettide heakskiitmiseks. Tegelikult me peame ikkagi kõigepealt isekeskis siin ühiskonnas kokku leppima, millised väljakutsed me vastu võtame ja kuidas neid ka lahendama hakkama.

Võib-olla on meil kliimaseadust vaja või raamistikku, mis oleks poliitikutele siis orientiiriks.

Võib-olla on meil kliimaseadust vaja või raamistikku, mis oleks poliitikutele siis orientiiriks. Siis saaks öelda ka Brüsselis, et näete, meil on ikkagi vastu võetud sellised seadused, sellised otsused, millest me peame lähtuma. Nii saaksime enda kodanike huvide eest seista. Ja teine oluline küsimus, mida järgmistel valimistel kindlasti ootan, on näha, kuidas ja millisel kujul planeeritakse tulevikus selliseid energiakriise vältida. Energeetika peaks olema juhtival kohal koos kliimateemadega.

Detsembri üldine hinnatõus oli Eestis üle 12 protsendi, lisaks energia hinnatõus. Äkki peaks eriolukorra välja kuulutama?

Kodulaenu võtnud inimesena kardan veel, et keskpank tõstab ka baasintressimäärasid. Tuleb mõelda, kuidas ka seda ära hoida.

Üle Eesti laiuvad põllud, kus viljade asemel “kasvavad” päikesepaneelid. Miks – kas meie päikesest piisab?

Eesti toetusmeetmed on muutnud need investeeringud tulusaks. Mis tegelikult ei tähenda, et päikeseelekter meile väga hästi sobituks. Tegelikult ei ole meie laiuskraadidele kõige sobilikumat lahendust, et jah, ta näiteks siin suvekuudel väga hästi nagu toodab, aga selle efektiivsus lõuna pool oleks palju suurem.

Aastal 2020 toodeti siis päikeseenergiat võrku 0,12 teravatt-tundi. Biomassist jäätmetest toodeti elektrit 1,3 teravatt-tundi, mis on 56 protsenti taastuvenergia tootmismahust. See on vaid üks kaheksandik meie tarbimisvajadusest. Põhiliselt pärineb meie roheenergia biomassist, näiteks puiduhakkest. See aga on ressurss, mida saame veel vähem kasutada. Niisiis oleme väga kaugel nendest ambitsioonidest, mida oleme endale seadnud.

Meie kõigi elektriarvetel on taastuvenergia tasu. Aga kui palju üldse Eesti firmadel ja inimestel sellest kasu on? Kui me oleme osa Euroopa ühtsest energiabörsist siis meie toodetav tuule- ja päikeseenergia läheb ju kuhugi mujale suurde katlasse.

Vot eriti ei saagi! Eks see üks äri on jah. On eriti huvitav, kui riigiettevõte ütles aasta eest, et ehitame Liivi lahte meretuulepargi, loome ühenduse ka Lätiga ja siis müüme oma roheenergiat sinna, kus parasjagu energia hind kõrgem on. Mina kodanikuna olen tegelikult huvitatud, et energia hind oleks võimalikult odav ja võimalikult väikse keskkonnamõjuga.

Kas vähemalt mõneks ajaks oleks tark näiteks see taastuvenergia tasu kogumine lõpetada, et arveid väiksemaks saada?

Kindlasti! Ma arvan, et ei juhtu midagi, kui seda taastuvenergia tasu ei ole. Eriti veel olukorras, kus tegelikult seda taastuvenergia tasu kindlasti saavad ka need tootjad, kes juba toodavad. Ehk nad saavad selle saamata jäänud tulu müüdavast elektrist tagasi. Jah, ma olen nõus, et kui kellelgi on tõesti ainult päikesepargid, siis nemad praegu sellest hinnarallist kasu ei saa lõigata. Aga kõik teised tootjad ju saavad. Et kui vahepeal maksis elekter 1000 eurot megavatt-tunni eest, siis kõik, kes vähegi suutsid oma asjad liikuma panna, ka seda tegid.

Tuuleparke on väga vähe juurde tulnud, miks ?

Tuuleparke on keeruline rajada, sest neid, kes tahavad seda teha, pidurdatakse. Meretuuleparkide rajamine nõuab ka väga suuri investeeringuid, sest merre ehitamine on palju kallim kui maismaale. Ettevõtted tahavad väga kindlat dividenditulu. Teine asi on muidugi igasugused julgeoleku küsimused.

Kui keegi ütleb, et me ehitame Auverega sama võimsat tuuleparki näiteks, siis võimsused pole võrreldavad. Ja kõik sõltub ju tuulest. Vahepeal võib tulla võrku 300, vahepeal null megavatti.

