"Kohalik ajakirjandus peab toimima kui demokraatia tugisammas – pakkuma kohalikele elanikele põhjalikku ülevaadet valitsuskorraldusest ja majandusvõimu toimetamisest, et nad saaks kodanikena valimistel informeeritud otsuseid teha."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
video KRIISIHOOLDUSPERE EMA: Mõni laps nutab mu rinnal, teine katsub mind öösiti veendumaks, et olen alles (2)
07. veebruar 2022

“Minu juurde sattus poiss, kes oli nii raskelt kuuma veega põletada saanud, et alguses kogu aeg nuttis ja siis magas mu rinnal,” meenutab kriisihoolduspere vanem Ene Augasmägi oma kogemusi paljukannatanud laste abistamisel. Ta kutsub üles ka teisi inimesi selliseid lapsi aitama, sest kriisihooldusperesid Tallinnas napib.

Ene Augasmägil (46) on kaks täiskasvanud last, aga lisaks oma tütrele ja pojale on ta emaks – küll ajutiseks – paariaastasele Kaarlile, kes tuli Ene juurde elama vaid paaritunnise etteteatamisega. Poisikese saabumisest andis teada lastekaitse, ja see oli oodatud tulemine. Nimelt on Ene üks kolmest Eesti kriisihoolduspere emast, kes ongi sellisteks olukordadeks valmis – ta pakub lastele armastust ja kodusoojust ehk võimalust elada turvakodu asemel peres.

Meile on antud võime armastada kõiki lapsi. Nad on ju nii kaitsetud ja meie kõigi ülesanne täiskasvanutena on neile turvalisust pakkuda.

“Me elame Kaarliga kahekesi koos kassidega mu kolmetoalises korteris ja ma kasvatan teda nagu oma last,” rääkis naine. “Tuttavad küll algul imestasid, et kuidas ma suudan armastada võõrast last nagu enda oma. Aga aeg on tõestanud, et see on võimalik! Meile on antud võime armastada kõiki lapsi. Nad on ju nii kaitsetud ja meie kõigi ülesanne täiskasvanutena on neile turvalisust pakkuda. Minu meelest on oluline, et see inimene austaks last. Ja aega peab tema jaoks ka olema.”

Esimese kogemuse kriisihoolduspere emana sai Ene aasta tagasi, jaanuaris 2021. Enne seda oli ta käinud ettevalmistaval koolitusel, kus tal tekkis hirm kahe asja ees – et talle tuuakse seksuaalselt ärakasutatud laps või laps, kes on saanud koduses tule- või veeõnnetuses põletada. “Ma ei teadnud, kas saan selliste lastega hakkama,” mainis Ene.

Raske kohutavatest lugudest lahti lasta

Esimese lapsena toodigi Ene juurde nädalaks hilisteismeline tüdruk, kelle puhul kahtlustati peresisest seksuaalselt ärakasutamist. “Ta oli hästi tore ja avatud laps, kellega ma sain väga hea kontakti,” meenutas Ene ja lisas: “Aga me ei jäänud pärast ta lahkumist lähedasteks, sest see ei peagi nii olema. Mina pakun ajutist kodu ja soojust. Selline laps vajab hetkel, kui ta on just oma kodust ära toodud, ühte inimest, kes teda kuulaks. Või istuks vaikides ta kõrval. Meie istusime vaikides tunde.”



Ene meelest on kriisihoolduspere parem kui turvakodu, sest seal saavad pereliikmed ja abi vajav laps üks-ühele suhelda. “Tüdruk sai minu juures puhata. Tal oli vaba aega, mis oli tema jaoks midagi täiesti uut, sest oma eelmises kodus oli ta aeg pidevalt eri ülesannetega sisustatud. Tal polnud sõpru, aga mina lõin tema jaoks kontakti oma tuttava sama vana tütrega.”

Emotsionaalselt on Ene meelest kõige raskem teada laste lugusid ja neist lahti lasta. Kriisihoolduspere vanem vajab seepärast regulaarselt psühholoogi tuge. “Need lood, mida see tüdruk rääkis, olid liiga rasked, et neid enda sees üksi kandma jääda,” nentis Ene. Naine rääkis ka tüdrukule asenduskodust – mida see tähendab ja kuidas seal elu on. “Ma tean, et tal läheb nüüd asenduskodus hästi,” lausus Ene.

