"Kiirabi tegeleb elutähtsate probleemidega, ta päästab elusid. Me ei tegele sisse kasvanud varbaküüntega, ei tegele nohuga, mis on kellelgi kolm päeva olnud."

Kiirabiõde Jaanus Tramberg
EKSOOTILISED ÕPETAJAD Jutud vaiksetest ja uimastest eestlastest on müüt (2)
07. veebruar 2022
Dmitri Povilaitis/Pilt on illustratiivne

«Eestlased oskavad rääkida küll, nad on sõbralikud ja avatud,» leiavad Tallinnas töötavad välismaa õpetajad lisades, et Tallinn on just paraja suurusega linn, mis pole üle rahvastatud, kuid kus kõik käe-jala juures olemas.

Tallinna koolides töötab üle 50 välismaalt pärit õpetaja, kes on pärit nii siitsamast Lätist ja Ukrainast kui kaugelt Venezuelast, Kamerunist ja Nepaalist. Nende seas on palju võõrkeelte õpetajaid, aga ka klassijuhatajaid, õppejuhte ja kutseõpetajaid. Paljud neist on tegelikult teise eriala inimesed, kes õpetajaks hakanud just Eestisse elama tulles. Nad on õpetajaks saanud nt oma emakeele pärast ning nüüd oma uude töösse ja Tallinnasse armunud. Kuidas on see võimalik?

Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula sõnul peab Põhikooli ja gümnaasiumi õpetajal olema magistrikraad ja õpetajakutse. Põhikooli ja gümnaasiumi valikaineid võivad aga anda ka õpetajad, kel kõrgharidus ja pedagoogilised oskused, nt kes on läbinud mõne õpetamise kursuse. «Kui õpetaja neile tingimustele ei vasta, saab kool sõlmida temaga aastase lepingu,» ütles Pajula. «Kui õpetaja pole selle aasta jooksul kutsenõuetele vastavat haridust omandanud, peab kool korraldama uue konkursi. Kui seal konkursil keegi ei osale, võib vastava hariduseta õpetajaga veel aastaks lepingut pikendada.»

Eesti keelt õpivad välismaa õpetajad kolleegide ja õpilastega suheldes, tavaliselt annavad nad ainet inglise keeles, mis vähemalt Eesti põhikooli ja gümnaasiumiõpilastel nagunii arusaadav on. Või siis vanematele õpilastele selles keeles, mida nad parasjagu õpetavad. «Võõrkeelt õpetavad välismaa keeleõpetajad ikka võõrkeeles ja pole veel juhtunud, et riigi keeleamet neid tülitama oleks tulnud,» märkis Pajula.

Richard Kumi

 AAFRIKA ANDRAGOOG: Tüdisin kodumaa päikesest ja kolisin rahulikku Tallinna

«Minu kodumaal innustatakse õpilasi üksteisega võistlema ja õpilane näeb oma kaaslases konkurenti,» räägib Ghanast pärit õpetaja Richard Kumi. «Eesti õpilased on iseseisvad, kuid samas hindavad nad üksteise aitamist ja koos õppimist.»

Kumi õpetab Merivälja koolis 7.-9. klassi õpilastele inglise keelt. «Enne Eestisse tulekut elasin ma kaks aastat UK-s ja mu pere elab praegugi seal. Sain võimaluse omandada Glaskow ülikoolis magistrikraadi,« tutvustav ta end. «Siis ma kuulsin Erasmuse programmist, mille abil võis vahepeal õppida Eestis. See oli esimene kord kui Eestist teada sain ja mõtlesin, et huvitav, mis maa see on. Arvasin, et seal oleks põnev õppida ja esialgu pidin seal veetma vaid ühe semestri, õppides Tallinna ülikoolis.»

Sellest ühest semestrist sai Kumil aga kaks aastat. «Suurem osa Tallinnas elatud ajast on olnud imeline!» leiab Kumi, «Kui ma siia jõudsin, oli sügis ja õues läks kiiresti pimedaks. Lisaks tundus, et inimesed on sama sünged, nad ei naerata palju. Aga kui olin Eestis juba veidi aega veetnud, siis mõistsin, et tegelikult on inimesed siin väga sõbralikud. Mul tekkisid juba sõbrad ja siiani pole ma end kunagi tundnud kõrvalejäätuna.»

