“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
debatt Konist: energia tootmine peaks olema kui supi keetmine, Strandberg: kui taastuvenergiat õnnestub salvestada, siis energiakriise ei saagi tekkida (2)
28. jaanuar 2022

„Kui taastuvenergiat õnnestub salvestada, siis tegelikult on seda laadi kriisid tulevikus välditavad ja neid ei saagi tekkida,“ ütles energeetikaekspert Marek Strandberg. „Kas on mõistlik kõike ühe tootmise peale rajada või on mõistlik seda teha ikkagi nii nagu me teeme suppi?“ küsis TTÜ energeetikaprofessor Alar Konist.

Energeetikaekspert Marek Strandberg ja TTÜ energeetikaprofessor Alar Konist arutlesid võimaluste üle, kuidas edaspidi energiakriisi ennetada ja  kas on võimalik tagada meie inimestele elekter mõistliku hinna eest?

Kas meil on üldse võimalik praegust energiakriisi tulevikus ennetada?

Marek Strandberg:
Hästi lühidalt öeldes on vastus jah. Täpsustuseks tuleb öelda, et inimene peab hakkama elama looduslähedaselt. See ei tähenda seda, et me peaks minema metsa elama. See looduslähedus on hoopis kavalam. See puudutab seda, kuidas loodus toimib. Kõik elusorganismid, kes tarbivad energiat, milleks algselt on päike, on õppinud tegema ühte asja – energiat salvestama. Ehk meie enda energiasüsteemid, mis täna on üles ehitatud väga väikesel määral salvestamise peale, peavad sisaldama hakkama rohkem salvestamise võimalusi.  Tuleb investeerida nendesse energiaallikatesse või muundamistehnikatesse, mis võimalikult vahetult suudavad muundada päikesevalgust nii öelda tuule või päikese näol elektriks ja seda elektrit paremini salvestama õppida. Ja see on  investeerimise tulevik, mida me põhimõtteliselt ju 20 aastat tagasi juba teadsime.
Kui taastuvenergiat õnnestub salvestada, siis tegelikult on seda laadi kriisid tulevikus välditavad ja neid ei saagi tekkida.

Alar Konist:
Ma olen natukene siinkohal konservatiivsem. Nii kaua kuni uusi häid lahendusi ei ole, nii kaua peab panustama ka, võime ütelda “vananenud lähenemisele”, aga järele proovitud ja töökindlale lähenemisele, mida me energeetikutena suudame tagada. Ja siis vaadata paralleelselt ka, kuidas need muud energiatootmise viisid süsteemiga sobivad.  Kui Marek ütles, et hinnad on läinud nii kõrgele, et tasub investeerida alternatiivsetesse lahendustesse, siis muidugi. Aga me peame vaatama ka, mis see tähendab. Tõusnud on gaasi hind, nafta hind, söe, tuumkütuse. Aga tegelikult on tõusnud ka metallide hinnad. Ja kõik need sisendhinnad on omavahel korrelatsioonis. See tõstab ka taastuvenergia kättesaadavust. Nii et väga kiiret üleminekut siin tegelikult kohe tulla ei saa. Rääkimata sellest, et millise keskkonnamõju me tekitame nende uute energialahenduste ehitamisega – see on üks asi.

Millest me täna ei räägi, on ka uue süsteemi ülesehitamine. Tänane energia jaotussüsteem on ehitatud teistel põhimõtetel. Me ei saa rääkida ainult tootmisest, vaid me peame rääkima süsteemist tervikuna. Et pistikupessa elekter jõuaks, selleks on vaja sinna ka veel ülekannet. Lisaks salvestusele ka ülekande taristut. Aga see peab sobituma ka taastuvenergia heitlikkusega. Siis peabki vaatama, et kas on mõistlik kõike ühe tootmise peale rajada või on mõistlik seda teha ikkagi nii nagu me teeme suppi. Me paneme ju suppi kartulit, porgandit, vett, soola ja midagi veel. Energeetika süsteem tegelikult tänase kontseptsiooni järgi peaks olema ikkagi samamoodi. Selline hea kooslus erinevatest energialiikidest, erinevatest energiatootmise viisidest koos kaasneva taristuga. Ja koos ka võimalike salvestuse lahendustega.  

See eeldab ka meie praeguste tootmisvõimsuste arendamist?

