“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
heeroldi jutud Niguliste kiriku hõbedakambris särab keiser Nikolai I annetatud pokaal (0)
21. jaanuar 2022

Tallinna Heerold Jüri Kuuskemaa tutvustab Niguliste kiriku hõbedakambrit, kus keskaegsete peekrite ja kannude kõrval säravad luksuslikud kullatud pokaalid, millest üks on annetatud keiser Nikolai I enda poolt. 

Tallinna Heerold Jüri Kuuskemaa jutud on jõudnud Niguliste kiriku käärkambrisse mis praegu on muuseumi poolt võetud kasutusele kui hõbedakamber. „Aga vanasti oli käärkamber ühest vaatevinklist nagu büroo, kus preester või pastor kohtus inimestega ja sõlmis vajalikke leppeid,“ lausus ta. „Teisest küljest oli see nagu arhiiv, kus olid kirikuraamatud ja kolmandast vaatevinklist oli see nagu varakamber, kus hoiti niihästi koguduse raha kui ka liturgilisi väärisesemeid.“  

Kuuskemaa sõnul on õigupoolest käärkamber oma keskaegse arhitektuuri täielikult säilitanud. „Alates seintest, võlvidest, vööndkaartest, akendest, kaminast ja seifist,“ rääkis ta. „Seifis, kus hoiti kiriku raha ja hõbedat, on kõik väga võimsalt turvatud. Siin on pesad, kust sai panna üle rautatud ukse põõnad, mis käisid muidugi lukus. Ja vähe sellest – siin kõrval on ka kivimüür raudklambritega tihendatud selleks, et kui siia satuks üks kangiga röövel, siis ta ei saaks neid kivisid siit lahti kangutada ja seifi siseneda. Üks nendest lukkudest on isegi veel säilinud, ülemine on aga läinud kaotsi. Seifi ava on puhtalt tahutud kivist raamistusega nagu aken.“  

Hirvejalakujulised kannud ja pokaalid

Kuuskemaa kirjeldas, et seifist seest vaatab vastu kullatud hõbedast barokne kann, mis kahtlemata võiks varastele olla ihaldusväärne saak. „Siin ühes vitriinis on ka natuke kirikuhõbedat, mida on kasutatud liturgias,“ lausus ta. „Näiteks ristimisvaagen oli lapsukese ilmaletulekul ja nime saamisel vajalik. Siis armulaua juures kasutatud armulaua veinikarikad ja armulaua veinikann.“  

Heeroldi sõnul on välja pandud ilmalikku hõbeda seast eelkõige Tallinna käsitööametitele, Kanuti Gildile kuulunud mitmesugused nõud ja rippsildid ja teisalt Mustpeade vennaskonna hõbedat, mida siin on üsna palju. „Imekombel on läbi sajandite õnnestunud seda, alates Põhjasõjast, alles hoida. Kõige originaalsem, mis siin näha võime, on üks pokaal ja üks kann, kusjuures kann ei ole mitte hõbedast, vaid kasepahast lõigatud. Ja see on ainult omane Tallinna linnale. Kuskil mujal maailmas selliseid hirvejalakujulisi kannusid ega pokaale ei tehtud – ainult Tallinnas. Osa neid valmistati mitte nii väikesed, vaid tehti ka pokaalikujulised nagu see, aga üleni puust karkass, nahk peal või isegi karusnahk peal, all ehtne hirvesõrg ja sees hõbedane peeker.“  

Kuuskemaa ütles, et kui Peeter I tuli esmakordselt Tallinna 1711. aasta jõulude ajal, siis Mustpeade vennad kostitasid teda puust Hirvejalg pokaalist. „Peeter oli väga üllatunud – selline imelik asi,“ lausus heerold. „Ja siis ta jõi ja annetas 30 kuldraha vendadele. Ja need arutasid pärast tsaari lahkumist, mida selle rahaga teha? Otsustasid, et tellivad hõbedase koopia sellest Hirvejalgpokaalist, millest tsaar meiega kokku jõi.“  

Heerold sõnas, et tsaar Peeter I mälestuseks tehtud pokaal aastast 1712 jäi vennaskonnale kasutada ja äratas tähelepanu. „Kui tuli keiser Aleksander I 1804 Tallinna ja Mustpeade vennaskonda külastas, siis jäi sellest niisugune mälestus – hõbedane Hirvejalg. Aga erinevus on selles, et siin on keisri monogramm. Ja hiljemgi veel kinkis Mustpeade vennaskond mõningatele oma eriti auväärsetele vanematele juubeliks ka Hirvejalgpokaale. Ja kui nad siit ilmast lahkusid, siis perekond annetas need Mustpeade vennaskonnale tagasi.“  

Kuldne kingitus tsaarilt

Kuuskemaa tõdes, et kõige luksuslikumate hõbenõude hulka kuulub kullatud saksa päritolu pokaal renessansiajast. „Tsaar Nikolai I valis välja Moskva Kremli relvapalati kogust, laskis selle kullata ja kinkis Mustpeadele,“  lausus ta.

Kuuskemaa sõnul kuulusid pokaalide kõrval luksusesemete hulka ka kannud. „Ja nendele on see iseloomulik, et kaanele on sisse pandud kas mõni medal või reljeef või mingisugune lausa väike kunstiteos. Kannude sarnane on siin maiustuste nõu, mille välispind on üleni kunstipärase reljeefiga kaunistatud,“ rääkis ta.

Heerold ütles, et käsitööametitel oli üks tore rituaal, mis on jätnud ulatusliku jälje meie tööde pärandisse. „Nimelt kui keegi võeti vastu meistriks ükskõik millisesse tsunfti, siis ta pidi andma kullassepale taalri või hõberubla,“ märkis ta. „Sellest valmistati Rippsilt, kus keskel on meistri nimi ja tsunftivõtmiseks kuupäev.“  

Kuuskemaa kirjeldas, et Niguliste kiriku kooriruumi põhjaseinas on kõrvuti kolm portaali. „Esimene vasakult viib keldrisse, teine viib üles orelirõdule, kus on nüüd uus orel olemas,“ lausus ta. „Aga kolmas toob meid Niguliste käärkambrisse, kus on välja pandud kogu see hõbedane toredus, mida me äsja vaatasime ja mis võib saada ka teie silmarõõmuks, kui te Nigulistet külastate.“ 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.