“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
rohepöörde võimalikkusest Keskkonnateadlane Erik Puura: inimkond on reaalsest rohepöördest veel väga kaugel (3)
23. jaanuar 2022
Scanpix

„Ma näen, et see optimism tuleb poliitika kaudu ja ka paljude selliste pealkirjade kaudu, et „oh, jälle mingisugune taastuvenergeetika aktsioon on toimumas“. Et rohepööre juba käib ja annab tulemusi – faktid näitavad tegelikult hoopis muud. Faktid näitavad tegelikult seda, mida inimesed tegelikult ei mõista – seda, kui suur on hetkel maailma energiatarbimises fossiilsete kütuste osakaal,“ ütles geoloog ja keskkonnateadlane Erik Puura.

Kliimast rääkides tõdes teadlane, et inimkond on oma tegevusega kahtlemata mõjutanud maakera atmosfääri negatiivselt, ent kahjulike mõjude peatamine või tagasipööramine eeldab niivõrd suuremahulist tööd, et selle reaalse toimumiseni läheb ilmselt veel väga kaua aega.

„Kliimamuutused on selline teema, mis meid peab huvitama, sest sellest sõltub tegelikult kogu inimkonna tulevik ja mõnes mõttes see teema on kuidagi nagu ära leierdatud,“ lausus ta. „99% atmosfääri massist jääb tegelikult 30 kilomeetri kõrgusele merepinnast, mis on suhteliselt õhuke kiht. Nii, et atmosfäär on ikkagi meil siin täiesti kõrval ja mis iganes me teeme oma tööstusprotsessidega või energia tootmisega, see kahtlemata seda atmosfääri mõjutab.“

Õhu koostise muutumisest rääkides selgitas Puura, et nafta, maagaas, kivisüsi, pruunsüsi, põlevkivi – see tegelikult ei ole mitte midagi muud, kui minevikus akumuleerunud päikese energia. „Fotosünteesi kaudu on atmosfääri gaasid biomassi ära seotud,“ lausus ta. „Ja niikaua, kui inimkond põletas lihtsalt koopas sooja saamiseks või toidu tegemiseks puitu, siis kindlasti see atmosfääri ei mõjutanud, aga kuna inimesi tuleb järjest juurde, siis kõik need gaasid, mis me tööstuses ja transpordis toodame, jõuavad atmosfääri.“

Rohepööre on veel kauge unistus

Söe, nafta ja gaasi ja biomassi (peamiselt puidu) kasutamine energiaallikana on jätkuvalt peamine kogu maailmas ja Puura hinnangul kulub veel palju aega, enne kui taastuv- või tuumaenergeetika sellele reaalset konkurentsi pakkuda võiks.

“Nii et arvata nüüd, et ka see Euroopa pilt nüüd imekiiresti kuidagi muutuma hakkab, siis sellega läheb märkimisväärselt rohkem aega, kui me arvame. Ja loosungitega väga palju ära ei tee – need protsessid ise kontrollivad ja juhivad ennast,“ märkis ta.

Puura sõnul on inimesi, kes räägivad, et viimase kümne aasta jooksul on toimunud taastuvenergeetika võidukäik. „Ja taastuvenergeetika võidukäik tähendab seda, et see on kasvanud kolm korda,“ ütles ta. „Et kui muidu oli 1300 teravatt-tundi aastas, siis nüüd, nüüd on 4000 teravatt-tundi. Aga selle juures me ei räägi sellest, et tarbimine samal perioodil on kasvanud 23 700 teravatt-tundi. Millest siis see taastuvenergeetika lisandumine on pigem vaid umbes 12 protsenti.“

Puura sõnul on maagaasi kasutamine kasvanud 10 000 teravatt-tundi ning ka nafta kasutamine on kasvanud. „Pole alust loota globaalse kiire pöörde toimumisele, kuna see on palju ressursi- ja ajamahukam, kui esialgu arvata võiks,“ rääkis ta. „Selleks on vaja kohutavalt palju uusi kaevandusi, et me saaksime vajalikke metalle, mis pakuvad meile taastuvenergeetika lahendusi. On väga palju inimesi, kes ka sellest ei taha midagi kuulda ja mõtlevad, et kusagil on olemas mingisugused odavad energiaallikad, mis üldse ei vaja kaevandamist ja tuleb lihtsalt kasutusele võtta, aga see ei ole see realistlik.“