Laps aitas hirmu võita

Kohe pärast tüdruku lahkumist toodi Ene juurde 11-kuune poiss, kes kehastas naise teist hirmu. Nimelt oli selle poisikesega juhtunud kodus kuuma veega õnnetus ja ta oli nii tõsiselt põletada saanud, et vajas enne kriisihooldusperet haiglaravi, sest kannatada saanud käsi vajas nahasiirdamist. Peaaegu otse haiglast ta Ene juurde saabuski. Nädal hiljem toodi ka tema kaheaastane õde ja kolmeaastane vend, kes läksid peale nelja päeva edasi uude asenduskodusse. “Nad kõik kartsid vett,” meenutas Ene.

Kaarel elab Ene juures tänase päevani. Esialgu ta aina nuttis, nii et Ene võttis puhkuse ja pühendas kogu oma aja lapsele. “Olin algul optimistlik, aga tegelikult oli see üks raske aasta, eriti alguses. Kaarel võis tund aega nutta ja siis tund aega mu rinnal magada, et siis jälle nutuga ärgata,” rääkis naine.

Ene hakkas lapsega füsio- ja tegevusteraapias käima, et vigastada saanud käeke liikuma saada, ja laps arenes kiiresti. “Õpetasin teda kartulit ja hakklihakastet sööma. Varem oskas ta ainult lutipudelist juua. Hiljem hakkas ta minuga töö juures kaasas käima.” Siiani käivad nad koos loovteraapias ning eripedagoogi ja logopeedi juures.

Ene Ausmägi

Ta tuleb mõnikord öösiti ja katsub mind, et veenduda, et ma olen alles.

Kriisihooldusperes elavad lapsed kõige kauem 90 päeva. Kaarel viidi alguses samuti asenduskodusse, aga see oli tema jaoks liiga suur šokk. “Ta nuttis seal kõik see aeg hüsteeriliselt, kuni tõin ta enda juurde koju tagasi,” märkis Ene. “Ta tahtis olla just minu süles, tema vajadus turvatunde järele on tänaseni väga suur. Ta tuleb mõnikord öösiti ja katsub mind, et veenduda, et ma olen alles.”

Tänaseks on Enest saanud Kaarli hoolduspere vanem. Lastekaitsega asja arutades jõuti ühisele otsusele, et Kaarel ei pea tema juurest enam lahkuma, kui just sünniperes asjaolud nii palju ei parane, et laps võiks sinna naasta. Ene elabki selle teadmisega.

Ma kasvatan teda nagu oma last

Eelmise aasta lõpus toodi Enele paariks päevaks ka kolm perest eraldatud murdeealist õde, kes liikusid edasi asenduskodusse. “Kõik need kriisilapsed, aga eriti Kaarel, on mulle kuhjaga andnud – õpetanud rahulikkust, inimlikkust ja õrnust,” rääkis Ene.

“Nad on andnud võimaluse süveneda ja mõista, mis tööd teeb asenduskodu, kuhu ma varem lapsi ametnikuna viisin. Kodust eraldamised on äärmuslikud otsused, aga nüüd tean, et need on kaalutletud ja õiged otsused. Nüüd tean ka seda, et lapsele on vaja rohkem selgitada, kuhu ja miks ta läheb ning mis teda ees ootab,” ütles Ene, kelle sõnutsi on see aasta teda tohutult muutnud. Ta saab alles nüüd aru, milline vastutus on tal omavalitsuse sotsiaaltöötajana – tema käes on sõna otseses mõttes olnud inimeste elud.

Sotsiaaltöötajast Ene oma lapsed on alati elanud jagamise oskuses ja teadmises, et kui kellelgi on väga vaja, siis tuleb aidata, näiteks anda ära oma mänguasju. Ene 20-aastane poeg ütles hiljuti: “Kui ma neid lapsi meie kodus vaatan, siis saan aru, kui hea elu meil õega ikka olnud on ja kui palju on mõned teised lapsed pidanud kannatama.”

Olen õppinud kohanema lapse järgi.