Alar Konist:
Kuna täna on leitud, et ülemineku kütus selleks üleminekuperioodiks, mis on valitud aastani 2050, millal soovitakse jõuda kliimaneutraalsuseni, see ülemineku kütus on maagaas. Maagaas on turupõhine kütus, mille hind sõltub maailmaturu hinnast. Mida me väga suures mahus ostame ka oma naaberriigilt Venemaalt.  Siis üks on see hinna küsimus, milles me täna ei suuda kaasa rääkida. Aga teine on ka julgeoleku küsimus – kas me tahame nii suurel määral minna sõltuvusse sellisest naabrist, kes alati ei pruugi olla ette ennustatav. Mis ei tähenda seda, et naabriga ei peaks hästi läbi saama. Kindlasti peab, aga mis iganes võib juhtuda, siis selleks lahenduseks peaks meil olema ka variant B. Nii nagu kodumajapidamistes peaksid olema ka täna ahjud. Ja mitte sellepärast, et kõrgete hindade puhul kasutada ka seda kütteviisi. Ikkagi sellepärast, et kui kuskil on ka mingisugune rike, see ei pea olema pahatahtlik.  Mis iganes – on torm, mõni  seade läheb rikki, siis on võimalik ikkagi seda elutegevuseks vajalikku soojusenergiat tuppa genereerida. Siis peab olema meil ka energiasüsteem Eestis selliselt üles ehitatud. Me peame suutma enda tarbimisvajadusi sellises mahus katta. Ja kui täna teisi lahendusi ei ole, siis ikkagi kodumaiste lahendustega.

Marek Strandberg:
Siin on üks nüanss. Me räägime julgeolekust, me räägime oma riigi ja rahva kestmisest. Ja siin on paraku selline lugu, et selle hind on väga kallis. Sest kui see ära kaob, siis ei saa ükskõik millise raha eest seda taastada. Sama lugu on meie maa kliimaga, seda ei ole võimalik mitte ühegi raha eest taastada. Mis tähendab, et meil on põhjust ja me peame kuna me oleme sõlminud kokkuleppeid selles osas tegelikult 1992. aastast alates. 1992 sõlmiti esimene liigirikkuse konventsioon, 5 aastat hiljem Kyoto leping selle kohta, kuidas kliimat hoida. Need on rahvusvahelised lepped, need on üle meie põhiseaduse. Kas me tahame sellega arvestada või mitte, on iseküsimus.  Ja selles mõttes n-ö suund, mis on valitud Eesti  või  ka Euroopa puhul ehk maagaas, see on suund surmale otsesõnu. Seesama Venemaa seotus ja  kõik muu. Meil ei ole sellega mingit perspektiivi.

Ma ütlen tõesti ausalt, et tegelikult, olles täna kogenud seda kriisi, energiahindade hüppelist ja eksponentsiaalset kasvu, see on olnud meeletu. Keegi ei osanud seda ette näha. Oleme olukorras, kus ma peame jalad kõhu alt välja võtma, teadusse ja tehnikasse tooma nii palju teadmist, et meil õnnestub väga lühikese aja jooksul, milleks on umbes 10-15 aastat, saavutada olukord kus me oleme üle läinud vesinikuenergeetikale.

Olukord, kus me kasutame vesinikku ulatuslikult energiakandja ja salvestajana, kus me saame seda kõike teha kasutades taastuvallikaid. Ja me võime olla maailmale teenäitajad. Me võime utiliseerida ja kasutusse võtta neid tehnoloogiaid, mida mujal kasutatakse. Vesinikku on kasutatud maailma keemiatööstuses üle saja aasta. Ilma eriliste probleemideta. Ja siin ongi küsimus, kas me oleme järel jooksjad? Mida me paratamatult gaasi kasutamisega oleksime  ja põlevkivi kasutamisega niikuinii. Või me saame olla täiesti innovatiivsed. Teha kannapöörde, investeerida täiesti uue termodünaamika alusel töötavatesse tehnikatesse, mis ei põhine soojusmasinatel vaid elektrimasinatel. Nende kasutegurid on loomult oluliselt kõrgemad, vähemalt topelt. Ja teha üks innovatiivne samm. Väikese riigi jaoks ei ole see keeruline.  See, et me eristume teistest tähendab, et me saame olla eeskujuks. Ja see lahendus tagab meile selle, et me ei sõltu iialgi enam Venemaast.

Milline on energeetikaprofessori kommentaar sellele ideele?

Alar Konist:
Ma vaataks seda natukene veel laiemalt, kuna te olete ka materjaliteadlane. Siis põlevkivist on lisaks elektrile või keemiatoodetele võimalik ka saada tahket materjali. Ja tuleviku hooned, muud infrastruktuurid ilma betoonita, lähema saja aasta jooksul  hakkama ei saa. ja sama on ka terasega. Nii et selles kontekstis me peaksimegi vaatama laiemalt üldse. Vaatama ka ringmajanduse kontekstis seda ressurssi, mis meil täna on. Et kusagil jäävad betooni jaoks heitmed genereerimata, kusagil jääb see maavara kaevandamata. Ja kusagil jääb ka energia selle ehitusmaterjali töötlemiseks kulutamata. See on võimalus, mida me täna ei ole kasutanud. Ja kuhu tuleks, nagu sa ütled ilusti – teadusesse seda raha panustada. Et võimalusi laiendada ja seda edasi arendada.

