"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
video Jaan Poska lasi ennast koos naisega iga päev voorimehel koju sõidutada, nagu oma kihlusepäeval (0)
07. veebruar 2022

“Kui tahad asju ajada, siis peab pea olema külm, advokaadina ega asjaajajana ei saa endale mingeid emotsioone lubada,” leidis Tartu rahu sõlmija ja Tallinna linnapea Jaan Poska.

Tartu rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel möödus 2. veebruaril 102 aastat. Seepärast tasub meenutada selle lepingu sõlmijat ja Tallinna linnapead Jaan Poskat.

Enne seda, kui Jaan Poska poliitikasse läks, töötas ta eduka noore advokaadina. Poskade abielu võib nimetada armastuseks esimesest silmapilgust. Kolleeg Kinievi juures käies armus ta tolle noorde koduõpetajasse, kelle nimi oli Constance. Noor naine oli Vanaturul klaasitöökoda pidava rootslase Ivar Ekströmi ja tema eestlannast naise Josephine Amalie tütar. Kihluse järel küsis Poska oma väljavalitult, mis on tema suurim unistus. Vaesest perest pärit, kuid haritud Constance vastas, et ta pole kunagi voormehega sõitnud. Nii sõitsidki nad kahekesi, noored ja õnnelikud, voorimehega Kadriorgu. Kadriorg ja voorimehesõit said mõlemad Poskale hiljem linnapeaametis väga omaseks.

Poska ja Constance Ekström abiellusid 1895. aastal. Poskat, kes ise pärines 12-lapselisest köstriperest, kus pere suurim rikkus olnud just lasterikkus, olevat tulevane äiapapa esialgu hoiatanud, et tal pole tütrele kaasavara anda, kuid noor advokaat teatanud uhkelt, et ta tulnud tütart kosima, mitte kaasavara.

Poska oskas prouale heameelt teha, viis ta Musta mere äärde, näitas maailma. Esimesed ehted, mis Jaan oli oma naisele kinkinud, jättis nende tütar Veera Peterburi, kartes, et muidu lähevad segastel aegadel kaduma. Aga rahuläbirääkimiste Vene delegatsioon tõi proua Poska ehted Peterburist tagasi.

Kahjuks kaotas Poska oma Musta mere äärde ostetud krundi. Ta sai käia seal erivaguniga ja kavatses sinnakanti korraliku suvila ehitada, aga plaan ei täitunud, sest tuli hakata rajama Eesti riiki.

Proua Constance oli enne Jaan Poskaga kohtumist koduõpetaja ühes soomerootsi mõisas ja nägi oma unistustes sellist kodu, nagu oli soomerootsi aadlikel. Ja Jaan Poska suutis talle sellise kodu luua. Liiva (praegune Poska) tänavale Kadriorus kerkis maja, mida praegugi kutsutakse Poska majaks. Lastele tundus suure imena, et selles majas oli ka elektrivalgustus – vajuta ainult nupule ja lamp hakkab põlema. Võttis tükk aega, enne kui lapsed elektrilülitid rahule jätsid…

Sakslased hirmutasid rahvast

Õuele rajati purskkaev ja majja soetati koguni tolmuimeja. Poskade peres teenijaametit pidanud vanaproua Sander leidnud selles kodumasinas isegi jumala olemasolu kinnituse, sest kuidas muidu “selline tolmuimemise ime võimalik on”.

Poskade uus kodu oli koht, kus kohtusid eesti ja vene seltskonnategelased. Seal arutati päevapoliitikat ja valmistuti tähtsateks otsusteks. Hoolimata viletsamast elujärjest oli Poska raha suhtes lahtise käega, ta jagas abivajajatele oma taskust 25-100 rubla suurusi toetusi. Constance sõitis abikaasale igal pärastlõunal voorimehega tööle vastu, et tuua ta koju Kadriorgu – nagu kihluse ajal.

Poska poliitiline karjäär algas Tallinnas 1904. aasta lõpus, kui ta valiti linnavolikogu saadikuks. Seni oli kogu võim linnas olnud sakslaste käes, kuid nüüd ilmus poliitikasse hulk noori, haritud, motiveeritud ja organiseeritud eestlasi, kes olid lõpetanud Tartu või Peterburi ülikooli.