Ka Ene ise tunneb kogukonna tuge. “Juba enne kui Kaarel meie perre jõudis, olid mu sõbrad-tuttavad organiseerinud meile titevoodi, riided ja mänguasjad. Mul on hea võrgustik,” lausus Ene ja kinnitas, et kui igal kriisihooldusperel sellist võrgustikku ei ole, siis aitab materiaalse poolega SOS lasteküla. “Olen õppinud kohanema lapse järgi. SOS lasteküla aitab mul puhata, kui vaja. Samuti aitavad mind tuttav meditsiinitöötaja või mu oma lapsed, kes aeg-ajalt Kaarliga mängimas käivad.”

Raske on ka siis, kui laps on haige. “Kui Kaarel mu juurde tuli ning ööd ja päevad nuttis, siis mäletan öid, kui nutsin ise koos temaga põrandal. Sest ta ju ei osanud mulle öelda, mis teda vaevab, kust tal täpselt valus on.”
Praegugi pole lihtne periood, sest Kaarel on koroonas, mis algas 39,4-kraadise palavikuga ja seda tuli iga nelja tunni takka maha võtta. Intervjuu tegemise lõpus ronib aga Kaarel Enele sülle ja naeratab “tädile”, kui talle üle Skype’i lehvitan.

Toored makaronid pannil

Kuidas Ene üldse kriishooldusvanemaks sai? Naine meenutas üht ammust lugu aastast 1995, mil ta töötas veel noorsoopolitseinikuna. Tollal oli tal uurimise all üks 13-aastane poiss, kes käis pea igal ööl vargil ja läks lõpuks oma tegude eest vangi. Palju aastaid hiljem registreeriti sama nimega mees Ene juurde rehabilitatsioonile. “Me tundsime teineteist ära, tema mind peamiselt hääle järgi, sest ta oli selleks ajaks tugeva nägemispuudega,” meenutas Ene, kellest oli tolleks ajaks saanud sotsiaaltöötaja.

Enele jääb alatiseks meelde, kuidas see mees temalt siis küsis: “Miks te mind tookord kodunt ära ei viinud lastekodusse? Kas te siis ei näinud, et ma olin seal näljas, külmas ja paljas? Mitte keegi teist ei mõistnud mind ja teie pärast olen ma praegu sellises olukorras – poolpime, kes käib vangist vangi.”

Ene esimene reaktsioon oli ennast õigustada. Ta selgitas mehele, et tol ajal polnud lastekaitsesüsteem värskes vabariigis veel välja töötatud ja et keerulistest peredest lastega, kes seadusega pahuksisse sattusid, tegeleski noorsoopolitsei. Et tegeletigi õigusrikkumiste ja tagajärgedega, mitte põhjuste ja ennetusega. Seda öeldes meenus talle, et tegelikult politseinikud ju nägid, millistes oludes laps elas. Ta mäletab keetmata makarone, mis olid pannile õli sisse kallatud, ja vintis ema, kes ütles: “Ma praen need läbi, siis saab laps süüa.” Paraku puudusid 20-aastasel politseinikul oskused ja kogemus, et hädas olevat last aidata.

Nüüd saab Ene aru, et see laps tegi öö jooksul 4-5 kioskit tühjaks selleks, et saada natukenegi tähelepanu. See kogemus andis Enele tõuke järgnevateks otsusteks ta elus. Nüüd tõdeb ta, et tuleb oma sisetunnet usaldada ja alati otsida abi, kui näed, et sinust nõrgem on ohus.

Koolitab endale töötajaid

Aastaid noorsoopolitseinikuna töötanud Enet on alati huvitanud põhjused, miks laps satub õigusrikkumise teele. “Asi pole mitte halbades sõprades, vaid me ise teeme vanematena vigu,” on ta nüüdseks aru saanud.

Pärast politseist lahkumist sai Enest Tapa vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja, aastaid hiljem abivallavanem. Kohalikus omavalitsuses töötades puutus ta kokku asenduskodusse paigutatavate lastega ning tema huvi laste aitamise vastu süvenes. Praegu juhib ta mittetulundusühingut Virumaa Tugiteenused ning koolitab inimesi asendushooldust ja tugiisikuteenust puudutavatel teemadel. Tema tegevusterapeudist tütar õpib magistrantuuris sotsiaaltööd.

