“Õpetaja soov oli poiss koolist välja süüa: laps sai märkusi ja ta hinded olid kahed. Laps saatis kodus-õppe ajal tööd ära, aga kogu aeg seisis e-koolis märge “tegemata”. Laps ütles, et tal ei ole sõpru ja ta tahab ennast ära tappa,” kirjeldas Heidit oma aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosiga poja kooliteed. Vanalinnas ja Kristiines tegutsevad tugirühmad, mis nö hüperaktiivsete laste vanematele nõu annavad.

“Mu laps on beebieast saadik teistsugune, ta ei püsi pudelis ka paigal ning on väga aktiivne,” rääkis 17-aastaselt emaks saanud Heidit. “Füüsiliselt arenes poeg kiiresti, ja kuna ma ise olin ka noor, mulle tegelikult meeldis, et ta nii energiline, tubli ja aktiivne on.”

Kui poiss oli kolmene, üritas ta kord lasteaiast ära minnes üle tee suurele sõiduteele joosta. “Jooksin talle järele, püüdsin kinni ja võtsin sülle – ja laps sai selle peale nii kurjaks, et hakkas mind rusikatega peksma,” meenutas Heidit esimest juhtumit, mis kõrvaltvaatajate tähelepanu ja hukkamõistu pälvis. “Neid skandaale ta on suutnud mulle ikka hoolega tekitada! Näiteks rongis ta kohe pidi edasi-tagasi ringi kõndima, nii et võõrad hakkasid rääkima, kuidas oleks õige last kasvatada.”

Lasteaia viimasel aastal läksid ema-poega psühholoogi juurde, kes arvas, et laps on nn piiripealne – justkui on natuke aktiivsem, aga samas nagu ei ole ka. “Lapse enesehinnang oli madal ja tegelikult vajas ta lihtsalt motiveerimist,” lausus Heidit. Sellest tulenevalt kohandus ta ise: guugeldas, otsis kasvatusvõtteid, luges ja üritas leida nippe, kuidas last motiveerida. “Koduses õhkkonnas õigupoolest oligi kõik hästi,” märkis Heidit.

“Taotletud koolipikendust poiss ei saanud ja esimese klassi õpetajaks sattus tõeline “vana kooli pedagoog”, kes kutsuti pensionilt pooleks aastaks tagasi, et lapsehoolduspuhkusel olevat kolleegi asendada. Kui üritasin õpetajaga kontakti saada, et ta püüaks last motiveerida, jäi tunne, et sain ise sildi külge: olen nii noor ja üksikvanem, ei oska last kasvatada. Poja päevik oli otsast lõpuni märkuseid täis, käitumishinne aasta läbi mitterahuldav, laps oli stressis ja paanikas, ei tahtnud enam kooli minna, ütles, et tal ei ole sõpru ja ta tahab ennast ära tappa. Lõpuks selgus, et laps ei käigi tundides, vaid istub iga päev psühholoogi juures, kellega ta siis ka õppis.”

Kergekäeliselt määratud ravimid

Kui Heiditi poeg esimese õppeaasta teisel poolaastal viimaks väikeklassi sai, oli tema psüühika juba nii traumeeritud, et esimese asjana oli vaja taastada soov koolis käia.

Kui Heidit poja siis psühhiaatrile viis, veetis tohter lapsega 15 minutit, lasi emal ankeedi täita ja ütles diagnoosi: poisil on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH). “Andis mulle infovoldiku kaasa ja kirjutas lapsele rohud välja,” rääkis Heidit.

“Mõtlesin kogu aeg, mida ma valesti teinud olen, kas mina olen süüdi, et mu laps on teistsugune. Kurb, et me ei saanud psühhiaatrilt selgitust – lihtsalt anti infovoldik! Ei soovitatud meile tugirühmasid ega kogemusnõustajaid, kuhu abi saamiseks pöörduda. Esimene ravim viis pojalt ööune, teisega kadus söögiisu. Edasi võttis laps kaht ravimit koos, siis kadusid suitsiidimõtted, aga see kombo pole pikaks kasutuseks soovituslik. Nüüdne ravim sobib kõige paremini, kuid mõju algus on aeglane, ja see ei korrigeeri käitumist, vaid aitab paremini keskenduda.”