Salvestusseadmete mahust ei piisa energiavajaduse tagamiseks

„Mis on meie praeguse aja kõige suurem väljakutse või probleem? Inimese loodud salvestussüsteemid – igasugu liitiumakud või superkondensaatorid – ei jõua veel kaugeltki järele fossiilsete kütustele energiamahutavusele,“ tõdes Puura. „Me tahame tehnoloogiatega liikuda samale tasemele, kus on passiivsed kütused, aga teadus ei ole veel selleni jõudnud. Ja selle tõttu kõik need salvestussüsteemid, mis maailmas on olemas – inimese loodud igasugu akud ja patareid ja sellised tehislikud salvestussüsteemid – need on võimelised tagama maailma elektrivarustust umbes kümneks minutiks. Alternatiivsed allikad, nagu tuul ja päike on väga kenad, aga kuna me kõik tahame, et energia oleks kogu aeg kättesaadav, siis selleni pole teadus veel jõudnud.“ 

Inimkonna ajaloo jooksul on Puura sõnul toimunud tohutu plahvatus inimese energiavajaduses. „Üks inimene vajab oma kehatemperatuuri säilitamiseks ühes ööpäevas umbes 2000-3000 kilokalorit.  Aga meie oleme oma ühiskonnad osanud ajada sellisteks, kus me ületame seda primaarset vajadust Eestis praegu 40-50, aga näiteks Ameerika Ühendriikides juba rohkem kui 100 korda,“ sõnas ta.

Puura sõnul maailmas inimeste arv jätkuvalt kasvab, eriti arenguriikides. „Me arvame, et aastaks 2050 on maailmas juba kümme miljardit inimest ja kasv jätkub peamiselt arenguriikides,“ rääkis ta. „Kui me mõtleme selle peale, missugustes riikides paikneb suurem osa inimesi: Hiina, India, Brasiilia, Egiptus, Mehhiko ja nii edasi. Nad kõik tahavad elada paremini. Aga paremini elamine tähendab omakorda järjest suurenevat energiatarbimist ühe inimese kohta. See on ka põhjus, miks isegi sellised riigid nagu Hiina ja India on öelnud, et ei saa ilma söeelektrijaamade ehitamiseta. Ja nende ehitamise õigustus on siis see, et miks nendel pole õigus elada sama hästi, kui Euroopas või Ameerikas elatakse. Nii, et selle tõttu on ka põhjust selliste rahvusvaheliste kokkulepete osas olla skeptiline.“

Kliimapõgenike kaudu jõuab kriis ka Eestini

Puura sõnul on Eesti riskitase kõikide looduskatastroofide suhtes on üliväike. „Kui me võrdleme Eestit muu maailmaga, siis peaksime kliima üle õnnelikud olema,“ lausus ta. „Meie neli aastaaega pakuvad varieeruvust. Kui Eesti oleks maailmas üksi, poleks üldse absoluutselt mingisuguseid probleeme, elaksime miljoneid aastaid ehk edasi. Aga kuna mu muu maailm on suures ohus, siis oleme nende ohtudega seotud ka meie ja kindlasti üks peamisi asju, mis meid hakkab mõjutama üha rohkem on rändekriis. Sest nendes riikides, kus elamistingimused muutuvad väljakannatamatuteks ehk paljud Aafrika ja Aasia riigid hakkavad avaldama Euroopale rändesurvet.“

Puura sõnul on Eesti puhul siiski oluline elektritootmise varuvõimekuse säilitamine. „Kui seda nii-öelda varutootmist ei oleks, siis kogu meie energiajulgeolek oleks ohus,“ lausus ta. „Ma ei kujuta ette, kui meil kogu riigis oleks nädalane elektrikatkestus näiteks lihtsalt selle tõttu, et energiat ei jätku. Energiasüsteemide dilemma ongi see, et, et meil on vaja kõik need kolm komponenti korraga rahuldada: varustuskindlus, hind ja keskkonnahoid. Ja kui me sellest aru ei saa, kui me teeme oma otsuseid ainult keskkonnahoiu põhjal, siis ei ole võimalik inimestel normaalselt elada. Ei tohiks endale ka sellist sotsiaalset katastroofi ise põhjustada.“