Eestlased valisid väliselt tagasihoidliku kampaaniataktika, valmistudes valimisteks isiklike suhete ja vaiksete koosolekute abil. Sakslased üritasid veel viimasel hetkel sündmuste käiku muuta. Revalsche Zeitung kirjutas: “Uued elemendid tahavad masside õlgadel tungida linnavolikogusse. Kuid homines novi ja nende rahvuslikkude parteikaaslaste võit oleks suur õnnetus meie linnale.”

Duumakandidaadist vang

Sakslaste õudusunenägu sai teoks. Eestlased said volikogus 60 kohast 38, koos venelastega 43. Eesti suurima linna juhtimine läks põlisrahva kätte ja Poska valiti Tallinna linnavolikogu esimeheks.

Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida tihti algatas Poska. Õnnelikud eestlased pakkusid talle linnapea ametit, kuid Poska keeldus ja 1906 sai esimeseks eestlasest linnapeaks Voldemar Lender. Nüüd käisid Eesti poliitikud peale, et Poska kandideeriks Vene Riigiduuma valimistel, kuid mees keeldus jälle, pidades õigeks oma tööjõudu mitte laiali pillata.

Olles duumasaadiku kandidaat, sattus Poska 1906. aastal seoses eelmisel aastal toimunud revolutsiooniga vanglasse, kahtlustatuna Vene impeeriumi vastases tegevuses. Vanglas viibis Poska paarkümmend päeva ja vabanes sealt Eestimaa endise kuberneri Bellegarde eestkostel.

Poska oli advokaat ja tal oli ametitest keeldumiseks oma põhjus. Ta tahtis aidata maapaost tagasi ja päästa eesti poliitikuid, keda süüdistati aktiivses riigivastases tegevuses ehk eesti asja ajamises 1905. aasta revolutsiooni ajal. Oli ju Venemaa mõistnud tagaselja surma näiteks Konstantin Pätsi ja Jaan Teemanti.

Eestlastest sõbrad ja aatekaaslased keelitasid Poskat, et ta hakkaks linnapeaks. Enne seda käisid eesti poliitikud rääkimas tema naise Constance`ga. Too polnud alguses nõus, sest peres kasvas kümme last ja linnapea palk oli “vaid” 6000 rubla aastas pluss esinduskulud. Ka oli linnapea amet valitav ja kui nelja aasta pärast poleks meest uuesti tahetud, oleks pere puha nälga jäänud, sest advokaadi teenustest huvitatud kliendid oleks selle aja peale kaotsi läinud. Parimatel aegadel teenis Poska advokaadina 40 000 rubla aastas. Kui Konstantin Päts tuli tema juurde advokaadiõpilaseks, määras Poska aga Pätsile 300-rublase aastapalga. Miks? Sest just nii suur oli olnud Jaan Poska isa Jaani aastapalk Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku Laiuse koguduse köstrina, kes aga pidi erinevalt Pätsist ülal pidama suur peret. 300 rubla aastas oli tol ajal suur raha.

Lõpuks õnnestus naine nõusse rääkida ja 27. aprillil 1913 valitigi Poska linnapeaks. Sellesse ametisse jäi ta 1917. aastani.
Linnapeana oli Poska uuenduslik ja edukas, vaatamata käimas olevale I maailmasõjale. Uus, linna enda elektrijaam valmis tema esimesel ametisoleku aastal. Linnavalitsuses seadis ta sisse moodsa töökorralduse – seni ei teadnud ükski ametnik, mida ta täpselt tegema peab. Linna töötajad jagas Poska ametkondade järgi ja pani neist igaühe oma töö eest vastutama.

Paberimajanduses oli Poska üsna korratu ja isegi tema advokaadidokumente pidi sõber Päts loogilisse süsteemi sättima. Kuigi pahatihti ei suutnud linnapea leida mõnd enda välja antud korraldust paberil, teadis ta neid hiilgavalt peast. Poskal oli oma tööde suhtes imekspandav mälu.

Haritud pere

Ametnikega suheldes oli Poska nõudlik, kuid õiglane. Ta oskas kõigiga läbi saada, solvumised endas hoida ja paistis alati muhedana, mis aitas kaasa efektiivsele tööle. Poskat linnapeana austasid eesti, vene ja isegi saksa rahvusest kodanikud. Tänu kõigele sellele valiti ta hiljem ka Tartu rahu läbirääkimiste juhiks.