Lõpuks palus Heidit psühhiaatrilt lapsele haiglauuringud, et veenduda, kas diagnoos on ikka õige. “Haiglas tehti aju-uuringud ja prooviti läbi eri raviskeemid, et laps saaks taas magada ja süüa,” mainis Heidit.

Ülediagnoosimist on palju

Edasine koolielu on kulgenud lainetusena. “Et lapsele sai taotletud puue, saime rehabilitatsiooniteenuseid ja tugiisiku ning teises-kolmandas klassis ümbritses poissi tugev tugivõrgustik. Kolmandas klassis leidis laps lõpuks trenni, mis talle väga hästi sobib ja kust ta sai eduelamusi, millest alates hakkas ka enesekindlus kasvama,” rääkis ema.

Trikitõukeratta trennis käib poiss tänase päevani. “Ekstreemsport on vanemale küll kallis lõbu, samas soovitan ka kõikidele teistele aktiivsete laste vanematele leida lapsele huviala, mis sobib ja aitab emotsioone maandada,” märkis Hedit.

Neljas klass oli taas tagasilöökide aeg, mil õpetajad vahetusid ja tugiisik lahkus töölt, viies klass kulges enam-vähem hästi. “Kuuendas klassis aga saime täiesti uue õpetaja, kes paberite järgi oli küll eripedagoog, kuid esimesest päevast oli selge, et minu lapsega tal klappi ei ole,” meenutas Heidit järjekordseid väntsutusi. “Tundus, et õpetaja soov oli poiss koolist välja süüa: laps sai hiigelpikki märkusi, hinded olid kahed ning jälle toimusid kooli, kodu ja Rajaleidja osalejatega ümarlauad.”

Praegu käib 14-aastane poiss kaheksandas klassis ja Heiditi suurim soov on, et ta saaks ometi kooli ära lõpetada. “Õnneks on digiõpe väga hästi läinud – nii lapse kui ka minu närvid puhkasid, nii et selles osas on koroonaaeg olnud ideaalne,” lausus Heidit. Ta on rahul, et lõpuks leiti lapsele ka psühhiaater, kes ei kirjuta ainult uusi retsepte välja, vaid aitab poisil proovida üldse ilma rohtudeta hakkama saada.

Kõige tuntum valearusaam ATH laste ümber on Heiditi meelest see, et tegemist on kasvatamatu ja paha lapsega. “Kahjuks jagub piisavalt inimesi, kes liiga aktiivselt tahavad sekkuda ja abistada, aga võivad sellega olukorra hullemaks teha,” ütles ta. Lisaks arvab Heidit, et ATH laste ülediagnoosimist on väga palju.

“Diagnoos pannakse sageli esmase vaatluse ja ainult küsitluslehtede alusel, last põhjalikumalt uurimata. Ma ei taha liiga teha psühhiaatritele ega teistele spetsialistile, kuid minu meelest tuleks diagnoosi hinnata siiski põhjalikumate uuringute tulemusel. Arvestades meie kiiret elutempot ja muutuvat elu, tekitab pidev keskkonnamuutus stressi ka täiskasvanutes, mis võib vabalt kanduda edasi lapsele ja sellest tulenevalt võibki laps hakata käituma närviliselt või hüperaktiivselt,” märkis Heidit.

“Isegi adenoidid võivad tekitada hüperaktiivset käitumist, kuna hingamine on raskendatud ja aju ei saa piisavalt hapnikku! Samuti toiduallergiad, mis ei pruugi alati avalduda lööbe või tervisemurega. Omakorda võib tekitada impulsiivsust liiga sage ekraanide vaatamine ja sõjamängude mängimine. Seega tasuks siiski enne kaardistada põhjalikult lapse harjumused, toitumine ja peremudel ning sealt edasi hakata muredega tegelema.”

Sildistamine ja liigne tundlikkus

Ka Rajaleidja eripedagoogika ja logopeedia juhtivspetsialist Siret Maaring (pildil) leiab, et “sildistamist” ja tundlikkust laste eripärade märkamisel tuleb ette. “Mõnikord pannakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lastele endiselt külge “kasvatamatuse” silt,” lausus ta. “Tegelikult tulenevad lapse käitumisprobleemid emotsioonide reguleerimise raskustest, impulsiivsusest ja püsimatusest. Müüdina võiks veel nimetada arusaama, et ravim parandab kõik lapse probleemid. Ravim üksi imesid ei tee ja muutused lapse käitumises ning toimetuleku paranemisel nõuavad kõigi osapoolte koostööd. Selgelt võtab muutuste tekkimine aega, see on pikaajaline protsess ning ühise koostöö tulemus.”