Lõpuks tuleb debatt tuuleparkide üle ühiskonnas ikkagi ära pidada. Omal ajal andis Hiiumaa tuulepargi vastu oma allkirja üle 90 protsendi sinna sisse kirjutatud elanikest. Võib-olla kardeti loodusreostust või sooviti mingit tulu saada…
Kust on valitsus saanud mandaadi algatada riigiplaneeringuid, mis ütlevad, et need plaanid on Eestile just kõige õigemad ? Eks ka tuuleparkide merre ehitamisel on oma keskkonnamõju. Nad tuleb omavahel ülekandeliinidega ühendada ja kõrgepingeliini all elamine ei ole meie ega looduse tervisele just kõige parem. Vastavad keskkonnamõju analüüsid on tegemata. Rääkimata vibratsioonist ja mürast, mis tuuleparkidega kaasnevad.

Tuuleparkide keskmine kasutustegur on 37 protsenti ja maismaa tuuleparkidel 22 protsenti. Kui keegi ütleb, et me ehitame Auverega sama võimsat tuuleparki näiteks, siis võimsused pole võrreldavad. Ja kõik sõltub ju tuulest. Vahepeal võib tulla võrku 300, vahepeal null megavatti.

Millised kiired tehnilised lahendused veel aitaks elektri hinda alandada?

Gaasiturbiinid on väga head kiired lahendused talviste puudujääkide katmiseks tulevikus. Neid on võimalik suhteliselt kiiresti ehitada ja käivitada. Ka Euroopa Liit on ütelnud, et gaas on üleminekukütus aastani 2050. Samas meil Euroopas seda gaasi ei ole, me impordime seda EL-i välistest riikidest, kes on sellest väga hästi aru saanud, et meie sõltuvus gaasist on ajas kasvanud. Rääkimata Venemaast, kes mõistab, kui sõltuvaks on Lääne-Euroopa Vene gaasist muutunud, järelikult on võimalik küsida kõrgemat hinda. Kui me niigi oleme väga sõltuvad elektrist ja planeerime seda elektrit toota veel ka gaasist, siis on energiatootmine väga ühekülgne ja riskid maandamata.

Muidu juhtubki nagu Texases. Kui läks väga külmaks siis kodumajapidamiste ja tööstuste gaasitarbimine kasvas märkimisväärselt. Lõpuks ei jätkunud seda gaasi ka energia genereerimiseks.

Hüdropumpjaam on väga tore asi. Paldiski jaama võimsus on 500 megavatti, aga seda jätkub kaheksaks tunniks. Tegelikult tuleks seda kasutada hoopiski koormuste muutuste kompenseerimiseks. See ei ole asi, mida me võiksime käsitada kui pikemaajalist energia salvestuslahendust. Aga turupõhise lähenemise korral tehnilist võimekust ja teenuseid, mida see pakub, väga ei vaadata.

Estoniasse taheti ehitada 40-megavatist jaama. Ma tuletan meelde, et meie enda Tallinna tarbimine on tunduvalt suurem ja sellistest võimsustest ei jätku.’

Kui keegi ütleb, et ehitame akud, siis nendesse akudesse peaks ka kuskilt energia olema tulnud, et me oleks saanud neisse salvestada. Siis saaks seda elektrit nädal või kaks tarbida, kui kõige suurem defitsiit on. Ja kui me seda olukorda muuta ei suuda, siis juhtubki nii nagu Texases. Seal valitses 20 aastat turupõhine süsteem, kuid piisas ühest kriisist ja varem turupõhise süsteemiga võitnud said lõpuks 28 miljardit kahju.

Kas tuumajaam tasuks end Eestis ära?

Tuumajaama rajamine võtab aega 15 aastat. Energiapuuduse probleemi peame aga lahendama järgmise viie aasta jooksul. Meil on oma põlevkivi, mille hind ei sõltu maailmaturuhinnast. Euroopa kontekstis olemegi me seetõttu erandlik nähtus. Kui meil on enda kaevandus, siis suudame end turu kõikumistest tulevikus lahutada, kui jääme ka börsipõhise lahenduse peale.

Söe, maagaasi, nafta ja uraani hinnad on tõusnud ja see on kergitanud ka elektri hinda. See on üks argument energiajulgeolekuks. Me ei peaks sõltuma kellestki teisest, ehk imporditavast kütusest. Tuumakütust me peaks hakkama eksportima. Samas tuumajäätmeid on vaja kuhugi ära panna.

Tuumajaama kõige suurem häda on, et seda ei saa ju sisse ja välja klõpsida. Meil oleks baasvõimsus, mis kogu aeg töötab, samas kui suvel meil sellises mahus elektrit polegi vaja. Meil ei ole tuumajaamade jaoks ka kvalifitseeritud personali.

