Jääb üle ainult nõustuda toiduliidu juhi Sirje Potisepaga, kes tõdeb tänases Pealinnas: “Ei ole normaalne, et toit, energia, eluase ja transport röövivad eestlaste sissetulekutest juba üle 60%.”

Võib lisada, et tegemist on keskmisega. Küllaga leidub neid, kel kogu teenitu kulub toidule, peavarjule ning liiklemisele. Sattusime oma energiakriisiga igapäevase toidulaua mõttes eriti halba aega. Maailmas hakkas praeguseni jätkuv toidukaupade hinnatõus laiemalt pihta 2020. a teisest poolest ja on ulatunud 7-10 aasta kõrgeimale tasemele. Muuhulgas mängib rolli taas Hiina, kes on järjest suuremates kogustes teravilja kokku ostnud, suurendades loomapidamist.

Globaalfaktori kõrval kruvivad toiduhindu üles meie endi energeetikas aastaid tagasi kas langetamata jäetud või valed otsused. Tõusnud on juba piima- ja teraviljatoodete hinnad, ja see on alles algus. Võidavad leedulased ja poolakad, kes reipalt meil müües samuti hindu tõstavad – aga kauba meie kodumaise tootja omast soodsamaks jätavad.

Saatanat saavat välja ajada Peltsebuliga. Osaliselt ka üleilmastumisest tekitatud toidu hinnatõusu hüvitab samuti üleilmastumine. Üsna ilmselt on turule tulnud Lidlile ükskõik, kui inetuid energiaarveid kohalikud tootjad maksavad. Kui suur valik välismaist odavamat toidukaupa tekitada, küll siis ostetakse. Käesoleval aastal on seega oodata odavama globaaltoidu pealetungi. See on muidugi Eesti vaates küüniline lähenemine, sest globaaltoit tähendab paljude meie töökohtade kadu. Teisalt – ka madalapalgalised tahavad ellu jääda.

Ja teate, mis on veel kehvasti peale selle, et energiakriisis hakatakse rohkem eelistama kvantiteeti kvaliteedile: energia hinnatõus toob tootjatele kaasa senisest suurema kiusatuse toitu võltsida. Vedada kusagilt kaugelt odavalt kasvõi liha sisse ja varustada Eesti kaubamärgiga.

Eestis on üldiselt räägitud nõrkemiseni aastaid, kui mitte kümme-viisteist aastat, et vajaksime terviklikku toidupoliitikat – ka äravisatava toidu ja selle käitlemise osas. Kuigi jah, eks energiasüsteemi liikumisest sookursil on samuti palju räägitud, ja olemegi nüüd seal, kus oleme.

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringust selgub, et Eestis visatakse igal aastal ära ligikaudu 84 000 tonni toitu, mis rahas teeb hinnanguliselt 164 miljonit eurot. Jah, me oleme suures osas oma majapidamistes ise süüdi. Kuid neljandik ehk 40 mln ulatuses läheb raisku kaubanduses. Ja midagi ei muutu, kuni riik ohje ei haara ja toidu säästmise osas tööstustele-ladudele-poodidele kohustusi ei tekita. Praegu tuleb 40 mln prügimäele saata soodsam, kui odava hinnaga või tasuta tarbijatele jagada. Kõige hullem, et meisse kõigisse on kultiveeritud arusaam, et toiduained peavad välja nägema nagu iludusvõistlusel. Plekk, kõverus, muljumisjälg – ja meile enam ei kõlba.

Vähemalt on tunneli lõpus näha laternakuma. Pääsemaks odavtoidu pealetungist, tuleb kodumaist toetada. Valitsus otsustas, et jaanuarist märtsini võrgutasu maksma ei pea. Samuti tuuakse allapoole gaasi hind. Kas ja kui palju need vahendid aitavad, näeme kõik kauplustes üsna pea.