Heidit on veendunud, et ATH ei ole puue ega erivajadus, vaid need lapsed – ja ka täiskasvanud – on inimesed, kel on omad väärtused ja maailmatunnetus. “Nende õiglustunne ja empaatia on tegelikult keskmisest suuremad, ka intelligents on normi piires või koguni kõrgem, pigem liigub nende mõte kiiremini kui nad ise, ja sellest tulenevalt tekivad konfliktid,” rõhutas Heidit. “Mõnikord ei pruugi ATH laps isegi halvasti käituda, aga ta lihtsalt niheleb nii palju, et ajab teised närvi ja sellest tekib konflikt.”

ATH põhjusteks usub Heidit kõige enam olevat geneetika, keskkonna ja sünnituse (võimaliku) trauma põhjuseid ja koosmõju. “Paraku kipub olema, et kui laps ei vasta “kasti” normidele, survestatakse ühiskonna poolt liiga kiiresti vanemat/perekonda, et leida lahendus, ja kui seda ei leita, hakatakse last tõrjuma,” lausus Heidit. “Seepärast pannakse ka diagnoosid väga kiiresti ja kirjutatakse kergekäeliselt välja rohud.”

Toetust tugirühmadest

Oma kogemuste abil aitab Heidit nüüd läbi viia ATH tugirühmade kohtumisi, ja seda juba 2016. aastast. “Tugirühm ei ole võluvits – me ei saa võtta ära probleeme, aga me võime pakkuda lapsevanematele omavahel tuge ja kinnitada: sa ei ole üksi. Sina ei ole teinud asju valesti, sina ei ole halb lapsevanem, sinu laps ei ole halb laps,” rääkis Heidit.

“Tugirühmades kohtuvad inimesed, kes päriselt mõistavad üksteise muresid ja emotsioone. Me nutame ja naerame koos, aga ei hurjuta kunagi kedagi nende arvamuste pärast, sest puuduvad õiged ja valed vastused. Ühtlasi jagame üksteisele soovitusi, kuidas ise emotsionaalselt terveks jääda, kuidas lapsega suhelda jne. Sageli kasvabki tugirühmas osalejatest välja oma tutvusringkond, kes jagab nii eduelamusi kui tagasilangusi.”

ATH tugirühm on koht, kus kõikuma löönud lapsevanema staatus saab kosutust ja teadmisi lapse toetamiseks, kinnitas Eesti Lastefondi juhataja, grupinõustaja Sirje Grossmann-Loot. “Tugirühmas osalejate toetus, mõistmine ja kaasaelamine annab energiat ja jõudu, mida ATH lapse vanemad väga vajavad,” selgitas naine. “On lapsevanemaid, kes on ATH tugirühmas mitu aastat osalenud ja siis lahkuvad, et mõne aja pärast taas tulla – laps kasvab, probleemid muutuvad. Kool, läbisaamine õpetajatega, suvevaheaja veetmise võimalused, netipiirangud, sõprade leidmine – need on vaid mõned märksõnad, mille osas tugirühmast kasulikke nõuandeid võib saada.”

Tugirühmadesse on oodatud ka vanavanemad, tugiisikud, lasteaia- ja kooliõpetajad. “Oleks hea, kui lapse diagnoosist ja eripäradest teaksid ka vanavanemad ja sõpruskond,” soovitas Grossmann-Loot. “Näiteks kui lähikondsed last hoiavad, on tähtis, et nad peaksid kinni päevakavast, mida vanemad on juurutanud. Rütm on ATH lapsele väga oluline kõiges, sealhulgas söömine, maiustused ja arvutikasutus.”

Ravimid ei too alati lahendust

Tugirühmad on vajalikud, sest kuigi ATH on saanud palju tähelepanu, on jätkuvalt puudu spetsialistidest ja info abi saamise võimalustest ei jõua lapsevanemateni. Puudus on tervest reast teenustest, alustades tugiisikust, kelle tööd ei hinnata riigi tasandil piisavalt. See toob kaasa madalad tunnitasud ja ebamõistliku töölepingud.