Tallinna iseloomustab Kumi sõnaga «tagasihoidlik». «See linn sobib rohkem minu iseloomuga, kui suured, kärarikkad ja rahvarohked kohad mujal maailmas, kus ma käinud olen,» selgitab ta. «Päris algusest saadik tundsin, et Tallinn on koht just minu jaoks. Ma ei tea, mida tulevik toob, kuid tahaksin siin elada võimalikult kaua.»

Kumi kinnitusel on Ghana ja eesti õpilaste vahel kultuurilised erinevused tunda. «Ghanas on õpetaja kogukonna juht. Kui ma ise seal õppisin, sõltusin ma alati tema arvamusest,» võrdleb ta. «Siin jälle on õpilased rohkem iseseisvad, nad teevad rohkem ise otsuseid. Eesti õpilastele tuleb anda vaid juhiseid, nad isegi ei küsi ülesande kohta palju küsimusi vaid asuvad kohe tegutsema. Kõik kulgeb väga sujuvalt. Ghanas innustatakse õpilasi üksteisega võistlema. Iga õpilane näeb oma kaaslases konkurenti. Siin hindavad õpilased üksteise aitamist ja koos õppimist.»

Enne Eestisse tulekut oli Kumi õpetanud Ühendkuningriigis ja Maltas vaid täiskasvanuid. «Esimest korda õpetasin lapsi just Tallinnas ja esialgu ma ei teadnud, mida sellest oodata. Siis selgus, et mul aitab lastega paremini kontakti saada nende uudishimu. Nad tahavad teada, kes ma olen, kust ma tulen mida ma teen ja kuidas ma teen. Niisiis, kui annan neile ülesande, on see ühtlasi ka võimalus minust rohkem teada saada ja minuga suhestuda. Nii minu tunnid käivad. Lapsed küsivad mult palju küsimusi. Vahel mõtlen, et ma olen neile kõigest juba rääkinud, kuid siis üllatavad nad mind üha uutega. Siis teen pausi, et neile oma kodumaast rääkida ja vastutasuks õpivad lapsed jälle õhinaga. Üks 7. klaasi tüdruk on hakanud tänu mulle palju lugema ja huvi tundma Lääne-Aafrika kohta.»

Külma ilma Kumi ei pelga. «Kodumaal paistis päike vahet pidamata ja ma olin ühesugusest ilmast juba väiksest peale tüdinud. Niisiis ma ei igatsegi seda kuumust nii väga, olen külmaga harjunud. Mulle ei meeldi ainult talveaja pimedus. Samas kui sõpradega suhelda, siis ei pane seda nii väga tähele. Ilmselt olen päris hästi kohanenud.

Siin olles pole Kumi Ghanas käinud, kuid on külastanud oma Inglismaal elavat peret ning ootab neid ka Tallinnasse külla. «Nad ei tea Eestist suurt midagi, olen saatnud neile pilte ja nad tunduvad olevat huvitatud.»

Geraldine Julie Casanova

PRANTSUSE OOPERILAULJA: Eesti lapsed kuulavad sõna

«Prantsusmaa koolides on suured distsipliiniprobleemid, siin aga on lausa rõõm olla õpetaja. Tallinnas saavad  lapsed ka üksi kooli minna. Meil on siin ilus elu!» lausub Korsika saarelt pärit ooperilaulja ja Oliver Kuusiku abikaasa Geraldine Julie Casanova, kes õpetab Prantsuse lütseumis oma emakeelt.

Casanova onEestis elanud üle 10 aasta ja neist kuus õpetanud siin prantsuse keelt.  «Õppisin Londonis ooperilaulu ja kohtusin seal oma eestlasest abikaasa Oliver Kuusikuga ja temaga siis tulimegi Tallinnasse elama,» selgitab ta. «Prantsuse lütseumis olen õpetanud ühe aasta. Alustasin oma tööelu aga Eesti muusika- ja teatriakadeemias, sest laulueriala tudengitel oli vaja teada, kuidas õigesti rääkida ja ​häälda prantsuse keelt. Samuti töötasin ma prantsuse instituudis kesklinnas.

Casanovale meeldib väga Tallinnas elada. «Kui sain oma esimese lapse, siis ma mõtlesin, et lähme Eestisse elama, sest meil on seal parem elu,» selgitas ta. «Me elame Tallinnas ja see on väga ilus linn. Tallinn on roheline. Siin on kõik on olemas, saab nautida kultuurisündmusi. Minu laps saab minna kooli üksi, meil on hea transport. Meil on siin ilus elu!»