Inimestega suhtlemisel oli Poska moto: kõik viha suru enda sisse, ära sel välja lase paista. “Kui tahad asju ajada, siis peab pea olema külm, advokaadina ega asjaajajana ei saa endale mingeid emotsioone lubada,” leidis Poska.
See maksis talle ka kätte, Poska elas vaid 54-aastaseks. Tänapäeval öeldakse selle kohta: pragmaatiline suhtumine – pea peab olema külm, kui samal ajal süda keeb. Ta oli küll advokaat, aga samas usklik inimene, ja sai aru, mida tähendab Tartu rahu Eestile. Poska ise ei kippunud rahu tegemise etteotsa, aga ta leppis jumala antud rolliga, mõeldes, et mina olen küll advokaat ja teeksin hea meelega oma tööd, aga kui kedagi teist ei ole, eks ma siis hakkan ka riigimeheks ja rahu nimel läbi rääkima.

Poska kolm esimest last olid tütred, kes said tolleaegsete naiste kohta erakordse hariduse. Ksenjast tuli arst, Veerast advokaat ja naisliikumise tegelane, Tatjanast ajakirjandusdoktor. Lapsena olid kõik nad väga õnnelikud ja isa surma hetkeks juba täiskasvanud.

Poska naine nõudis, et nad ostaksid Haapsallu suvemaja, ja promenaadi äärde see soetatigi. Tol korral oli see Romanovite bulvar, mis asub kuursaali vastas. Jaani vend oli Haapsalus õigeusu kiriku papp, kelle juures isegi keiser ja tema õukond käisid seal puhates pihil. Poska naine unistas sellest, et saaks anda tütred naiseks mõnda rikkasse Peterburi peresse. Ta hakkas neile kohe prantsuse keelt õpetama. Baltisaksa mõisates ei õpetatud prantsuse keelt, seda rääkis Peterburi õukond.

Linnapeana lasi Poska ehitada esimese korraliku haigla

Linnapea eestvedamisel sündis ka tänane kunstiakadeemia ning Vabadussõjas tulid tema palvel meile appi Briti sõjalaevad.

  • Poska korraldas alates 1914. aastast ümber Tallinna arstiabi. Mitme väiksema nakkushaiguste baraki asemel tekkis Magasini 29 üks suurem haigla. Linnavolikogu andis haigemaja väljaehitamiseks 1917. aastal krediiti. Kuna Poskal oli endal mitu tütart kasvamas, soovis ta, et tütarlapsed saaksid võrdselt poistega korraliku hariduse. 1915 aitas ta asutada naiskommertskooli. Ehk sai ta selleks idee oma hea sõbra Voldemar Lenderi naiselt Elfriedelt, kes oli asutanud moodsa eragümnaasiumi just tütarlastele.
  • Poska asutas 1915. aastal kunsttööstuskooli, millest hiljem kasvas välja Tallinna kunstiakadeemia.
    Jaan Poska linnapeaks olles asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks keskuseks I maailmasõja ajal. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.
    Pärast linnapea ametiaja lõppu oli Jaan Poska märtsist oktoobrini 1917 Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Nüüd oli tema ülesanne mõneti vastupidine. Ta pidi säilitama korda linnas, mida korratuks massiks muutunud vene sõjavägi rüüstas. Poska tagas linlaste ja nende vara kaitset.
    Linnapea Poska ei jäänud ka skandaalidest puutumata. Ajakirjandus süüdistas Poskat selles, et ta tahtnud linnale välismaalt laenu võtmisel vahelt teenida. Poska võitis laimuasja kohtus ja vastava artikliga ajalehed korjati käibelt. Poska pidi sageli langetama otsuseid, millest sõltusid Tallinna ja Eestimaa saatus. Olud paiskasid ta elu viimasel kümnendil kõige dramaatilisemate sündmuste ja olukordade keskele. Sakslaste lahkumise järel oli Poska Eesti Ajutise Valitsuse välisminister. Poska teenete hulka kuulub ka see, et Vabadussõjas tulid meile appi Briti laevastik ning vabatahtlikud Soomest, Rootsist ja Taanist, samuti saadi välisabi relvade, laenude ja muu näol. Poska on end kuldsete tähtedega kirjutanud Eesti ajalukku kui diplomaat, kes esimesena kirjutas alla Eestile iseseisvuse toonud Tartu rahulepingule.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.