“Teine probleem on diagnoosimisega,” nentis Heidit. “Iseenesest ei olegi diagnoosi saamine alati kõige olulisem, kuid kui vanem juba ise tajub, et vajab abi, võiks kiiremini teenustele saada. Praegu on järjekorrad väga pikad. Kolmandaks takistuseks osutub eri rehabilitatsiooniteenuste saamine. Saviteraapiat ja muusikateraapiat, rääkimata hipoteraapiast, mida teevad väga vähesed spetsialistid, on võimalik saada ainult suuremates linnades.”

Heiditi hinnangul vajaksid koolid tuge õpetajate koolitamisel, mis praegu on paraku vabatahtlik. “Õpetajate täiendkoolitus võiks olla juba kohustuslik osa tööst, mis on tööandja poolt tasustatud,” leidis Heidit.

“Kahjuks ei ole tänini igas koolis psühholoogi, kes saaks lastega operatiivselt tegeleda, olles kooli ja kodu suurimaks suhtluse abistajaks ning lapse toetajaks. Raskemate juhtumite puhul ei tee eri asutused omavahel koostööd – kas ei klapi ajad või kardetakse andmekaitseseaduse rikkumist. Ometi võiksid noorsootöötaja, vajadusel noorsoopolitsei, kooli tugispetsialist, KOV spetsialist (lastekaitse/sotsiaaltöötaja), tugiisik ja miks mitte ka kogemusnõustaja teha koostööd avatud ringis, ehk moodustada tugivõrgustiku, kuhu tuleks kindlasti kaasata ka lapsevanem – sealjuures mitte halvustavalt, vaid ühiste eesmärkide nimel.” Heidit lisab ka kogemusnõustaja teenuse, mis võiks olla abiks nii KOV-is, haridusasutuses kui ka lapsevanema toetamisel.

Ka Siret Maaring kinnitas, et iga aktiivne ja püsimatu laps ei ole alati ATH ning haridusliku erivajadusega lapse toetamise aluseks ei ole alati vaja diagnoosimist. “Oluline on märgata lapse eripärasid ning pakkuda sellest tulenevaid kohandusi õppe- ja kasvatustegevustes,” toonitas Maaring. “Haridusasutuses on vaja eelkõige tegeleda lapse enesekontrolli ja sotsiaalsete oskuste toetamisega, kaasates seejuures olemasolevaid tugispetsialiste. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul ei ole ravimitega sekkumine alati esmane. Eelkõige vajab tähelepanu ja keskendumisraskustega laps õpikeskkonna kohandamist ja tema eripäradega arvestamist õppimise kavandamisel.”

Palju saab ära teha ka klassis

Väga palju saab Maaringu sõnul ära teha õpetaja klassiruumis/lasteaiarühmas, vaadates üle lapse istumiskoha, eemaldades tema lähedalt segavad stiimulid, suunates ja toetades lapse tähelepanu koondamist, pakkudes liikumispause õppimise vahel. “Juhul, kui tavaklassi või -rühma meetmetest ning tugiteenustest ei piisa, on võimalik anda ka soovitus õppimiseks väiksema õpilaste arvuga klassis või lasteaiarühmas,” lisas Maaring.

Rajaleidja on üle-eestiline võrgustik, mis pakub tasuta õppenõustamise teenust nii lapsevanematele, õpetajatele, tugispetsialistidele kui ka teistele lapse tugivõrgustikus olevatele liikmetele. “Meie poole pöördutakse tavaliselt siis, kui koolis või lasteaias rakendatavad meetmed ja kohandused ei anna piisavalt tulemusi, vajatakse erapooletuid nõuandeid või on vaja soovitusi lapse õpikeskkonna kohandamiseks,” rääkis Maaring. “Kui vanem on juba jõudnud Rajaleidjasse, kaasame meie tihti ka meditsiini- ja sotsiaalspetsialiste. Oluline on maandada vanema hirme ning selgitada, kuidas laps paremini toime tuleb. Selles protsessis võivad toetajateks olla haridusasutuse või psühhiaatri meeskond, ATH tugigrupid jne.”

Kui lapsel tekivad lasteasutuses probleemid, soovitab Siret Maaring esmalt pöörduda lapse haridusasutuses töötavate spetsilistide poole. “Selleks võib olla nii õpetaja, koolis hariduslike õpilaste õppe koordineerija (HEVKO) kui ka mõni teine tugispetsialist,” ütles ta. “Omavalitsused on aina enam hakanud looma ka piirkondlikke tugikeskusi, kuhu lapsevanem saab samuti oma murega pöörduda. Vastavalt vajadusele soovitatakse ja suunatakse vanem edasi teiste spetsialistide poole.”