“Koolitan endale töötajaid,” muigab Ene, kelle poeg õpib tööd freesipingil. Elukaaslast Enel ei ole, küll aga on lähedane inimene, kellega elu jagada. “Kriisihoolduspere pakkumine tuli mulle nii, et ühel päeval helistas mu vana tuttav, Rakvere asenduskodu juht Karis Mugamäe, kes ütles, et oli soovitanud mind uut teenust koordineeriva SOS Lasteküla Eesti Ühingu projektijuhile Elmet Puhmile,” meenutab Ene.

“Õige pea võttiski minuga ühendust Elmet, kes küsis, kas ma oleksin valmis pakkuma ajutist kodu perest eraldatud lastele. Ma jäin nõusse, otsustasin proovida. Loomulikult rääkisin ma oma perega kõik enne läbi. Kümme aastat tagasi poleks ma pakkumist hakata kriisihoolduspereks vastu võtnud, aga praegu tunnen, et mul on ressurssi seda teha. Oma lapsed on ju suured.”

Paku kannatavatele lastele turvatunnet!

Ühiskonnana peame loomulikuks ja õigeks, et laps kasvab peres. Kahjuks ei ole kõigil lastel seda võimalust.

“Ühiskonnana peame loomulikuks ja õigeks, et laps kasvab peres. Kahjuks ei ole kõigil lastel seda võimalust, näiteks vanemate haiguse, sõltuvusprobleemide, hooletussejätmise jmt tõttu,” lausus sotsiaalkindlustusameti lastekaitsespetsialist Agnes Kulmar.

Kui lapse eest ei saa hoolitseda sugulased või teised lähedased inimesed, viiakse ta turvakodusse. Turvakodus viibib laps seni, kuni selgub tema edasine elukorraldus – kas laps saab pöörduda tagasi koju või vajab ta pikaajalist hooldust kasvades hooldusperes, perekodus või asenduskodus, vana nimega lastekodus.

“Alustasime eelmisel aastal projektiga, mille raames katsetame kriisihoolduspere teenust, mis laseb lapsel turvakodu asemel olla peres,” märkis Kulmar. “Turvatunnet ja kindlat inimest, kes lapse eest sel raskel ajal hoolitseks, vajab nii imik kui ka suurem laps. Praegu pakub turvakodu asemel lapsele kodu ja hoolitsust kolm kriisihooldusperet, kes asuvad Eesti eri piirkondades. Tallinnas ei ole praegu mitte ühtki kriisihooldusperet, aga väga oleks vaja, sest kriisihooldusperet vajavaid lapsi on kordades rohkem. Aastas eraldatakse perest ligi 250 last, lisaks tuleb ette erinevaid kriisiolukordi, mistõttu vajavad lapsed ajutist hoolt väljaspool oma sünniperet.”

• Sotsiaalkindlustusamet ootab projektiga liituma uusi peresid, kes soovivad ajutiselt pakkuda lapsele kodu ja hoolitsust.
• Kriisihoolduspered läbivad kõigile hooldusperedele mõeldud hindamise ja ettevalmistavad koolitused. Vajalik on eelnev lastekasvatamise või lastega töötamise kogemus ja väga paindlik elukorraldus, mis laseks lapsel perre tulla vajadusel vaid paaritunnise etteteatamisajaga. Selles vastutusrikkas rollis toetab amet kriisihooldusperesid nii rahaliselt kui ka toetavate teenustega.
• Kriishoolduspereks saamise huvi korral tuleb võtta ühendust kriisihoolduspere teenust koordineeriva SOS Lasteküla Eesti Ühingu projektijuhi Elmet Puhmiga tel 5814 7797, e-post Elmet.Puhm@sos-lastekyla.ee
• Lisalugemist kriishoolduspere teenuse kohta leiab https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/kriisihoolduspere ja infot asendushoolduse ja kasuvanemluse kohta www.hoolduspere.ee

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

Elin
9. veebr. 2022 21:24
Väga liigutav lugu ja sügav austus inimete vastu kes sellist tööd teevad. Paraku on alkoholi ja narkosõltuvus kasvav trend, samuti psüühikahäired, krooniline stress, muud haigused. Kui riigikorrladuses ja süsteemis, mis genereerib vaesust ja kroonilist stressi, midagi ei muutu, siis jääbki neid lapsi tulema, varsti on järg keskklassi perede käes.
kuulaja
7. veebr. 2022 20:39
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/95300473/kuula-lapse-vaimne-tervis-soltub-paljuski-tema-vanematest