Kommentaarid (19)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Puudulik teemakäsitlus
28. jaan. 2022 14:34
Miks meil on CO2 kvoot, miks ikkagi söe/põlevkivi kaevandused peaks sulguma ja miks insener ei ole kliimateadlane ja ei sa vastu vaielda kliimamõjudele. Lisaks muidugi asjaolu, et Eesti on CO2 kvoote müünud ja ostnud selle Eesti riigile päris palju infrastruktuuri. Kasvõi nt kogu Tallinna ühistranspordipark on valitsuse ostetud pärast CO2 kvootide müüki. Nüüd lihtsalt samast leppest välja astumine tähendaks, et peame need masinad ikkagi oma raha eest välja ostma. :D Rahaline võit puudub. Kliimamuutused ei ole "JAH või EI" küsimus. Pole seda ammu olnud. See ei ole debatt, et kas mõju on või mitte. Ükskõik mida keegi ka ei räägiks, andmed (need samad millele ka insener toetub) näitavas AINULT üht ja seda sama. Ja te ei saa valida, millised andmed on teile sobivad ja millised mitte. Alternatiivi peab leidma ja oleks pidanud Jüri Ratas oma KUUS AASTAT kestnud võimuperioodi jooksul leidma.. aga ta ei teinud seda. Seda investeeringut ei tehtud ja siin me oleme.
energeetik
24. jaan. 2022 21:35
Juttu tuleb kõrgete elektri-, gaasi- ja kütusehindade tagamaadest, energiajulgeolekust, aatomienergia väljavaadetest ja paljust muust. https://objektiiv.ee/valgatused--andres-saukas-elektrihinna-algpohjustest-ja-energiasoltumatusest/
taust
23. jaan. 2022 11:17
https://objektiiv.ee/michael-shellenberger-rogressiusklikud-teevad-elektri-kalliks-ja-rapaseks/ Kuid põhjus, miks maagaasi hinnad tõusevad, on selles, et progressiusklikud on väga edukalt takistanud maagaasi tootmist. Eelmisel aastal kasvas kivisöest toodetud elektri tootmine Ameerika Ühendriikides tubli 17 protsenti ja kasvuhoonegaaside heide koos sellega kuus protsenti. Tegemist oli esimese söe kasutamise kasvuga peale 2014. aastat. Selle põhjuseks oli maagaasi puudus. Teine põhjus, miks 2021. aastal kasutati rohkem sütt, on selles, et progressiusklikud demokraadid sulgevad tuumajaamasid. Kui tuumajaam kinni pannakse, on see suletud igaveseks. Tõepoolest oleks naiivne mõelda, et Sanders ja teised progressiusklikud ei saanud aru, et torujuhtmete ehitamise takistamine, vastuseis hüdrolõhkumisele ja taastuvate energiaallikate subsideerimine teeb energia kallimaks. Energia kalliks tegemine on nende peamise kliimanõustaja, Bill McKibbeni kõige tähtsam eesmärk. McKibben on põhimõtteline maltusiaanliku maailmavaate pooldaja, ta arvab, et maailmas on liiga palju inimesi ja me peame arengut ning energiatootmist pidurdama.
Jinx
28. jaan. 2022 14:37
Miks keegi ei räägi sellest, et isegi kui meie elekter oli viimasel suletud turu aastal (10+a tagasi) keskmiselt 33€/MWH ja praegu on aasta keskmine ca 50€/MWH siis see 51% hinnatõus kahvatub sama perioodi 97% tõusnud keskmise palga kõrval. Päriselt. Minule on elekter odavam kui kunagi varem. Ehk väiksem osa minu igakuistest kuludest kui 10+a tagasi. What about that?
PARANDUS
28. jaan. 2022 14:55
Keskmine börsihind on siiski alla 40€/MWH - https://www.energia.ee/uudised/avaleht/-/newsv2/2020/10/14/energiaturu-ulevaade-september-2020 ja seda nii 2020, 2019, nii sügisel kui nt detsembris.
vahendaja
21. jaan. 2022 21:47
https://elu24.postimees.ee/7435919/juku-kalle-raid-vahendab-mida-motles-tuumajaamast-eesti-legendaarne-akadeemik-anto-raukas
Rein Randmaa
21. jaan. 2022 02:20
Katlamajad mis toodavad sooja linnades ja asulates peaksid olema koostootmis jaamad.Elektri tootmise jääk on soojus.Toodetud energia tarbitakse lokaalselt.Tootmine on detsentraliseeritud mis on strateegiliselt oluline.
mulje
20. jaan. 2022 09:50