Marek Strandberg:
Üks asi jah, mida me looduselt peame õppima, on see, et looduses kui me toidu ära sööme, osa laguneb süsihappegaasiks ja veeks. Aga väga suur hulk aineid, olgu need siis suhkrute komponendid, rasvade komponendid või aminohapped, millest valgud koosnevad, need jäävad ju alles. Need ringlevad meis kogu aeg. Me oleme nagu tegelikult elusloodus, mis põhineb legoklotsidel, mis on kemikaalid, mida kunagi lõpuni ei lagundata. Sellepärast et neid on odavam energeetilises mõttes niimoodi kokku panna. See on ringmajandus ja me peame õppima ringmajandama.

Valitsus jõudis sel nädalal kokkuleppele kõrgete energiahindade hüvitamise osas. kuidas te seda kokkulepet hindate?

Marek Strandberg:
See on kiirelt tehtud, hea kokkulepe. Ja selles mõttes, oleme ausad. Ega riik omades nii võrguettevõtteid kui tootmisettevõtteid, teenib ju dividendi saajana ja kasumi saajana sellesama kõrge elektrihinna pealt nii maksudena kui potentsiaalsete dividendidena.  Selle tagasi jagamine arusaadava mehhanismiga, et inimesed viga ei saaks, see on ainuõige lahendus.
Inimesed, kelle tulud ja kulud on üsna tasakaalus olnud, kes elavad säästlikult, ei ole nõudnud kõrgeid palku, ei ole streikinud – nende jaoks on selline lahendus pigem kergendus. Kui mitte täielik, siis osaline kindlasti.

Alar Konist:
See on täna väga hea hoiatuskell või hoiatus. Selliseid toetusi kindlasti tuleb tänases olukorras jagada ja see on väga tänuväärne. Aga lisaks sellele me peame seda võtma kui signaali, et nii edasi minna ei saa. Me räägime, et see Nord Pool on andnud soodsad hinnad. Aga see tulemus ongi ju väga lihtne. See on sellepärast, et mitte keegi ei ole ju sinna süsteemi investeerinud. Kõik on lootnud, et keegi teine investeerib sellepärast, et iga investeering on kulu.
Ja nüüdseks me oleme jõudnud olukorda, kus on vaja investeerida.  Ehk loota, et energiahinnad võiks tulevikus kukkuda, seda ei ole mõtet loota. Nüüd me saame reguleerida seda, et kui palju tulevikus hinnad võiksid tõusta. Ja mida me teeme selleks, et energiat oleks sel ajal võtta kui meil vaja on. Et ei tekiks olukorda nagu oli Texases möödunud aastal, kus võisid pakkuda ka kulla hinda, aga kolmandik sellest piirkonnast oli ilma energiata.

Marek Strandberg:
Siin on võib-olla võimalik öelda ka niiviisi, et see toetus on nagu haava puhul valuvaigisti. Valu on üle läinud, aga haav on alles. Haava tuleb ravida ja haava põhjused tuleb kõrvaldada. Et mitte teist korda astuda sama klaasikillu otsa. Ja selles mõttes on kõik täpselt nagu meditsiinis.  Valu tuleb kõigepealt ära võtta ja siis tuleb vaadata põhjuseid. Ja nüüd on meil aeg vaadata põhjuseid.









Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Vanake
30. jaan. 2022 00:31
See Strandbergi mõttevälgatus, mis iseenesest polegi vale, meenutab mulle siiski üht vana habemega ütlemist, et kui tädil oleks... Ja just see oleks ongi see, mis Strandbergi jutult igasuguse praktilise väärtuse viib, sest kahjuks pole veelgi ühtki tõsiseltvõetavat võimalust, et taastuvenergiat sellises ulatuses ja vastuvõetavate kuludega salvestada nagu oleks Strandbergi kriisivältimisplaani realiseerimiseks vaja. Ega ole nähtavas tulevikus ka tulemas. Seega on meid energeetikavaldkonnas ees ootamas hoopiski suuremad ja ulatuslikumad kriisid kui neid seni veel näinud oleme. Seda muidugi eeldusel, et jätkub senise energiamajanduse arutu hävitamine, enne kui on olemas reaalselt toimiv ja kõigile ühtmoodi taskukohane alternatiiv.
Kes peaks investeeringud tegema?
29. jaan. 2022 10:52
Väärt mõtted ja suunised aga kas mõni tark mees selgitaks, kuhu suunduvad nüüd energiakaupmeeste ekspodentsiaalselt kasvanud ülikasumid?