Et ATH lapse vanemad kogu ses probleemide puntras tegutseda jaksaksid, soovitab Sirje Grossmann-Loot võimalusel võtta oma aega, et paarisuhe ei kannataks. “Vanemad peavad meelekindlad olema ja jõudusid jagama, sest elu ATH lapsega on maraton,” nentis Grossmann-Loot.

“ATH laps võtab vanematelt palju energiat ja väsimus on kiire tulema, kui toetajaid-abistajaid ei ole. Mõistagi on raske saata ATH last kellegi juurde hoida, kuid laps käitub hästi, kui ta läheb kellegi juurde, kes teda hoiab ja armastab. Kui tavaliselt istuvad ATH lapsega tema õppimise juures vanemad, tasub leida pigem mõni vanema klassi õpilane, keegi lähikondsetest või pensionil olev pedagoog, kes kasvõi mõni päev õppimisel toetaks. Ka trennid ja huvialaringid teevad ATH lapsele head, kuid nii ei tohiks ka olla, et laps on pidevalt ära ja hakkab tundma, et teda kodus ei tahetagi. Paradoksaalsel kombel on ATH lapsed õrnad ja tundlikud ning väsivad kiiresti, aga puhkamise ja lõdvestumisega on neil keeruline toime tulla.”

ATH all kannataval lapsel on:
• raske keskenduda ühele tegevusele/asjale
• kalduvus kiiresti tüdineda
• raske ülesandeid lõpetada
• kalduvus asju unustada
• raske paigal istuda – ta niheleb ja rabeleb
• kalduvus pidevalt rääkida, püüda teha mitut asja korraga ning kuhugi ronida, turnida ja kukkuda
• kalduvus tegutseda enne, kui mõelda, öelda ja hõigata sobimatuid märkusi, haarata teiste käest mänguasju ja sattuda konfliktidesse ning muutuda ootamisel väga rahutuks.

(Allikas: Eesti Lastefond)

Tugirühm annab nõu nii ATH laste kui ka lahutavatele vanematele

• ATH tunnustega lapsi on alati olnud, kuid häirena on see klassifitseeritud alles lähiajal. Tänapäeval arvatakse olevat keskmiselt 3-5% lastest hüperaktiivsed, kuid mõned teadlased nimetavad levimuseks isegi 20% . Poistel diagnoositakse ATH-d mõnevõrra rohkem.
• Eesti Lastefond korraldab grupinõustamisi/ATH tugirühmasid aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi/sümptomitega lapsevanematele.
• Vanalinna ATH tugigrupp kohtub aadressil Lai 31 kell 17.30 10. märtsil, 7. aprillil, 12. mail, 9. juunil, 8. septembril, 13. oktoobril, 10. novembril ja 8. detsembril.
• Kristiine ATH tugigrupp kohtub aadressil Sõpruse pst. 5 kell 17.30. Kohtumisajad on 16. veebruaril, 16. märtsil, 13. aprillil, 18. mail, 15. juunil, 14. septembril, 19. oktoobril, 16. novembril ja 14. detsembril.
• Lastefond korraldab ka tasuta nõustamisi lahutavatele vanematele. Need toimuvad kord kuus teisipäeviti kell 17.30 vanalinnas Lai tänav 31 lastefondi ruumides. Vajalik registreerimine. Kohtumisajad on 15. veebruaril, 15. märtsil, 12. aprillil, 17. mail, 14. juunil, 13. septembril, 18. oktoobril, 15. novembril ja 13. detsembril. Nõustaja ja sarnases seisus olevate lapsevanematega saab turvaliselt arutada oma lahutuseelset või lahutusprotsessis olevat elu ja leida lahendusi, kuidas olla hea lahutusjärgne vanem oma lapsele.
• Rohkem teavet Eesti Lastefondi tugirühmadest www.elf.ee, lastefond@elf.ee ja tel 51 474 40.
• Innove Rajaleidja keskustes toimuvad nõustamised E-N kl 9-17 ja R kl 9-15, kuid kokkuleppel on võimalik nõustamisi läbi viia ka muul ajal. Nõustamisaja saab broneerida veebis broneerimissüsteemis (www.innove.ee) või tel 735 0700 (E-N kl 9-17, R 9-15).