Väga ülevaatlik intervjuu. Kas professor Konistit või teisi energeetikaspetsialiste on kutsutud valitsust nõustama? Kuulates rumalvõhiklikku peaministrit, tekib TÕSINE hirm meie riigi ja inimeste edasise käekäigu pärast. Kaja Kallast kuulata on selge piin ja katsumus!
Nii ja Naa
28. jaan. 2022 14:25
Valitsust nõustab ikkagi ministeerium ja seal ma ütleks, et on antud artikli autorist veel parema turumajanduse arusaamaga inimene, kes neid hinnakõikumisi ja tootmisvõimusi veel pädevamalt teadvustab. Siin on ikkagi inseneri jutt, kes igaäevast andmevoodi ei hooma.
Frei
20. jaan. 2022 01:53
Kui börsipõhine lähenemise põhimõte on see, et kes kõige rohkem maksab, saab ka selle energia endale, siis on ju tegemist va oksjoniga!
lugeja
19. jaan. 2022 19:23
https://www.aripaev.ee/arvamused/2022/01/19/vandeadvokaat-energeetikast-erakapital-suudab-andku-riik-vaid-voimalus Meie riik ei ole süüdi Saksamaa ja Rootsi tuumajaamade sulgemises ega gaasihinna kujunemises. Küll aga oleks riik saanud nii mõndagi teha ammu ettenähtava energiakriisi mõjude leevendamiseks.
Tom101
19. jaan. 2022 17:55
Meil on vaja riigi toimimise alustalasid muuta, et riigikogus ei oleks koolipingist poliitikud, lauljad, näitlejad, sportlased ja lihtsalt poliit aferistid. Vaja oleks kogenud 11 v 33 tippjuhti ja kõik. Puudus riigis covid alguses inimene, kes oleks leviva nakkusega maailmas kursis, on meil puudu ka energia pädevus valitsuses ja riigi ettevõtetes, mis teeniks rahvast.
uskmatu-toomas
19. jaan. 2022 15:33
Kohe meeldiv on lugeda asjatundja kirjatükki!Omalt pean aga lisama meie riigi kohta kehtivat vanasõna "Loll saab kirikus ka peksa" !
Viljar Aavik
19. jaan. 2022 12:38
Väga selge ja asjatundlik jutt! Kahjuks amööbid valitsusest seda ei loe. Kui loevadki, aru niikuinii ei saa!
Maire
19. jaan. 2022 10:41
Nii tark ja õige jutt,miks see meie valitsusse ei jõua.Kuidas saab üldse rääkida elektrienergiast inimesed,kes seda valdkonda ei tunne.Lugege ja kuulake insenere,kes tõesti teavad,mida räägivad.Aga meie valitsusel on ju tähtis enda rahakotti täita.Häbi.
muti
19. jaan. 2022 10:14
Mina saan asjast aru nii, et Eestis on piisavalt oma ala tundvaid inimesi, kes ühise laua taha istudes suudavad kokku panna Eesti riigi jaoks parima lahenduse. Ja seda mitte ainult energeetika küsimuses. Aga seni, kuni valitsus toimib ja toimetab justkui äriühinguna - kus põhiülesandeks on võetud teenida valitsuses olemise aja perioodil võimalikult suurt isiklikku (enda persooni) kasumit - on Eesti majanduse ellujäämine ja Eesti riigi püsima jäämine ohus. Otsustamisõigus riigi parimaks toimimiseks ei ole ainult valitsusel, otsustamise õigus on ka Riigikogul ja Presidendil (isegi siis kui pärisperemehelt - rahvalt - on see õigus ära võetud). Näen lahendust selles, et valitsus (pole oluline, praegune koosseis või uus) tegeleb kiirkorras mitte lahendusvariantide otsimisega, vaid inimestele päriselt abi andmisega selles energiakriisis. Samal ajal teised täieõiguslikud riigi juhtijad kutsuvad kokku kõikide elualade spetsialistid arutamaks läbi riigi eksistentsiks ja püsima jäämiseks esmavajalikud tegevused ja lahendused.
ei keegi
18. jaan. 2022 02:51
kui „mõisapreili“ seletab infotunnis, et mis te virisete, makske aga need tipuhinnad ära, varem oli ju odavam, siis, jah, vaevalt et teda Texaski (oma 9000dega MWh eest) kõigutaks
Totuke
20. jaan. 2022 16:10
Texases on ikka sissetulekud ka teised .. ja see 9000 ei jäänudki püsima terveks talveks!
Nojah
28. jaan. 2022 14:30
Siiamaani on börsipakett vähem maksnud. :) Ja Texase keskmine palk on ca 1800 dollarit kätte (keskmisele töölisklassile) iga kuu