Kodumaale tagasi kolimisest Casanova ei unista. «Mina elan siin, kõik minu lapsed on eestlased,» märgib ta. «Muidugi, ma ei tea, mis tulevik toob aga jah, praegu ma ei taha minna tagasi Prantsusmaale. «Ma ise olen samuti nagu eestlane juba, mul on tunne, et olen elanud Eestis juba sama kaua, kui Prantsusmaal.

Kohalikuga eluga kohanemine käib kogu aeg, see on nagu protsess.  ​Lastega on meil kogu aeg uued asjad, mida avastada. Iga päev on uus päev ja iga päev pean midagi uut õppima. Muidugi, ma igatsen Prantsusmaad ja Pariisi, oma kodukoha toite ja ilusaid ilmu aga mitte Prantsusmaal elamist. Mulle meeldib seal käia, kui mul on vaba aeg. Ma olen pärit Korsikalt ja kui lähen Prantsusmaale, siis ainult Korsika linna Ajacciosse või Pariisi. Need on kaks linna, mis mulle meeldivad. Aga elada on Eestis rahulikum. Eestlased on väga toredad, nad on minuga väga avatud ja mul ei teki Eestis elamisega probleeme.»

Õpetajale meeldib, et Eesti õpilased kuulavad sõna. «Mul on suur rõõm siin õpetaja olla,» mängib Casanova. «Prantsusmaal on õpilastega suured distsipliiniprobleemid. Võib-olla pole eesti lapsed nii avatud, aga see ei tee ka muret. Nad on väga ise seisvad ja targad. Ja eesti lapsed räägivad küll, kui nad tahavad.»

Eestis on Casanova arvates väga tore hästi läbi mõeldud õpi- ja haridussüsteem. «Laste koolipäevad ei ole nii pikad, kui Prantsusmaal, nad õpivad ilusti ja on õpitavast huvitatud,» ütles ta. «Tundi alustades küsin ma esimese asjana õpilastelt, et kuidas neil läheb. Uurin, kas neil on raske päev või lihtne päev, kas nad on rõõmsad, või neil pole hea olla. See aitab luua õpilastega kontakti ja loob usaldusliku õhkkonna. Seejärel uurin, kas neil on mulle küsimusi, et ainult mina ei räägiks klassi ees. Ma soovin teada, kas kõik said minu räägitust aru ja kas ma pean ehk andma mingeid ülesandeid teises vormis. Üritan panna õpilasi minuga koos tegutsema, et nad ei oleks vaid passiivsed kuulajad.»

Õpetajaameti kõrvalt jaksab Casanova tegeleda ka oma erialase tööga ehk ooperis esinemisega. «Minu abikaasa laulab Eestis ja Euroopas kogu aeg ja muidugi mina laulan ka,» ütles ta. «Kui mul on tulemas kontsert, siis ma harjutan selle jaoks iga päev muidugi. Õpetamise kõrvalt on seda natuke raske teha aga ma saan hakkama.»

Tallinnas õpetaja olles on Casanova õppinud, kuidas olla väga multifunktsionaalne ja iseseisev. «Jah, sest see on midagi, mida te oskate Eestis teha,» märkis ta. «Eestlased on väga tugevad inimesed ja ma loodan, et ka mina olen tugevam, kui siia tulles.»

Ana Mattioli

HISPAANIA TUDENG: Annan mängulisi tunde, arvestades kellaaja ja õpilaste meeloluga

«Eesti on suurima aarde, hariduse, rahastamises Euroopas ja maailmas esirinnas. Eesti hariduses toimub midagi ilusat ja mul on hea meel olla sellest osa,» lausub Barcelonast pärit tudeng Ana Mattioli, kes õpetab XXI koolis hispaania keelt.

Mattioli sai Eestist teada siis, kui ta luges populaarteaduslikust ajakirjast National Geographic artiklit Setumaa kohta. «Olin juba mõnda aega mõelnud välismaal õppimise kohta,» selgitas ta. «Niisiis uurisin, kas on olemas mõni vahetusüliõpilaste programm, millega ma saaks veidi aega Eestis õppida. Leidsin võimaluse õppida aasta Tartus. Pärast seda läksin koju tagasi, kuid mulle tehti ettepanek õpetada Tallinna XXI koolis. Hüppasin kohe järgmisele lennukile ja olin taas Eestis. Mõtlesin taas, et jään Tallinnasse aastaks, kuid sellest sai märkamatult viis aastat. Ju siis peab selles linnas midagi magnetilist olema.»