Suurimaks probleemiks on hoonete energiatõhusus ja inimeste raiskav eluviis


Kui elektrihinnad kerkima hakkasid, asusid need, kellel selleks võimalust ja vahendeid, kodust energiakasutust vähendama, soetades säästlikumaid valgusteid ja kodumasinaid. Paraku ei ole need Puura sõnul suurt pilti vaadates kuigi olulised faktorid ja annavad küll mõningast kokkuhoidu, ent ei midagi enamat.

„Eesti kõige suurem probleem on tegelikult hoonete energiatõhusus ja noored inimesed seda väga hästi tajuvad praegu,“ lausus ta. „Kellel vähegi võimalik, võtab pigem eluaegse laenu, aga muretseb võimalikult energiatõhusa elamispinna. Aga meil on kohutavalt palju sellist elamispinda, mis on halvas olukorras ja vajab korralikku ja läbimõeldud ümberehitamist.“

Lisaks võiks iga inimene üle vaadata ka selle, kui palju ta lendab lennukiga või igapäevaselt autoga sõidab ja kui paljud neist sõitudest reaalselt vajalikud on. Tavalise sõiduauto vahetamisega elektriauto vastu ei aita inimesed Puura sõnul rohepöördele siiski kuigi palju kaasa.

„Linnaõhu kvaliteedi mõttes on see küll oluline, aga nii kaua, kui meil on nii palju fossiilset energeetikat, siis summa summarum see vahe nii-öelda taandub seal välja,“ selgitas Puura.

„Vaieldakse palju ka selle üle, kumb on parem – paberkott või kilekott või riidest kott? Tähtis pole see, mis materjalist on mingisugune toode, vaid kui kaua me seda kasutame. Kui me kilekotti kasutame viis aastat ja siis kasutame seda ühe korra prügi välja viimiseks, siis milles küsimus?  Aga see, mis praegu toimub, see on hullumeelne – lisaks kilekotid on juba enne katki, kui kauplusest väljuda õnnestub. Ühe sellise kilekoti keskmine tarbimisaeg on kusagil kümme minutit, nii et selles mõttes me elame ikkagi väga-väga raiskavas maailmas. Mida rohkem on meil tarbimises selliseid asju, kasvõi riideid või muid asju, mida me kasutame väga pikka aega, seda keskkonnateadlikumad me tegelikult oleme.“

Kommentaarid (3)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

purgiprojekt
24. jaan. 2022 20:16
https://naine.postimees.ee/7437223/175-000-eurot-teeninud-naine-opetab-kuidas-peeretamisega-rikkaks-saada Tuntud tõsielustaar Stephanie Matto rõõmustas fänne sellega, et müüs neile oma kõhugaase purgis. Eks tal endalgi oli hea meel – ajas ta ju kokku üle 175 000 euro. Karjääril polnud küll pikka iga, sest ränk peeretamine hakkas tervisele.
Rohepöörde "keskkonnahoid"
24. jaan. 2022 12:27
Huvitav kuidas on eestis asuvate tuulikute puhul lahendatud tuulikulabade väljavahetamisel vanade labade utiliseerimine? USA-s on see probleem. Vt. https://www.bloomberg.com/news/features/2020-02-05/wind-turbine-blades-can-t-be-recycled-so-they-re-piling-up-in-landfills
nentija
23. jaan. 2022 19:11
Vanamoodne rahvusriik on täielikult out, see kuulub 19. sajandisse. 21. sajandi Eesti peab olema maailmale, s.t erinevatele kultuuridele ja rassidele avatud. See näib olevat meie poliitilise ladviku ja paljude haritlaste kreedo. Viimasel ajal öeldakse see mõte välja üha praalivamalt. http://www.eesti.ca/kolumn-matsist-sirgub-maailmakodanik-objektiiv/article48470