Meediavahi podcast Pealinnas arutasid USA ja Vene vahel Ukraina ümber üles krutitud pingeolukorda Toomas Alatalu, Mihhail Vladislavlev ja Allan Alaküla.

Alaküla nentis, et USA tipp-poliitikute ja luureasutuste peaaegu kindlas kõneviisis väited kohe-kohe algavast suurest Vene sissetungist Ukrainasse algasid mullu detsembris. „Usun, et nad eksivad nüüd sama põhjalikult, kui Iraaki minekul ja Afganistanist tulekul. Saddami keemiarelv jäi leidmata ja Kabul langes veel enne kui ameeriklased ise sealt välja said.”

Alatalu näeb selles Ameerika sisepoliitilist propagandistlikku mängu. „Demokraate hoidev meedia on Vene ohtu Ukrainale sihilikult võimendanud, et pakkuda Trumpi taustal eriti vedelalt mõjuvale uuele presidendile võimalusi Vene suunas kõvemat häält teha.”

Rääkides Vene poole taktikalistest eesmärkidest Ukrainas juhtis Alatalu tähelepanu Vene välisministeeriumi viitele Horvaatiale, kes 90-ndatel hõivas serblaste käes olnud alasid. „Vene kommunistid esitasidki duumas eelnõu Donetski ja Luganski maade ära vormistamiseks. Nii et see asi on neil pannil,” ütles Alatalu.

Alatalu markeeris nii Vene kui Ameerika katseid ajada asju ainult suurte riikide ringis. „Vene-Saksa erisuhted jätkuvad. Samuti piirab Vene diplomaatia Prantsusmaad ja Itaaliat. Aga ka USA soovis ju Vene ettepanekuid viimsae naabruskonna kohta esimese ropsuga arutada vaid Euroopa suurtega.”

Alaküla täpsustas, et Euroopa suurte hulka ei kuulu Vene ega USA esimeses valikus Poola. „90-ndatel, nullindatel ja ehk ka eelmisel kümnendil oli Ameerika vaates endise ida-bloki hoidmine Vene ja Euroopa vahelise tülivööndina vähemalt mõistatav. Nüüd kui Ameerika strateegiline peaprobleem on Hiina, peaks USA tegema oma parima, et vabaneda pingeist Euroopas ja mis veelgi olulisem – vältida Vene lähenemist Hiinale. Millegipärast tehakse nimme või kukub lihtsalt välja aga vastupidi,” rääkis Alaküla.

Alatalu nimetas, et Hiina pole kuidagi kommenteerinud Vene raketisüsteemide demonstratiivset liigutamist Kaug-Idast Ukraina lähikonda. „Kuna Hiina on globaalmängureist ainus, kes on huvitatud pinge püsimisest Lääne ja Venemaa vahel, siis polegi tal antud juhul Ukraina küsimustes vaja midagi lisada ega tagasi võtta. Mida rohkem on Lääs seotud Venemaaga Euroopas, seda vabamad käes jäävad Hiinale Vaiksel ookeanil,” resümeeris Alaküla.