Mattioli ülteb, et ta ei harju külmade talvedega kunagi. «Samas niikaua, kui mul on võimalus näiteks pühade ajal kodumaad külastada, pole sellest hullu. Pandeemia ajal oli see päris raske, eelmisel talvel pidin oma esimesed jõulud veetma üksi, perest eemal. Tundsin end siis südames nagu kodutu. Aga muidu külastan ma Hispaaniat neli korda aastas. Kui ma saaks valida, siis ma elaksin oma ülejäänud elu sügiseti ja talviti Hispaanias ning kevadeti ja suviti Eestis. Eesti on nüüd minu kodu.»

Nüüdseks on Mattioli paljude eestlastega sõbraks saanud. Ta leiab, et pole olemas kaht ühtesugust eestlast. «Kõik on erinevad nii, nagu hispaanlasedki on erinevad. Stereotüüpset eestlast pole olemas.»

Mattioli õpetab hispaania keelt gümnaasiumiõpilastele. Oma eesti õpilaste kohta jagub naisel vaid kiidusõnu. «Hispaanias polnud ma kunagi õpetaja. Olen õnnelik, sest mu õpilased on arukad ja motiveeritud õppima,» lausub ta. «See motiveerib mindki leidma nende jaoks rohkem kaasavaid tegevusi. Meil on väga hea grupitunne.»

Mattiolile meeldib muute tunde mänguliseks. «Soovin, et õpilased lahendaks ülesandeid pigem midagi keelega luues, kui reegleid järgides,» lausub ta. «Soovin, et me poleks vaid raamatus kinni ja mul oleks olemas ka mitu tagavaraplaani mu õpilaste jaoks. Nende päevad on erinevad, aastaajad on erinevad. Samuti on erinev, kas anda tundi kohe hommikul või 12 päeval. Ma üritan alati arvestada sellega, millises seisus parasjagu klass on. Näiteks, kui mul oli üks asi plaanis, muudan ma selle antud hetkesse sobivama vastu.»  

Rahva sisemajanduse kogutoodangust peaks Mattioli sõnul minema 6% haridusele. «Eestis on see 6,3%, mis on euroopa ja maailma keskmisest kõrgem,» selgitab ta. «Hispaanias kulub haridusele 4,2 % ja igal sammul on tunda alarahastatust. Haridus on suurim aare. Muidugi on alati arengule ruumi, kuid Eesti hariduses toimub midagi ilusat ja mul on hea meel olla sellest osa.»

Hispaanlanna vaba aeg kulub praegu ülikoolis õppimisele. Samas armastab ta ka Koplit, kus ta praegu elab. «Mulle meeldib ka Paljasaare ja Stroomi rand. Mulle meeldib Põhja-Tallinnas jalutada ja uusi paiku avastada.»

Barcelona on Mattioli sõnul Tallinnaga võrreldes väiksem, kuid palju tihedamalt asustatud linn. Barcelonas elab 100,4 km² 1 636 732 , Tallinnas 160 km² 440 000 inimest. «Barcelona on ülerahvastatud ja seal on rohkem anonüümsust. Samas on mõlemad ägedad linnad,» leiab ta.

Feysal Shabani

MAKEDOONIA KLASSIJUHATAJA: Eesti lapsed on meie omadest intelligentsemad

«Eestlased ei torma erinevalt makedoonlastest pea ees kuhugi. Makedoonlastele on põhiline, et ülesanne saaks kiiresti ära tehtud- seda ükskõik mis moel. Eestlased aga on väga täpsed ja kohusetundlikud. Nad võtavad neile antud ülesandeid tõsiselt ja tahavad kõike teha perfektselt,» räägib Makedooniast pärit Feysal Shabani, kes on õpetanud kolm aastat Tallinna südalinna koolis inglise keelt.

Teist aastat on Shabani ka klassijuhataja. Eesti kooli sattus ta vabatahtlikku tööd tehes. «Minu meelest on Eestis väga hea elada. Kui mu vabatahtliku aeg sai läbi, jätsin ma oma päristöö Saksamaal ja tulin Eestisse tagasi,» selgitab ta. «Olin saanud oma vabatahtliku ajal südalinna koolis head tagasisidet ja kogemusi. Niisiis, kui sain teada, et sama kool Tallinnas vajab inglise keele õpetajat, andsin endast kohe märku. Direktor oli nii lahke ja nõustus mind tagasi, seekord päriselt tööle võtma.»

Shabani töötas ka Saksamaal õpetajana. «Seal on koolid veidi erinevad, lasteaiad ja põhikoolid töötavad seal ühes majas,» kirjeldab ta. «Niisiis töötasin kuu aega lasteaiaõpetajana ja pärast seda lubati mul anda inglise keele tunde vanematele õpilastele.»

Feysali sõnul võib ausalt öelda, et Eesti noored on albaania omadest intelligentsemad. «Neil on parem hariduslik taust ja ka siinsed õpetajad on rohkem kogenud,» tunnistab ta. «Ja ka koolides kasutatavad õppevahendid on rohkem arenenud. Makedoonia koolist mäletan, et lastel oli 6-7 arvutit 30 õpilase peale. Siin on kõigil vajadusel oma sülearvuti ja vajadusel saame jagada õpilastele ka tahvelarvuteid.»

Kinnised eesti õpilased Feysali kinnitusel küll pole. «85% õpilastest on minuga avatud,» märgib ta «Neil pole probleemi minuga iga päev suhelda.»

Eestlastelt on Feysal õppinud rahulikuks jäämist. «Olen alati olnud rahulik inimene, kes jääb ratsionaalselt mõtlevaks ka keerulistes olukordades,» selgitab ta. «Siin aga olen näinud, et eestlased ei torma erinevalt makedoonlastest pea ees kuhugi. Makedoonlastele on põhiline, et ülesanne saaks kiiresti ära tehtud- seda ükskõik mis moel. Eestlased on väga täpsed ja kohusetundlikud. Nad võtavad neile antud ülesandeid tõsiselt ja tahavad kõike teha perfektselt.»

Tallinna nimetab Feysal enda jaoks perfektseks linnaks. «Tallinn on paraja suurusega, siin asub kõik käe-jala juures. Meie pealinn Skopje on sama suur kui Tallinn, kuid elanikke on selles miljoni jagu,» ütleb ta. «Skopje avalikud teenused on väga hektilised. Samas on Tallinnas väga hea ühistransport, mis on pealegi veel elanikele tasuta.»

Feysal õpetab põhikooli õpilasi vaid inglise keeles, algklassidele aga selgitab asju ka eesti keeles, kuigi ennast ta eriti heaks eesti keele rääkijaks veel ei pea. «Ma teen tööd, et paremini eesti keelt rääkida,» ütleb ta. «Kindlasti mõistan ma eesti keelt paremini, kui ma seda praegu räägin. Õpin eesti keelt alati ka oma õpilastelt ja see on ajaga ikka tunduvalt paranenud.»

Shabani üks vanem on türklane, teine albaanlane. Osad sugulased on tal ka albaanlased. «Makedoonia on mitmerahvuseline riik ja nii võib öelda, et mul on kokku kolm rahvust,« muigab mees. Nüüd aga kavatseb ta Eestisse elama jääda. «Ma pean töötama siin veel kaks-kolm aastat kuni ma võin eesti kodakontsust taotleda. Tahan seda teha,» kinnitab ta.

Kommentaarid (2)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

kuidas saada targemaks
5. veebr. 2022 21:30
Oxfordi ülikooli korraldatud uuringus, kus osales üle 16 000 naise, selgus, et keskmisest suurema tagumikega naised on intelligentsemad ja neil ei ole kalduvust kroonilistele haigustele. Naised eksponeerivad uhkusega oma tagumikke ja nii mõnedki lasevad endale suisa implantaate paigaldada. https://naine.postimees.ee/7437367/suure-tagumikuga-naised-on-targemad-ja-tervemad-sest
olukord
5. veebr. 2022 17:49
https://elu24.postimees.ee/7444997/juku-kalle-raid-haridusministeeriumi-eriprojekt-idiootide-lisatootmiseks Seni pidi õpilane põhikooli lõpetamiseks saama eksamihindeks vähemalt kolme, nüüd soovib meie jabur haridusministeerium asendada viiepallise hindeskaala protsendipunktidega, mis tähendab ühtlasi, et lõpetamiseks piisab, kui eksamile kohale minna. Juku-Kalle Raid usub, et sellest süsteemist saab tainapeade hüppelaud.